Mul on au kutsuda teid tagasi tulevikku. On aastast 2031. Verestuudios on Erik Moora ja Mart Normet ning kohe viskab Normet Moorale ülesande, kuidas me 20 aasta pärast keeli võõrkeeli, kas siis õpime või räägime. Tere, kallid kuulajad. Mul ei ole raske vastata Mart Normeti sellisele küsimusele. Sellepärast et tulevikku ennustades tuleb alati öelda, et kuhugi on pandud kiip. Ja siis meil on pandud, on meil sisse selline kiip, mis teeb seda, mida ta juba Google põhimõtteliselt laias laastus tehnoloogiliselt suudab. Et inimene ei õpigi midagi, vaid tuleb, räägib meiega, tuleb minu juurde siis Angela Merkel nagu tavaliselt, kui praegu on lihtsalt vahepeal on tõlkuna oma saksa keelt nii hästi ei oska. Räägib saksa keelt ja minu sees läheb see kohe automaatselt eesti keeles sülesarnase tämbriga. Kuulan mina siis seda eestikeelse jutuna ja räägin talle eesti keeles vastu ja tema kuulab seda omakorda saksa keeles. Eliisi hakkab käima, lihtsalt midagi teha ei ole lihtne, et iga inimese sees on põhiliselt Eesti parim sünkroontõlk Katrin Keerdo-Massa. Täpselt. Keerdo vabandust. Keerdo-Massa ja tema sees, ta on väga hea ja tõlgib väga ilusti ja samamoodi siis hakkab, olemegi täpselt. Ta jälgib ka sinu häält, hääled, intonatsioon ja toonia kõike. Ma ise mõtlesin umbes samasse suunda, et ilmselt hakkab tõesti see ütleme, kultuuridevaheline kommunikatsioon olema palju sujuvam ja palju ladusam ja ei nõua sellist nagu meeletut tuupimist ja võib-olla tõesti taandubki lõpuks selleni, et meil ei olegi vaja osata enam võõrkeeli, sest võõrkeeli oskab meie hästi see kiip või see arvuti või nii-öelda see teadvus meie ümber, millega me oleme seotud, kui ütleme siis edasi teatud inimesed. Ja meie oskame eesti keelt tegelikult, mis iganes meil kodus räägitakse. Ja siis lihtsalt vastavalt sellele siis pannakse ümber, jah, lihtsalt muidugi kurb on siis olla sellise väikese keele esindaja, ma võin, seda, eestlased ikkagi on, kuigi maailmas on ka muidugi hulgaliselt veel väiksemaks kurbane keele kildusid selle pärast lihtsalt. Ma arvan, et see tehnoloogia ja kõik need tõlkemehhanismide ei suuda nii täpselt seda keelt vallata ja nii tundlikult rääkida seda, nagu nad ilmselt õpivad rääkima suuri keel ja mida on ka praegu juba tunda, et kui sa püüad ikkagi tõlkida eesti Google Translateiga ja inglise ja eesti keele vahel, siis seal võib tulla ka igasugust jama. Aga levinumate keelte vahel seda jama ilmselt on palju vähem. Aga arvestades, eks ole, ikkagi, kuidas arvutite intelligentsus nii-öelda siis areneb, siis tantsida tegelikult teab, äkki ikka suudetakse, kuigi tõesti see eesti keele 14 erinevat võimalikku sõna lõppu ma arvan, jooksutavad korralikult, pelgavad suuri arvuteid. Jah, see kõneviisi ja tingiva muude kõneviiside error jääb ilmselt nendesse kõnesüntesaatorid veel sisse kiipritle talan tingiva kõneviisi. Ja see võib hakata tekitava tohutult huvitavaid kommunikatsioonihäireid, vaata kõige kindlam viis ju ka tänapäeval mingi probleem ära lahendada või riide ära lahendada, tüli ära lahendada silmast silma ikkagi läbi rääkides, reeglina laheneb ära, kus sa meile põrgatad, siis on teada värk, et see jääb kestma ja, ja inimesed kaugenevad üksteisest järjest rohkem, aga silmast silma kohta veel nii ütle siis kohtute selle võõrkeelse inimesega silmast silma ja sinu kiip või temagi, äkki tal on odavam kiip tõlgib seda asja niimoodi The Full House karjuksite käskivas kõneviisis. Aga samas, kui sa oled palumas, kui neil on tegelikult traktivad tingivas kõneviisis, palun teeksid ja oleks tore, kui sa teeksid siis kiip ei tunnegi ära peent kunsti ja ütleb, et olgu tehtud lontrus. Just nimelt, et võib hakata tekkima selliseid probleeme. No põhimõtteliselt ma olen suga nõus ja miks