Arhitekt teatavasti lammutustöid võtab ette ainult selleks uut püstitada mõtetut lammutust nagu ja lõhkumist, nagu sõdade jooksul oleme näinud. See arhitektuurielukutse juurde ei käi, vaid ainult uue püstitamine uute hoonete uute linnade püstitada. Need sõnad ütles arhitekt, Eesti NSV teeneline kunstitegelane, riikliku kunstiinstituudi prorektor, professor Peeter Tarvas. Homne juubilar sündis arhitekt Karl Tarvase peres kuuendal jaanuaril 1916. Mina sündisin aga tookordses Kuressaares. Esimest kaks eluaastat veetsin siis Muhumaal. Edasi siirdus isa tagassis Tallinnasse. Ta oli ka pärit Tallinnast, nimelt tema isa, minu vanaisa oli tislermeister. Tema peamisi töid võiks öelda näiteks, et on pooled Kaarli kirikupingid on tema tehtud. Lisaks sellele ta ehitas ka Kaarli vana surnuajase kahe torniga värava ka tema oli, nagu teatud määralid ehitistega ka tegeles. No küllap sealt siis ka isa sai mõnevõrra nagu suunitluse ehitusi võis arhitekti kutse peale, nii nagu see sellele põlvkonnale oli omane. Ei olnud siin Eestis ei olnud aastaid ettevalmistust. Ta õppis Riias Riia polütehnilises instituudis nii nagu kogu see meie vanem põlvkond enam-vähem õppis seal. No seda ma muidugi ei mäleta, samuti on, ma ei mäleta seda, kuidas ta peale lõpetamist oli süttinud, varajaste esimene maailmasõda lähetati teda Saaremaal merekindluste ehituste juurde nimelt kuivastus Kuivastu lähedal. Need ehitustööd toimusid. Ja järgnes siis peale sõda artisti tegevust siin Tallinnas põhiliselt tema põhiliseks tegevusalaks kujunesid elamud. Vähem oli tal üldse ühiskondlikke ehitusi, mõned koolid aga põhiliselt elamuid, projekteeris. Teda peetakse niinimetatud Tallinna elamutüübi loojaks. Jah, no see on tingitud sellest, et tookord tuli arvestada Inimeste ehitusvõimalusi ökonoomsed külge ja teiselt poolt tuli arvestada tuletõrjemäärusi. Tuletõrjemäärasid hakkasid just sel ajal nõudma seda, et ei tohtinud enam puu, mujal ei tohtinud enam olla puust, trepikoda, võid nuuti kivist trepikoda. Sellest arenes tüüp välja, seda ehitati Tallinnas väga palju ehitati. Peale nende väikeste puumaja, tähendab terve rida siiski on ka suuremaid kivi mõju on ka tema projekteeri tainasse. Kuivõrd teie elukutse valikul lülit mängus, isa mõjud? Niivõrd kui see Elukutse oli kogu aeg silme ees, teiseks, kuna sai siiski väga palju, sai ka tutvuda kirjandusega, mis isal oli kodus arhitektuuri ja kunstialase kirjandusega. Ja teatud mõttes oli eeldusi ka selle kutse õppimiseks. Tähendab mõnevõrra joonistusoskus juba ja siis tekkis endal ka soov seoses selle elukutse peale jääda. Niivõrd kui tookord ei olnud meil Eestis võimalust plastiktükk kutselt omandada tuli leida mõni teine võimalus ja selleks osutus kõige sobivamaks. Eriti ökonoomilisest küljest õppimine Tšehhoslovakkias, seal oli päris palju oli juba Eesti üliõpilasi oli ees. Kui mina läksin sinna, siis meil oli midagi 11 inimest. Arhitektuuri õppis neist kolm. Ja noh, see kool oli Cheis olid tol ajal olnud osa koole, mis olid tšehhi õppekeelega, osa koole olnud saksa õppekeelega. Solid nagu jäänus veel vanast Austria-Ungari keisririist. Ja need koolid olid omandanud endale teatava kuulsuse ja selle tõttu nad püsist edasi ka Tšehhi Vabariigis. Õppetöö oli saksakeelne, saksa keelt olin koolis õppinud. Algus ei olnud kerge, päriselt aga siiski hakkama sai. Missuguse kooli