Kutsume teid kuulama valitud talu, lõppeva aasta personal saadetest. Saatejuht on Marie Ring. Esimene esineja on Tallinna Ülikooli rektor keemiaprofessor Tiit Land. Meil on siin meile klaasidesse vett. Kohvi mar stuudiosse ei toonud, sest ma ei teadnud, kas te kohvi joote. Üks Persona saatekülaline rääkis, et kui ta Tartusse ülikoolis õppis, siis näris ta eksamite ajal nii palju kohviube ja jõi kohvi liitrite kaupa, et ta pole pärast seda enam mitukümmend aastat kohvi joonud. Mina joon kohvi võib-olla keskmisest rohkem, mina ei olnud hommikul ja on kindlasti kaks tassi kodus on nagu moodus välja tulen, töö juures koguneb hommikul ka kindlasti veel paar tassi juurde päeva jooksul ka. Mina olen selline korralik kohvi, kohvi, mulle meeldib. Aga kuidas ülikooli ajal oli kasse närisite ka kohviube, et kauem jalul püsida? Ma mäletan, et ma vist tõin rohkem šokolaadi, sest ma olen ise biokeemik ja teades, et aju vajab glükoosi siis ma kasutasin süsivesikuid, kiireid süsivesikuid. Näiteks vastu seadus, mis lubab üliõpilasel teha eksami ajal üks telefonikõne oma targale sõbrale või tuttavale, nii nagu miljonimängus. Kuidas ta sellesse suhtuksite küsib üks kuulaja. Ja ma ei näe selles väga suurt probleemi, ma oleks suhteliselt salliv. Mida silmad minu enda eriala loodusteadused, need on sellised keerulised ja, ja mina nagu näen pigem seda, et, et üliõpilased ei tohiks õppida pähe. Et küsimus on arusaamises ja kui on vaja vahe lobistajate telefonikõne, siis palun see ei oleks minu jaoks probleem. Ma kujutan ette, et õpe jõudki on eksami ajal pisut närvis, sest eksami tulemus on ju ka hinnang tema tööle. Tõepoolest, et kui ta ikka näeb, et tudeng ei, ei oska üldse mitte midagi, kirjutab ikka ja väga mööda, siis on loomulikult tõest, õpiprotsess on ju kahesuunaline, see ei ole ainult tudeng õpib ikkagi õppejõud õpetab ja kummal eksamil parandanud näiteks, et see on selline. Noh, see on natukene selline ärevus, et vaadata, mis tulemused tulema hakkavad ja mul on hea meel, kui tudega kirjutanud, aga hästi eksam, ma saan aru, et nad oskavad aru tihti tudengid, kes on lihtsalt kas kirjutanud maha või on pähe õppinud. Noh, eks see tudengid on igasuguseid seal õppejõule, jah. Tagasiside ja see on oluline protsess õppimises. No teie kohta võib küll öelda, et olete terve oma elu õppinud ja õpite kindlasti veel ja veel. Väiksemad paus on loomulikult olnud, aga mina olen liikunud selliste rada pidi. Kool, põhikool, keskkool, ülikool, siis doktorantuur? Jah, see on kogu aeg edasiõppimine tõepoolest ja sõnaga harjunud, ma ei kujutaks nagu väga ette. Kui ma nüüd ei peaks enam seda tegema, lähen täiesti teist tüüpi töö peale, hakkan tegema midagi, kus on selline rutiinne töö, et ma, ma ei, ma ei tea, ma arvan, et mulle istuks. Kas teie suguvõsas on peale teie veel keemikuid? Ei keemikuid ei ole, aga minu ema isa, mõlemad olid õppinud metsandust, metsa, insenere, astus Tartu Ülikooli õppi, metsandus lõpetas Eesti põllundusakadeemia. Tema õpingute ajal moodustati EPA isa, õppis tolleaegses Leningradis metsainstituudis. Akadeemias, õppis metsandust ja nad mõlemad töötasid metsakombinaadis ja isa ehitas üles põrust 40 50 kilomeetrit Valga poole metsa. Momendil olid erinevad sellised nagu tsehhide tootmisüksused. Ehitas üles metsa keemialaborikompleksi, kus sisekstraheeriti männi okstes näiteks ühtrueeritu puhastati välja erinevaid aineid, milles tehti hambapastat näiteks lisal olisi huvi küll tõepoolest. Nii et vanematel oli väga hea meel, kui te läksite Tartusse keemiat õppima? Jah, oli küll hea meel ja küllap tundis sellest rõõmuga teie kunagine keemiaõpetaja. Kas olete temaga ka hiljem kohtunud? Kahjuks ei ole, sest ma olen ise ära olnud 16 aastat. Ma läksin kaheksa üheksal aastal Rootsi, tegi oma doktoritöö ja tulin Eestisse tagasi 2006. aastal. Ma kahjuks ei ole keemiaõpetajat õnnestunud kohata. Te abiellusite ülikooli ajal. Abielus on ülikooli ajal, jah, minu abikaasa õppis füüsikat ja füüsika-keemiateaduskond. Osa õppeaineid oli koos ühes auditooriumis ja ellusime jah, ülikooli ajal juba üsna alguses. Tema lõpetas ülikooli kaks aastat varem, kui mina enam ei ole, avanes võimalus ka vahepeal külastada kaheks aastaks sõjaväge. Sõjavägi oli muidugi punaarmee algul oli pool aastat siin eestis tapal ja poolteist aastat olin Kaliningradis, mitte õnneks. Kuulge, aga meil oli ka Kurselt oli poisse, kes olid igal pool laiali mille tolleaegset suurt kodumaad siis, kes Siberis, kes isegi Afganistanis, et ajad olid päris keerulised. Aga, ja tulime sõjaväes taga, siis jätkasime õpinguid. Labidas lõpetas 2000 varem, ta jäi tööle Tartu Ülikooli geofüüsikud seeder, ta tegeles lõpetamisega ja siis esimene tütar sündis 88 ja mina siis Rootsi 90, siis ta oli veel aasta-poolteist, oli veel tart, ostsin ise, enne kui ta tuli ka Rootsi Rootsis ta hakkas, kõigepealt õpime rootsi keelt, mis oli täisajaga õppe ja mina õpin ka seal koolis rootsi keelt, aga abikaasa õppis täisajaga, temal vedas, tuli, moodustati meie grupp, kes koosnenud ainult akadeemilise haridusega inimestest liikus palju kiiremini edasi ja siis, kui ta kooli ära lõpetas, ist kaitsta tohtriga Ameerikasse. Ja seal hakkas ta tegema ajakirjanikutööd Ameerika hääle eestikeelsete saadete toimetuses. Ja kui tagasi Rootsis töötas Rootsi raadios Elasite Rootsis palju aastaid. Milline oli see aeg teie jaoks? Jah, need on kaks erinevat perioodi, ma olen ka selle peale mõelnud, et esimene periood siis, kui mõni doktorantuuris. Ei, ma olin ikkagi suhteliselt noor, ülikooli lõpetanud. Ja see oli selline muret, too periood ka siin oma labori doktorantidele räägin, et doktorantuur, aeglase muretu õppimine on küll, eks ole, sa pead õppima ja tegema tööd, aga vastutus on ikkagi nagu juhendajal ja muretu aega. Väga tore aeg. Teine periood oli juba selline, kus vahepeal olin viis aastat Ameerikas olnud ja siis ma olin juba ise juhendaja ja siis oli vastutusgruppi doktorantide ees. Juhendaja üks osa ülesandest on tagada oma grupile töötingimused, projektide taotluse kirjutamine, et sul oleks töövahendit rahalised vahendid, kuna minu erialane instrument on, see nõuab rahaliselt laboratoorsete ressurssi, selle teistsugune periood, talguid pärast kaitsmist oli nagu taevas oleks, siis oli see juba tugevalt kahe jalaga maa peal olemine ja vastutuse tunnetamine. Kes siis Rootsis abistasid või kes teile nõu andsid? Ma arvan, et kolleegid on kõik nõuandjad ja üks minu väga hea sõber, kes on olnud väga palju nõu andnud ja on professor Ülo langel, kes on praegu veel Stockholmi Ülikooli neurokeemiaosakonna juhataja ja ka Tartu Ülikooli keemik, noh, ütleme lähemad kolleegid. Ja sõbrad, noh muidugi enda doktoritöö juhendaja on, on ju nõuandja ennekõike. Te olite ka Stockholmi ülikooli prodekaan. Kuidas teile see amet istus? See oli nagu esimene selline administratiivne töö. Ja võib-olla ei olegi juhuslikult ma saatsin tööd tegema, võib-olla mitte. No mulle mulle meeldis see töö. Sest see oli natuke teise nurga alt, mitte ainult ei loetud, räägite loenguid ja ei võta vastu eksamit vaid ka võimalus nagu kaasa rääkida õppekavade arengus näiteks ja sinna hulka kuulus ka tudengite vastuvõtmine ainekursustele. Ja see oli väga huvitav kogemus, mis tuli kindlasti kasuks ka pärast Tallinna ülikooli tulles õppida administreerimise juures. Teie sõber, professor Ülo langel ütles ühes intervjuus, et kui ta Ameerikas töötas, siis ta ei tundnud end seal hästi sest talle ei meeldinud sealne elustiil. Ta igatses tagasi Euroopasse. Kuidas teie end Ameerikas tundsite? Minule, või meile nime räägin, oma perest andsime, elasime kõik koos ja neil Ameerika elustiil pigem istus, et kindlasti ma ei ütle, et ei istunud või kriidid on erinevad ja sellega tuleb arvestada. Aga melistuse elustiil tundsime ennast koduselt ja me olime seal peaaegu viis aastat ja harjusime ja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla võiks jääda. Aga meil on Eestiga seos väga, väga oluline ja meil ka tütar on, kes käis seal koolis, tema käis kogu aeg, noh või suhet oli? Kolm kuud olid Eestis ja meile endale Ameerikas läks ja siis me mõtlesime, et saame seal ka ringi reisida, suur maa ja küll me seal käime ringi. Aga reaalsus oli see, et meil on kõik suved veetsime ja kõik punkrit võitsime Eestis kui võimalus, ka jõulud. Ma ei ole nagu kordagi pärast kolimist tundnud, et mulle ei meeldi siin täiesti vastupidi, et ma olen väga rahul. Te töötasite siis Marylandi osariigis rahvuslikus terviseinstituudis? Ta koosneb umbes 14-st erinevast instituudist, mis on see rahvuslik ette, näitab seda, et tegemist on riikliku asutuse struktuuriga. Taastatakse noh, ütleme eelarvest või maksumaksjate rahast. Ja see on maailma kõige suurem biomeditsiiniline uurimiskeskus, kus tehaksegi sõna otseses mõttes teadustööd. Kõige suurem instituut, nendest on vähiinstituut ja siis tegelikult vähiuuringutega ja teie olite seal teaduste jaaniseal teadustöötaja, kõigepealt nõndanimetatud järeldoktori Bostok inglise keeles pärast doktoritöö kaitsmist ja siis olin kõige ehtsam lihtlabasem teadustöötaja. Ta oleks pidanud ikka Ameerikasse jääma, sest enamus Nobeli preemiaid läheb sinna. Jah, seda küll, aga mulle väga meeldib, et ma olen Eestis tagasi Nobeli preemiat tõepoolest lähevad sinnakanti. Nojah, see on tegelikult sõna otseses mõttes mõõdetav rahaga kus on rohkem rahasid, nad lähevad ja kui vaadata Nobeli preemiaid keemias või ka füüsikas või meditsiinis, kui nad välja kuulutatakse seal, et Ameerika, aga kui vaadata, siis see on tihti ainult kusagil mujal alt tulnud küll Austraaliast Jaapanist, et nad töötavad Ameerikas, veenan Ameerikas oma karjääri teinud, küsimus on ikkagi rahas. Kuidas siis Eestisse tagasituleku plaan Sindis? Ma olen selline tee või idee oli, mul oli mul kindlasti olnud juba aasta või paar, et nad ikka ei tule eestisse otsida. Endale siin sobiv sobiv koht ja noh, nagu ikka nüüd realiseerinud, võtab