Minu unistus on tepiteerida Itaalia teatris. Ei tea, kas jagad minu arvamust, kuid mulle näib, et edu itaalia teatris oleks suurepärane asi. Kirjutas 21 aastane Sharpi see oma emale Roomast 1859. aastal. Ja oma õpilasele pool lakombile, kaheksa aastat hiljem Pariisist. Ma armastan itaalia muusikat, nagu armastatakse kurti saani tingimusel, et ta on ilus. Ja kui me võtame kaks kolmandikku normast, neli katkendid puritaanlastest ja kolm somm Nabulist kaks vaatust Regoletust, ühe vaatused, Ruba tuurist ja peaaegu poole Travjaatast. Lisame veel don Basquale. Siis kõik ülejäänu võib ära visata, kuhu teile meeldib ja pähe tuleb. Mis puutub Rossinit, siis on temal Wilhelm Tell, tema päike, graforii habemeajaja ja üks vaatus hotellos. Need on päikesekaaslased. Nende eest võib talle andestada õudustäratava Semiramiidi ja kõik ülejäänud patud. Selle kirja kirjutamise ajal 1867. aastal oli Rossini Pariisis. See linn oli talle koduks juba 43 aastat. Tõsi, mõningaste vaheaegadega. Rossini oli 75 aastane. Pisi 29 ja Carmenini oli tal jäänud kaheksa aastat. Need kaks nii erinevat seisukohta Bizee sulest, kaheksa aastase vahega väärivad lähemalt seletust. Esimene seisukoht pärineb pisi rooma õpingute ajast. Rossini märkas noormehe annet ja hindas seda erakordseks ja toetust väärivaks. Tal oli seda hõlbus teha, sest tema positsioon Pariisis, kuhu ta jäi 24.-st aastast alates oli kadestusväärne ja karjäär peadpööritav. Asi hargnes. Nii. 1823. aasta oktoobris otsustas Rossini vastu võtta Londoni kuningliku teatri kuldse esinemisteks. Et Rossini põhimõtteliselt vältis raudteed, kulges sõit postitõllaga ja pikaldaselt. Polonias sõideti välja 20. oktoobril, Pariisi jõuti üheksandal novembril. Enne Londonit tõmbas Rossini Pariisis kuu aega hinge tagasi. Ja Pariis kehas maailmakuulsuse ümber tema pooldajate ja vastaste kokku põrkuvatest, muljetest. Hector Perli uus 20 aastane algaja helilooja kirjutas Rossini avaliku kirja, kus muuhulgas seisab nii diletandid. Need on inimesed, kellel on antud maitset, kes käivad ainult itaalia ooperiteatris, ei loe kunagi partituuri üsna lihtsal põhjusel, mida pole raske ära arvata ja vastuvaidlematult otsustavad ooperilauljate ja orkestriväärtuste üle. Nende tundlikkus on nii suur, et neil jääb hing kinni varastaja haraka pateetilises stseenist, milles teeni annat viiakse surma. Kui difigeemia Berlius mõtleb Singlucky ooperit Jevgenia esituse ajal säilitavad nad täieliku külmaverelise ja ometi, kes julgeb ehitada, et kõik Rossini ooperid ühtekokku ei kannata välja võrdlust Luki retsitatiivi ühe reaga Mozarti, vokaal, meloodia kolmetaktiga, võimspontiiniga või halvima kalle žürii kooridest. Rossini ise oli rahulik. Mind ei ole kunagi eriti ärritanud ajaleheartiklid, ütles ta. Mõelda vaid, mis minu vastu kõik kokku kirjutati, kui ma sõitsin Pariisi. Vanake Bertoon kirjutas isegi minu kohta värsid, milles nimetas mind härra Kressendox. Kuid see kõik polnud eluohtlik, mis ajab hinge täis. See on hulga ebatõepäraste lugude levimine. Nendes lugudes on minul mõnikord väga veider roll. Jätame praegu Pariisi muljet Rosiinist jälgime helilooja käekäiku temale üsna tähtsal ajal. Detsembri keskel 1823 tervitas London pidulikult Rosseenite tema lauljannast abikaasat. Helilooja dirigeeris oma ooperite etendusi. Tähelepanu väärib, et esitati ligi 10 erinevat Rossini ooperit esines Acompanjaatorina abikaasa klaverisaatjana, ütleksime praegu. Aga anname sõna heliloojale enesele. Londonis teenisin palju, aga mitte kui helilooja, vaid kui akumpanjaator. Tõele au andes Itaalias poleks mul pähegi tulnud saada raha akumpaneerimise eest. See