kasuks otsustasite, missuguse koolide? Ei, see oli Brno tehnikaülikool, juba mu vend sattus sinna, vend sattus küll nüüd sellest, et seal juba üks eestlane õppis seal varemgi. See oli artikk Tans kesa. Et te läksite siis venna jälgedes? Jah no selle õppetöö kohta võin nii palju öelda et mina leian küll, et väljaspool oma kodukohta õppimine, kui selleks tahtmist on, on kaugelt soodsam kui oma tavalisest elukohast, sellepärast kiusatusi õppetööst kõrvale jääda on märksa vähem. Tuttavaid on, välisolukorras on vähe. Selle tõttu tõesti, seal sai oma õpperuumides istutud varahommikust kuni hilisõhtumise istuda polnud kuhugi mujale minnagi. Ja sellest siis näete, juhtus ka see, et see esimene kursus, kui hakkasime õppima, oli 10 inimest kus normaalajaga lõpetamise aeg oli käes, siis olin ma üksinda, järelejäänud osa lõpetas hiljem ka jällegi üle poole olid vahepeal kuidagi ära kadunud. Mitu aastat oli, seal on ka viis aastat, nii nagu meilgi siin praegu. Mis aastal te läksite siis? Kas oleks midagi meenutada õppetöö korraldusest kas või selles plaanis, et võrrelda näiteks kunstiinstituudi arhitektuuriosakonna praeguse? No ühte peab ütlema, et oli kunstiline, haridus oli vähem, see on arusaadav, et kunstiinstituudis kunstiline haridus peab tugevam olema ka arhitektide ja meil oli seal ainult üks päev nädalas, oli, kas olime terve päeva olime seal ateljees, tegime, joonistasime, tegime skulptuuri ja kõik, mis tavaliselt oli selleks laupäeval, siis kus tehtud? No ja mis veel, erinevus on, erinevus on selles, et et sel ajal ei olnud niisugust ütleme plaani pärast kontrolli õppetöötegevusele nagu ei olnud, võeti ka üks õppis nii, nagu ta tahtis, tähendab see, kes hüüdis ja tahtis õppida. See tegi seda tööd, kes ei tahtnud, ei pruukinud, aga mis seal esimesel kursusel istuda mitu aastat järjest? See ongi nõnda me praegu ka koolis näha, et murre tekib kuskil kolmandal kursusel, kui akad üliõpilasest aru saama, et nad ei õpi enam oma isa ema jaoks, vaid õpivad endale elukutse jaoks. Kuigi te ütlesite, et olite võrdlemisi tugevasti sukeldunud õppetöösse ehk siiski kogunes mingeid muljeid ka elust. Nojah, niivõrd kui see elasime seal ja teiseks oli ka võimalus oli natuke linna ümbrusega tutvuda, nimelt oli nõnda, kui me otsa olime teinud kibedalt tööd, siis pühapäeval tegime niukseid väljasõit linnast matkamise teel õppisime tundma seda linna ümbrust. Ja sai siis ka mõningaid ekskursioone, sai nendest sai osa võetud, sai natuke ümbrust, kana, Viinis käidud, Austrias seal. No ja teiseks sai näha siis ka muidugi ehituskunstisaavutus just nendes linnades ja need jätsid ikka teatava tugeva mulje. Teie stuudium seal Tšehhoslovakkias sattus ju võrdlemisi ärevale ajale. No algus küll mitte, aga lõpp, täiesti lõpp oli nõnda, et tekkis juba kahtlus, et kas saamegi lõpetada. Sellepärast et kui ma olin viimasel kursusel, siis sakslased okupeerisid Sudeedimaa talgul ja hiljem siis siis hiljem terve Tšehhoslovakkia. Ja noh, sel ajal olid, kool oli mitmed nädalad oli kinni. Ma ei osanud midagi arvata sellest, mis sealt tuleb, võim oli ka võimalus näha, näiteks, et kas nüüd sakslast tulid sisse linna. Siis oli näha tšehhi nende kodanike väga löödud meele olulisel perioodil. Samuti oli näha siis need kohapealsed sakslased, need olid siis väga suures võidurõõmus, ükskord oli lihtsalt pime juhus viis