aega, et koha otsimine ja Tallinna lipuga jällegi puhas juhus. Tallinna Ülikoolis oli toimunud just k elektoraadi vahetus oli, oli uus rektor Rein raud oma meeskonnakaaslase ametisse ja üks tema prorektoritelt teadusprorektor oli omakorda Rootsi taustaga, kes oli ka biokeemik ja sead omavaheliste vestluste käigus selgus, et keemia professori kohta oli vakantne noh, kuhu oli võimalik kandideerida ja siis ma arvan väga pikalt. Mulle meeldis selline idee, et teha üritada midagi nagu algusest peale nagu From Scratch ehitada. Ja nii ma tulin, mõtlesin algul, mis seal ikka, ma väga pikalt avasti, mõtle päeva paariga on idee küps ja, ja siis proovin noh, ega kunagi tea. Tagantjärgi ei tea kunagi, mis oleks targem olnud ja tegite siin oma laborilt, tegin oma labori ja praegu on laboris, kus ma nüüd ise küll kahjuks saadustest vähe aega aega veeta praegu on laboris noh, koos tudengitega erinevate tudengitega, nii bakalaureuse-magistri- kui doktorandid, on see paarkümmend inimest. Aga kuidas sisse rektori amet tuli? Valimised toimusid veebruaris, kusagil ma arvan septembris või eelmisel sügisel, kui hakkasid need erinevad jutuajamised kes võiks kandideerida, keda võidakse esitada mani matemaatika-loodusteaduste instituudi direktor ja minu enda instituudi professorid rääkisid minuga, arutasid, et kas ma võiksin kandideerida rektoriks ja ise ei saa ennast üles seada kandidatuuri rektori kandidatuuri saavad esitada instituutide nõukogus. Ja samuti ka ametisolev rektor ja üliõpilaskond. Ja siis, kui matemaatika instituudi nõukogu arutas ja siis jällegi ma pikalt ei mõelnud. Ma mõtlesin, et no miks mitte proovinud. Teie töötate nüüd Eestis, aga teie abikaasa töötab Rootsis. Nii et teil on Rootsis teine kodu. Teine kodu on tõepoolest olemas, aga abiga. Reedist ta töötab Tallinkis ja Tallink asub nii siin kui seal, et Tallinki puhul on raske öelda, kus nad parajasti asuvad, sest emafirma asub Tallinnas. Rootsis, Soomes on tütarettevõtted ja ka tema on juhtival teel. Jah, tema juhib talik Rootsi esindust. Millises riigis siis teie tütred on? Tütar lõpetas ülikooli Šotimaal Glasgow's. Ta läks kooli, aga me olime Ameerikasse tagasi. Esimesed neli aastat käis Ameerikas, koolis kolisime Rootsi, siis ta käis Rootsis. Lõpetas seal ka gümnaasiumi, inglise keelses klassis, jätkas inglise keeles. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ülikooli šoti Maale. Ta õppis sotsioloogiat, antropoloogiad ja ta läheb edasi magistrantuuri Šotimaale minna magistrantuur, et jääb sinna vähemalt aastaks ja tuleb ikka tagasi. Ma loodan küll, tuleb tagasi. Me meie omalt poolt teeme kõik, et ta tuleks tagasi. Nii et elate noorema tütrega kahekesi. Me oleme tütre kahekesi, jah, ja peale selle on meil ka vanaema, vanaisa, kes teda toetavad, kantseldavad aitavad. Järgmine esineja on moekunstnik Tiina Talumees. Moekunstnikud armastavad kanda musta, kuigi nende kollektsioon on väga värvikirev. Miks see nii on? Eks nad nende värvide sees elavad et ise lihtsalt see tunne on kuidagi selline, et on vaja jääda tahaplaanile. Tegelikult see kollektsioon on tähtsam kui sa ise. See kollektsioon tuleb paremini välja, kui sa ise musta osaled. Ja eks endal on pisuke tüdimus ka sellest, et sai, et sina oleksid see, kellel veel peab tingimata eksponeerima, et selleks on palju ilusamad inimesed nagu modellid, kelle peale eksponeerida, et, et võib-olla see on see tunne. Te olete musta tooni väga huvitavalt kirjeldanud oma sel aastal ilmunud raamatus 12 värvi toit ja mood. Kuigi ta on must, oleks maailm temata päris must sest must on asendamatu, mõõdukas, praktiline, otsekohene, soliidne elu, kogemuslik ja tšikk. Riietuja, turvalisim pelgupaik, nii tark ja seksikas. Nii et teie armastate ka musta. Musta ja minu suur iidol angu koshanell väga armastan kõike, mis tema teinud on ja ja kuidas ka Karl Lagerfeld on Chaneli moemajas jätkanud seda, seda tema joonud. Kunagi, kui tema tuli musta kleidiga välja, siis naised kandsid roosat ja helesinist ja peesi ja, ja see oli tohutu ehmatus minna peole musta kleidiga järskest, tegelikult ju isenesest leinavärv. Aga see mõjus nii šikilt, et eks sealt see selline musta värviarmastus on tulnud ka ja noh, see on tegelikult äärmiselt tark otsus kanda mustaga. Meie tänavapilti vaadata, siis see ongi must mustad mantlid, mustad joped, mustad mütsid, mustad kotid. Nii mõnigi on öelnud, et see hakkab pisut vastu. Ma arvan, et parem on kanda musta, kui halvasti kanda seda värvi värvi on palju raskem välja kanda ja igapäevaelus on sellega muidugi raske toime tulla, et sa võid endale Ta kollase mantli küll, aga et siis on üks hirmus tegemine, kuidas seda kombineerida kõige muuga, et et ma arvan, et see on ka sellest dub ja mustal mustal on ka vahe ka Mustamäe on palju erinevaid faktuuraja toone ja võimalusi, et see sõltub ikkagi, kuidas sellesse musta värviga suhtuda ja milliseid materjale kasutada. No fakt on see, et must igale inimesele ei sobi. Ja kindlasti ma oma töös olen ka kogenud seda, et musti kõigi värv. Ja eks need inimesed on ära tajunud ja nad on leidnudki endale mõne muu tee, et on asendanud selle mõne teise värviga. Nende must on näiteks p-s ehk et nad on võtnud endale sihiks, et nad üritavad oma riided kombineerida näiteks beeži gamma ümber. Te olete ka laste riiete kavandamisel kasutanud musta eriti meeldivatele mustad kleidikesed. Kuidas siis nii, lapsed ja mustas võib nii mõnigi kulmu kergitades küsida. No miks mitte lapsed ei või mustas olla, et see ei ole ainult leinavärv, must on lihtsalt üks värv värvide hulgast. Muidugi sellesse must meeldib mulle kuidagi veel rohkem kui ükskõik kelle teise seljas. Mulle meeldib see süütuse musta värvikontrast, see on kuidagi võrdväärne sellele, kuidas seesama lugu, mis ma rääkisin sellest Chaneli musta kleiditulekust, et see on umbes sama kontrastne. Mulle see nii meeldib. Mu enda õetütar, kes on nüüd üheksane, ta kannab hea meelega seda, et üldse mitte ei pea see kleit olema heleroosa. Mis teid siis lasterõivaid kavandama pani? Ma olin kogu aeg teinud oma õelapsele kleite, kas õmmeldud ka ei õmblemisega? Ma kunagi sain hakkama, ma peale kunstiakadeemia lõpetamist õmblesin küll. Aga nüüd teevad seda inimesed, kes oskavad seda minust koordi paremini teha ja ma ei taha ennast sinna õmblemise juurde nagu väga segada, et see ei ole minu teema. Ma küll tean sellest kõike. Mina tahan näha, kuidas asjad valmivad kiiresti, mul on nii tore. Mul on kuus inimest, kogu aeg õmbleb midagi, kogu aeg, midagi valmib, kogu aeg on protsess. Miks ma peaks ise selle asja juures nokkima, et siis jääks kõik muud asjad ka tegemata? Nii mõnus, kui on kogu aeg on asjad töö, siis ma näen, kuidas need valmivad ja mitu asja korraga õetütrele sai, noh, ta oli vast aastane juba, kui ta sai esimese kleidi ja, ja siis need tundusid nagu väga kenad ja armsad ja, ja mis mind nagu huvitas, oligi see, et, et kasutada pisut teistsuguseid materjale ja pisut teistmoodi lahendusi, kui võib-olla poes on ja kui võib-olla me oleme kõik harjunud nägema laste seljas isegi samu materjale, mida täiskasvanute puhul kasutan ja see pakkus mulle huvi lihtsalt et kuidas välja kukuvad ja kas neid ka lapsed tahavad kanda, aga tahavad ja neile meeldib, nii et ma arvan, et see on õige tee. See laste riietumise küsimus on üldse üks, üks väga raske teema, sest just eelmisel nädalal mul oli kokkupuude viienda klassi tüdrukutega, kelle vanemad ja õpetajad palusid, et ma räägiks neile, mis on kombekohane riietumine. Ja ma saan aru, et probleemid on, on selles, tüdrukud sobituvad väga kummaliselt riideid kokku ja kuna neil tuleb juba selline vanus kindlasti nad väga iseteadlikud ja, ja see iseteadlikkus ei pruugi olla täiskasvanu silmale talutav ja see on täiesti midagi muud. Ja mis on ka muidugi väga raske teema, on see, et ega tegelikult sellises vanuses tüdrukutele ja ilmselt ka poistele väga palju selliseid korrektseid riideid ei pakkunud. Muidugi kui ma lähen poodis, ma näen ikkagi, et seal on kunstnahast püksid, Janeetidega seelikud ja rokkstaari atribuutika on toodud siis noorte moodi. Ma räägin nagu konservatiivne vana inimene, eks ju. Aga natuke servast olen ka konservatiivne, selles osas, et mulle meeldivad lastel korralikud mantlid, seelikud, kleidid, saapad, kingad. See on väga vastandlik sellele, mis võib-olla trend praegu pakub ja mida noortele noh, selline massimood soovitab. Kas teie olete koolivormi poolt või vastu? Ma olen väga koolivormi poolt. Esiteks lahendab paljud probleemid ja just need riietumisteemalised küsimused, kooline õppimise koht. Et see ei ole nagu enda näitamise koht. Kui jutt juba vormiriietusele läks, siis te olete ühe väga ilusa vormiriietuse autor. Möödunud aastal võitsite The Estonian Airi pardapersonali vormiriietuse konkursi. See on väga suur au. Ma nüüd üksi seda ei võitnud, et selle me võitsime koos riiete tootja ka aktsiaselts profliniga, et sellist ühine võit, see on tõesti üks suur au ja väga suur hea meel. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis mis teie kasuks rääkis? Raske öelda, sellepärast et seal olid ju mitmed komponendid, hind ja, ja kõik muu kuulus selle otsuse juurde võib-olla sisse naiselik joon, et tegelikult on seal ka meestele sellised tikitud detailid ülikonna peal ja mantlite peal ka tegelikult noh, mehed seda väga hästi vastu ei võta, aga nüüd on vist kõik juba harjunud, et iseenesest sellised natukene teistmoodi detailid, mis võib-olla olid huvitavad ja õudsed. Tiina, kuidas te seletate inimesele, kes pole kunagi teie loomingut näinud milliseid liitide teete, mille poolest erinete teistest moekunstnikest? Ma arvan, et ma olen selles mõttes võib-olla kontseptualism, et mul on oma kontseptsioon ja oma nägemus naisest minu eesmärk on see, et tal oleks mugav ja et oleks samas ka alati maitsekas ja soliidne. Loomulikult peab olema väikene vimka selles riietuses sees, et mingisugune väikene selline kriuks või selline imelik nüanss, mida ei märgata kohe, et kui inimene on seltskonnas liigub ringi, et siis sa kohe võib-olla ei märka, et tal on selline huvitav nüanss tema riietuses. Aga et teisel vaatamisel sa juba näed seda temaga suheldes kindlasti see välimus ei peaks olema silma kriiskav, vaid pigem selline tagasihoidlik, siiski oma olemuselt, aga hästi mugav ja, ja turvaline, riieveks pakkuma turvatunnet ja mõnusat olemist. Kui on rasked kohtumised või keerulised seltskonnad, kus niigi on muret selle pärast, et rääkida ja kuidas muidu olla, siis riie peaks nagu aitama kaasa sellel olemisel, et ma arvan, et see on minu kontseptsioon meenutama ajalugu. Kuidas teie firma püsti paneks, siis algas? No ega see firma püsti panemine, see kõlab väga uhkelt, aga tegelikult midagi nii uhket seal tollel ajal ei olnud. Ma tegelesin vabakutselisena ja tegin igasuguseid erinevaid projekte nii reklaamiagentuurides ja nii edasi ja siis leidsin hea inimese enda kõrvale, kes viitsis minuga alustada, sest ega mul ju kliente tegelikult alguses ei olnud, need tulid kõik sõprade-tuttavate hulgast ja info levis suust suhu. Ja eks siis alguses tuli hästi tubli olla ja hästi-hästi palju pingutada ja praegu ma mõtlen tagantjärele, et kui hetkel oleks võimalik ka iga kliendi jaoks niivõrd palju aega pühendada, kui, siis alguses muidugi kogemused puudusid ja ilmselt ka sellepärast väga palju aega läks ühe kliendi peale mitmed joonised, mitmed kangavõimalused, mis ma linna pealt siis välja otsisin, kõik tähendused, mida sai vähegi pakkuda, pakkusin täiesti palju, üritasin tubli olla, et et ikka kõik oleks rahul, algusesse on ju väga oluline. Teil pidi olema ka raha, et firmat teha ja eks ma natukene nende muude töödega jäidki sellised reklaamfilmidele kaastööd ja muud nendega ma ise kogusin pisukese raha. Ja samamoodi isa ka natuke aitas ja, ja niimoodi siis sai selline väikene õmblustuba loodud. Ega mingisugust erilist suurt kapitali seal ei olnud, et noh, täiesti minimaalsed võimalused olid kõrgmoega alguses ei tegelenud. Noh, kõrgmood on ka suhteline mõiste kõrgmoega tavaliselt arvatakse kaasas olevat see kuulsus nagu aga noh, tegelikult ega siis kõik need asjad, mis me tegime, olid samamoodi ikkagi inimestele selga õmmeldud riided ja nende juures ikkagi disainimomenti oli kindlasti teeks õige pea tuli meile ka seal pruutkleidi tellimused juba ja pikemad suuremad tööd, mis olidki õhtukleidid, pruutkleidid. Ma ei tea, kas see mood oli nagu, mis ma tollel korral tegin nüüd kehvem kui see, mis ma praegu teen. Ma arvan, et materjalid ja muud võimalused olid kindlasti palju-palju rohkem piiratud. Siis lihtsalt ei olnud Eestis veel kõike nii hästi saada. Millal sa hakkas siis asi ilmet võtma, millal te tundsite, et no nüüd me oleme juba midagi? Seda ma ei tunne siiamaale, et sellist uhket tunnet küll mitte, aga, aga siis sa minu hea sõber Kristi Tammik Saksamaalt tuli mulle küll ütles, et kuule, Tiina, et mis te siin väikeses toas istute, et noh, ma ei tea, kui pisikese tuba meil oli. Kolm ruutu korda kuus, võib-olla midagi sellist, et katsu nüüd leida ikka endale suurem koht. Teed ju täitsa häid asju, et ma mäletan, kuidas ma saan sind materjalidega aidata ja laienes, ühesõnaga ära Olesin väikeseks Toas Karu tänaval oli meil see pisike tuba ja siis sealt me liikusimegi vanalinna Vana-Viru tänavale ja siis oli ikkagi juba mitu-mitu korda suurem ruum ja tuli ka paar inimest juba juurde tööle, nii et me olime siis neljakesi seal. Noh, siis oli vist korraks selline nagu suurem ja uhkem tunne. Aga see oli vast aastal 99 2000. Olete te viimasel ajal midagi Kanaalinud? Viimati vast suvel. Mulle meeldib, et mul on piiramatu aeg, tahan, et mul oleks piiramatu aeg seda teha. Et ma tean, et see päev ei too enam midagi, et ma saan olla kasvõi hommikuni üleval, kui ma tahan ja seda teha. Sellist aega lihtsalt ei ole, muud kohustused on, kahjuks tulevad niivõrd peale, kes kodus seina peal on ka mõni teie tehtud pilt. Ei, ma ei suuda neid vaadata, mul need, mis kodus on, ema, keeran kõik teistpidi. Mina olen, ma tegin ühe maalideni sünnipäevaks ja siis oli niimoodi, et nibud kätte ma julgen seda üle anda, sest mul oli nagu häbi, et kas ikka sobib ja nii ja naa. Mõne aja pärast näitasin talle, et näed, et see tegelikult need oli sinu sünnipäeva kingitusega, et mis sa siis sellest arvad? Naiste rabas selle muidugi ka see läks raamis ära, ütles, et ta on nii õnnelik selle üle, et tal on maal koduselt minu tehtud, et väga tore. Teie käest küsitakse, millise maailmakuulsa moeloojaga tahaksite kokku saada. No ma arvan, et näiteks Karl Lagerfeld on fenomenaalne see, mida ta oskab ja see, mida ta teeb ja ta on suurepärane fotograaf. Suurepärane joonistaja. Ma arvan, et tema oleks üks inimene, keda tahaks elusast peast näha tema käest küsiksite kuidas ta kogusid oma tööd ja elu Manageerib, et kuidas ta jõuab. Eks ta niimoodi jõuabki, ta teebki ainult tööd ja enamik moekunstnikest, kes ongi maailmakuulsad, teevadki ainult tööd neil puudubki kogu isiklik elu, sest muidu lihtsalt ei ole seda kõike võimalik manageerida. Teie seni veel suudate ennast töö ja kodu vahel jagada, no mina olen maailmakuulus ka ja, ja see kõik on väga minu jaoks veel valutav ja lihtne, et loomulikult käib see ka periooditi, et ei ole kogu aeg nii, et on väga-väga palju tegemist ja tööd. Kuna ma selline kontroll, friik olen siis, siis ma Isamaaelu olen keeruliseks teinud. Võib-olla mul võtavad ka paljud asjad lihtsalt rohkem aega, et ma olen selline pikaldane mõtleja, ma tahan aega ja mõelda tähtsate asjade üle ja täiesti rahulikult omaette. Eesti Draamateatri näitleja Tõnu Oja, kui sa mõtled oma lapsepõlve peale, mis sulle siis raadioga seoses meenub? Üks mälestus on küll väga konkreetne ja ma mäletan, kuidas me Pal-tänava poisse kuulsime vennaga olime vanaema juures ja ja see kummaline pilt, et ma nagu näen meid kahekesi vennaga raadio ees, ma lähen nagu kõrvalt näid, et see oleks nagu foto, kuigi sellist fotot ei ole olemas, aga aga ma mäletan seda, et kuulasime neid Pal-tänava poisse, Salme Reek oli ja siis see poiss ja ja ma mäletan, et kui ta surma sai, kuidas me mõlemad vennaga nutsime ja ma mäletan ka seda, et me mõlemad natukene vennaga teine teises häbenesin oma pisaraid. Ja seda innukamalt kuulasime meelega seda raadiot, et umbes niimoodi, et äkki siis vend Mu pisaraid ma ei kujuta ette, kui vana ma võisin olla, noh, ma ei tea, kaks kuni 12, aga aga jah, mingisugune selline mälestus on, on küll väga elav siiamaani noh, mina olen olnud ju järjejutu kuulaja, mina olen olnud järjetu kuulaja praktiliselt selle algusest saadik. Ma kuulasin need kõik ära. Ma mäletan ükskord õhtul ma ei saanud kuulata seda juttu. Ja siis ma mõtlesin, et mis nüüd saab, et mul jääb üks osa vahele. Et mis nüüd teha. Ja kordus oli siis päeva ajal, aga ma olin koolis sel ajal. Ja ma mäletan, et suurel söögivaheajal ma jooksin koolist koju panin suure maki mängima, see oli säilinud, Mac. See lugu pidi hakkama. Kolmveerand tundi hiljem ma panin pikkalindi, et siis jätkuks. Kui ma õhtul koju tulin, siis ma kuulsin sellest loost ära siiski kolmveerand, sest lint oli vahepeal otsa saanud ja aga ma kuulsin ta ära, tal oli veel lõhkunud, kas talendikad, poeg, Mac jääb ju keerlema poole meetri jagu oli seal lindi lõppu veel ära lõhkunud, aga aga vot nii innukas järjejutu kuulaja olin ma jah lapsepõlvest peale mõtlesin küll, et kui mina oled näitlejaks saanud, siis mina hakkan neid järjejutte kangesti lugema, aga, aga ega ma niipea ei saanud siin löögile, ma mäletan, lõpuks sain löögile ka sellega, et kuidas sa helistad, võib, et ma loen ka tellinud järjejuttu, et ma olen tubli poiss ja siis ma tegin niimoodi, et ma leidsin ühe loo ja küsisin, et kas ma tohin selle järjejutuks tõlk rääkida ja siis anti mulle luba ja siis ma tõlkisin, vot niimoodi sain ma ennast siia järjejutu sisse. Raadios valin küll käinud ja Salme Reek juba vedas mind muinasjutte siia lugema ja ei mingeid kuulde, mängige juba tehtud. Sa käisid ju koos Villu Kanguriga ka lastesaateid tegemas. Kirjutasite saatetekste ja sa laulsid isegi neis saadetes. Muide, ma olen kaks aastat teinud raadio neljas lastesaadet, naksitrallid baasil oli see tehtud, mina olen siis sammalhabe, kes rääkis vene keeles. Aprillikuus, kui sulle anti üle raadioteatri näitlejaauhind sisse, lõbustasid rahvast sellega, et lugesid ette 50.-te 60.-te aastate kuuldemängude päevikut, kus oli väga täpselt kirja pandud, mis proovide ajal toimus, kes jäi hiljaks, kes jäi tulemata, kes oli napsitanud, kes muidu hajevil ja nii edasi ja nii edasi. Kui sellist päevikut oleks ka hiljem peetud, mida me võiksime siis sealt Tõnu Oja kohta lugeda? Ma hilinesin, nii mõnigi kord, aga aga võib olla ka mitte enam, praegu. Varem mainisin rohkem, nüüd ma hilinen siiski harva. Ja noh, purjusolek, see on minu jaoks juba võrdlemisi harukordseks muutunud. Ei maitse. Säilin. Võib-olla võiks olla kirjas, et vaja läks jälle välja, jälle suitsetas. Võib-olla see oleks, aga ükskord võeti Sindi kuuldemängurolli pealt lausa maha, tagantjärele on sellele hea mõelda, see oli mingisugune aastapäeva kuuldemäng, siis. Ma ei tea, kas oktoobriaastapäev või Eesti autor oli kirjutanud mingisuguseid metsavendadest loo ja siis nad olid väga pahad ja väga primitiivsed inimesed ja kutsuti proovi, tegime kahekesi Tõnu Mikiveri kaamerat, tegime veel ja ja siis, kui ma olin kolm korda proovi teinud, siis öeldi ja seda enam tule, see pole ikka õige asi. Nii et sinna päevikusse oleks kirjutatud, ei sobinud rolli. No näiteks jah. Aga ma mäletan tookordki väga ei põdenud seda, kuigi see oli võrdlemisi värskes nooruses, et tol hetkel sellised asjad mõjusid mulle nagu väga raskelt, aga aga see mul ei olnud sellest kuuldemängust küll mitte üks raas kahju, sest see, see oli võlts ja vale juba siis. Sina olid viieaastane, kui filmis mängima hakkasid. Kuidas sa filmi