Riiklik kunstiinstituut, prorektori kabinet kaks päeva enne sünnipäeva ja juubelisaate tegemiseks määratud tund, kuid lepiksime kõigepealt kokku selles, et selle saate pärast ei ükski jooksev töö tegemata ei külaline vastu võtma. Ta ega telefonile vastamata, kuigi praegu on ilmselt juba vaiksem aeg ja prorektori ametiasju vähem ajada. Nõus sellega aga ainult, ega siis mitte üksnes ei vaja praegu südant vajab see, et kaks väikest aruannet tuleb homseks ära. No loodame, et saame korraga hakkama siiski. Nii Sist mind on tuldud küsitlema siini juubelisünnipäeva pärast. Paraku on see nõnda, et vanemaks saavad kõik. Paraku on elus ka nii, et juubelid ei too iga kord ainult õnnitlusi. Nii ka nüüd. Lugesime sirbi ja vasara uue aasta numbrist neuroloogide je isale. Ja matsime isa päev enne vana-aastalt. Ta oli elukutselt arhitekt, nii nagu minagi oli meie, Eesti NSV Arhitektide liidu kõige vanem liige oli juba 90. aastat vana. Ta oli oma pika elu jooksul oli pikki aastaid töötanud arhitektina. Pensionile siirdus ta alles 77 aastaselt. Nii et üle 50 eluaasta oli siis tööd selja taga. Kui võrra määras teie kutse ja valiku kodu? See on siis teie isa elukutse. Kui võrra on see teie enda iseseisev otsus või juhuse vallik. Juhusest kõnelda ei tahaks. Pean ütlema, et mul isegi kuni ülikooli, kui ei olnud veel päris selgelt otsust minna õieti midagi õppima, aga seoses sellega, et mul vahel korrusse olukorras tuli ka isa aidata, kui väga kiire käes oli projektide juures oli see nagu standard välja kujunenud mõte, et tuleb seda elukutset jätkata, niisamuti ka minu kaks venda. Ka neist said arhitektid ja valikut. Ma ei ole mitte kahetsenud. Arhitektuur üldse on selline ala mis kavandab, et inimeste elu tab edusamm ees käima olevikus teda nagu looma uusi elamistingimusi, töötamistingimusi järgmisele põlvkonnale. Ja ma loen, et see on siiski vägagi tänulik, tänuväärt elukutse. Niisiis, valik langes arhitektuuri kasuks ja kuna talle veel 1935.-le lastel ei olnud vabariigis arhitektuuri alal kõrgema hariduse saamine võimalik, puudus selline eriala, meie vabariigis tuli siirduda väljas, ole õppimisvõimalusi otsima, valik langes Tšehhoslovakkia peale. Nimelt oli tookord majanduslikult kõige soodsam ja lisaks sellele oli Pärnu linna oli kogunenud suhteliselt kenakene arv eestlasi. Kui mina sinna läksin, oli, mida 10 12 inimest õppis seal kõik tehnikainimesed, kõik tehnikainimesed. No ma ei ütleks, et, et oleks halb seal õppida olnud. Seal oli kuidagi see tööatmosfäär oli välja kujunenud nõnda, et inimesed tegid nädalat seal väga tõsist tööd. Nädalalõpud veetsid siis koos noh, nii nagu see üliõpilasele sobib. See oli rahutu aeg Euroopas, Euroopa südames, erite. Rahutada oli, mäletan seda, et just viimastele aastatel koolis õppimise ajal toimus ju naabermaa austria Anett veerimine just 38. aastal 38. No ja sellega oli nagu Tšehhi oli juba Saksamaast ümber piiratud. Ja sellele järgnes ju Müncheni pakti sõlmimine, sellega seoses Nikki Sudeedimaa rest loobuma. Ma mäletan seda, et kui me viimane aasta oli, siis 39. aasta sügisel tahtsin Milatšessi Õppimist jätkamas oli meil häda sellega, et ei pääsenud tšehhi maali sisse. Suletud oli piir Poola ja Tšehhi aeg, suletud olid ka tavalised ülesõidukohad Saksamaa, Tšehhi vahel. Siis me jõudsime siis Lõuna-Poola mingit pilti ei olnud Joosep Meka reisibüroost