selleni, et Helle olime linnas jalutamas, ei teadnud üldse midagi, mis tuleb või mille kool hakkab peale. Nägime, et olid seal kogunenud eriti sakslastelt tänavale kogunud ja midagi nagu ootasid. Siis tuligi, tuligi, sõitis Hitler möödama oma autosse, käsi käsi tõstetud tervituseks. Muidugi sakslast siis juubelsid seal, sellel me vaatasime lihtsalt pealt. Rahvas muidugi, ma oletan, võttis võrdlemisi süngelt vastusele. Muidugi, see on arusaadav. Lõpeks neid sakslasi, tõsi küll, seal, Ruhnus, Määrimaal või kuidas seda nimetama Araabia? Seal nüüd sakslasega oli, aga ikkagi valdav enamus oligi tšehhidel. Nummerdad niisugust asja, et seal oli enne seal sissetulekut oli, näiteks, käisid selle seal niuksed ringi, seal mees rongkäigu käes kuskil avati kõrgel üleval. Kitsal tänaval, tähendab vanalinnas Patty akene visati nelja ämbritäis vett kaela. Niisugust asja nägi seal ka muidugi. Aga seal oli muidugi kõigil oli oma oma tõsiselt, Ühed olid asjaga. Samuti oli näha seal, et näiteks juudi soost elanikud aimasid ette ja nüüd massiliselt lahkusid sealt linnast üldse Tšehhoslovakkiast ja. Meie sellega muidugi eriti kokku jutt on ta ka näha oli seda pealt. Ja mul oli õnneks oli viimane aasta, tähendab, hakkas just diplomitöö peale seal. Varsti pärast seda selle suutsin ära teha ja sain juunikuus sain tule. Mis oli varem ikkagi, see tulemus oli mais vissõidule, kui ma ei eksi. Töö oli mul üks spordiehitus oli ujula kinnine ujula. No seal on see diplomitöö oli ka hoopis teistsugune kui meil praegu kombeks teha. Seal selle kestvus oli märksa lühem, ainult kaks nädalat. Ja siis oli selline komme huvitav komme, et anti ülesanne kätte, siis suleti meid luku taha päevaks otsaks. Selle esimese päevaga pidin leidma selle põhilahenduse idee. See tembeldati ära ja sellest ideest pidi kinni pidama. Teetegi päris abil ei saanud kasutada. Kas sellest lukustatud ruumis oli mingisuguseid abimaterjali? Ei. Mitte midagi, mitte midagi, ainult paberitükke pliiatsi. Kõik tuli eskiseerid. Anti alusandmed kätte, tuli leida lahenduse, seal pidi olema valmis kõik mis tahes ülesande lahendamisel. Ja teile siis juhtus ujula ja ujula mida teil ka tegelikult hiljem elus projekteerida tuli. No tõsi küll, aga asend oli hoopis teine ja noh, lahendus oli hoopis midagi muud. Tegelik projekteerimistöö algas ju alles pärast sõda. Jah, põhiliselt noh, tõsi on see, et ma olin siin 40-l aastal Dentalins, siis tuli siin ka juba projekteerida. Olin kommunaalmajandusse Rahvakomissariaadi, Kuressaare kommunaalprojekt oli seekord. Siis tuli projekteerida seal mitmesuguseid elumaja, mis me seal tegime samuti juba oli esimene lahendust TPI uue hoone jaoks, seekord tõsi küll, teise asukohta kui praegu. Nimelt oli ta nähtud ette umbes sinna, kus praegu onkoloogiahaigla siis selle võistluskavandiga, mis me seal kolme-neljakesi tegime, saime ka esimese koha sõimes. Konkurss oli projekteerimisorganisatsioonide vahel konkus. Pärast sõda oli arhitektidel tööd muidugi palju. Ega puudus ei olnud tööpäevadel pikad olid, oli küllalt palju oli taastatavaid objekte, küllalt palju tuli teha tüüpprojekti selleks, et neid purustusi, mis seal olid tekkinud eriti elamufondi osas. Et seda nüüd uuesti niit. Töö nii hästi tüüpide väljatöötamisel, aga samuti ka oli väga palju oli arhitektuurselt hukusse kohalikesi tüüpide kättesaamiseks. Nendest