jäljed sattusid? Minu ema tegi rahvateatris kaasa nukurahvateatris käpik ja seal kõrval oli ka Anton Hansen Tammsaare nimeline rahvateater. Eksisteeris nagu ühes majas ja ja mina käisin emaga alati seal etendustel kaasas ja siis oli seal üks Tallinnfilmimees, kes mind nägi. Ma ei tea, võib-olla seda hiljem meenutatud, sest mul ei saa ju tegelikult meeles olla, aga mul on mingi pilt, et lasteaeda tulid, mingisugused imelikud mehed, ütlesid sina tule siia, et me teeme nüüd pilti. Miks ma mäletan, nagu tehti pilti ja siis ma olin seal filmivõtetel ja, ja sellest on ka üht-teist ikka meeles ka. Kui sa seda filmi oled hiljem vaadanud, kuidas siis väike Tõnu Oja mõjub? Räägib väga võõralt. Kohe näha, et 35 aastane tädi räägib ind peale. Tollal ei võetud otse heli. Ja ega peale rääkima polnud võimeline. Ma ei mäleta, kas nüüd üldse vaevalt vaevalt ei. Aarne Lunder mängis sinu ema. Aado Lunder oli mu ema. Mati Klooren oli mu isa. Millise filmirolliga sa kõige rohkem rahul oled? Ma ei häbene ausalt öeldes oma filmirolle. Ega neid ju liiga palju ei ole, aga minul kõlbab sügistki vaadata või või see august 91 ja või tarkat meeld vaadata ja ma arvan, et ei ole sellelgi häda midagi sellele kirjad inglile ja ma ei tea mu esimest pihlaka väravaid, ei ole nüüd tükk aega näinud, aga aga vaataks selle keeled. Kooli lõpetamise ajal sai ta tehtud ei häbenema isegi tuulepealset maad ega midagi. Üks kuule, kirjutab, et seitsmekümnendatel aastatel ennustasid paljud ette, 20 aasta pärast ei ole enam teatrit, on ainult televisioon. Televisioon on muidugi igale poole sisse murdnud, aga teater on jäänud. Kas teater jääb ka edaspidi? Mulle tundub, et eestlased nii hirmsasti armastavad oma teatrit ja teatriinimesi, et et see ei kao mitte kuskile. Ennem kaob televisioon ära. Kohe üllatab, et eesti teatrivaataja, no kõik selle ära sööb, mis neile ette pannakse. Võiks vahetada, kriitilisem, olla teatrihullud on need eestlased küll ma ei saa aru, kuidas see nii saab olla. Millal sina värsse hakkasid kirjutama? Tegelikult võrdlemisi hilja. Mul oli sõber Villu olukord, mis on siiamaani mu sõber ja minule kangesti meeldis, mis ta kirjutas ja mina tahtsin ka nii osata. Ja ma lihtsalt hakkasin ka kirjutama ja villu ette lugema näiteks ja tahtsin midagi osata, tahtsin midagi teha, lugesin kangesti palju igasugust luuleteooriat, muide tõesti palju lugesin igalt poolt, kust sain, õppisime ja noh, kas nüüd ära, aga midagi ma sain selgeks õpitud ja ja mõned asjad meeldivad mulle siiamaani, ma küll luulet ei kirjuta enam ammu, ütleme 10 aastat, aga laulusõnu ikka siiamaani. Neid täitsa tellimustööna. Valdavalt jah, kui keegi nagu küsib või päris ise enam lihtsalt ei istu, et oh nüüd ma tahaks kangesti midagi teha. Aga jalg on ukse vahel siin ja seal ja siis ikka küsitakse vahel. Kui te hakkasite Villuga muusikalitekste tõlkima, kuidas te siis selle töö omavahel ära jagasite, mis teie esimene töö oli? Esimene oli ju tegelikult Brehti kolmekrossiooper ja ei leitud kedagi. Mäletan küll, ma ise tegin seal kaasa ja kangesti otsiti kedagi ennast välja pakkuda nagu ei söandanud. Ja no siis lõpuks pöörete meiepoolsed ei leitud kedagi. Pärast sõda tuli riburadapidi palju muid asju järele, aga kuidas see tööjaotus on? Kolmekrossi ooperi puhul oli küll algul niimoodi, et me jagasime lood omavahel ja et kes teeb mida ja nii et seal on see piir veel võrdlemisi selgelt tajuda, et missugune on kumma tehtud. Hiljem on see võrdlemisi häguseks muutunud. Hiljem on see ikkagi umbes niimoodi, et Lähen Villu juurde Maren Villu käis oligi minu juures, aga nüüd ei saa, tal on koer ja kass ja ta peab neid hoidma. Lapsehoidja neile ja minu koer on tubli, tema saab ise hakkama siis maldaval tillu juures, kuigi me pold vahepeal külge viis aastat midagi teinud, nüüd me tegime möödunud sügisel jälle ühe asjaga, aga siis on niimoodi, et mina nagu püüan tekstist aru saada ja käin midagi ette ja siis hakkab Villul mõte tööle, nii et lõpuks, nagu viimane lihv jääb ikkagi villu teha. See on ikka suur asi, kui näitlejal on veel mingi kõrvaltöö sest ühel päeval võib juhtuda, et sinu näitlejaoskus enam ei vajata. Jah, mina olen seda tõtt-öelda nagu eluaeg kartnud, et see näite mängimise töö saab üks päev otsa ja tegelikult see on sundinudki otsima nagu kõrvalteid kogu aeg või vähemasti vähemasti teist võimalust elavana hoidma. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin tööbörsi ukse taha minema, ma ei läheks ka mamma, murduksin, murduksin enne, ma ei tea, kas ma nüüd jooma hakkaksin. Vaevalt. Laulusõnade kirjutamine, tõlkimine ja üldse igasugune loominguline töö nõuab ju keskendumist. Kuidas sul keskendumisega lood on? Aastatega läheb raskemaks, varem ei olnud mul mingit probleemi, et tegin ühte, siis läksin kõrvaltuppa, tegin teist, aga aga nüüd on ikkagi. Kui järgmine päev vaba ei ole, siis ei saa laulusõnade kallale asuda, sest et laulusõnad ma teen küll ainult praktiliselt öösel. Et ma võin alustada kell üks öösel ja hommikul ei pruugigi lõpetada, tavaliselt ühe päevaga ei tee ma kiire, poiss ei ole küll model aeglaselt oma asju, et siis, et oleks järv, võimalus välja magada. Norolli pähe õppimine on näitleja jaoks ka aeganõudev ja vist üsna tüütu tegevus, juhul kui on tegemist mahuka tekstiga. Ma rõhutan juba liiga palju seda pidevat vananemist, aga seegi on raskemaks läinud aastal, aga see on teatritöö juures ka kõige tüütum olnud tõesti, aga küll on olnud neid tükke ja suhteliselt teksti mahukaid, mis, mis proovide käigus jäävad meelde ja, aga siis on olnud hea klapp näidendiga lavastajaga partneriga. Siis on su mõtteerk ja siis sa saad aru, miks miskit öeldakse, miks midagi rõhutatakse siis siis ta jääb juba mängeldes meelde. Aabitsa kukk on olnud draamateatri repertuaaris õige mitu aastat nii et võib arvata, et seda teksti ei pea sa enne lavale minekut üle vaatama. Ei enne etendusele minekut ei pea ma küll ütleme esimene 10 minutit käin peas läbi küll, no lihtsalt, et nagu sisse minna või kaasa minna asjaga. Aga mul selle pähesaamisega oli ka ikka suuri probleeme mäletama, hakkasin suvelik õppima, kõndisin rannas, võtsin aga selle lehe ette ja õppisin, õppisin ja ja niimoodi ma sain ühe kolmandiku algusest pähe. Aga midagi pole teha, see on ka praegu kõige hõredam. See, mis hiljem tuli nagu mängeldes proovide käigus. See on nagu palju, palju, selgema, palju orgaanilisemalt. Nii et midagi pole teha. See on õiget teksti õppimise viis ikkagi ikkagi proovide käigus. Kui sa laulutekste kirjutad, siis sa pead ju ise ka kogu aeg laulma, et vaadata, kuidas kõik klapib. Jah, ja need laulud, mis ma olen teinud, ma võiksin küll kõik ise ette laulda. Sambel Sorbas, kellele ma olen väga palju laule teinud, ikka võtab mind vahel kaasa ka, kutsub isegi tihemini, aga ma ei saa ju alati käia. Mulle väga meeldib hea meelega laulan, ma ei häbene oma ebapuhast häält. Narrokondolil mütsi seitse kirjut paika püksi, üles. Aerosool keeleye söödava fotonkso meenutrool, kuid väsi. Keeline paar korda me jalg sirgeks. Veidike legend ojas. Jõuameni Voosele. Ning üksnes alla üksnes aasta epostri. Skeene. Tõstab silmad väsinud kroonu teispool orgu paista kodu, Allani e. Reeglid siiski veel aega orgaaniline. Annan viitsa, sest Uganda suuksul koju tuleb kanda Allawi e praest. Omistab kroonu. Veidike veel Heinoja, see jõuame nii koos lävi oru. Ning enam kodust iialgi modus siin leili. Skeeveene. Paar korda veel kroomistab onu veini keedee legend hoias. Jõuame nii koos läbi oru. Nii enam kodust iialgi kadust, siin Neini skeemine. Õhtu. Teenisaski liine. Jätkame ülevaadet lõppeva aasta persona saadetes. Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas. Kuidas elate? Tänan küsimast. Ma elan enamasti alati hästi või tervis on ja, ja elu on ja, ja kõik muu on ka siis hange hästi. Teil on niisugune töö, et ka puhku seal peab mobiiltelefon olema kogu aeg sisse lülitatud ükskõik kui kaugele te ka ei viibiks. Ja mis seal pattu salata, mu töö on selline, et mul on telefon sees ja, ja vähesest on sees. Ma saan ööpäeva jooksul tsirka 15 tekstisõnumit sündmuste kohta, mis linnas on juhtunud ja osa neist ka öösel. Ja mulle helistatakse vahel. Aga see on selle töö eripära. Kõige veidram lugu oli siis, kui ma ühel aastal puhkasin Kagu-Aasias ja seal oli SMS-ide vastuvõtmine. Pärast selgus tasuline. Et ma siis olin kokku ligi 6000 krooni eest suutnud vastu võtta Ta sõnumit selle kohta, mis kodulinnas Tallinnas juhtus, vahepeal, aga hiljem siis tööandjaga klaarime asjad ära ja saime kogule. Võib-olla te ei saa ju sageli ö tuntsidelgi rahu. Et oleme kogu aeg valmis kiiresti tegutsema. Jah, ka see on üks meie tööülesanne, kui me oleme juhtkonna valvesed suurtele sündmustele peame välja sõitma, ei hakka, siis nendel puhkudel, kui meid välja kutsutakse, vahel ka neid tuleb jätta. Teil on küll sõna tõsises mõttes käed-jalad tööd täisjuhtidel Tallinna kiirabi, olete Eesti kiirabi Liidu juhatuse aseesimees. Käite arstiabi andmas ja eks neid ülesandeid on teil veelgi, aga kõige sellega hakkama saada on vaja tugevat tervist. Ja tervis, on teil hea, nagu te saate? Alguses ütlesite? Päris hea, kuigi nüüd juba jah, kõrges vanuses on. Kõrges vanuses 45. Kõrges vanuses on juba selline teadlikkus kasvanud, et hakkan käima tohtrite juures kontrollis ja ongi tore külastada oma kolleege erinevates raviasutustes, näha, kuidas nemad elavad ja, ja, ja ka siis tõepoolest uurida, kuidas minu tervis on, aga siiamaani on olnud kõik OK. Kas närvid ei ole vahet, krussi läinud? Ega ma ei ole väga niukene enesessehoidja, et kui, kui ikkagi ägestunud, siis ma ka kõvasti ütlen ja vahel ütlen ka väga kõvasti, aga. Kuradile olete kedagi saatnud? Ka olen ja ma ei pea jah, väga õigeks seda loomulikult kui inimene noh, niimoodi salatseb ja välja ei ütle, teisest küljest loomulikult ma saan aru, et alati võiks seda teha ka vähe teistmoodi ja läheneda küsimusele võib-olla delikaatsemalt, aga