öelda, kust õieti ülesajad. Sõitsime siis pool aastat edasi Saksamaale, hakkasime mööda piiri äärt edasi sõitma, kasutades kohalikke väikseid ronge mille kohta, kus siis üle saab, siis kunagi ühes jaamas siis kuulsime ja alati on üks koht olemas. Endise Sudeedimaa, kus maantee siis vaba sõitsime kohaliku rongiga, mäletan veel imelik rong oli, koridor ei olnud ripupeedia siis käia, tulime astmelaudu väljaspool range vagur ühest grupist teise. Niukse hästi ühtlase tempoga liikus, jõudsime draama ja seal tõesti olid siis niuksed väikest viisi ärimehed, kes siis taksodega viisid üle piiri. Kiirega tahtsid teenida nähtavasti rohkem üle 100 kilomeetrilt tunnikiirusega, siis sõitsid piirile. Saime siis üle, saime selle väiksed aroomidega tsehhis jällegi suuremasse jaama jõudsime lõpuks ülikooli. See oli siis 39. aasta sügisel. Edasi olid muidugi see olukord oli seal küllaltki pingeline. Saime ainult sellest aru, et on õiges õpinguid võimalikult kiiresti lõpule viia. Me tegime sellepärast täiesti tublisti tööd. Ei mäletagi enam, kuidas valitsuse vahetust tegelikult toimus, igatahes saksa sõdurit marssis sisse, kuulsime raadiost veel, et mõningates kohtades Tseesi garnisoni tulite osutanud vastupanu, mis veriselt maha surutud. Ja siis ühel päeval olid nad sakslased, olid, olid lihtsalt kohal büroos ja Pärnus ja. Ja seal nad solid ülikooli pani, uksed kinni oli ja nädal tõi vaheaega paar-kolm nädalat, kus mul oli seekord veel ainult diplomitööd teha. Ja ka samal põhjusel katsun hästi kiiresti sellega toime tulla, õnnestuski siis juba aprillikuussada kaitsta. Et sai siis ikkagi oma hariduse lõpetada enne teise ilmasõja puhkemist. Arhitekt teatavasti lammutustöid võtab ette ainult selleks, et midagi uut püstitada. Mõtetud lammutust nagu ja lõhkumist, nagu sõdade jooksul oleme näinud. See arhitektuurielukutse juurde ei käi, vaid ainult uue püstitamine uute hoonete, uute linnade püstitada. Ja ülesandeid. Peale sõda oli päris palju. Purunenud linnad olid paljud ehitused. Mäletan seda, et koos kadunud arhitekt Soansile oli mul ülesanne snais Tartu linna generaalplaani koostamine. Tartut ma eriti hästi ei tulnud, sellepärast oli mul esimeseks ülesandeks oligi see, et sõitsin Tartu linna ja nädala jooksul mäletan, ma käisin läbi kõik Tartu tänavalt ka kõige väiksemat, et saada pilti kõigepealt linnast. Koos koostasime siis selle Tartu generaal plaani, mis oli kehtiv, niikaua kui hiljem koostati juba uuene täielikult generaalplaan. Aga põhimõtted on enam-vähem püsinud samana, mis tookord No ja siis tartlaste uhkus Vanemuine, see seisis kai varemeis. Haava selle projekteerimisega on palju aastaid hiljem tuli tegemist teha. Teatavasti kuulutati välja arhitektuurne konkurss ja koosastet Volbergi räägib Delpusega. Siis lahendasime kaks varianti ja siis variant, mille kallal Volbergiga olime kaheks rohkem tõtmat. See sai nagu sai esimese auhinna. Ja see sai aluseks võetud hilisema tööjooniste väljatöötamisse. Volberk ja tõlkus on nimed, kes või kõige sagedamini esinevad koos teie nimega suurematel projektidel. Ma pean nimetavad seda, et artlik Valberg tuleva aasta tuleval aastal täitub 80 aastat olis vanema kolleegina oli ta täiesti toeks ja abiks selleks et noorel inimesel eelkõige sisse Ada tõuse projekteerimise praktikas. Temaga koos me töötasime siis projekteerimise instituudis, tookordses