1816. aasta veebruar toob ooperilavale Rossini kuulsaima lavateose see viljahabemeajaja. 1816.-st aastast laieneb Rossini ooperite lavastamise geograafia Itaaliast väljaspoole. Helilooja kuulsus ulatub üle Euroopaga, uude maailma. Habemeajaja on selle käskjalg 1817 Barcelona, 1818 London, 1819 Pariis viin, 1822 Peterburg ja 1826 New York. Meenutaksime mälu värskenduseks pisut ajalookilde 1816.-st aastast. Euroopa riigid toibuvad Napoleoni sõdadest. Waterloo lahing oli ju alles eelmise aasta suvel. Heegel lõpetab oma loogikateaduse ja alustab filosoofiliste teaduste entsüklopeediat. Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni il valmi pundiin. Sellest saab esimene sakslane, rahvuslik ooper. Beethovenit, laulutsükkel kaugele armastatule ja klaverisonaat. A-duur uppus 101, see, mis üldjärjestuses 28. ja esimene viimasest viiest suurest sonaadist. Schubert on üheksateistaastane. Ta sõber Joseph paun saadab härra Götele 16 Schuberti laulu Göte tekstidele, sealhulgas on ka Margarete vokil ja metshaldjas. Sellele saadetisele Göte kahjuks ei reageeri. Pall kaotatakse pärisorjus. Puškin õpib viimast aastast sarskversilo lütseumis ja Bayronil on valmimas. Manfred. Rossini töötab endise nobedusega. Se viljana habeme ajajale on järgnenud 16. aastal mitu ooperit, sealhulgas potellonkija Tuhkatriinu. Järgmise aasta mais esietendub varastaja harakas. Tempo oleks niisiis keskmiselt kolm ja pool kuud. Ooperi jaoks. Habemeajaja ja varaste haraka esietenduste vahele jääb 15 kuud. Avamängus pool tõsisele ooperile varastaja harakas pakub Rossini põhimõttelise uuenduse. Tema ooperites on see esimene, kus avamängu ooperiga temaatiliselt seotud ooperi avamängu hilisem traditsioon peab sellist sidet teatavasti loomulikuks ja üsna endastmõistetavaks. Kahekümnendat aastat toovad kaasa Rossini elukäigu olulised pöördepunktid. 1823 lahkub Rossini Itaaliast et läbi Pariisi jõuda Londonisse, kus veedetud seitsme kuu jooksul teenib muusikuna rohkem kui koduses Itaalias aastatepikkuse kiirustava komponeerimisega. Seni, kui 1824. aasta augustist on Rossini Pariisis Itaalia ooperi direktor. Amet, milles ta paari aasta möödudes küll loobub, sest prantsuse kuninglik õukond austab teda hoopis nooblimate tiitlitega kui ooperiteatri direktori amet. Rossinium, kuninglik helilooja ja laulmise generaalinspektor. Nüüd tuli veel vallutada Pariisi muusikakriitikute südamed, mis seni kaugeltki mitte ühises vaimustuses ei tuksunud itaalia muusikale Pariisis. Rossini kirjutab oma esimese viie Pariisi aasta jooksul oma viimased viis ooperit ja need on eneseületamine. Euroopa reiside muusikakogemuse kasulik sulatamine oma senise meisterlikkusega. Tulemuseks prantslaste võidetud südamed ja uus kvaliteet suure meistri loomingus. Nimetame need viis viimast ooperit. 1825 teekond Veemsi 1826, Korintose piiramine. 