Siit kopli. Langevarjusportlasetee õhuavarustesse saab alguse kahe pinnaliselt rahvakeeles nimetatud metsavahi lennukilt. Mitte ammu olid need rahulikult teraslinnud veel meie õhuliinidel, nüüd aga rohkem põllumeeste Jalmari ülaste käsutuses. Pikk päev lennuväljal õhtutundidel veel raamatutarkust lisaks ja koju sai alles keskööl. Nii möödus langevarjurite treeninglaager enne Balti ja Nõukogude Liidu esivõistlusi. Ja lisaks sellele aastaringselt kõik nädalavahetused ja õhtupoolikud lemmikspordile ja visadust ja tahtmist nendel inimestel jätkub. Kuid mille nimel? Kas vaid see, et paar minutit olla taeva ja maa vahel siis langevari kokku pakkida ja taas lennukisse. Või on see hasart kukkuda vabal langemisel kiirusega üle 100 kilomeetri tunnis vastu ruttava maa poole ja siis avada langevari. Või on see kangelastegu? Tänase keskekava kuulete, tahaks tuua mõned helikillud, mis said endile räägitud viimase lennupäeval enne suurvõistlusi. Et aga langevarjuri tundemaailmast kas või osakese saada, astusin kahest langevarjust koosnevaisse rakmeisse ja tõusin koos sportlastega pilvede alla. Kinnitanud julgestus pikki lennukeid kulgeval trossile. Istun nende kõrval, kes siin peaaegu et oma igapäevast tööd teevad. Vähemalt nii, rahulikult tunduvad nad küll olema. Vaevalt saame stardiloa, kui hakkab kiiresti tõusma kiirusemõõtja seier 10 15 sekundit ja juba 150 200 meetri kõrgusel maapinnast. Alla. Lähevad mööda majad, autotee ja meie lennuki vari jookseb üle metsatuka. Sportlaste eeskujul panen pähe kiivri, kohendan seda ja ikkagi ei tunduda mugav olema. Rahulikult keegi kõrvalistest vist ei kuulnud. Püüan teha ükskõik, see näo, aga nagu kiuste ei tule mitte ükski laulu viisikega meelde. Oleme jõudnud kursile ja kolm tüdrukud seisavad lennuki uksel jälgivad hoolega maad. Kui nemad ära hüppavad, tuleb mul kohe püsti tõusta ja kohtuukse juures sisse võtta. Kiiruga tuletan veel kord meelde instruktor keeduse sõnu kuidas keha kukkumisel valitseda, milline peab välja nägema korras langevarjukuppel. Nii abilangevari on käeulatuses. Seda tuleb kasutada vaid siis, kui suur langevari ei ole ühtlaselt alanenud. Ei tea, kui kaua mani enesega ametis olin, kui tundsin instruktor Voldemar lehtri kätt minu langevarjul ees, aga tühi ukse avaus. Tuleb püsti tõusta, kuid ei jõua, jalad on nõrgad ja keha surub nii raskelt peale neetud lennuk peatamist, nüüd pööret sooritama. Või peabki see nii olema? Viimasel hetkel meenub magnetofon, mis sa juba maa peal kindlalt kinni seotud ja käeulatusse paigaldatud jõuan veel pöörata lülitit ja ongi aeg. Hetkeks vaibunud mootorimürin viis lennuki lauglemisele ja tuligi kindel pind jalge alt ära anda. Välja hüppasin 1000 meetri kõrguselt, lähenen maa poole, tuul ei ole just eriti tugev ja kuidagi raske on nagu kohanedagi kõige sellega, sest maju tegelikult ripun seda liikumist nagu ei tunnegi. Nähtavus on väga hea. Lauluväljak, veerand Pirital ja ilm ei ole siiski nii soe, et oleks küllaga Päivitajaid. Minu ees hüpanud sportlased on juba maa lähedal. See klõps oli avariisüsteem tas, kuna ka suur langevari töötab korralikult, siis muidugi ei avanud, sega seda väikest abi langevarju, mis on siin mu rinnal ja juba tulevad ülevalt järgmised neli valge-punase-sinisekirjut langevarju, nemad tulevad palju