projekteerimisplaneerimiskeskuses. Aga lisaks sellele koos töötasime ka väga palju Arsk tuuste konkursside juures koos tegime, olime nagu koos harjunud tööd tegema. Selle meiega vaegkaksikgrupiga liitus siis hiljem veel arstituunad, hõlpus. Varalahkunud härmiselt andekas noor arhitekt kes sai töödata peale instituudi lõpetamist ainult 12 aastat, on jätnud siiski väga sügava jälje Eesti arhitektuuriajalukku. Temaga me koostöö sobis, nii et ta temaga töötasin hästi projekteerimise instituudis koos ühes grupis kui ka jällegi arvukaid arhitektuurseid konkursse sai koos tehtud. Temaga koostööst võiks nimetada sellist objekte, mis on püstitatud nagu Tallinna siseujula spordihall. Restorani narkohoone, konkurss tegime koos väga arvukalt, ei oska neid kõige enam meelde, tuleb ikkagi. Tavaline oli nõnda, et me ei piirdunud ainult lahenduse esitamisega konkursile, vaid tegime kas siis kaks või kolm varianti. Vastavalt sellele siis, kes selle variandiga rohkem tegutses, punnis oma nime ettepoole. Konkurss on arvatavasti arhitekti töös üks põnevamaid ja võitluslikumaid. Seda kahtlematult terve skulptuur ilmas. Tähtsamaid astusid, ülesandeid lahendab ta mitte ainult ühe inimese ideede kohaselt, vaid kuulutatakse välja konkurss. Et saada võimalikult paremini tee järgnevate teostusjooniste koostamiseks. Ja tookord peale suurt isamaasõda oli konkurss tõesti väga palju, neid oli aastas, kui ma ei eksi, nii 10 kuni 15 toovad veel nooremana mehena võtsin osak Erascongust söövad, nagu ma juba siin nimetasime, ei teinud mitte ainult ühe ainsa konkurssi töö vaid katsime veel võimalikult mitu remonti teha, kui neid andis teha. Kokku olen osa võtnud üle 75 arti, tõusis konkursist esikohti. Esikohti on seni vist üle 25, aga konkurss, tööde arv on üldiselt ja 110 midagi taolist. Preemiat värv tähendab resultatiivset saavutuse üle 75. Niisiis see ongi see lõik, mille ma ise kõige rohkem rahul olen. Nii aktiivselt siiski sai omal ajal osa võetud arhitektuur siis avalikkuse nii-öelda probleemide lahendamisest ja igal pool omaenda seisukohti välja pakutud. Paraku on nõnda, et kõik noored arstid, kes instituudi lõpetavad kas siis ei söanda või ei jätku neil lihtsalt jõudu selleks, et sellistest konkurssidest osa võtta. See on aga minu arvates just noorele inimesele kes tahab oma tiibu proovida ja oma võimeid nagu näidata, on see ainuõige tee. Suurematest objektidest, mida tahaks nagu meenutada ka võistlustöödest oli siis Tallinna riikliku raamatukogu hoone konkurss, kus saime esimese auhinna, paraku nüansse realiseerimata. Edasi Estonia konkurssi saime kolmanda auhinna, siis oli ministeeriumide hoone, oli tookord oli kavas oli kus saime vist, kui ma ei eksi, teise preemia hilisematest objektidest vanemaile, kahtlematult vaba liiku näitusekompleksi konkus. Viimastest siis oli memoriaalansamblikonkurss, kus saime teise teise preemia, saime. Need on nüüd, mis mulle nii meelde tuleb, nojah siis viimati veel Pirita Jahtklubi uus juba seal ma sain siis ostu sain. No väljaspool Tallinna peaks rääkima kõigepealt käärikustest. Pääle Vanemuise. Kui ei olnud mitte konkursside tookordne juhtiv jõud Tartu riikliku ülikooli kehalise kasvatuse teaduskonnas kooliajast mul juba tuntuks kodu valis millegipärast mind välja selleks kes võiks seda küsimust lahendada. Maalima pidevalt koost veeranduna tõlkusega. Ja