1827. Mooses 1828 graforii 1829 Wilhelm Tell. Oma pika loometee lõpetab Rossini nagu hiljem Bertigi hoopis kirikumuusikaga. Ja selle jaoks on tal aega peaaegu elu, viimased 30 aastat. Aga pöörduge tagasi Pariisi aastasse 1826. Üheksandal oktoobril esietendus Pariisi ooperis Korintose piiramine ja see tõi kaasa üldise vaimustuse. Rossini edu, õigemini triumf oli särav. Kahe esimese vaatuse muusika pärineb kahtlemata selle tuntud helilooja sulest aga kolmanda vaatuse on loonud mitte Rossini, vaid harmoonia jumal, kirjutas üks ajaleht. Korintose piiramise partituur oli esimene, mille helilooja müüs kirjastajale. Itaalias olid kõik ta senised partituurid läinud Tempressaariude käsutusse. Edustiivustatud Rossini asus prantsuse lava tarbeks ümber töötama ooperit Mooses Egiptuses. Esietendus toimus 1827. aasta märtsis. Ajakirjandus laulis Rossinile kiitust. Ajalehed, mis seni polnud koonerdanud terava kriitikaga Rossini aadressil tunnistasid nüüd helilooja võitu. Vältimatult oli vaja, et mingi ime oleks noorendanud seda vana rezhiimi jõuetult jäänust, mida nimetatakse operiks. Oli vaja uuendada või surra. Ja ooperis algas revolutsioon. Ta leidis oma Mirabu, maestro Rossini transformeerus, noore helilooja suurepärase eskiisi, ooperi Mooses Itaalia redaktsiooni geeniuse täiuslikuks kompositsiooniks. Geenius oli jõudnud küpsusele, mis ei vaimustanud mitte ainult võhiku partnerit vaid leidis tuliseid apologeet tega konservatooriumi professorite hulgas ja tegi ühtlasi oma jüngriks konservatooriumi direktori. Andeka Rubini. Rossini stiili parimad küljed ja prantsuse ooperidramaturgia mõjutasid teineteist vastastikku avar vokaalne, kantileen, ammendamatu meloodiline väljendusrikkus, rütmi nõgus ja reljeefsus, pateetika ja leegitsev Ekspressioon, meisterlik ansambli käsitlus ja säravorkestratsioon. Selle tõi prantsuse ooperi arengusse Rossini oma viimaste ooperit tega. Korintose piiramise ja muuseas edu on selle keerulise vastastikuse mõju tulemuseks. 1800 kahekümnendatel aastatel kerkivad esile noored prantsuse ooperiheliloojad, poel TÖÖ, Heroldia, Uber. Nende ooperites on Rossini mõjus algamatu. Vene helilooja Aleksander Sahharov, kes kaasaegse ooperi terane jälgi oli, nimetab Rossini orkestratsiooni värskuse ja sädelus imeks. Muusikaline koloriit selle sõna täpses tähenduses avaldub alles Rossini aegadest alates arvabserof lakas ette. Franz kirjutas. Zenjorossini on toime pannud nelja tunni jooksul muusikalise revolutsiooni. Lõpuks ometi on lõplikult pagendatud prantsuse ulgumine. Pariisi ooperis hakatakse ka laulma, samuti kui lauldakse itaalia ooperis. Rossini kirjutas prantsuse lavajooks uue ooperi graforii prantsuse koomilise ooperi stiilis. Kriitika kiitis Rosiinid prantsuse prosoodia hea valdamise eest. Umbusklikele inimestele on antud uus tõendus kergusest, millega geniaalne inimene ületab mängeldes takistused. Kõik itaalia heliloojad alates Antonia sakinist rikkusid oma ooperites meie keele aktsentuatsiooni. Vaid Rossini üksi suutis ületada raskused, mis seni oli heliloojatele ületamatu. Isegi nii nõudlik ja karm kriitik, nagu Hector Berlioos kirjutas kümmekond aastat hiljem. Graforii on vaieldamatult Rossini üks parimaid partituuri mitte kusagil, välja arvatud see viljahabemeajaja ei ole helilooja olnud nii teravmeelne ja lõbus. Milline muusikaline rikkus kõikjal õnnestunud meloodiate küllus, uued Acompannemendi joonised, peened harmooniat, teravmeelsed orkestriefektid, dramaatilised situatsioonid täis mõtet ja leidlikkust. Prantsuse kunst on alati väga teravalt reageerinud poliitilistele