kiiremini, mina lähen. Ma pole siit viis meetrit sekundis. Kui aga nüüd oleks kukkumine ilma varjuta, siis oleks langemiskiirus muidugi 10 korda suurem sportlased, nemad tulevad palju suurema kiirusega ja ka langevarjud avasid nad palju hiljem. Nad on mul üsna kopli, seal näen ka maandumise rõngast, nii Alt õpetati pöörata vasakule. Ega see niisama polegi, kõigepealt peidame mikrofoni veidi ära ja nüüd Nii vale käsi vist oli, võtan uuesti. Ja juba lähenemegi maale nii? Jaa. Ja ongi kindel maa jalge all. Langevari vajus ka maha. Et oleks huvitav kuulata kõige värskemaid muljeid. No see moment on täitsa arusaamatu välja hüppasin midagi, nagu tiris mind. Nii et kõige põnevamal välja hüppamine ikka mäletan seda, trippusin jälle õhus ja nägin merd. Nägin juba teisi langevarjureid, kukli vaatasite üle. Nii kui ma hakkasin aru saama, et ma olen õhust vaatasin kuplik, siis on korras, kõige ilusam moment. Vast kõige ilusam oli see, kui tuul hakkas natukene külje peale kandma, selge, siis ma proovisin seal ennast sättida, ei kukkunud eriti välja. Tallinna lennuspordiklubi vanim instruktor, lendur Ülo Keedus. Eks esimest hüpet mäletab kindlasti iga inimene, see on ikka niisugune elamus, mis nii naljalt meelest ära ei lähe. See oli 46. aastal, siis muidugi, ma arvan, et see hüppamine natuke suurem kangelastegu kui tänapäeval. Sellepärast inimesed langevad, hüpetega harjunud üldse ei olnud ja kuidagi nii psühholoogiliselt kui palju oli raskem seda ehkki läbi teha, sellel ajal olid kahed. See oli niisugune väike lennuk, et sealt uksest käimist üldse ei olnud, tuli kabiinist välja ronida tiiva peale, kõigepealt ja siis ära hüpata. No eks esimesed muljed olid vist umbes võrdsed teie omadega. Pärast ärahüpet nagu suurt aru ei saa, kukkumise tunne siis väike raputus ja kui kuppel on juba korras, siis läheb niisugune nagu juubeldab, tunne tekib nagu sümfooniakuulamisest, aga huvitav on vaadata seda langevarju, millega siin mina hüppasin. Ja nüüd ma võrdlesin meie liikumiskiirusi ikka tohutu vahe on, ütleme selle harilikult dessant langeval, sportlaste oma, seda kahtlemata sellepärast, et nende langevari on varustatud paljude piludega, mis annavad suure edasiliikumiskiiruse, et saaks täpselt maanduda ringi selle arvel muidugi kannatab laskumiskiirus, nüüd on siis langevari siin pakkimislaual, mina tema küll midagi teha ei oska. Kaua seda asja õppida tuleb? Õpitakse seda umbes 40 tundi, muidugi mitte ainult pakkimist, aga kõiki ettevõtteid, sealjuures ka langevarju pakkimist umbes võtab aega algajal tund, kes vilunud, mees 20 minutit ja sellele vaatamata, enne, kui nüüd siin mehed lennukisse lähevad, seisavad rivis ikkagi kontrollita kõik veel ära, kuidas me ka ei vaataks seda asja ikkagi, inimese elu on siin mängus, kõrgused on suured ja kontroll on kolmekordne, langevad ise kontrollib siis instruktor ja lisaks veel lendude juhatus, et see on viimane kontroll enne lennukisse minekut. Siin langevarjul on need kaks niisugust kavalad seadet märgid peal, kõik need on siis need automaatavajad, need töötavad sellisel juhul, kui langevad risse millegipärast õigeaegselt ei ava langevarju. Nii et see on ka kindlaks garantiiks, pannakse automaat väiksemal kõrgusel, kui tavaline avamine. Näiteks kui langevarju peaks avama 1000 meetri kõrgusel, siis