võtsime selle ülesandes kaheksa oma peale. Mäletan hästi, kuidas me käisime esimene kord looduses olukorda vaatamas, seekord oli seal baaskiirust lihtsalt vana taluhoonete ja kõrvalhoonetega. Valisime kohapeal välja koha Kuustesse kompleks, püstid, leidsime kõige sobivamaks küngas, kus ta praegu on ja teiseks siis juba kodu oli koos oma kaaslastega oli välja valinud sobiva puhast staadioni ehitamiseks, see oli ka tõesti ainuke lame koht, kus sai ehitada. Ja leppisime õige kiiresti kokku, et kompleks tuleb lihtsalt sinna mäe otsa panna, kuna sobivamat kohta nagu ei olnudki, aga see koht, kus ta on pannud, oli väga ilus asukoht. Püüdsime saavutada sellist lahendust, et oleks kaugvaade, annaks huvitavasse nuti ja teiseks, et hooned otstarbekalt, ühtteist suhteliselt paikneks. Tegemist on ööd seal mäe otsas kolme hoone, mis on siis üks on õppejõu ühiskondlik korpus teinud siis spordihoone ja kolmas on füüseva. Õnnestus nendega luua väikene platsikene üleval nende hoonete vahel künka otsas jällegi lamedamaks platool. Ja sellega see nii-öelda paigutus oli nagu määratud. Järgnes sisenete plaanilahendus. Tunne kujundus. Sellest on kujunenud, võiks öelda üleliiduline keskusest, seal on käinud küllaltki Sellise tippmehi, kui ma ei eksi, ta oli ju olümpiaenne taas olümpiakandidaate baas, võimalik, et aga sel aastal kujuneb selleks vähemalt malealaosas. Hea meel on näha seda, et sealsed ehitajad projektist küllaltki täpselt kinni pidanud, mida mitte sugugi alati ei juhtu. Ja et see ehitamine on läinud seal ilma suuremate vastuolu tõttu. Meenutame kas või sedagi, et näiteks oli Soome vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen oli seal käinud ja samuti oma oma nii-öelda kiitva hinnangu andnud sellele spargli baasil. Mäletan lugejaid olevat teie võrdlust. Kui arhitekt on nagu helilooja, siis interpreet on ehitaja. Nii ta on selles osas, et oleks, oleks ka ta ellu rääkida. Nimelt no millegipärast on arhitektuuril nimelt on kalduvus olla anonüümne vähemalt autorite osas, samal ajal kui näiteks üldiselt peetakse iseendastmõistetavad koolis käinud haritud inimene on kuulnud Sekspiriste puskinist siis näiteks nimed nagu noh, ütleme siin Promelescovi promante, kes on arhitektuuriajaloos, esmaklassid, suuska, tähed, need on vähestele vähestele tutta. Vähestele ütleb nimi näiteks midagi nagu Christopher Wren. Olgugi et Londoni Nonii põhiline looja või osman, kes oli prantsuse pealinna Pariisi viimase nii-öelda ümbereitz pea autoriks oli, kelle lood on suurepärased pulbrid ja kõik need nimesi ei tunta. Ja see on nagu peetaks, nagu endastmõistetavaks tuleneb nähtavasti sellest sel ajal, kui haridussüsteemile pandi alus, olid ikka kirjamehed, nüüd peamehed. Tänu sellele on siis kirjanduse ajalugu kohustuslik inimene, kes ei oska bilanss, ajalugu, harimatu tegelane. Muusikat tuntakse vähem. Rääkimata kunstist ja kunstiajaloost. Arhitektuuriajaloost ei maksa isegi rääkida, Mik. Nii ta paraku välja kujunenud. Aga me oleme nagu sellega juba leppinud. Oleme leppinud ka sellega, et kui ajalehes ilmub pilt mõnest vast pistetud objektist, siis on all kindlasti fotograafi nime, aga autori nime seal all ei leia. Samuti nagu all siis reportaažid ehitusplatsidelt nimetatakse külges krohvid seda seina seal. EKI järeldused maja ehitatakse. Tee pahatihti unustatakse ära. Aga samal ajal pole kujutatav, et