sai siis päris tihedat asuvat Mis oli esimesi suuremaid töid kohe astuda, kas Tartu generaalplaan? Seda ka, et siiski oli, sellepärast et seekord oli tarvis tõesti linnas hakata üles ehitama niivõrd kui linnad olid sõja tagajärjel olid kannatanud, tuli siiski eelkõige läbi mõelda, kuidas üles ehitada, selleks hakati siis koostama linna generaalplaanis. Meil oli tol ajal oli noh, kõige silmapaistvam linnaehitusega tegelenud arhitekt oli arhitekt Anton Soans. Tema tehtud oli nii hästi Tallinna linna plaan, mõlemad koos tegime Tartut, tema tegi Pärnut, teised kõik sul Narva linnale panid Tartus otsimine harjutama kokkus. Tartut mõnevõrra tundsin, aga mitte kuigi hästi ja sellepärast ma mäletan, et olin nädal aega seal Astigmates juures nagu peadsin öösel seal. Ja nädal aega ajaga käisin, läbis terve Tartu linna kõik tänavad. Märkasin Endel plaani vana plaani peal ka, kus ma olen käinud, kus mitte ja käisin läbister linna. Ja selle tulemusena siis oli mul siiski mõningane pilt linnast selle alusel ja nõuete alusel, mida üldse linnaehitusele aeg esitab. Nende alusel siis Tartu linna esimene genplaan tehtud. Te nimetasite Antonsaansid, keda võiksite veel nimetada vanema põlve arhitektidest, kelle kõrval on õnnestunud töötada. Töötasime ka ühes asutuses. Siis edasi, Harold, arman, August Valberg, Armani ja Volbergiga oli meil ka üks ühine suurem töö oli nimelt siis selles, et tuli projekteerida. Eesti NSV paviljon üleliidulise põllumajandusnäitusel. Selle projekteerimine toimus ka siis nõnda, et olime Moskvas, olid seal ka lätlaste, leedulaste, sest nendega koos pidi kolm paviljoni pidid nagu selle niinimetatud ansambli moodustama. Ja siis tuli veel projektid, tuli seal koos välja töötada. Noh, seal oli töös nii korraldatud, et meil oli veel Moskva poolt oli antud siis niisugune ka üks üldjuhendaja, kes vaatas siis, et need lahendused omavahel klapiks, nagu sai ju algul Moskvas projekteeritud hilemist detailselt juba Tallinnas. Nagu too kortalise niinimetatud liialduste periood, siis oli täiesti iga detail tuli hoolega läbi projekteerida, nii põhjalikult pole vist ühtegi hoonet siin teisi projekteeritud kusse, paviljoni, iga väiksemgi detail ja kõik pidi olemas hästi Ricasbriole. No tahaks veel öelda, et me nagu selle jätkuna, Goldberg koos saime ülesande selle kahe saaliga kinopeole Tallinnas siis sealt Me laenasime mõnevõrra vähemalt sambad, mis on, olid enam-vähem sama, mis seal Moskvas oleks, nagu meelega valisime, et oleks nagu, mitte ainult Moskvas ei oleks siis niukene detail, mis pidi nagu meie vabariigi nihukest rahvusliku klassitsistliku laadi tähistama, vaid et oleks siin linnas ka sama suur. Panime vähemalt samasugust sambad, kasutasime ka siin ära. Need sambad on siis näha kinohoonel, mis kannab praegu nime sõprus. See oli kahe saaliga kino enne põld niux tüübiga kohanud, nagu meil Tallinnas enne sellist ei olnud. Tuli natuke tundma õppida, nüüd seda lahendusideed. Ja noh, sai tehtud. Sel ajal oli väga palju, oli konkus, väga paljus juhtus nõnda, et mõni aastal nii et iga kuu oli üks konkus aastas kogunes seal 10 12 konkurss, nad on suured. Nad lahendasid niukseid asju, nagu näiteks seal. Individuaalelamute konkurss oli mitmetüübi osas, siis oli lasteaedade konkus jälle mitu tüüpi. See oli ridamajad, olid koolimajad, raudteejaamad, kõik vajalikud niuksed, ehitustüübid