sündmustele. Juulirevolutsiooni küpsemise eel sai tähendusrikkaks vihjeks Gretrii roilisest ooperist Wilhelm Tell tehtud uuslavastus 1828. Samal aastal toodi Pariisis lavale Uberi uus ajalooline ooper Boroditši tumm, mille teemaks oli Napoli kalurite ülestõus Hispaania ülemvõimu vastu seitsmeteistkümnendal sajandil. Karossini alustab tööd suure neljavaatuses ooperi kallal. Meistri viimane ooper Wilhelm Tell nõudis heliloojalt üle poole aasta pingelist tööd. Esiettekanne toimus kolmandal augustil 1829. Wilhelm tellis on oluliseks tõusnud koori loll ooperi 21-st numbrist on 12 kooris stseenid. Villem Telli side rahvaga. Julgust türannia vastu hakata pakub meeleoludega, mis hakkasid valitsema juulirevolutsioonieelsel Prantsusmaal. Rahvassennide rohkuse kaalukus ooperis viib mõtted saksa rahvusliku ooperi ühe nurgakivi juurde. See on Carl Maria von Weberi nõidkütti. Prossinile polnud tooper mõistagi tundmatu. Nõidkütti teatavat mõju Rossini viimasele ooperile pole raske täheldada. Rossini ei köitnud mitte fantasy kunstiline element, vaid olustiku kajastamine rahvalaulude ja tantsude vahendusel. Just nimelt see huvitas Rossinit Veeberi juures. Wilhelm Telli avamäng hämmastab oma ebatavalisusega. See on vaba programmiline sümfooniline poeem kus vahelduvad lüürilised eepilised, pastoraalsed žanriliselt dramaatilised episoodid. Ooperiteemasid Rossini, avame, kus ei kasuta. Kuid mõtteline ja poeetiline side avamängu ooperi vahel on ilmne. 1843. aastal algasid Peterburis itaalia ooperietendused millel oli märkimisväärne roll Venemaa toonases kunstielus. Kuulajaid haaras plastiliselt selge meloodika Rossini Berliini ja tonni Tšeti teostes ja võrratute lauljate suur kunst. Itaalia ooperiteatri repertuaar koosnes mitte ainult poliitiliselt neutraalsetest teostest, vaid kooperitest. Vene lavadele poleks tsensuur kunagi lubanud. Itaalia keel tegi võimude silmis etendused vähem ohtlikeks. Aga muidugi ei saadud siiski mitte läbi tsensuuri sekkumiseta. Lühendamisele või libreto, ümbertegemisele või pealkirjade muutmisele läksid nii meier, peri, hugenotid ja prohvet kui ka Rossini Villem tell. Demokraatliku publiku erilise poolehoiu võitsid mõistagi teosed, mis olid türannia vastased kus juttu isiksuse kannatustest ebaõigluse surve all. Wilhelm Tell läks Venemaal nime all. Karl julge läks ilmselt 20. sajandini välja. Meie käsutuses on Peeter Jürgensoni kirjastuse poolt välja antud Wilhelm Telli klaviir, mille venekeelne pealkiri otsuskeelsest nii kummaliselt erineb ja mille tiitellehe pöördel on kuulus volina tsensuur oioi Moskva 30. jaanuar 1891. Aga tsensuur puudutas vaid sõna, mitte muusikat. Ja kuidas oskab public reaktsiooni aastail püüda igat tekstis peituvat vihjet omaenda elule situatsioonide sarnasusest järeldusi teha? Teame meiegi oma lähiminevikust üsna hästi. Muide, Itaalia ooperikunsti suur austaja oli Fjodor Dostojevski. Sto Jevski kirjandus, teostajad, tegelasedki saavad elamus Itaalia ooperist. Kirjaniku abikaasa mäletab, et Dostojevski armastas eriti Rossini, Stabat maatorit. Russinid teemad on 19. sajandi esimesel poolel väga populaarsed. Arvukate variatsioonitsüklite parafraaside fantaasiate algmaterjalina. Tasub sirvida vaid tolle ajastu