oleks olnud mulle isegi vastik. Kuid Londonis talitavad kõik nii ja järgisin minagi seda kommet. Minu naise ja minu osalemise eest. Muusikaõhtul määrasin ma küllalt kõrge hinna 50 naela. Ja ikkagi kutsuti meid 15-le sellisele õhtule. Muide, Londonis pole muusikutel muud eesmärki kui raha kokku ajada ja see töö edeneb neil hästi. Esimene kord, kui meid oli kutsutud ühele sellistes Soa reedest kohtasime seal tuntud metsasarvemängijat putsit ja kuulsat kontrabassist tiitravonnetit. Arvasin, et nad esinevad soolonumbritega. Selgus, et nad on tulnud mulle appi akumpaneerima. Kas teil on olemas teie partiinid? Ei, vastasid nemad, me mängime niisama kuidagimoodi. Sellele vaatamata honorar eriti neid kõrgelt. Seitse kuud Inglismaal selja taga pöördus Rossini Pariisi tagasi kaasas 175000 franki. Raha, milliste ilmselt polnud ooperite eest Itaalias kunagi saanud. Muide, Dancred Rossini esimene tõeliselt tunnustatud opera seeria tõi autorile sisse ainult 500 franki. Pariisis pakkus kuninglik õueminister Rossinile itaalia ooperiteatri muusikalise juhi kohta. See oli ahvatlev ettepanek. Itaalia ooper oli Pariisi üks juhtivamatest teatritest. Ka võimaldas see ametikoht kindlustada sõltumatut ühiskondliku positsiooni ja materiaalselt sõltumatust Antreppe nööridest. Vabaneda vajadusest kirjutada aastas neli kuni viis ooperit ja sellest tulenevast katkematust kiirustamisest komponeerimisel. Kahe aasta möödudes loobus Rossini teatritööst. Nüüd oli Rossini tema kõrguse helilooja ja laulmise üleminspektor. Järgnevad aastad Pariisis lisavad rutiinile auväärseid tiitleid ja ameteid ja Pariisi, itaalia ooperilavalaudadel lähevad tema ooperit särava eduga. Kogu kõrgklassi Pariis ja vaimuinimeste hulk käivad hoolega itaalia ooperis. Eile õhtul pakkus Rossini Moosest tõelise naudingu. Suurepärane muusika peab minema sinna üksinda, et nautida seda teost täielikult, kirjutas päevikusse Jos endale akroa. Meenutagem, et Frederick sopäen oli itaalia ooperikunsti innukas hindaja. Tõsi, Zoltan pidas lugu Itaalia Bel kantust ja itaalia meloodias üldse. Hindas väga kõrgelt Belliinit, aga polnud temalegi tundmatut Rossini partituurid. Itaalia ooper Said kultuseks Rossini muusika selle krooniks Rossini Realis lahke võõrastetoa külastamine muutus paljudele Pariislastele eesmärgiks seltskondlikust elus. Selle varjus kippusid publiku silmis jääma märkamatuks prantsuse heliloojate psühholoogiliselt taotlused muusikas. Veel ei mõistetud neid piisavalt hinnata. Ja just seetõttu on arusaadav, miks Bizee nii kriitiline on Rossini loomingu suhtes. Džoakinor, Antonio Rossini sündis 29. veebruaril 1792. aastal pesaru linnas. Pesar asub Kesk-Itaalias Aadria mere rannikul umbkaudu 150 kilomeetrit Poloniast. Isa Giuseppe mängis linnaorkestris metsasarve ja trompetit. Giuseppe Rossini oli tuntud oma vabariiklike vaadete poolest. 1797. aastal, kui Napoleoni armee jõudis pesaro linna, tervitas ta vaimustusega prantslaste tulekut uskudes, et need oma tääkidel kannavad vabaduse, võrdsuse ja vendluse lippe. Kui järgmisel aastal taastati pesaros paavsti ilmalik võim ja olukorra peremeheks, said austerlased tulitsus eperosiini perele käte kibedad päevad. Pesarust tuli lahkuda. Perekond liitus ühe rändooperitrupiga, isa mängis orkestris metsasarve ja ema laulis. 1855. aastal on Rossini sellest kõnelenud Ferdinand Hillerile nii. Mu emal oli ilus hääl ja ta kasutas seda, et meid meie viletsuses aidata. Kui pesarost lahkusime. Vaene ema, tal oli annet, kuigi nooti ta ei tundnud. Ta laulis kuulmise järgi. Muide, 100-st itaalia lauljast on kaheksa kümmet samasuguses olukorras. See on hämmastav õppide poolihääli laulma Mõntgavatiini, noh, see pole veel midagi. Aga kuidas need inimesed suudavad meelde jätta keskmised hääled ansamblites, see on minu jaoks mõistatus. 