see teema tõstatus, on see, et kuna me mõlemad oleme kas siis vastavalt Kesk-Eesti või Lõuna-Eesti poisid olenevalt, kuhu siis nüüd Liivimaapiir tõmmata siis meie esimene lugu tänases saates see soomekeelne issand, no näed, ei saa sellistele juhile infot null null ilmunud või sa tuhkagi aru, ansambli nimi on Regina, me eeldame, et seal tütarlapse nimi, mis ei tähenda soome keeles Soome keeles muide, ei tähenda need tuntud tuntud sõnana kõlavad sõnad ei tähenda seda, mida nad peaksid kõlama soomlastele tohutu respekt selles mõttes, et see on superlahe, selline ürgrahvas minu, minu meelest üks kõige ürgsemaid rahvaid üldse maailmas, kes on suutnud hoiduda näiteks sellisest sõnast nagu restoran mis on igas maailma keeles on restoran sõna, et olemas ja soomlastel on selle asemel ravimtala. Soomel on nagu midagi ravimitega seotud, minu jaoks. Nagu apteek võiks olla, ravin tola, soomlased on suutnud hoiduda sõnast telefon, mis on mingil kujul ka samamoodi üle maailma levinud sõna telefon, selle asemel on soomlastel puhe liin. Soomlased on suutnud hoiduda sellisest sõnast nagu elekter ei ole elektrit, neil on sisse. Ja nii edasi ja seal on neid näiteid on meeletult. Kuidas soomlased on paugutanud, nii et ülisuur ja tyyp, respekt Summidele soomlastel on ka ülisuured ülisuure kohta kindlasti ongi midagi. Ülin, iso ja nii edasi, aga tyyp, respekt, neil on ka selle kohta olemas oma sõna. Nad muganduvad väga lahedalt just inglise keelt, nemad kasutavad sellist pitsi ning lihtsalt, nagu ma praegu siin näitlikult kasutasin palju rohkem. Meil on just nimelt tyypi respekti. Noh, et nad võtavad selliseid inglise moodsaid sõnu väga palju üle, niimoodi ka nagu näiteks sakslased. Kas sa kuuled seda moodsat saksa keelt, mida räägivad, on väga palju? Väga-väga palju, nii et ütleme, see eesti ilus keel siiski on veel väga hästi säilinud, peaks ütlema, meil on ainult võib-olla printer Seivima ja okei, mingid muud sellised asjad, tšau on üldse kust ja miks või eraldi teemadest ja miks me jov ütleme. Seal on väga raske seletada jah, aga ma arvan ikkagi, et eesti keeles on vähemalt arvutivaldkonnas on väga palju ingliskeelseid sõnu üle võetud ja kui sa seda ei märka, see tähendab seda, et sa pead oma settingutes oma tundlikkust tõstma. Veel üks väga huvitav sõnast settingud, kehakeeleline küsimus, mõnes mõttes isegi lihtsamal tasandil on see, et mille, mille Mihkel raud on sageli tõstatanud, et miks öeldakse Eestis teksapüksid, see on igas soome keeles üldse Farkud, see nagu noh, soomlased on soomlased, aga ka see on siin, siis on vene keeles džiinsid, eks ole, inglise keeles Džiin korsett, teksad tuli, see ei ole ei soomlastel teksa ega lätlastel ei ole see teksa seal venelastelt, eksasele, rootslastel teksatuli kohast. Palun Texasest, kus lihtsalt püksata esimene eestlane läks ja nägi seal esimest korda pikki pükse. Ja siis ta arvas, et need on mingid spetsiifilised Texase püksist. Ta ei teadnud, et laias lai maailm kannabki juba pükse. Tänane saate sissejuhatus on pikk keelest kubisev jääb võtta, pole rääkinud sellest, millest räägib tänane saade ääri-veeri siiski küll, aga mitte otseselt, kuulame ära siis selle ilusa Soome ansambli Regina laulu Juss, et sääsoida. Jos, et sääst sai ta, see oli Soome ansambel Regina. Ja kallid inimesed, kes te kuulate meil aastal 2031. Meil on väga hea meel, et te olete koos meiega. Raadio kae. Selline saade on ka praegu raadio kahes eetris. See nimi on. Praegu pole see eetris, vaid see on saade, mis on olnud ikkagi juba ehitas 20 aastat, praktiliselt. Ta on olnud alati eetris, muide, kas sinu saade on eetris ka mina usun, et andmed. Aga miks ta ei peaks olema, loomulikult loomulikult. Oleme ühel meelel siiralt, niiet Svenile palava