muusikakriitikat, kui meie ette kerkib terve vägi, heliloojaid, kelle nime järgmine sajand on unustanud kuid kes kirjutasid Rossini teemale, sest teema oli ju publikule meeldiv ja tuntud ja ilusamat, et vaevalt keegi ise suutis välja mõelda. Robert Schumanni arvates hakkasid kriitikud Rosiinid tõeliselt kiitma alles siis kui tippu tõusis noorpelliini. Rossini kirjutas kus tahes millal tahes ja mida tahes, lisab Suumann. Aga see on ju tegelikult kompliment helilooja töövõimele. Massile on ükskõik, kas Beethoven kirjutas ühele ooperile mängu või nagu näiteks Rossini neljale ooperile ühe avamängu. Jah, paraku küll. Ja Edvard Griegi Comartiklishuumanist tähendab ainult kaasaegset mõistused mõjutavad teineteist, tahavad nad seda või mitte. Selline üks on üks igavest loodusseadustest, mille ees meil kõigil tuleb kummarduda. Võidakse küsida, millega mõjutasid 11 Rossini Beethoveni Veeber. Sellele vastan, et siin oli mõju negatiivne, nagu ta oli olemas. Verdi ületab Berliini, Rossini ja tonitseti Neon kõrvuti vaatneriga 19. sajandi suurim dramaturg, ooperilaval Rossini, eluaegne kuulsus ja järgmiste põlvkondade erinevad hinnangud tema muusikale. Erinevalt tugevasti. Milles on asi? Esiteks pidevalt muutuvas ajaloolises situatsioonis. Publik, kes vaimustus noorest Rossinist ei tundnud, veel ei saanudki tunda talle järgnevaid ooperiheliloojaid. Ja kui Rossini elu küpsemas eas kõrvutus võimalus uute heliloojate teostega tekkis, avaldas mingi osa publikust inimlikult mõistetavat vastupanu inertsist püsida vana tuntud ja teatud normi idealiseerimisel. Sellisele publikule oli Itaalia ooper rohkem meelelahutuseks kui tõeliseks kaasaelamiseks ooperilaval toimuvale. Publiku ja helilooja suhe Rossini eluajal muutus tugevasti Rossini, noorpõlves oli olukorra peremees publik, tema maitset dikteeris paljut lavale esitatavast. Teiseks Rossini kuulsus kasvab nii-öelda itaalia laulukooli õlul. Itaalia lauljad laulavad Euroopa ooperiteatrites eelkõige itaalia muusikat, mis pakub vokaaltehnika demonstreerimiseks ideaalseid võimalusi. Ja itaalia heliloojad peavad meloodia kirjutamise annet vastet. Olulisimaks kaunite meloodiate loomisel oli Rossini talent väljaspool konkurentsi. Aga lauljad ei suhtunud mitte alati autori teksti vajaliku respektiga. Kamil šanssansi mälestustest loeme. Ta teosed, välja arvatud see viljahabemeajaja ja Wilhelm Tell ja Moosese mõned lavastused kuulusid minevikule. Publik käis Itaalia ooperis vaatamas Rossini hotellot, kuid ainult seepärast, et kuulda Enriko Tamberlikki toodyeesi. Rossini andis endale sellest selgelt aru. Rosiinil oli selge mõistus. Aga ta ilmutanud seda kaugeltki, mitte igaühe ees. Oldi arvamusel, et Beethoven neil ei olnud meloodiat, mõnede arvates puudusse isegi moodsatel meloodiad, kleiti, vaid Itaalia koolkonnast, mille juhiks oli Rossini. Meloodia kummardajatele oli Rossini tugisümbol, mille ümber nad tunglesid. Ometi lasid nad paljuta teosed vajuda unustuse hõlma. Kui ade linna Patti külastas esmakordselt Rossini muusikasalongi Pariis lauliste aariase vilja habemeaiast. Helilooja ütles talle pärast arvukaid komplimente, kelle aaria see oli, mida te äsja laulsite. Veel kolm päeva hiljem ei suutnud Rossini rahuneda. No