automaat on pandud tööle 500 meetri peale. Juhul kui 500 meetrini langevari ei ole avatud. Automaat tõmbab avamisseadme lahti ja langevari avaneb juba sõltumatult langevarjuri tahtest. Samasugune vaatan veel tagavara langevarju peal, mis samuti dubleerib pea langevarjuautomaat. See oli see sama jah, mis mul klõpsu tegi. Sama. Tal on päris tugev vedru, 38 kilogrammi on tõmbejõud, nii et igal juhul langevad rõnga tõmbab lahti maksimaalne jõud, mis avamiseks tarvilik, see on 16 kilogrammi, nii et seal on lisa, on küllalt suur. Meie langevarje loetakse maailma parimateks. Kuidas siis nii suur edumaa teiste maade ees langevarjusportlane Nõukogude liidus üldse juba aegsasti hakanud arenema. Ja eriti pärast sõda on teinud suuri edusamme, meie sportlased on olnud pidevalt esikohtadel maailma areenil. Ja vastavalt ka langevarjutööstus on küllaltki hästi arenenud praegu kartus, et ameeriklased näiteks ostavad meilt samu langevarje, millega hüppavad praegu meie sportlased uute 15, seal kõige viimasem modifikatsioon On ja kõige paremate andmetega spordilangevari praegu maailmas, need on needsamad varjud siis, mis praegugi siin elus ja suurem osa meie sportlastest hüpot aegu nendega, kuna käsil on just treeninglaager ja kõige tugevamad sportlased on siin, aga nüüd selline, millega teil tuli hüpata, see on muidugi tohutult lihtsam kupli pindaladel suurem, ilma igasuguse piludeta. Niiet Ta on hästi töökindel ja hästi lihtne pakkimisel ka. Algajast hüppajast saab langevarjur, siin tulevad juba hüpped viivitusega õigesti sportlase ettevalmistuse programm kulgeb nii, et nagu ikka lihtsamalt keerulisema juurde. Ja viivitused kah algavad kõige lihtsamast sealt viiest sekundist ja siis edasi pikemate ajad, kui inimene hakkab oma keha juba kukkumisel valdama, siis maksimum, meil on praegu 30 sekundit. Sportliku hüppe juurde kuulub selle aja jooksul sooritatakse vabal langemisel igasuguseid vigureid, õhuakrobaatikat nii-öelda tehakse spiraale, saltosid võistluse ajal, kohtunikud jälgivad seda maapinnalt, fikseerivad sooritamise puhtuse ja aja kusjuures võistlusele annab punkte just kiirus. Siin on kõik suurem osa noored mehed ja tüdrukud. Kui palju neist nüüd edasi selle alaga tegelema jääb? Seda on raske muidugi ennustada. Aga praktika näitab, et ikka vast nii, üks kolmandik jäävad meile püsima pidevalt. Siin on tarvis muidugi, et inimesel oleks küllaltki vaba aega jätta seda vaba aega saaks pühendada põhiliselt ainult oma lemmikspordile. Kes tahab korraga tegeleda mitme alaga, siis tavaliselt lihtsalt ei jõua edasi. Sellepärast et meil nagu ise näete, siin start, siis läheb iga päev ikka teine tööpäev veel lisaks otsa. Ja suvi on ühesõnaga kinni. Kes peab sellisele, katsume selle vastu ja muidugi füüsilised eeldused kaan küllalt pead. Need jäävad meile püsima ja hüppavad aastaid. Siin näiteks vanemad mehed. 