said siis konkursi korras, said lahendatud, sellele lisandusid veel juurde suure isamaasõja mälestusmärgid küll ühte linna, küll teisi linna külga tüüplahendust. Sellist konkurss oli päris päris tihedalt oli. On ju teada, et, Paremad tulemused toimuvad alati konkursi tingimustes. Ja ei ole sugugi garanteeritud, kui üks arhitekt saab ülesande kätte, temal õnnestub otsekohese kõige soodsam lahendus kätte leida, sellepärast selline arhitektuurne konkurss on väga sügava mõttega. Ma leian, et ta on ka olulisem konkus kui näiteks kirjandusteoste konkurss või midagi taolist, sellepärast siin on otse Antades kindel teem kätte. Ja me teame, et see objekt läheb ehitamisele, läheb siis saab. Laekunud tööde hulgast saab välja valida kõige parem lahendus, lisaks sellele ka veel ökonoomsem lahendus, tähendab selle ta toob ka teatavat ökonoomikat, annab projekteerimist, tegevusele ja ehitustegevusele. Selle tõttu ongi siis arusaadav, et et arhitektide nõue on ka see, et oleks ikkagi kõigil vähegi tähtsamatel ehitustel korraldatud konkurss. Ja seda mitte ainult nüüd nende arhitektide huvides, vaid eelkõige ehitaja enda huvitus. Mitmel korral teie olete arhitektuurikonkursist osa võtnud. Mul on nimekiri, see hakkab peale juba sellest ajast, kui ma olin kolmanda kursuse üliõpilane. Ja nüüd on pidanud seda nimekirja praegu 87 konkursse, mistõttu ja noh, kui arvestada veel seda, et mitmest konkursist teostasime, tegime ühistööna põhiliselt tegime seda Polbergi koos hiljem siis veel Dolpusega koos kolmekesi ja siis meie tihti jäänud ühe variandi tiga meestega oma variandi ainult koos arutasime läbi ja koos tegime neid asju ja nii on, neid töid on kaugelt üle 125 esitatud. Ja siis nendest saime siis, no ma ei tea, kui täpne see arv enam on, aga üle 25 esimese auhinna siis teisi auhindu, kolmandaid. Sel ajal oli see asi võrdlemisi edukas. No ma mäletan seda, et esimene töö, mis ma tegin, see oli Üliõpilane olin vist jah kolmandal kursusel kui oli Petseris, oli suur tulekahju. Põles pool linna, põles maha ja selle järel hakati siis üks linna üles ehitama. Üks objekt oli, mille kohta konkurss tehti, oli? Petseri turuhoone. Vot sellest võtsin osa ja sain teise auhinna. Seekord oli rõõmus üllatus. Aga peale sõda oli siis nüüd tõesti väga palju. Lisaks nendele tüüp lahendustele ka siis konkreetsed objektid, nagu Estonia taastamine, seal me saime kolmanda uinus võime Volbergiga siis edasi ka projekteeriti Tallinnasse, raamatukogu, mis muide alles nüüd läks ehitamisele Harte karbi projekti järgi sel ajal ka juba Kreutzwaldi nimelise raamatukogu Estonia vastu sinna, kus praegu on veel tühi koht, on. Või õigemini, kus praegu ehitatakse ka partei haridusmaja puutoone osalitatuks. Missuguste suuremate ja eesti oludes tähtsamate objektide konkurssidel te olete edukamalt esinenud? No eelkõige võiks öelda, on selleks ehk Tartu teater Vanemuine. Töölpuskad tegime kaks varianti, siis see variant, mis meie Volbergiga tegime, sellega saime esimese auhinna. Siis langes meil selle objekti autorlus ka Eesti projektis seda prioriteeti edasi. Sellega liitus siis palju veel niukseid, nooremaid arhitekte ka. Ja seal tublit tööd ka sel aastal kalmetegi tubli töökaaslasele. Igatahes oli võimalus projekteerida ka teatakse, võimalused, aga sageli ei ava. Niukse hoone projekteerimisel tuleb veel kõige süveneda