vahel ma olen niimoodi teinud. Kui te peate kedagi karistama või koondama, kas te elate seda ise raskelt üle? Elan küll jah, õnneks minu töö, see ei ole olnud väga palju viimasel ajal selliseid koondamisi, mis asutuse juhil alati väga rasked tervishoid on pigem tööjõupuudus kui tööpuudus. Aga on tulnud inimesi vallandada, kellel on olnud kurjad kavatsused või kurjad teod, nii patsientide kui meie suhtes ja, ja neid ma olen küll teinud suhteliselt niisuguse kindla käega, et ma ei, ei pea õigeks. Kui inimene tõepoolest ikka ei sobi selle töö peale, siis tuleb seda ka resoluutselt õpetada. Tervise nimel tuleb liikuda palju värskes õhus sportida, korralikult puhata ja toituda. Kui palju teie nendest soovitustest kinni peate? Ma pidasin väga hoolega kinni, ma nimelt suvel käisin reservohvitserikursustel ja seal üks olulisemaid asju oli, oli minu jaoks kehalised katsed, mida ta sõjaväelased tegema. See on selline klassikaline sõjaväelaste kolmest komponendist koosnev kehased katsed, kus siis peab jooksma aja peale peab tegema kõhulihaste harjutusi, tegema kätekõverdusi ja niisugune kontoritöötaja, nagu ma olin. Ma teadsin, et normatiive ja siis ma juba varakult kevadel alustasin selliseid süstemaatilisi treeninguid, et siis need katset ikka enam-vähem ära teha. Et see oli küll periood, kus ma siis täiesti sihikindlalt tegin treeninguid ja harjutasin, aga meil on omal ehitatud majja juba üks üks neli aastat tagasi või viis aastat tagasi korralik jõusaal ja nii aeroobset kui anaeroobse treeningu, et ma ikkagi teen ja teen siiamaani ehki, mõned kursused läbi, tegin. Töö on teatud määrates staatiline, samasse pingutus komando raskete inimeste tõsta vaja et lihaste toonus peab olema päris korras. Üks raadiokuulaja küsib, et millisest hetkest lõpeb tervisesport ja algab tervise kurnemine. Eksporditegemisel on ikkagi oluline kuulata omaenda keha. Väga raske on öelda, et 40 või 45 või 50 aastane ei tohiks teha süstemaatilisi ja raske koormusega treeninguid selleks et mingisuguseid etappe võita või et kas ta peaks pikamaajooksust loobuma. Põhimõtteliselt inimese keha, kui ta on treenitud on suhteliselt koormust taluv ja, ja kui see sporditegemine ei kutsu esile mingisuguseid terviserikkeid, siis ei saa seda ka halvaks panna. Iseasi ma saan aru, et mitte kõikidele lähikondlastele ei meeldi see, kui elukaaslane või, või lähedane inimene tundide kaupa kuskil rattarajal või suusarajal või treeningsaalis kodust ära on, et see on nüüd iseküsimus, aga puhtalt kehale. Kui inimene on treenitud, joonud pikale, aga treenitud ja ta tervis on korras tunneb ennast hästi selle juures, siis kindlasti ei saa öelda, et sporditegijana kahjulik oleks. Kuidas teil ekstreemsport meeldib, küsib üks kuulaja. Ei meeldi. Ja mulle ei meeldi ka seda vaadata. Ma kogu aeg arstina tunnen, kuidas seal see mingisugune oht minu jaoks on liiga kõrge, ma ei oska seda nautida. Nii et langevarjuga ei hüppaks mitte mingi hinna eest. Jahvata kõrgust ma KV kardan kõige lõpuks, et langevarjuga ma ka päris ei tahaks, õpetaja. No aga helikopteriga teie ometigi sõidate. Kopteriga küll ja kopteriga sõit ei tekita seda tunnet, kui, kui kuskilt välja astuda või ma ei tea teletorniaknast alla vaadata. Kiirabiarstide kohta on öeldud, et nad on lausa põrgust läbi käinud et inimesed ei kujuta ette, mida kiirabitöötajad on näinud ja kogenud. Töö on ju töö, et ma ei arva, et seda peaks kuidagi väga müstifitseerima. Esiteks arsti töö on, on spetsiifiline ja ikkagi see patsient, see keha on tähtis ja see, mis keskkond ümberringi on, neid keskkondi on väga palju, aga, aga sellele ei pea nagu tähelepanu pöörama ikkagi see patsient, tema tervis, tema elulised näitajad, need on need, mis inimesega meeldejäävad, aga kui sodiks auto oli sõidetud, kui autoavariist rääkida või kui palju verd seal olid mingi traumaga tegemist või kui palju sitikaid prussakaid täisid seal kuskil ümberringi on, et, et see hetkeks sa pöörad tähelepanu, kas sa seal ohtlik on või kastasin kuidagi muul moel mõjutab, aga siis me ikkagi keskendume tema näitajatele ja seal pole vahet, kas on tegevusoperatsioonilaual oleva patsiendiga puhtast Eliise sobib toas ja näitlejatega monitoril või, või kiirabiautos avariipaigalt võetud patsient alles vale seal verine ja narkoosis, et et ikkagi see patsient jääb meelde. Jah, muidugi neid juhtumeid ja keskkondi ja situatsioone, kus patsient võetakse, on, on erinevaid, aga aga ma arvan, et eramusele professionaalide see nagu väga-väga pikaks ajaks meelde jää. Sudaanis kasutatakse kiirabi töös väga edukalt eesleid. Võib-olla tuleks meil lisaks jalgratturitele hobuseid kasutada? Sellel aastal Pekingis käisin maailmakongress ja seal tõesti oli ettekanne, kus näidati, et eesli kiirabi on tunduvalt efektiivsem võrreldes kiirabiautoga oliguuring sel teemal tehtud. Kas tanki mürans on efektiivsem, kui tavaline, tulen see selgus, et tõepoolest on ja jällegi seesama põhjuseta, et ta pääseb ligi sinna, kus auto ei pääse, pluss siis kogu aeg, autode defitsiit ja raske kättesaadavus, nii et meil hobusega on ka neid olukordi olnud. Mustamäe haigla kolleeg tõi näite. Kui tema kiirabivalves olles sattus nii kõrgesse lumevangi, et patsiendi juurde minekuks oli vaja võtta, siis hobune saan ja sõita temaga patsiendi juurde, sest autoga lihtsalt ligi ei pääse. Need ka neid olukordi on ja hobusega hakkame, sõidame. Küllap on teie töös ka selliseid momente, kui te peate ennast kaitsma, kas siis agressiivse patsiendi eest või tema kõrvalseisjate eest. Jah, tihti mõeldakse, kas ma olen pidanud kaklema inimestega, tegelikult see agressioon on noh, vaata et iga viiendal kuuendal, kes kiirabiga kokku puutub ja see agressioon pigem siis selline noh, loomulikult verbaalne või emotsionaalne agressioon, sest ega kiirabi tavaliselt ei tule ju ju oodatud külalisena ikkagi kutsutakse sinna, kus on toimunud mingisugune õnnetus agressioon sugulaste poolt, kes ei saa aru, et sellel patsiendil, kelle juurde kiirabi tuleb, on haigus selline, mida ei saa ravida. Meile nuheldakse välja kogu Eesti tervishoiu või üleüldse kogu maailma tervishoiuvõimetus agressioon, kui on mingisugune peretüli, siis millise positsiooni kiirabi võtab, meedik võtab siis teine pool pahandab, et miks ta teda kuulata, miks te mind ei kuula mingisugused konfliktid, turvamehe või politsei ja siis natuke napsutanud nooruki vahel ja tema näiteks siis sõbranna on meie peale pahane, et meie kui ametnikud mõnele mingi vale positsioonidesse sellist agressiooni on üsna palju, meie töös ei ole sellised oodatud külalised enamasti selle tõrjumisega me kogu aeg tegeleme ja seda saab siis õppida südamega, õpetame, kuidas konflikte vältida ja kuidas siis tunda ära see punane joon, kust enam üle astuda ei tohi. Aga kui võtta puhtfüüsiliselt jah, loomulikult ka meie näiteks psühhiaatrilised patsiendid on ju meie meie rida ja, ja on olukordi, kus tõepoolest tuleb siis ka natukene jõudu rakendada, et inimeste tema enda eest kaitsta, aga aga õnneks on meil suhteliselt hästi reguleeritud koostöö politseiga ja siin ühisjõududega me saame selle patsiendi ohutuna raviasutusse. Kuidas narkomaanid Est kaitsete? No kogemusega jah, esiteks me oskame ennast kaitsta 1000 üledoosi narkomaani meil iga aasta on ravida ja me teame, et noh, suur osa neist võib kanda ohtlikke viirushaigusi ja õnneks on olemas siis täna ka selline raviskeem, et kui ka tõepoolest juhtub see, mida ei peaks juhtuma ja selgub, et patsient on ohtlike viiruste kandja siis on meil olemas ka täna selline tegevuskava ja koostöö nakkushaigla ka, et me saame selle oma töötaja profülaktilistel ravila suunata. Kiirabitöötajal on diagnoosi panemine ikka väga raske, sest patsiendi suust ju midagi eriti kuule ja, ja kui eestlastest rääkida, siis eestlane räägib üldse vähe. Vaatame siis on niipidi, et neil ikkagi enamuses kiirabibrigaadi juhivad täna arste on väga vähe ja ega me kõik patsiendid, eestlased ka ei ole, et, et siin on see nii ja naa, aga klassika ütleb seda, et 70 protsenti diagnoosi paneb arst voodi äärel istudes. Ehk siis, kui ma näen seda patsienti, ma kuulan tema esimesi kaebusi, siis tuleb see kogemus mängu. Nii et ikkagi sellise suure osa oma tööst teeb ära see haridus ja kogemus. Aga loomulikult eriti meie töös on üks osa patsiendiga varjavad oma terviseriket ja teine osa on need, kes nüüd üritavad siis endale külge mõelda või külge valetada, et ka see on see erakorralise meditsiini, arsti töö, et näiteks arestikambris või vanglas inimene, kes siis tahab endale mingisuguse asja külge mõelda, siis simuleerib ja, ja seal peab oskama käituda õigesti ja teine osa on siis see, kui mingisugune nooruk näiteks või, või tütarlaps või, või kes iganes oma vanemate ees pelgab üht või teist asja, rääkida selle ära tundma ja leidma siis sellise keskkonna, kus patsient saab arstiga õega omavahele jääda, nii et tuleb ära tunda ja, ja see ongi meie töö, selline kunsti, et mitte maha magada olulisi asju. Nii et peate olema teatud mõttes selgeltnägija. Peab oskama jah, tunnetada küll mingisuguse eraldi meelega seda, et siin ei ole midagi päris korras ja siis näiteks meie jaoks on see hea variante, me saame alati sellise kahtlusega patsiendi toimetada näiteks haiglasse ja seal haigla tohtrile rääkida, et niisugune asi on ja uuri asja lähemalt ja ja siis ühistööna mäe enamasti jõuame jälile. Kui nüüd selgeltnägijate sõi ravitsejates rääkida, siis kuidas nendesse suhtute? Kindlasti on igasugune selline alternatiivmeditsiin ja, ja niisugused parateadvusele kindlasti omal kohal teatud olukordades. Aga mina olen erakorralise meditsiini arst ja minu patsientuur vajab konkreetset ja, ja tõenduspõhist abi. Ma ei saa nagu leppida sellega, et väga mitmete haiguste, mitmete terviseprobleemide esimese valiku raviks inimesed pöörduvad alternatiivmeedikute poole ja siis võib-olla ka kriitiline aeg mööda läinud, siis alles tulevad pettununa päris meditsiini