1800. aastal Sabrosiinide elupaigaks Polonia. Tähelepanu vääriv kultuurilinn, eriti aga muusikute jaoks. Polonia on Euroopa üks vanimaid muusikakeskusi. Polonias eksisteeris 40 professionaalseid muusikuid ühendavat organisatsiooni. Neid nimetati Akadeemiateks mis 1666. aastal liitusid Polonia Fillarmooniliseks Akadeemiaks. Paavsti 1749. aasta bulla kohaselt oli just Polonia Fillarmoonilisele akadeemiale pandud kohustus jälgida kirikumuusika olukorda kogu Itaalias. Polonia akadeemia filarmoonika liikmete hulgas leiame palju Euroopa väljapaistvaid muusikuid. Akadeemia võttis oma liikmeks neid muusikuid, kellele oli antud akadeemiku kontuure akadeemik, laulja, akadeemiku Suannatoore, akadeemik instrumentalistina või akadeemiku komposid toore akadeemik, helilooja tiitel. Viimane kraad oli kõrgeim, selle saamiseks tuli teha läbi keeruline eksam muusikateoorias ja kompositsioonis. Akadeemiku komposiit toore nimetus andis kandjale õiguse kapelli juhi ametikohale mistahes paavsti jurisdiktsiooni all olevasse tähendab katoliiklikus kirikus ilma eelnevate katseta. See oli erakordne eelistamine. Mõistagi avasse tiitel helilooja jookskaadee Euroopa tunnustusele. 1770. aastal võeti Polonia filharmoonia akadeemia liikmeks 14 aastane Wolfgang Amadeus Mozart. Järgmisel 1771. aastal 34 aastane tšehhi helilooja Joseph Muslywedžek ja ukrainlane, 26 aastane Maksim Berezovski. 1785. aastal 24 aastane vene helilooja jõustigney Fomin. Psühhokino Rossini valitakse Polonia filharmoonia akadeemia liikmeks 1806. aasta aprillis. Tulevane helilooja saab akadeemiku komposiittooret tiitli niisiis samas vanuses kui Mozart 14 aastasena. Värske akadeemik alustab suvel tšello ja klaveriõpingud Polonia muusika lütseumis. Litseeoo muusikale, mis asutati paar aastat enne kõnealust suve, oli esimene professionaalne muusikakool linnas. Rossini kooliaeg lütseumis vältab neli aastat. 1810. aasta suveni. Lütseumi aega langeb suur osa Rossini instrumentaalmuusikast, sealhulgas viis keelpillikvarteti ja kuusk. Kvarteti puhkpillidele. Viimased reedavad žanri, mille toime väljas Norružiini proovib lihvida oma kammeransambli kirjatehnikat. Ooperi ja neli puhkpilliRossini kvartetis peavad omavahel mitte kammerliku dispuuti, vaid käituvad pigem toonasele ooperisolistile omase enesenäitamise lustiga. See, mis olnuks mõeldamatu 19. sajandi alguse Viini kammermuusikas, on otse loomulik Itaalias kus peaaegu kõik oskavad laulda ja nagu meie sajandi alguses tähendas kord mürgiselt taust dirigent ja helilooja Gustav Mahler iga king sebki korralikult orkestreerida, mõistab. Kolmandal novembril 1810 tuleb Veneetsias lavale Rossini ooper Abielu veksel. See pole küll Rossini, esimene ooper on nagu ometi esimene, mis jõuab teatripublikuni. Kaheksateistaastane autor saab maitsta esietenduse põnevust ja järgneva menu õnnekoormat. Sipiale pühendab Rossini oma loomingu tähelepanu muusikateatrile. Rossini saavutatud edu ooperi vallas on legendaarne. Aasta pärast abielu veksli esietendust on ta tuntud kogu Itaalias. Rossini kuulsus kasvab kiiresti Itaaliast välja. Selle eest hoolitsevad arvukad Itaalia ooperitrupid üle terve Euroopa itaalia ooperiülemvõim Euroopas. See on omaette peatükk muusika ajaloos. Rahvuslikud koolkonnad, eriti 19. sajandi alguses pidasid lauljakultusele rajanevad titaali ooperit taunimisväärseks, temast tampida ja sisutühjuse tõttu. Aga kui kõik Euroopa rahvad võtsid Itaalia muusika vastu, siis