selle hoone kasutamistehnoloogias tuleb tutvuda niihästi lavatehnoloogiaga kui ka siis publiku osa kasutamise korraga, kuidas neid ruume kasutatakse vastavalt sellele ka siis tuleb projekteerida. Meie Volmeriga valisid küll nõnda, et enam-vähem need hoone osad jäid enam-vähem vähemalt sama koha peale. Nimelt oli enne sõda ehitatud, hoonel oli kontsertsaal oli paigutatud sellesse plokki, mis oli ristivanemad praeguse Vanemuise tänavale. Teine tuli nagu mäest alla teatriorus sama lahetuse juurde emme meiega põhiliselt ainult et kui varem oli juurdepääs teatrisse, ka oli Vanemuise tänavad, nüüd avanes võimalus juurdepääsu Alt anda tähendab altpoolt anda, kus ta nagu valitseb juba siis teatama ruumi üle. Kui palju tavaliselt antakse arhitektile aega konkursil lahenduse leidmiseks? Ma väga mitmesugune aeg, aga ütleme sellise objekti juures normaalseks paar-kolm kuud. Paar-kolm kuud selleks Sid ideed ja ehitamine võttis aega. No ütleme, müts päris tublisti aega ei mäletagi täpselt, millal see valmis sai, ta võttis aega. Siin ongi siis arhitektuuri kui kunstiliigi eriomadus. Kunstiliigiks tuleb kindlasti arvata. Eelkõige on temal tema maksumus, teostus, maksumus on ikka võrreldamatult suurem teiste kunstialade teostus maksumusest, järelikult tuleb teatava ettevaatlikkusega teatama. Põhjalikkusega tuleb niisugustele töödele läheneda. Teiseks, see, et kui sa midagi projekteerid kogenud seda, et üldse ehitustegevuse juures on kõik, on asjatundjad, kõik avaldavad oma arvamust. Tõsi küll, kunsti juures samuti on, võib üks või teine oma arvamust avaldada. Aga need seisukohad tihti ei pruugi kokku langeda sellega, mis nüüd selle arstiduse väetise tõeliselt välja annab. No on üks vanasõna ka sakslastele olemas, kes tee ääres ehitab, see, seal on palju nõuandjaid. Noh ja selle tõttu ka niisuguste suuremate objektide puhul tuleb muidugi väga paljude instantside seisukohti arvestada. Ja selle tõttu see töö nii väga kerge ei ole. Te olete kunagi kusagil esitanud sellise mõtte, et kui arhitekt on nagu helilooja, siis interpreet on ehitaja. No nii, see ei tohiks tegelikult olla, sellepärast et mis arhitekt paberil paneb, kavandab selle ehitaja viib ellu. Tähtis on selle pärast loomulikult väed arhitekt olla, on aega ka ehitusplatsil olla kõiksugu võimalike valearusaamisi vältida ja mitmesuguseid üleskerkivaid probleeme kohapeal lahendada. Milliseid eeldusi omadusi te peaksite kõige tähtsamaks arhitekti töös? No niivõrd kui arhitektuur on ka kunstiliik, siis loomulikult peab olema sünnilt teatavad kunstilised eeldused peavad inimesel olema, aga sellest üksi ei piisa. Eelkõige peab olema ka küllaltki järjekindel lahendus mõistuslikusse seisukohast, tähendab, mõistus peab kaasa töötama küllaltki terane mõistus, et sa et sa tabad selle võimaliku õige variandi. Sellepärast nüüd väga palju on seal üksikuid elemente, mis nõuavad kõik õiget lahendust, konstruktiivne lahendus. Samuti ütleme seal ökonoomiline selt kõige soodsam lahendus linnaehituslikult kõige soodsam lahendus. Ja sellepärast ma ei leiagi õige olevat see, kui meie ajakirjanduses tihti antakse hoone arhitektuurile, antakse hinnang, siis räägitakse ainust, fassaadidest arhitektuur ei koosne ainult fassaadis. Kuid sama tähtis on plaanilahenduse idee leidmine, aja asja, teatavas süsteemi loomine. Ma leiangi, et silmapaistvamad