siseminu, kolleegidel käsi laiutada, et nad natukene hiljaks jäite. Eriti kuri on see, kui asi puudutab lapsi, kelle vanemad on otsustanud siis mingisuguse kaasaegseid, rohelisi mahedaid või mis iganes muid meetodeid kasutada. Aga loomulikult ma aktsepteerin, et inimestel on õigus oma tervise parandamiseks edendamiseks kasutada kõiki võimalikke vahendeid. Üks kuulaja tunneb huvi, kas teil on tulnud välitingimustes kedagi opereerida. Ei ole, opereerisime laevas sõjaväe ajal, see oli ka päris selline pentsik tegevus, aga päris õues taeva all ei ole tulnud. Nii et selliseid olukordi nagu teleseriaalides teil ei ole ette tulnud. Jah, seda pastaka kõri toppimist ma nagu üldse ei soovitaks kellelgil järgi proovida, et filmid filmideks ja päriselu on päris elu. Üks raadiokuulaja küsib teilt, kui hästi oskavad Eestimaa inimesed esmaabi anda. Meie rahvas erineb näiteks jänkidest või ka venelastest Venemaal selle poolest, et me ei ole nagu sellised riigitruud või me ei võta omaks seda, mida kästakse teha. Et kui jänkidel on olnud seitsmekümnendatel kampaania, kõik õpivad esmaabi, siis käiaksegi kommuunity ja käivad kõik koduperenaised ja õpetajad ja kõik mugu mudivad neid nukke ja, ja inimesed teadlikud ja see kommuuni töö on seal rahvale omane siis meie oleme natukene individualistlik omad ja me soovime, et riik teeks seda teist ja kolmandat ja me ise ei peaks midagi tegema. Aga esmapean just see, kus ma pean ise tegema, pean ise otsustama, julgema midagi teha täiesti võõrale inimesele ja seetõttu abi ei ole Eestis ja seda eesmärki täitnud, nagu ta peaks olema tegelikult mida hõredam see riik on, nagu Eesti on, seda rohkem on tähtis, see ühisabi või kommuun oleks nagu kokkuhoidev ja oskaks esmaabi anda. Et kiirabi, päästeteenistus, politsei, jõuame tüki aja pärast alles kohale. Aga täna ta veel ei tööta. Nii et, et meil on veel pikk-pikk maa sinnamaani, et see esmaabi oleks inimestel nii peas kui, kui kätes julgeks teha. Ja ta teeks seda õigesti. Siin on veel üks kuule küsimus. Meditsiinitehnika areneb väga kiiresti. Kas tulevikus teevad aparaadid ära veelgi suurema osa arstitööst? Vastus on hea ja ei, kui ma alustasin tööd ja õppisime väga palju kolleegidelt Soomes, siis ma nii mäletan kui veel tollel vaesel ajal, kui meil polnud aparaate, siis ta rääkis mulle, et kui õnnelikud me oleme või kui head me oleme, teie panete veel patsiendi külge ja suhtlete patsiendiga ja räägite patsiendiga, katsute, kuulata teda, et neil Soomes on arst ainult ekraani taga ja haige küljes on elektroodid. Noh, täna ta on meil ka selline meditsiin, et me ühendame haige aparaatide külge ja, ja aparaadinäidud on need, mida ma siis arstina tõlgendan ja mitte igat patsienti, ma ise oma käega ei katsuge. Nii et täna on see juba olemas, meil. Aga ma kindlasti olen seda meelt, et kõige olulisem on, et arstita patsiendiga suhtleks. Seda peavad alati arstid ja minu eriala inimesed samuti meeles pidama, et sellist inimlikkust ja inimese poolt antavat tähelepanu ei asenda ükski aparaat. Palju on räägitud sellest, et loomad ravivad inimesi. Et lemmiklooma omanikud elavad tervemat ja vähem pingelist elu. Olete selle väitega nõus? Ei, absoluutselt õige, et ma olen ka oma sellise noore ja õrna ja ikkagi ka olnud koera pida või meie perekond oli koerapidaja ja kindlasti sellistel inimestel, kes peavad loomi ja kes nendega sõbrad on kindlasti palju lihtsam ja toredam elada ja ka inimestega paremini läbi saada. Lemmikloomapidamine on igal juhul hea. Iluuisutamistreener, Tiiu Valgemäe, te töötasite 20 aastat Soomes iluuisutamistreenerina, see on ikka väga pikk aeg. 20 aastat on ikka tõesti pikk aeg, aga see oli väga huvitav aeg. Ja ma olen väga õnnelik selle üle, et mul see 20 aastat oli. Mina läksin ära, 90. aastal tuli selline tore pakkumine, tehti parte uisutajate grupp, mille nimeks oli projekt 2000 ja sinna gruppi kuulusid sellised uisutajad nagu Kiira korbi, Susanna Peegio, Laura Lepiste, Elina Kettunen, Kari-Pekka normengari. Ja mulle pakuti seda gruppi, et ma võtaks vastutuse ja hakkaks selle grupiga tööle. Ja tol ajal mul parim uisutaja Oliver Vassiljeva kool ja vanemad olid nõus, toolia tuleb minuga Soome kaasa, soomlased olid nõus tegema sellise kokkuleppe. Ja siis me läksimegi kahekesi läksime Heinolasse, väike linn, hästi, ilus, hubane. Ja ma pakun, et tol ajal isegi võib-olla praegu Soomes üldse on ju neid jää Halle iga nurga peal nagu seeni metsas sügisel. Aga tol ajal ta oli üks parimaid jäähalle mugavamaid ja, ja siis me hakkasime seal hoolega tööd tegema, kuni Albert vili olümpiani välja. Ja samal ajal siis projekti 2000, mis siis minu vastutusel oli, nagu sellega olid siis need õppe-treeningkogunemised mitte kaugel heinu, last, keerumäel, selline spordikeskus ja hoolia võiks ka seal osaleda. Nii et kui te, Olga Vassiljeva ka enne olümpiamänge Soomes teenisite ei olnud teel mingeid takistusi. Meile anti jääaega, Sa oled ju, oli, aga nii palju, kui meil vaja oli. Meil ei olnud jääga probleeme. Aga praegu, kui ma mõtlen oma õpilase Gerli Liinamäe peale, siis meil on suured probleemid jääga just sellepärast, et meil ei käi jõud üle osta seda jääd. Kui te olümpiamängudelt tagasi tulite, siis te läksite tööle juba Helsingisse ja sellest on vist seitse või kaheksa aastat tagasi. Kui ma käisin Helsingis teie treeningtundi vaatamas. Ma mäletan hästi seda ilusat metsatukka, kus tuli läbi minna ja muidugi Halli keset rohelust. See oli üks väga tore koht. See koht on praegugi ja see on pillu puru, hall. See oli tõesti tore koht ja see sai väga koduseks selles mõttes, et ma töötasin seal 15 aastat ja seal vahetevahel käis konsulteerimas mõni sportlane ka väljastpoolt Soomet. Eestlased käisid tihti, sest mul oli võimalus kõigile pakkuda jääd, seal. Hallis oli hästi tore jäähalli pomo, Neiguta seal kutsuti ja tema leidis, et jäähalli pea kunagi tühi olema. Jää peal peavad alati sportlased uisutama ja tema leidis alati siis võimalused, et kui keegi tuli, siis sai alati jääle, vahel ei võetud üldse raha, oli isegi selliseid momente, kuid hädas olid siis sa ikka niimoodi ja käisid vahel soomlased teistest Soome linnadest siis vahetevahel mõni rootslane tuli. Aga põhiliselt olid ikka soome sportlased. Mida teie pere ütles, kui te otsustasite pikemaks ajaks Soome elama jääda? Mis nad tahad öelda, kui on üks kange naine, kes tahab just nimelt oma asja ajada siis ei ole mõtet ju hakata vastu vaidlema, eks ole. Nii me siis sõitsime kõik edasi-tagasi tütred ja hiljem lapselapsed ja mees ja kõik siis. Me harrastasime nädalalõppudel ja pühadel. Laevasõitu. Teie tütred käisid ka Soomes koolis ja mõlemad aga väga vähest aega, sellepärast et millegipärast ei istunud kumbangilise Soomes koolis käimine samamoodi, lapselapsed käisid Soomes koolis, nii et nad kõik räägivad vähemalt väga hästi soome keelt. No, ega teil Soomeski hingetõmbeaega eriti ei olnud, tööd oli palju, kogu aeg oli kiire, aga mulle meeldib, kui on kiire. Mulle ei meeldi jääda kuhugi istuma ja ma arvan, et kunagi see aeg tuleb ja siis siis ma võin istuda oma istumised ära, aga momendil mulle meeldib kogu aeg, et kõik on liikumises. Kui te nüüd mõtlete sellele pikale Soomes töötatud peale, siis mis teile ennekõike meenub? Õpilased esinesid ikkagi väga hästi, Elina ketamin oli pas viies või kuues samamoodi Ari-Pekka nurmengari, nad olid ikkagi Soome juhtivamad sportlased. Siis me pidasime hästi palju suvelaagrid. Me käisime Ameerikas. Lõika rõhedis ääretult ilus koht, mitte kaugele Los Angelesest mägedes. Need olid siis rahvusvaheliselt rahvusvahelised laagrid, kus siis Soome koondislased olid minuga kaasas, kõik Soomes olemise aega avardas maailma sellepärast et me ei istunud ainult Soomes, vaid me kogu aeg liikusime ringi, aga see annab ka võimaluse, et sa tutvud uute inimestega, mis on tõeliselt suur pagas. Saad uusi kogemusi. Sa saad vaielda nendega, näha, kuidas ameeriklased töötavad, siis see on ikkagi juhtiv iluuisumaa. Ma arvan, et see kõik see soomes olemise aeg oli kõike ääretult selline silmad läksid lahti. Mitmed raadiokuulaja tunnevad huvi, kuidas vahest äratuleku plaan teil sündis. Mis teid kodumaale tagasi tõi? Ei oskagi sellele küsimusele otse vastata. 2010. aastal olid Eestis Euroopa meistrivõistlused. Nende võistluste pea koordinaatoriks oli Margus Hernits ja just enne seda olid Soomes Euroopa meistrivõistlused, kuhu mind oli nagu kaasatud. Siis Markus rääkis muga ja küsis, et kas ma ei tahaks aidata. Mõtlesin Tallinnas, tore kõik, eks ole, ikkagi esimesed sellised suurvõistlused, et muidugi ja ega siis see ettevalmistusaeg ei ole viis 10 minutit. See on ikka aastane töö kõvasti. Ja mina alustasin siis augusti alguses oma panuse andmisega Vabatahtlike organiseerimise ja selle kõigega ja need inimesed olid kõik hästi tublid. Oma kunagise kolleegi Karin Nurme taluga me neid inimesi kõiki ritta ajasime, kogu aeg siis selle töö käigus treeningud toimusid ju kaevama. Ma vaatasin, et Kerli oli minuga Soomes koos kogu aeg. Ta sõitis Karin Nurme talu juures ja Karin Nurme talle helistas mulle, et kas ma võtaksin suvelaagrisse meelõbura tema õpilasi ja nende õpilaste seas oli Kerli ja vaatasin hästi töökas tüdruk, hästi hea kehaga, tarkade silmadega. Ja siis Karin lõpetas treeneri töö ära, nad kolisid Belgiasse. Ja siis Kerli isa lihtsalt võttis minuga ühendust ja ütles, kas ma ei tahaks, mõtlesin, tahan küll. Ja niimoodi siis meie koostöö algas ja siis ta elas minu juures Soomes ja nüüd Euroopa meistrivõistluste ajal Tallinnas ma vaatasin, et et ta on ikka niisugune kodune laps ka ja talle ikka sobib siin kodus ja ja siis ma vaatasin, et iseendale päris hea on. Et ei olegi nii paha. No ja siis ma mõtlesin, et no et võiks ju proovida, teeks oma kooli, vaataks, kuidas hakkab minema, teeks oma klubi. Jaa, kivikene hakkas veerema, eks ole, veeres-veeres ja ja siis minu endised õpilased võtsid minuga ühendust ja et kas ma ei