tervitanud ütles, et see on väga äge saade endiselt. Ja meie tänase saate teema on põgenemine reaalsusest. Me hakkame rääkima Moodsa võõrPerase. Aga tähistatavast sellisest nähtusest nagu Esscapism sellised lühem, mõnusam öelda jätab meist targema mulje ka kui põgenemine reaalsusest või, või reaalsuse muide, unistus millestki muust või reaalsuse unustamine. Kuidas keegi käsitleda seal selline väga suur filosoofiline, lai teema, et kui me jääme seda need ette valmistanud, siis me oleme hoog pidanud kukalt kratsima, et kuidas see ära mahutada siia kahe tunni sisse ja kui meil nüüd tulevad eksperdid 40 minuti pärast, et siis kuidas veel tunni sisse nendega see jutt ära mahuta, et see on tõesti asi, millest võiks rääkida kas siis just päris kogu elu, aga vähemalt aastaid järjest võiks sellest rääkida. Jaa jaa. Ütleme, kui inimese selline ööpäev täna aastal 2011 kestab 24 tundi ja ma eeldan, et see kestab ka aastal 2031 24 tundi seal osas vastu ei tule väga selliseid dramaatilisi muutusi siis mingi osa sellest ööpäevast ikkagi üldjuhul on nagu suhteliselt ette antud täiskasvanud inimesel vähemalt ja tegelikult ka nooremal on see, et suurusjärgus umbes kaheksa tundi natukene mõned tunnid siia-sinna, ta magab ehk siis puhkab aktiivselt tegemata midagi muud ja suurusjärgus umbes kaheksa tundi ja siis ka veel omakorda kolmandik ta siis teeb mingit asja, millest on kohustatud. Mul ei ole väga palju valikut, ehk siis ta teeb mingit tööd või ta õpib mingit sellist asja, et see on nagu ettenähtud töö on ju ka seaduses kirjas ja 40 tundi ja, ja siis ongi küsimus või meie tänase saate teema on see, et millega inimesed tegelevad ja millega nad ennast erutavad ja kuhu vaat siis selle nii-öelda reaalsel või kohustuste eest nagu põgenevad või kuidas, kuidas, kuidas nad lõõgastuvad, milliseid viise nad otsivad enda erutamiseks sellel ülejäänud laias laastus sellel kaheksa tunni jooksul, mis on nende enda dikteerida. Nojah, meil no kindlasti paljudel kulub see pere peale, mis on ju väga mõistlik rakendus, aga seal on ka omad võimalused elus täpselt niimoodi, nagu näiteks möödunud nädalal Kristjan Port ennustas klassikalise peremudeli kadumist. Või võib-olla see ei juhtunud 20 aastaga nii drastiliselt, aga kindlasti mingisugused märgid sinna suunas viitavad eriti ta just. Tähendab, see teema sai alguse sellest, et et laste saamiseks ei ole enam tingimata tarvis, et oleks olemas näiteks kaks vanemat, kaks vanemate nendevahelist seksuaalakti, vaid pigem hakkab toimuma DNA selektsioon, ehk siis sa valitakse DNAd, millega paljuneda ja kuidas ja see tähendab seda, et klassikalised vanemad kaotavad nagu oma tähenduse või mõttelise bioloogilises mõttes ära. Kas mingi näitleja, kelle nimi on Kallo või midagi sellist, mitte Kalev Kallo, ei ole välismaal, on olemas Kalev Kallo nimelisele näitel, ootamata, kuidas ta nimi huvitav kirjutatakse. Kallo, Vincent Gallo on olemas, selline on olemas, selleni ta, oota, ma vaatan, kas ta on ilus. Temaga on väga huvitav asi on temaga. A Vincent Gallo ja ta näeb täitsa hea välja tiino hurmur ja ta pidi olema väga andekas tüüp, lavastaja, produtsent, selline kreatiiv mootor tõeline ja tema koduleheküljel siis München Daisy rubriigis. Mis on siis, kuidas eestikeelsel tõlgime nänni osakond, kus saad osta reeglina kas gruusia või särke või noh, selle inimese omasid või midagi sellist, eks ole, tema müüb oma spermat. Ja, ja Vincent Gallo sperma maksab miljon dollarit ja ta on teinud siis ka väikese discaundi tähelepanu nüüd eesti naised discaundi Ida-Euroopa naistel heledate juuste ja siniste silmadega naistele, kes saavad allahindlust 50000 dollarit, ehk siis 950000 maksab Vincent Gallo sperma keskmisel eesti naisele. Huvitav teinud ise ta on üsna