arhitektuuriteosed, need on võrdselt tugevad olnud siis plaanilahendusidee poolest kui ka sellest tulenevalt ka siis väliskujunduse poolest. See objekt peab olema nagu teatud määral kooskõlas sellega, nagu looduses näeme, ka loodus ehitab oma objekte kõige ökonoomsemalt kõige loogilisemalt teel ehitab üles arstid, turist tuleb püüda sama poole pealt. Oleks loo lahenduseks loogiline, selgel, lihtne nagu iseendast välja kasvanud. Aga selleni jõuab siis ka ainult kui on küllaltki noh, ütleme peale ande on olemas veel tera mõistuse oskad otsustada, kuidas seal selle välja jõuda. Selle tõttu tundubki nõnda, et tuuri ajaloo silmapaistvamaid esindajaid need ongi just silma paistnud oma üllatavalt lihtsate lahenduste poolest sest ma leian, et ka arhitektuuri kohta võib samuti nagu muu kunstiliikide kohta öelda, et kõige suurem saavutus tuli kunstis arhitektuuris pidada seda kui minimaalsete vahenditega saavutatakse maksimaalset tulemust. Võib-olla te tahaksite tuua näiteid eesti arhitektide hulgast või nende inimeste hulgast, kellega te koos olete töötanud. Minu arvates oli sõjajärgsetest lõpetanutes, esimesel perioodil oli üks andekamaid olid kahjuks varalahkunud unud hõlpus. Temal oli väga tugev Kunstiland, ta oli hea karikaturist, oli. Aga lisaks sellele oli tal küllaltki terav mõistus, mis võimaldas tal nüüd arhitektuuriülesannete lahendamisel jõuda väga elusate ja loogiliste tulemusteni. Nagu ma ütlesin, ta oli hea karikaturist. Aga see on niisugune omadus, mis tohiks arhitektuuri juures väga oluline olla. Sellepärast arvan, ta võiks isegi õppetöös võiks olla nihukest stuudium, selles suunas ka rakendajad tulla. Ja nimelt selles, et teatavasti karikatuuri juures tuleb tabada see kõige olulisem selle objekti juures, keda sa karikeerid ja väga nappide vahenditega kaapli vajadustega samuti tuleks, on arhitektuuris ka, et sa leiad selle peamise joonelejad kõigepealt üles, millest tuleb kinni pidada ja siis ka võimalikult nappide vahenditega katsuda seda saavutada. Nii et siin on teatud niisugune. Minu arvates on kokkulangevus püüdlustes. Ja edasi, ma nimetaksin veel. Mul on tulnud nüüd meie kunstiinstituudi lõpetanud arhitektidest. On silma paistma praegu muidugi arhitekt Raine Karp see mees, kes projekteeris põhiliselt koos Riina Altmäega, projekteeris Meie linnahalli mille eest sai rahvusvahelise preemia ja projekteeris Kreutzwaldi nimelise raamatukogu, mille ehitamist juba alustati ja projekteeris ka praegu partei haridusmaja Uuseidž osa. Temal on ka otse näha tema lahendustes. Mul tuli ekspertiisi teha nimelt linnahalli ja Kreutzwaldi raamat, kui puhas on näha, et küllaltki keeruka tehnoloogilise programmi juures on ta osanud leida väga veenva süsteemi. See on otseselt suurte objektide puhul väga tähtis, et inimene oskab nagu mõistusega kaasa töödata, oskab luua mingisuguse kindla süsteemi milles siis väljudes leiab ka tõesti hea ja vastu ta lahendus. Nii on näiteks linnahalli juures on, see lahendusidee on üllatavalt lihtne plaanile Ansside. Aga ta on monumentaalne, tähendab kõik see, et saab seal üleannet, jalutusruumid, riietusruumid, kõik kokku nüüd tõstetud seintega, saab kõik üheks suureks ruumiks avad. Teist sellist linnahalli me Nõukogude liidus ei leia. Tõsi on, et ta ei ole ka, fassaadid ei ole eriti silmatorkav, aga püüa oli see, kuna ta asub mere ääres. Siis