tähendab see jõuga seda et nad eelistasid Itaalia muusikat rahvuslikele traditsioonidele. Itaalia oli Euroopa jaoks pikka aega olnud lakmuseks ja seda mitte ainult muusikute silmis, aga muusikute silmis eriti. Kuulame avamängu Rossini kuuendale ooperile siivsedel, mis tuli lavale Veneetsiast 1812. aastal. Helilooja oli siis 20 aastane ja Napoleoni armee oli-Venemaal. Kuus aastat pärast esimest lavakogemust lõi Rossini oma tähtteose ja küllap ka kogu koomilise ooperitähtteose. See viljahabemeajaja. Väidetakse, et oper valmis 19 kuni 20 päevaga. Esietendus toimus Roomas 20. veebruaril 1816. aastal. Sevilla habemeajaja oli Rossini seitsmeteistkümnes ooper. See on maestro aukartust äratavat ooperihulgast vist küll üks väheseid, mida ka ebasõbralik kriitika pole riivata söandanud. Berlioos, kes Rosiinid peab kõhuga mõtlevaks heliloojaks. Teine võimalus perioodi jaoks on südamega mõtlev helilooja ja oma mälestustes ning kirjades Rossini aadressil vaid tega, vaid võis appisid. Märkusi teeb, ütleb ometi valjusti kiitust habemeajal. Seda ooperit tõstavad esile kõik, kes sellega kokku puutuvad, olgu need heliloojad, interpreedid või kunstnikud, kirjanikud Evansolvertinski operiaal. Säravtundja märgib, et pärast Rossiniti vääri naet Euroopa 19. sajandi muusikas kahjuks vähe. Rossini see on sillerdav, särav, sundimatu, kapriisne, laisk, irooniline, sarkastiline ja ettenägelik mõistus, ütles ferenduslist. Ja ometi vaevas pealtnäha muretut Rosiinid kohutav hulk väljamõeldisi, millega ajakirjandus tema nimel esines. Sellest sigineksid mitmed pahandused meelekibedust ja vaenugi kolleegide vahele. See, mida Rosseinist räägiti ja mida ta ise oli rääkinud, erinesid teineteisest suuresti. Nii et laimu juttuaarial on autori jaoks ehk pisut iiklikkugi tähendust. Oo-oo jaa, oo. Ja Luciano. R-r. O ots. Veski luni. Ootva. Oo-oo oli kulla. Oo. 1822. aastal sõitis Rossini Viini seoses oma ooperis Elvira etendusega Viinis tutvusta Weberi, nõid Kütiga ja kuulis esimest korda ka Beethoveni kolmandat sümfooniat. Vapustatud, eriti Beethoveni roikast, avaldas Rossini soovi kohtuda suure geeniusega, nagu ta ütles. Beethoven nõustus Rossinit vastu võtma kohtumisel vaagneriga, meenutas Rossini seda külaskäiku. Nii. Algul kui me sisenesime, ei pööranud Beethoven meile mingit tähelepanu. Olles hõivatud noodi korrektuurist siis pöördus ta minu poole küllaltki arusaadavas itaalia keeles. A Rossini, see olete teie, see viljahabeme, autor. Õnnitlen teid, see on suurepärane opera puhva. Ma vaatasin läbi ja tundsin sellest suurt mõnu. Kuni jääb eksisteerima. Itaalia ooper ei lakata habemeajajat mängimast. Kirjutage ainult opera puphasid, teises žanris ei tasu saatust proovile panna. Mind saatev Karpaani katkestas Beethovenit. Aga maestro Rossini on kirjutanud hulga opera seeriaid. Dancret, Othello, Mooses. Ma saatsin teile hiljuti ja palusin nendega tutvuda. Ma vaatasin põgusalt läbi, ütles Beethoven, kuid vaadake, operošeeria ei ole itaallaste loomuses. Tõelise draamaga töötamiseks ei jätku neil muusikalisi teadmisi ja kus neid Itaalias võikski saada. Opera puhos ei saa teie itaallastega kedagi võrrelda. Teie keel ja selle elavus, teie temperament on tema jaoks loodud. Kui tõtt tunnistada, jätkas Rossini, siis olen ma tõesti rohkem võimeline kirjutama koomilisi, kuid tõsiseid oopereid. Meelsamini valin koomilisi Sušeesid. Niisiis 20. veebruaril 1816. aastal kõlas Roomas Rossini Sevilla habemeajaja esimest korda. Selle ooperiga kaasnes tunnustus, mis varjutas kaasaegsete hinnangutes Beethoveni ja Veeberi ja paljude teiste tolleaegsete muusikakorüfeede kuulsuse. Roosi. Mahu.