10 aasta on püsinud rivis. Ettevalmistuse aeg, et saada tõsiseks sportlaseks, esineda koondvõistkonnas, see nõuab ikkagi oma neli-viis aastat alla seda hästi ei tule toime. Ja see on siis neli-viis aastat käia siin lennuväljal ja sõna tõsises mõttes üsna tihti oodata seda head ilma, olgugi, et päike paistab kerge tuul, pilved, kes ei ole langevarjuspordiga tegelenud, tihtipeale imestab, miks maailm on ilus. Aga meid takistab kõige rohkem just Eestis, tuul pärast oleme siin mere kõrval ja sportlased võivad hüpata maksimaalselt tuulekiirusel kaheksa meetrit sekundis aga algatele on hoopis piiratud siin kuni neli meetrit sekundis. Järelikult kõige rohkem kannatada saavad just algajad ilmadel. Tihtipeale inimene lõpetab kursuse ära, käib neli-viis korda lennuväljal. Pärast lööki, aga et see on lihtsalt nagu narrimine ja ei tule enam välja need, kellel ikka natuke rohkem iseloomu, need teavad muidugi vastu sellele esimesele katsumusele, kahtlematult kõige huvitavam on ikkagi puhtuse sportlik esinemine võistlustel, siin ei tule kõne alla enam niivõrd hüppega Tartus. See üleelamine hüppel kui puhttehnilised tulemused, mille poole iga sportlane ju püüdleb. Kes ikka läheneb juba seal 700-le võib-olla 1000-le hüppele, need on ikka juba küllaltki kindlad mehed, stabiilse esinemismaneeriga. Meil on siin meistersportlane Baikov, temal on juba kõvasti üle tuhandeid, et siis Micharv varsti teeb tuhandese hüpe. Ja meil on selle juures veel niisugune tore traditsioon, et kõik juubelihüpped, mis lõppevad ümmarguselt, sooritatakse nii-öelda pidulikus õhkkonnas, kõik jooksevad vastu maandunud langevarjusile. Kõigepealt võetakse ta ettevaatlikult rakmitest lahti siis antakse tagavara langevarjuga vastu tagumikku, teatud arv kordi lapse, nii et jääks ikka tükiks ajaks valusaks ja peaks meeles, et juubel oli. No ja siis kõige lõpuks visatakse õhku hästi kõrgele ja pillutakse liiva peale tagasi. Ja seesama mees pidi ju enne õhus üsnagi kaua aega ilma langevarjuta nüüd lendama. Ah juubelihüppel on ka selline traditsioon, et näiteks sajahüppes juubeli puhul teeme 10 sekundise viivituse nii edasi, muidugi siin on tehniline piir. Kui arv läheb väga suureks, siis me ei saa nii kõrgele lihtsalt tõusta enam. Sellepärast maksimaalselt on lubatud ilma hapnikumaskita 4000 meetri kõrgusele tõusta lennukile. Sel ajal, kui teie alustasite, oli ka igasuguseid apardumisi, eks muidugi sel ajal pahandusi juhtus, näiteks automaat avajaid siis peaaegu veel ei olnud kasutusel, kes hüppasid, käsi avamisega, hüppasid nii-öelda, lootsid ainult enese peale juhtimise võimalused hästi minimaalselt, nii tihtipeale tuul kandis lennuväljalt välja siinsamas lennuvälja kõrval. Selle kõrge angaari katusel on olnud üks mees, meie instruktor Raymond rood katusel pidasid ennast kinni, ilusti tuul maha tirinud, aga pärast oli niisugune probleem, et lisameest katselt kätte. Katus on nii kõrge ja ei ole sellist redelit kasvõi siia ööbima sinna. No mul omal oli üks küllaltki kurb maandumine siia kõrvale rabasse kevadel maikuus vesi oli hästi külm ja tulin päris paraja lombi sisse, nii et vesi käis üle pea kokku ja see rabavesi on seal hästi niisuguse imeliku koostisega, niiet pärast tuligi lae vahelt välja kookide kus eht asja. Siin on teil mitu noort meest, paistab, et nemad vist küll veel sõjaväeteenistuses olnud ei ole? Jah, meil on paljud poisid, kes on nooremad sellepärast, et on lubatud hüpata praegu seitsmeteistkümne aastaselt aga erandjuhtudel ka kuueteistaastaselt, kui inimesel on hea füüsiline areng ja eks muidugi need poisid, kes meil siin hüppavad pidevalt noored tahavad ka sõjaväes samal alal edasi tegutseda. Seda enam oled praegu sõjaväes, on ka spordimeeskonnad, kus saab küllaltki