selline tumedam halloo, siis järelikult vastandid tõmbuvad. Nii et ühesõnaga, lihtsalt ma tahtsin tuua lihtsalt näite, kuidas mõnes mõttes juba käibki selline. Noh, kuidas öelda siis maailm muide, kolm punkt null või viis, punkt null arendamine ehk siis, et ei pea olema tingimata ema isa koos. Ja võib-olla sa oled üldse last brändide väga selgelt sa tahad, et oleks Vincent Gallo laps või David Beckhami laps või Alex ja täpselt tahabki AnsipAndrus Ansipi laps. Tahtmata midagi öelda halba, Andrus Ansip lastekohtadesse kuidagi lõiming praegu lukku. Huvitav, kuidas tulen mitu häält, Andrus Ansip sai viimastel valimistel liiga palju mingeid üle 20000 20000, kas te võite öelda ikkagi kõigest veidi üle kahe eelmine kord sai ta üle 20000, aga seekord vist sai alla 20 okei, 20000 häält. Kas võib öelda, et hästi, üldiselt pooled on mehed, pooled naised? Laias laastus ma arvan küll, ehk siis 10000 naist, kelle Andrus Ansip väga meeldib, vähemalt oma piirkonna meestest kõige enam. Nii et näe, seekord oligi see häda. Hääli sai, oli see, et mehed valisid kallast kõik A ja hulga eest, no ikka tuhandete kaupa. Seetõttu ilmselt seekord natukene nagu naisi rohkem, kes valisid Andrus Ansipiga. Andrus Ansipi spermal on vähemalt 10000 tahtjat Eesti vabariigi. Seda see valimine tähendab jah. Juubelid vaid valiti Strandbergi näiteks. Näed temast Fermat. Aga lõpuks ju kõik mingis mõttes taandubki soojätkamisele. Inimesel on teatavasti ju kaks tungi. Räägi veel. Või kuulame muusikat? Midagi me pidime veel ütlen, ma tahtsin küsida tulles tagasi nüüd selle sinu telefoninumbri, sest et vaata vahepeal inimesed, võib-olla meil on näiteks tekkinud mõni raadio Uuno kuulajal tuld meie kanalile kuulab huvitavat sperma juttu. Una kuulajaid huvitab ja nüüd tahaks helistada, sisse, midagi rääkida kaasa? Jah, aga kaasame, täna tahaksime siiski, et te räägiksite meie meile teemal, et kuidas siis lõõgastavad inimesed 20 aasta pärast, kuidas teie hinnangul nad põgenevad oma sellest kohustuste küllasest, sellisest etteantud maailmast. Kas inimene käib enam reisimas 20 aasta pärast või on tal hulka mugavam, mõnusam ja 1000 korda odavam osta endale mingisuguseid prillid, mis ta paneb pähe ja, ja võib-olla isegi mingi ülikonna, mis teda ka vastavalt siis kas soojendab, külmendab, kõditab, masseerib, misiganes, tahad minna näiteks taisse sinna, kus ei tohi tegelikult käia, aga sa tahad sinna minna ja siis ülikond ka mudib sind vastavalt või tahad minna lihtsalt rahulikult, Havaile tuleks kuum, siis sa paned selle ülikonna selga, seega päevitab sind. Ja sul on prillid peas ja kõik on baila baila ümber, niiet noh, see on lihtsalt üks näide või teine näide. Ma täitsa usun muide sellesse ja ma ise hea meelega muide reisiks siin niimoodi ka saab, niimoodi ka täiesti kindlasti oleks iga õhtu koju. Ja ma tahaksin absoluutselt päriselt ka, ma tahaksin juba täna õhtul koju minnes olla Veneetsias Pariisis muide, Buenos Aireses, kus iganes. Ja saada ka kohalikud nagu sellist tunne lõhna saada, seda tunnetust, tantsida võib-olla seal kellegiga ma tahaks juttu rääkida, tuleks väga juttu rääkida, võib-olla täna õhtul mingi Buenos Airese. Ma ei tea kirjanikuga, muidugi Ma tahan, et sa räägid tegelikult juttu siis ikkagi selle ülikonnaga, mis sa, selts on, ära triivi, trivi, aliseeri teemat, ahah, see on väga oluline, mõlemad on lihtsalt teise, võib-olla inimestele arusaama arusaadavama, näite natukene. Aga ärge kuulajad, jõle loll küsimuse kohta. Muidugi ei ole, esindajad on kõik erandite aegulised endale arusaadav. Plahvatust vist küll näiteks kasvõi GAZ 20 aasta küsimus on meie tänases saates on ka, et kas 20 aasta pärast näiteks üldse kambakesi grupiviisiliselt käiakse kinos mis kujutab endast siis ühte