meie näiteks teatrikuulutusele pandaks, paneksime sisse, et et üteldakse täna revolutsiooni ilmet, võetakse sealjuures Shakespeari oma. Olgugi, et rahvas teab seda, aga ikka kirutakse juhuks. Andmist nõnda. Küllap need kuigi arhitektuurist tulemus oleneb ju väga palju ka teostest. Aga samuti teatris, ega siis partituleksi, ütle midagi, inimeste pead laulma, pead mängima seda. Teil oli ka seal üks selline mõte, et ühe heliteose halval esitamisel jääb alati lootus, et järgmine esitaja esitab selle nii värvis. Aga arhitektiga on lugu hoopis kehvem, sest kui tema tööellu viiakse madalakvaliteedilise, siis ei ole enam midagi teha ja, ja süüdlasena nähakse. No nii, ta on, süüdistatakse ka niisugustes asjades tavaliselt siis millest tõesti artikkel on vähe midagi öelda, kui lukud ei, käibeaknad kinni ei lähe. See on küsimus, mida arstid, tõsi küll, annab detailjoonised aga paraku nende detailide mittefunktsioneerimine oleneb eelkõige kas siis ehitusmaterjalide kvaliteedist või nende paikapanemise kvaliteedist. Niisiis, selles osas on tõesti mitmesugusi arvamus. No nimetada võib ka seda, et tavaliselt on ka nõnda, et partituuri ei peeta nagu üldse noh, nii-öelda millekski eriliseks iga inimene arvab, et temal on oskus nõu anda majade ehitamist. Kui näiteks te lähete arsti juurde, ei, ütled, lõika mind siit-sealt, aga kui lähete arhitekti juurde, siis ta kindlasti ütleb, et vot ma tahan seda siia saada, seda ta sinna saada, rääkimata sellest, kas arhitekt arhitekt peaks seda asja paremini teadma, kuhu midagi paigutada, kuidas ta tehnoloogiliselt arhitektuurselt Nonii lahendada on. Aga siin arvatakse millegipärast, et iga inimene on võimeline niuksed teist 100 kergasja põlisnagu arhitektuuri galal, nõue. Need on väikesed mured. Kas arhitekti ja ehitaja vahekord on suur või väike mure? No ma tahaks öelda seda, et ma alles kaks päeva tagasi kuulasime arstide liidu, esime Mart pordi küllaltki motiveeritud sõnavõtu raadios kus ta seoses sellega, et järgmine viis aastat peab olema kvaliteedi viisaastak. Kaalukaid näiteid esitas selle kohta, kuivõrd kaasaja arhitektuuri ja tema kvaliteet on, olenevad nii hästi ehitusmaterjalide tootjatest kui ka ehitajatest. Sellepärast et arhitekt saab kavandada hoonet siiski ainult nendest materjalidest, mida tal kasutada on. Ja kui see nomeklatuur on väike ja kui kvaliteet seda siiski nendele tingimustele, mida tahaks kaassaada siis on väga raske midagi korralikku teha. On arusaadav, et asjatult ei taheta raha raisata. Aga samal ajal oleme me juba kaubanduses leppinud sellega, et iga hea asi maksab rohkem kui halb asi. Ilu maksab raha, kvaliteet maksab raha. Aga ehituse juures ei taheta sellest siiski tihti aru saada. Paraku on nõnda, et tahetakse midagi head ilusat saada, siis tuleb ka natukene solitsemalt suhtuda. Kulutustesse. Ja tõesti odavalt püstitatud ehitised nõuavad hiljem palju muret ja vaeva ja küllaltki palju kulutusi nüüd siis korras hoida. Ja siis avastatakse arhitekt, siis hakatakse otsima, kes on arhitekt. Seal on muidugi, nii ta paraku on, aga ma usun, et see olukord siiski on pidevalt on paranenud. Ja meil on siiski põhjust rõõmu tunda selle üle, et meie arhitektuur on leidnud viimasel ajal ka tunnustust oma. Tooksin näitena kasvõi seda, et alles möödunud aastal toimus üleliiduline noorte arhitektide teoste ja teostatud tööde