autorid püüdsid seda hoonet nii lahendada, et ta vanalinna silueti mingil määral ei häiriks. Ja see on korda läinud. Minu arts. Kui te lubate, siis ma nimetaksin mõned teie projektidest 1948 Kalevi Jahtklubi. See oli see väikene, mis praegusel silla ääres seisab seal puust hoone. No lugu oli nii, et seal oli varem arsti Karl Puurmani projekteeritud palkhoone säilis, sõjas sõjas hävis, taheti uut hoonet ehitada. Aga ei olnud. Peale seda on sellised võimalused uuesti palkidest ehitama hakata. Tuli hästi odava lahenduse leida, teine osa odavalt teostatav puitsõrestikhoone. Valmida sai tehtud ja valmis ehitatud ka. 1954 Moskva põllumajandusnäitusepaviljon. Sellest oli meil juttu mõne sõnaga juttu ja 1955 kahe saaliga kino Sõprus. Sellest oli 1962 Kalevi tennisehall. Ei, see oli varem naturally, varem oli midagi 57 58 projekteeritud ja jah, aga enne seda kas ei olnud mitte see ujula projekteerimine, toimus ka midagi. 56 57 toimus sisse projekteerimine sest ma mäletan Ostolpuska projekteerisid seda. Siis käisime Liidu linnades, kus olid taolisi basseini ehitad, käisime Leningradis, käisime Moskvas, käisime Kiievis, tutvusime nendega. Siis tuli Vanemuine Vanem vend tuli hiljem sellepärast, vahepeal oli see spordihall siis Kalevi spordihall tegime jällegi hõlpus koos ökontšaeva oli meil ka talle abiks. Ja edasi kärna. Kääriku ka kääringus millegipärast millegipärast juhtus nõnda, et sattusingi spordiehituste peale. See oli siis nõnda, et kuna ma kooliajast tundsin Fred Kudu stalli tookord kehakultuuriteaduskonna dekaan, tema oli selle asja initsiaatoreid sinna käärikus üldse taoline spordibaas asutati, seal olid juba olemasolevad taluhooned, olid juba kasutusel selleks. Ja baas oli tegelikult olemas, aga tuli lihtsalt ehitati suuremad ja kaasaegsemad hooned. Läksime kohapeale, vaatasime väga ilus maastik, sai siis läbi, arutas, kuhu teda kõige parem oleks panna, valiti kesse künka otsas ja see ehituskompleks. Mart Port on ühes oma reisiraamatus kirjutanud et inimene on alati olulisem kui arhitektuur, sest lõppeks ka meie oma ajalehed. Kui leiame neis foto Mustamäe elamumassiivist, Tallinna laululavast või polütehnilise instituudi uutest korpustest siis ei maksa pildi allkirjas otsida midagi, mis kõneleks arhitektuurist arhitektidest. Kindlasti on aga seal ära märgitud inimene, see tähendab fotograaf, kes sai hakkama vägiteoga ja võttis üles valminud ehitus. Paraku see nõnda on, ma ei tea. Kui nüüd kunstialase kõik ühetaoliselt hinnata, siis on ju tavaline kirjandusteose nimetamise nimetatakse autori nimi ka alati või siis ütleme, kui on, kui on diaatris ooper, ooperi esineb, siis öeldakse ikka autori nime ka. Aga arhitektuuris jäetakse, tavaliselt jäetakse nimetamata see anonüümsuse ilming arhitektuuri juures seal nähtavasti kogu aeg püsinud. Seal aitab rõhutada veel seda, et kui ütleme enam-vähem huvi tundvale inimesele on tunda nimed nagu Bachi ja Händeli, ütleme seal teised suurkujud muusikas, kunstis, kujutavas kunstis seal Rubens, Rembrandt taolised nimed, siis arhitektuuri osas on asi palju vähem tõenäoline, et keegi teab, mis, kes on Pramante või Bronale Bronalassi. See on juba kahtlane. Rääkimata teistest, vähemalt nii-öelda silmapaistvatest kujudest, see anonüümsuse jälg on jäänud ja näiteks meil on vanalinnas suurepärast ansamblid, on diagagi. Kes need autorid nolkuna