ma olen nõus, et minu aariatele tuleb lisada muusikalisi kaunistusi, selleks nad ongi loodud. Aga et isegi retsitatiivi, jääte paigale ainsatki nooti, sellest, mida mina kirjutasin. No seal tõesti liig. Pattis algas oma ärrituse maha ja kahe kuu pärast laulis ta Rossini aariaid absoluutse täpsusega, millest ta pole seni loobunud. Rossini suuremeelsusest toob sansaans ühe väga kauni näite. Kord pakkus Rossini mulle tollal 20 aastasele esinemisvõimalust oma loominguga tema õhtustel vastu võtma. Te kirjutasite duetti, flöödi Leglarnetele kaste palluksite härraseid instrumentalist seda mängida ühel minu muusikaõhtutest. Härrased, pillimehed ei lasknud ennast mõistagi kaks korda paluda. Tol õhtul sättis Rossini asjad nii, et duetti peeti tema teoseks. Kui pala oli ka veelkordselt esitatud ja kiiduavaldused lõpuks vaibunud, hoidis Rossini mind kättpidi enese kõrval. Algas austajate lausa protsessioon. Ah maestro, milline see töö, milline ime. Ja kui kiidukoor oli ammendanud oma ülistuste tagavara, vastas Rossini rahulikult. Olen teiega täiesti nõus, kuid see duett ei kuulu mulle taan kirjutatud siinviibiva noore härra poolt. Et noorpõlveaastad olid väga töö tihedad. Pole imestada, et Rossini ooperiheliloojana lõpetas oma karjääri 37. eluaastal. Meenutame, et list lõpetas oma pianistlikud esinemised kontserdilaval 30 viieselt. 1829. aastal esietendus Rossini viimane ooper Wilhelm Tell. Laseme pilgul tõusta Euroopa muusika üldpilti haarama. Viinis oli kantud maamulda kaks suurt heliloojat. 1827. aasta varakevadel Beethoven ja järgmise aasta sügisel Schubert. 1829. aastal kannab nooruke Felix Mandelson part foldi Berliini lauluakadeemias ette Bachimatuse passiooni. Ja sellest hetkest algab suur Bachi muusika taassünd sakslastele. 1829. aastal tuleb Raadi mõisa seitsmeks aastaks Ferdinand David. Tuleb Lipp Harti kvartetti mängima esimest riiulit. Raadilt läheb see noormees lipsike Kemanthaus orkestri kontsertmeistriks. Ja just temale kirjutab sõber Mandelson hiljem 1844. aastal oma e-moll viiulikontserdi. 29. aastal mõrvatakse Teheranis Aleksander Gryboeedov vene kirjanik, muusika, diplomaat. Pariis imetleb sellel ajal noort Sigis Mont halbergi ja tema pianistlike edusamme. Pariisis on list. Ja Wilhelm Telli esietendusele järgneval 1830. aastal kerkib prantslaste jaoks esile uus nimi Hectorberlioos fantastilise sümfoonia autorina. Saksamaal alustab helilooja tegelikult Robert Schumanni. Pariis huvitub Berliinist ja Aleksandr duma Ast. Romantiline kunst tõstab esile muusika kui ülima kõikidest kunstidest ja rahvuskoolkonnad ärkavad üldises eneseteadvuse tõusus. Seda kõike jälgib Rossini veel kolme aastakümne jooksul. Aga tähetund on möödas. Publik huvitub uutest tõusvatest tähtedest. Aga ära ei unusta Rosiinid küll keegi, kel muusikaga side ka tänapäeval mitte. Ehkki kuulame teda ilmselt teise kõrvaga, kui helilooja kaasaegse ta tegi. 1971. aastal pakkus Dmitri Šostakovitši oma kuulajale üllatuse. 15. sümfoonia esimeses osas kõlab teema, mis pärineb Rossini Wilhelm tellist. Õigus oli Beethoven, kui ta ennustas Rossinile surematust, opera puha autorina. Rõõm, elujõud, terameelsus, elegantne kergus. Seda jääme ikka ja jälle imetlema. Ka praegu.