hästi treenida. Ja muidugi dessantvägedes on ka langevari laialt kasutusel, kuna kaasaegne sõjatehnika nõuab seda, et tarviduse korral õhust saaks suurel arvul alla eita nii lahingutehnikat kui ka inimesi. Selle jaoks on spetsiaalsed langevarjud, mis on arvestatud suurelt kiiruselt hüppamiseks ja töötavad selle juures väga kindlalt. Et Nõukogude Liit on ka sellel alal esirinnas tehnilise varustatuse poolest võib-olla ka mõni noormees või neiu, kes kuulab praegu meie juttu, siin tahaks ka tulla proovima, miks mitte? Ja tahtmine, kõigepealt korralik tervis ja võib soovida edu meie hüpete alal. Nii on Ülo Keedus julgustanud kõiki huvid, Tatuid. Kui palju aga tööd ja vaeva nõuab langevarjuri koolitamine, koolitamine inimeseks, kes käte, jalgade ja kehaasendi muutmisega on igav. Peaaegu et täiesti langevarju sees peidus Laanaroškova mitu hüpet siis tänasega sai? 530 mitu aastat on selleks ära läinud, tõsiselt, ma hakkasin niimoodi 71.-st aastast nüüd aga kui olete õhus ja langevari pole veel avatud, mida mõtlete, mis te seal üleval, et noh siis ainult mõtet, kuidas paremini seda kompleksid saaks kruttida? Krutin selle figuure, spiraali, sõltlasi, mõtlengi, kuidas kiiremini ja paremini. Iga kord hästi välja ei tule. Ja siis tuleb õhus lennata ilma langevarjuta 30 sekundit. Aja jooksul siis teid selle kompleksi aja ja langevarju Kohavam olles õhus, kas mõtlete ainult selle peale, millega tegelete valgega muuks, kui tahad, ikkagi täitsa selled, väidad, head resultaat lihasse tead, muidugi mõtleme ainult selle peale mõtled veel muu peale siis, egas teatri resultaat ei tule ka? Langevarjusportlase võtab väga palju vaba aega ära. Eks tütarlastel ole ju ka muudki tegemist. Langevarjusport on selline sportlik tennise mängimine, lähed hoovi peal, mängid natukene, tuled koju ja oled vaba, siis vahest istun hommikust õhtuni ja teed mõned kontra. Et huvitav raamat jääb lugevate. Et on palju tütarlapsi, kes siin hüppamas käivad. Pärast, et rohkem tütar kui poistel, teil on seal pikad päevad, hommikust õhtuni, vahest ootate head ilma? Ega vist aega eriti tantsupeole kohvikule ei jäägi. Ei jäägi muidugi meie igatahes nüüd langevarjur, kes sind tegelema spordiga, oleme nõus istuda hommikust õhtuni ainult selle jaoks, et saada mõned, ütled. Esialgsest närvi kõdist kasvab välja soov hüpata veel ja veel. Peale spordijärgu täitmist kutsutakse sind aga juba langevarjurid. Jänesele märkamatult hakkad üha rohkem jälgima tuult ootama head lennuilma. On nad kõik nädalavahetused ja lisaks sellele veel puhkusegi. Et end lahti rebida emakest maast, otsida kõrgustes uusi tunnetusi, lennata tohutul kiirusel vastu rohelisele massiivile, milles hakkavad eralduma puude ladvad avad langevarju, kaob esialgne avarus juba eraldubki maandumisrõngas liiva tasandlikust. Veel tunnetad viimsed pööret ja see peabki viima sihile, mille läbimõõduks vaid 10 senti Te olete. Siin aga ootab juba treener, kes kiitustes küllaltki napisõnaline. Aegamööda tuleb vilumus, tulevad ka sportlikud saavutused. Kui aga tekiks teaduskodumaa kaitseks välja astuda, oled üks neist, kes alma üüridades mehisuse kooli läbi teinud ja valmis õpitut nooremail edasi andma. Oled saanud üheks inimestest siit kupli all. Kuuldud saate inimestest siidkukli all koostas Aivo Oina. Toimetas kera.