konkurss ning selle konkursil anti välja üldiselt kokku kolm preemiat, neist 30-st preemiast tervenisti kolm, mis on 10 protsenti, langes meie instituudi lõpetanud noortel arhitektidel võiks esimene üks, teine üks, kolmas preemia. See on arvestades meie vabariigi suurust küllaltki hea näitaja. Samuti peab ütlema, et meie maaehitustööarhitektuur on üleliiduliselt vägagi tunnustatud. Ja nii on saadud riiklikke preemiaid nende eest. Ning üldiselt on ka neid, sest meie vabariigis viidud läbi üleliidulise nõupidamise maaehituste püstitamisel on see, kui ta peaks ikkagi midagi näitama. Arhitektide nooremad aastakäigud on kõik peaaegu käinud läbi sellest majast, kus me praegu räägime. Ja peale viiekümnendat aastaid teatrituriosakond Tallinna Polütehnilisest Instituudist üle Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi juurde. Põhjus oli selles, et tookord, kuid trepil ei olnud veel uut hoonet olid tegutsemistingimused Koplis punast täppi majas oli küllaltki piiratud. Üheks seekord valitses seisukoht, millest praegu ei tahaks loobuda küll. Et ikkagi on hea, kui kõik kunstialad on koondatud kokku. Aga arhitektuur teatavasti on ka siiski ehituskunst. Tahaks isegi sõda ja öelda, et kui me lööme lahti kunstiajaloos tavaliselt hakkaks ekale ehitust. Ja ehitusmälestusmärgid ongi ju need testi, mille järel me määrame ühe või teise rahva kultuuritaseme. Ja ma usun, et see ei ole vale, isegi tänapäeval. Veel üks küsimus. Mida te teete siis, kui arhitekt Peeter Tarvas puhkab? Ega sedapuhku saevani väga palju põlegi. Ja viimasel ajal on arhitektuurist võrdlemisi kõrvale jäänud, rohkem koogina tegutsenud. Aga kui siis vaba aega on, see tuleb siis praktilise aja peale ära. Eriline huvi on meil olnud alati klassis, muusikavast olen endale soetanud päris soliidse heliplaatide kogumikku klassikalistest teostest. Ja mulle tundub nõnda, et kui mul nüüd antakse elukutset veel kord valida. Ma veel kõhklen kahtleks, kas on tõesti arhitektuur või muusikaajalugu niivõrd huvitakse küsimust? Muusikat aga tahaks esile tõsta just sellepärast et selle kunstiliigi kaudu nähtavasti on inimene võimeline oma tundeid oma sisemist maailma kõige kergemini edasi andma teisele inimesele. Kui ma ei eksi, siis teie kodumaja leidnud äramärkimist ka Eesti arhitektuuriajaloos, kui. No on teada, et meile väga paljud meie arhitektidest on ise endale projekteerinud ja ehitanud ka maja samad oli muld ja lihtsalt sellepärast et sõjajärgsele aastal ei jätkunud Elamispind, tuli lihtsalt hakata maja ehitama. Pikaleveninud väga ruttu valmis ei saanud, praegu elame sees. Ja tänu sellele, see on nagu tihedam side nagu looduse ja aiandusega. Nimetada võiks vast seda, et me oleme abikaasaga koos ühestati künka ehisaiandusega, eriti aga näiteks koosi kasuks, meil on, aias on üle 90 roosisorti, see on justkui ma ei eksi üle 50. Ja oleme ikkagi nii kaugele jõudnud, et iga Roosi nime Me teame, tavaline on nõnda, et inimene, kes eriti huvi selle vastu ei tunne, küsib endal kas valget või punast roosi või midagi, sellest aga tuleb siiski ära märkida selleks, et kui juba teadlikult kasvatada Rooses platsenta nimega teadmini nagu inimese nimi, on vajalik teada, kus seda inimest tunda. Ja nii sellest oleme tundnud väga suurt rõõmu. Olgugi et see toob mõnevõrra tööd endaga kaasa. Aga lihtsalt tõesti huvitav on tegeleda ka aiandus.