tahaks harrastajate gruppi endale võtta. Nüüd neid on juba 30 miljon pisikesed päkapikud tulnud. Neid on ka umbes 20, nii et kõik kasvab, et noh, kõik toimib. Mida te siis nende täiskasvanud harrastajatega teete? Meil on hästi lõbus üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm, laipa ometigi, on samasugused nagu nagu kõik sportlased, Nad kuuletuvad, Nad saavad aru, nad üritavad, kas tuleb välja või ei tule, ega see ei ole tähtis. Üritamine on kõige tähtsam ja soov midagi teha on kõige tähtsam. On ikka julged inimesed, väga julged, julged ja nad on ikkagi hasartselt asjaga kaasas, ega nad ei tule niisama ja nad tulevad sõitma siis pärast tööd tulevad hommikuti enne tööd ka pärast tööd ja ka pühapäeva õhtul nende hulgas on kindlasti ka neid, kes pole väikesena uski alla saanudki. Oi mis enamus on neid, kes on alles täiskasvanuna alustanud. Neid on enamus, kes teevad esimesi samme. Kas teie tütred on ka uisutajad olnud? Nad on mõlemad uisutanud ja, ja nad on päris andekad ja päris hästi uisutanud. Aga nad ei, ei jõudnud kuigi kaugele. Ilmselt ikkagi seda uisutamist oli meie peres nii palju, et, et et see lihtsalt ei läinud neile nagu peale. Millal teie abikaasa viimati uisud alla pani? Abikaasa pani uisud alla proua Paduri sünnipäeval ja siis nende juuglesid käsikäes sellel pisikesel Kadrioru liuväljal koos. Siin on teile selline küsimus. Te olete kahekordne Eesti meister iluuisutamises ja ka Valgevene meister. Kuidas teist Valgevene sportlane sai? Ma tahtsin õppida treeneriks nagu Paduri soovitas mulle, et kindlasti mine kuhugi õppima, aga uisutamise eriala ei olnud mitte kuskil. Samal ajal mulle hirmsasti meeldis meditsiin, meeldib siiamaani. Ja Minski instituut erines teistest instituutidest selle poolest, et seal, kui sa kaks aastat õppisid ära siis oleks kolmandal aastal võinud minna meditsiini instituuti ilma sisseastumiseksamiteta. Sellepärast et Minski kehakultuuri instituudi kaks esimest aastat oli meditsiin tasemel kui meditsiiniinstituutides meie kursuselt kaks tütarlast läksid üle meditsiini instituuti, aga ma jäin ja ei kahetse. Et ma jäin kehakultuuri peale ja seal oli selline tuntud treener nagu Viktor kud reaktsed tema siis kuleerist iluuisutamist instituudis. Nii et see õppeaeg temaga, seal oli ka ikkagi väga produktiivne. Millised on teie suhted praegu, Valgevenemaaga? Ei ole mingeid suhteid, kahjuks enam. Tahaksite sinna sõita. Kõige huvitavam ongi see, et 2012. aasta juunioride MM on Valgevene pealinnas Minskis sõidategi kohe kindlasti, me tahame minna juunioride MM-ile Gerli Liinamäe. Ja kuidas võistlusgaasid ette valmistate, kas kõik algab muusikast? Pik algab muusikast. Kõigepealt on vaja koos sportlasega läbi käia, see muusikasportlane peab ise leidma mingi muusika, mida ta umbes tahaks, mis talle sobib, mida tema tahab. Kui me nüüd räägime nagu Gerlist konkreetselt siis kuulame selle muusika koos läbi, siis mina muidugi võin soovitada talle, et võib-olla vot see nagu ei sobi. Võib-olla võtaks selle nii kaua, kuni need liigutused, mis on temalikud, sobivad sellesse muusikasse, nii et ta annab ise oma hinge sinna kaasa. Näiteks praegu tal on selline šõu number Getteri Jaani Eurovisiooni laulu järgi sobib talle väga hästi. Aga tema lühikene kava on risti vastu täiesti niisugune klassikaline, nii et ilmselt tulevikus, kui ta natuke vanemaks saab, me peame vaatama, kuhu suunda ta ikkagi kaldub, praegu raske öelda, mis on rohkem temalik, siis hakkame otsima koreograafia, kes paneks kõik selle nagu elama, et sellest tuleks jutukene jääl. Kaie Kõrb ja Viesturs Jansons tegelevad minu uisutajatega ja siis mul on Venemaalt olnud Igor lutikad. Ja nüüd tahaks tantsumaailmast leida. Me proovisime, Olga Kosmina ka ja meile väga meeldis. Niimoodi me otsime niimoodi, proovime. Jaa, kuna Gerli on ikkagi pürgimas juba tipptasemega sportlase nimetuseni, siis vaja oleks juba, et meid ümbritsev tiim kus oleks siis nii koreograafid, psühholoogid, samuti keegi arstidest tiim, kes töötaks kogu aeg. Nii nagu ühel tippsportlasel peab olema. Räägime kostüümides ka, kuidas need sünnivad. Kõigepealt sünnib muusika, siis sünnib kava, siis sa vaatad, milline see kava välja näeb. Ja milline võiks nüüd olla see kleit. Meil on hästi tore õmbleja aasta. Ta oskab soovitada, ta oskab teha, meie pakume talle välja oma mõtet teid ja tema paneb need mõtted siis kõik paberile. Ja siis sellest paberist hakkab kujunema lip-lapi peale kleit ja tõesti, kleidid on kõik olnud ääretult ilusad värv on väga tähtis, millised värvid Gerlile kõige paremini sobivad. Kõik värvid sobivad aga tema vabasõidukleit, mis on selline õrnroosa minu meelest see on lihtsalt super. Iluuisutajate tuleb väga palju tundeid ja emotsioone mängu panna, nii et nad peavad olema ka head näitlejad. Uisutamine on väga emotsionaalne ala, sa pead olema näitleja, sa pead olema väga musikaalne. Ja mis on kõige tähtsam, on see, et sa pead oskama ja sa pead tahtma selle musikaalsuse oma hingest välja tuua. Et sa suudad mitte olla ainult tehniliselt tugev, vaid ja see emotsionaalne külg, et sa suudaks selle muusikaga koos oma hinge anda täielikult nagu sulavalt koos sellele kogu oma kavale. Ja see ei ole lihtne. Miks tee oma alaks just üksiksõidu valisite? Miks mitte paarissõidu või jäätantsu? Tants on väga spetsiifiline, see on ikkagi iluuisutamises nagu eriala. Ja selleks peab sul olema ikkagi tantsija taust. See ei ole kerge, aga mis puudutab paarissõitu, tolle seal meil oli, paarissõidupaar oli Ülo Sarapu ja vee ja hiljem tuli neid paare veel juurde Jaak, Kristiina Kross, Ardo Reiniks, Eda Zahharova neid paare oli aga ilmselt siis proua Paduri ei suunanud mind kuhugi mujale, kui ainult üksiksõitu ja, ja see jäi, mulle väga meeldib. Seepärast paarissõidus põrkab kokku juba nagu kahe sportlasega, kellel siis on kas varajane murdeiga või siis keskeakriis või hiline murdeiga või sujuvalt kogu aeg murdeiga. Kogu aeg on probleemid, kogu aeg on probleemid, eks ole, ja neid on kaks. Aga kui sul on üks sportlane, siis, siis neid probleeme on üks, eks ole, Tiiu, te elasite 20 aastat Soomes, millest te selle aja jooksul ilma jäite, mida te kahetsete? Ma ei kahetse nagu midagi. Sellepärast et kui ma kahetseks, siis järelikult ma oleks milleski ebaõnnestunud. Ma olen väga tänulik selle 20 aasta eest, sest see oli ääretult arendav. Mõtlen sellelegi, et kui palju see 20 aastat tõi minu ellu uusi huvitavaid inimesi. Eesti iseseisvumise algaastatel viis laevasõit kokku mind Heidy Tammega. Ääretult positiivne ja tore inimene, kellega me nüüd tänapäevani oleme sõbrannad ja kuidas me siis seal enne laevast väljasaamist kahekesti, rind ees üritasime siis tõestada, et eestlased on parem kui see oli ääretult tore ja Heidi on ju niivõrd atraktiivne inimene, et vot selliste uute tutvuste ja uute inimestega kokkusaamine minu meelest see on rikkusse, on õnn. Ma ei kahetse tõesti mitte midagi, sest ma ei ole millestki ilma jäänud. Laulja ja pillimees Karl Madis. Kas Eestimaal on veel mõni selline koht, kust ei ole esinemas käinud? Väiksemaid kohti on küll 10 aasta jooksul, võib-olla paar kohta tuleb sellist, kus me vaatame, et oh, see on päris uus koht või isegi nüüd alles hiljaaegu sõitsime, GPS näitas ühte teist teed lühemat teed ja me vaatasime, et noh, ma räägin Margus mart maast. Et kaheks vaatsemat on tee, kus me ei ole kordagi sõitnud. Et selliseid momente tuleb küll ette, aga üldiselt on ikka väga risti-põiki läbisõidetud. Nii et Eestimaateedest testima liiklusest on teil täielik pilt olemas. Kindlust ja see koht, kus ta siis esinemiste ajal puhkamas käite, on Salla küla Lääne-Virumaal. Ema sünnikodu on Salla külas, seal olete siis suvel? Ei, ma nüüd käin talvel ka, mul on tehtud seal asjad niimoodi, et et ma saan ilusti talvel minna, maja on soe ja vesi ja kõik on sees, saun ja. Ja nüüd me plaanisime ansambel karavani kalt, jaanuaris võtame kätte, läheme kõik sallasse ja teeme sellise laululaagri, et hakkame uusi lugusi nii-öelda improviseerima ja vaatama, mis, mis stiilis edasi minna. Karavan ei ole päris ammu juba midagi salvestanud, aga kuigi me tööd teeme kogu aeg. Aga salvestanud ei ole, aeg on käes jälle. No te olete niisugune rahutu hing ega temaal endale pikemat puhkust lubada ei saa. Ja siis on ikka mul nüüd õnnestus sügisel olla isegi neli-viis päeva ja see läks nagu nagu lennates selleks palju kiiremini kui, kui muu aeg, et et see omaette olek ja noh, muidugi mul on pillid kaasas, loomulikult ma ka natuke harjutan ja aga see omaette olek Ainult neli-viis päeva kestab teie puhkus. Oi, mul on olnud üle 20 aasta niimoodi, et mul ei ole olnud ühtegi vaba nädalat üle 20 aasta, ma olen teinud tööd niimoodi, et mul ei ole olnud ühtegi vaba nädalat. Millistes saalides te tunnete end kõige paremini, kus on mõnus olla? Küsib üks raadiokuulaja. Eriti hea on remontimata vanad külakultuurimajad ahjuküttega ahjuküttega, tõeliselt hea olla. Ja ma olen alati neile öelnud, et ärge remontigi, see on muidugi jah, värvid üle, aga kui võtate seinad puhtaks, panete kipsi asemele, siis, siis on kõigil ebamugav. Meil on olnud selline pidu, kus oli vana remontimata ja, ja seal oli nii hea pidu ja rahvas oli nii tore ja, ja elas kaasa ja ja siis läks aastaid mööda. Me läksime samasse kohta, seal oli kõik remonditud. Inimene ei julgenud, ei istuda ega astuda, ta oli kohe krampis ja kuidagi liiga püüdis viisakas olla ja, ja, ja noh, muidugi me lõpuks selle peo käima saime, aga tunda oli see vahe, et et inimesed ei kodune selle disainiga. Nüüd tehakse meil väga külmad tihtipeale inimesele mitte sõbralikult. Miks on pubi sea olla, see on nii kodune, nagu koju läheb, aga jah, selline euroremont on kindlasti palju ära rikkunud. Võib vist küll öelda, et muusika on saatnud teid kogu elu. Jah, meie peres oli, oli muusika ikka väga tähtsal kohal. Noh nagu ikka seal ju keegi mängis kitarri, mul vanaema mängis kitarri ja akordionit ja laulis fantastiliselt ilusti ja kogu suguvõsakuma poisike olin siis ütles. No see on ju täpselt vanaema vaatada, ninad on täpselt vanaema ja isa, mul mängis kitarri ja laulis. Ema laulis pilli mänginud. Isa ema õhutusel hakkasite viiulit õppima. Jah, lisatuttav oli muusikakoolis tööl ja küsis, et kas ei taha panna ja siis Me kodus arutasime, jõudsime sinnamaani, et võiks minna, aga millegipärast jäi ära. Ja siis, kui ma läksin Ellerheina lastekoori, siis seal pakuti kõrvaltund aega ja seal õppisin viisast viielt. Jätsin pooleli, isal oli väga kahju, ütles nüüd, kui poognatõmme läheb juba tugevaks julgeks. Nüüd sa jätad pooleli. Aga mulle meeldis kitarrimuusika rohkem, mulle meeldis, kuidas isa kitarri mängis ja ma õppisin siis vene häälestusega kitarri. Seitsmekeelset siis, kui me koolis bändi hakkasime tegema, siis ma vaatasin, et noh, see ei ole üldse see pill, mida, mida bändis mängida saab, sest kõik olid ju Kuuekeelsed. Ja siis ma hakkasin õppima teist häälestust hispaania keelt ja siis selgus, et kõik tahavad kitarri mängida, mõtlesin okei, siis ma lähen õpin klaverit klaverit õppima. Niimoodi need pillid vajadusel on tulnud. Aga kuidas saksofon teie ellu tuli? Tuli pakkumine pioneeride paleest, et et kas ma ei tahaks puhkpilli õppida, ma võiks ise valida. Ja muidugi siis ma võtsin selle, saksofon, mulle saksofon, meeldis saksofoni ma ja õppisin ühe aasta ja siis tuli minna sõjaväkke. Ma sain orkestrisse Riiga, mis oli siis Baltikumi kõige suurem orkester, Baltikumi kõige paremad sõjaväeorkester ja vaatamata sellele, et ma olin õppinud ainult ühe aasta, mind võeti vastu, küsiti, et kui meil on vaja näiteks, et sa lähed laulma ansamblisse, seal oli ansambel, kes mängis ohvitseride majas tantsuõhtuid. Kas sa oled võimeline minema kohe ja kohe midagi tegema, mõtlesin, et absoluutselt mul oli oma koolibänd, kus ma olin juba aastaid mänginud oma koolis tantsuõhtutel ja, ja siis see ilmselt siis määras ka, et, et ma saan mitut asja teha, ühest küljest orkestris saksofoni mängida, teisest küljest laulsin bändis. Te olite väga noor, kui te puudusite laval kokku selliste legendaarsete meestega nagu Ervin Abel ja Sulev Nõmmik. Ma hakkasin just kooli lõpetama ja ühel peol oli Toivo Lend, kus me mängisime oma kooli ansambliga ja ma sain toimega, tahaks, Toivo kutsus kohe bändi ja tema siis organiseeris suvekontserte Nõmmiku ja Abeliga. Ja need olid hästi toredad kontserdid, ma alati olin lava kõrval, ma ei läinud aru, ma alati olin lava kõrval, vaatamata sellele, et ma olin kümneid koordinid nalju kuulnud. Ma naersin ikka. Ja siis ütleme nii, et saime isegi seal napsu võtta ja juttu rääkida. Erviniga ja Ervin Ma mäletan, tuli ükskord, noh, see oli ka mingi suvetuur, et, et kogu aeg oli järjest töö ja ja siis, et noh, tervisele ja, ja, ja siis tulijat. Jah, ma käisin arsti juures. Küsisin, mis siis arst ütles. Arst ütles, seltsimees Aabel, jätke üks päev vahele. Ärge iga päev võtke iga päev, võtke. Et mul on see nagunii hästi meelde jäänud ja noh, neid teisi momente ka kuskil bänd on juba 30 kraadise pakasega bussis, aga Abelit ja nõmmikut ikka veel ei ole. Et jäid sinna nii-öelda külarahvaga lobisema. Ervin Aabel on minu jaoks on täielik geenius, kuna tema neid terekest, kahte ossa issanda plaate, need on peaaegu et peas. Ja Margus on tema fänn olnud kogu aeg, et ta on andnud nii palju positiivset meie ellu, et kui tekib mingi selline situatsioon, kus, kus võiks nagu natukene pahandada, siis teine mis asja sa õiendad. Ja, ja siis on kõik kohe kadunud, et tanud sellele huumorile oleme saanud väga sõbralikult tööd teha. Te olete Margus Martmaa ka õige palju aastaid õlg õla kõrval töötanud. Kuidas teie koostöö algas? Margus Martma tuli bändi niimoodi, et Meelis pundar läks ära ja ja siis juhtus niimoodi, et tekkis nagu selline, kus taheti nagu mänge ära ütelda, karavani mänge, mõtlesin poisike ära ütelda, mis, mis siis mina teen, selle peale öeldi, kateesis midagi, noh, et mis sa siis passid, et näed, me kõik, mina teen seedavat emade, teist kolmandat, kolmandat ole ise ka mees. Läksin Marguse juurde, et näed, sa oled värskelt tulnud bändi, et ma olen käinud üksipäini kitarriga laulmas neli tundi ja väga hästi võeti vastu. Kui sina tuled mulle appi ja mängib klahvpille, siis kahekesi meil on juba kergem ja nii sündis sooloprojekt. Ja, ja nüüd on see projekt kestnud juba 17 aastat ja selle projektiga minu sooloprojektiga. Me oleme sõitnud ümber maakera aust Itaalia neli-viis suurt linna, igal poolkontserdid, kus on toodud lisatoole ja, ja ja Los Angeleses, kus me pidime mängima Käega tegime lisalood ja siis nad ei lasknud meil minema, siis lõpuks lavalt ütlesin, teeme siis vähemalt vahe. Ja siis tegime veel tund aega ja, ja kõik kordus nii, et me pidime veel ühe vaheaja tegema. Lõpuks mängisime kolm tundi kokku Los Angelese Eesti Majas ja sealt lendasime Torontosse ja me oleme käinud küll Lissabonis, küll Hispaanias ja just tänu sellele sooloprojektile, sest see on ju tunduvalt odavam. Lennukipiletid on ju ainult kahele mehele. Nii et Caromanniga olete viimasel ajal vähem esinenud. No pisut, võib-olla on vähem, aga aasta lõpp on jälle Karauniga kõik mängud, et suured lavad nõuab suurt ansamblit ja väiksed lavad, siis saame kahekesi hakkama. 15 aastat tagasi ütlesite ühes intervjuus. Ma tahaksin osata mingit pilli põhjalikult mängida, näiteks suupilli. See on väga raske ja võib-olla ma ei saa seda oskus kunagi, aga ma püüan. Kuidas selle oskusega siis praegu on? Ma arvan, et Eestimaal mulle õpetajat ei ole, aga mina võin küll õpetada ükskõik kellele ja nõu anda, aga ma ei ei leia, et see oleks kaugeltki veel täiuslik. Kuidas te siis seda pilli mängima õppisite, kas raamatute järgi? Ainult ise leiutades pilliga, sest lisades, et kõik seda ei ole võimalik nii mängida ja siis kohe pärast uuesti proovides ja ja siis, kui olid palju tööd ära teinud ja kõik, ei, see ei lähe mitte kuskile ja, ja jälle viskad pilli nurka ja rohkem ei proovi ja ja siis võtad kuu aja pärast ja vaatad, oh see, millega ma. Ma nägin, see nüüd tulin, siis ma sain aru, et selleks on ikkagi aega ja ma olen õppinud, nagu me siin rääkisime viiulit, klaverit ja erinevaid häälestusid kitarre ja, ja suupill on kõige raskem. Mis seal siis nii raskeks teeb? Õige hingamine. Hingamine ja, ja sa ei näe ühtegi nooti, klaveril sa näed kõike, saksofonist, sa tead täpselt, kuidas sõrmed on suupillil, sa ei näe mitte midagi. Ja kui sa selle ühe pisikese augukesega eksid, seal kohe vale noot, kõige suurem oleme, õpetus on see, et, et kui te hakkate õppima suupilli siis pange silmad kinni ja kujutage ette, et te mängite klaverit. Siis teil on iga noot, mis te mängite, on nii-öelda silme ees. Kui te mõttelõnga ära kaotate, siis on kohe metsas, siis, siis on juba juba raske edasi minna. Aga siis on võimalik improviseerida. Kui, kui sa mängid nagu klaverit, siis sa ei kaota oma järgi, siin kõik peab siin peas olema. Kaks aastat tagasi käisid seal Saksamaal kuulsal trossingeni festivalil võistlemas maailma parimate suupillimängijatega. Teil oli julgust minna. Nojah, ega see julgus siis niisama ei tule, kui ma sain kaks korda, olin juba ära võitnud, tegelikult kaks korda, Grand Prix, aga kolm korda parim Pärnu festivalil, siis ma mõtlesin, et, aga miks mitte, et ega ma, ega ma nii papist poiss ka ei ole ja ma ei ütleks, et mul hästi läks, ma olin küll 12. noh, ja seal olid ikka üle maailma koos. Aga oleks võinud olla natukene julgem oma repertuaari valikuga, sest pärast selgus, et neid palase mängisid teised ka oleks võinud mängida geni chi ühte väga efektset vala ja, ja see oleks kindlasti palju paremini mõjunud, aga ma mõtlesin, et ma olen selle klassikalise tee peal. Et mängin mingit klassikalist džässi. Ja, ja see oli ilmselt viga. Maailmakuulus suupillimängija Tuutse dile majandus on öelnud, et kiireid lugusid on põnev mängida aga tõelise tunde saad kätte siis, kui ballaadi mängid. Onni. Jah, ma arvan täpselt sama. Minu jaoks on turistile mans iidol ja, ja mul on tema plaat, mille kinkis mulle Raivo Tafenau, on mul kogu aeg riiulis, nii et ta vaatab mulle iga päev otsa. Tema vilistab ka suurepäraselt. Kuidas teil vilistamisega lood on? Ei ole suurem asi? Ei muidugi ma saan meloodiatega hakkama ka nii nagu tema implaliseerib ja see ulatus on temal väga suur, et see tahab ka tööd ja harjutamist väga harjutamiste vahepeal natukene elama ka, et kõik aega ei ole võimalik sinna pühendada. Möödunud aastal, kui helilooja Urmas Sisask kirjutas Tuhala Nabala karstialade kaitseks laulu nõiakaevu loits, olite teie see mees, kes aitas selle loo rahvani tuua. Kuidas see töö käis, tunneb üks raadiokuulaja huvi. Sisaski helistas mulle selline jama, nüüd hakkab seal jälle mingi asi pihta ja, ja see on ikkagi tema kodukoht ja isa seal elanud ja töötanud ja, ja et ta nii väga mures selle peale ja ja et tema on teinud ühe laulu ühe sellise loitsu tulema, mängin sulle, ma laulan, mis sa arvad, kuidas me seda teeks ja pakkus välja, et võtaks ühe solisti, kes siis laulab ette ja ma ütlesin, aga miks sa võtad ühe solisti, kui sa tahad kõlapinda, siis võtame palju soliste. Ja, ja no aga ta ei tundnud kedagi, ei tea, seda ma olen kuulnud jah, aga ei, seda ka ei tea, ja siis mõtlesin okei, et ma tunnen neid kõiki, ma ajan selle rahva kokku ja leppisin kokku stuudio ja see oli väga põnev töö, aga väga raske on selle kaliibriga staare nagu Ott Lepland ja Koit Toome ja Birgit Õigemeel ja noh, kõik kõik need solistid, kes seal olid stuudiosse saada kahe päeva jooksul väga raske. Siis ta ütles, et aga oleks vaja kedagi, kes nagu lapsehäält teeks, mõtlesin, aga kui me lapse häält tahame, siis me võtame ikka lapsed. Ja siis toodi kohe mudilased kohale tütarlastekoor Ellerhein, tuli sinna ja TTÜ meeskoor ja ja niimoodi see seal kokku sai pandud. Kas ei sündinud? Kuulsite valitud talu, lõppeva aasta personal saadetest. Saatejuht oli Marje Lenk.