sellist suurt ekraani, kus on hea heli ja kus mängib, mängib ette sulle sinu poolt valitud film. Et võib-olla on seda 20 aasta pärast kuidagi sedasama täpselt sama hea kvaliteediga kogemust võimalik palju lihtsamalt saada, tõenäoliselt ongi seda lihtsam saada omaenda kodus või, või kuskil kuskil mingisuguses muus auto sõitis bussiga järgmisesse kohta või kuhugi istudes rongis. Et kas sellisel juhul üldse veel on ka neid, kes käivad kinos või kas või kui palju sa sellist tegevust ühistegevust kuskil on? No siin on mul kaks remarki, kaks mõtet. Ma muidugi vastan kohe kuulajatest ära, et tegelikult nii ei ole, helistage meile kuus 32, null rääkige kaasa. Ühesõnaga kaks küsimust ja üks on see, et kas näiteks viis t kino on tulevik või ei ole Viiste kino siis Eestis üks on. Ja ma saan aru, et seal on siis lisaks sellele oli oli ta ka raputab raputa, raputame, pritsib sulle vett näiteks vajadusel, kui sa mingisse pange lendad ja kõditab ain ongi niimoodi mingi hiir jookseb, ütleme sinu poole ja sinu all asja tunne, et mingi hetk sealt kuskilt sääre juurest nagu hiir oleks seal sääre juures. Aga see on, mõnes mõttes ju ongi see, mida ma räägin, selle ülikonnaga minema, panen selga ja lähen Buenos Airesesse, et, et see on nagu lähedane sellele ja teine küsimus kino kohta on see võtta. Pealegi kino fenomen üldse selles mõttes mõistnud, et miks ma pean istuma seal karjakesi koos, jope süles eriti rõve, et ma saan aru, mis on kontserdi mõte, et sa lähed sinna kontserdile kohale, bänd mängib lärmakalt eufooriasse Lõuna-Soomes nagu jalgpallimängu vaatamas käimine on kontserdil ja ütleme, salvestatud plaadil on täpselt sama suur vahe, kas vaadata jalkat telekast või, või minna kohale, eks sattuda eufooriasse, sõpradega tantsid tunnesaja higiseks. Mõnus, sa oled saanud seda naudingut, kõrvad pärast vilistavad, see kõik kuulub selle elamuse juurde. Kinopoint on tõesti, miks peaksin, miks peaks üldse praegu juba käima kinos ja miks? Okei, ta on ilus, suur ekraan, pilt on ilusam lihtsalt sageli. Aga sa näed lihtsalt rohkem. Tule nüüd sellel paremini, aga tuleb isegi, et ma just kas tulevikus ka käiakse, seal on kilole üldse tulevikku nii-öelda või filmid jooksevad sul silme ees ja seina peal. Niisiis, sellised küsimused täna saates tagasi tulevikku, me räägime aastast 2031, räägime sellest, kuidas inimesed põgenevad reaalsusest. Andke meile teada, Te arvate, mis muutumas on? Meie telefon kuus kolmiks kaks null null null. Samas, kas pole mitte tore? Selline lugu, kus on kaks lugu kokku pandud omavahel selline härra nagu lopster tast sai sellega siis hakkama, toppis kokkuväljal kuulsey texis minna Banner vesiloo ja tegi seda aastal 2011, sellega läheb tema siis selle aastaajalukku. Räägime täna saates tagasi tulevikku, eskapismiks, põgenemisest, reaalsuse eest, reaalsusest põgenemisest, kui nüüd korrektses eesti keeles öelda aastal 2031 tere, kellega nagu. Tervist Kaisa Raido. Kaido. Kaido, vabandust, Kaido, mis sina arvad, et kuidas me siis aastal 2031 sellest hallist argipäevast jalga laseme? Et ma arvan, et kõigepealt nagu raadiosaate alguses kuulsime sellest, et te rääkisite sellest asju nagu tööd on 40 tundi nädalas, et see on nagu normaalne, et ma arvan, et 2030 see ei ole normaalne, et et, et noh, selline ajakasutus juba, selles mõttes tuleks, tuleks loobuda sellest mõttest. Aga kumba suunda ta läheb, kas tööd on rohkem või vähem? Nagu töö, ma arvan nagu mingit tööd nagu, mis kaovad ära, mis on mõttetud ja mingit tööd on nagu siuksed, mis nagu püsivad nagu muidu katsetamine, laste kasvatamine ja harimine nagu õpetajat ja, ja see põllumajanduse, need on, aga samas kasvavad ise, et see on nagu 24, seitse töö. Et, et see on nagu elustiiliks muutub. Ja teine asi, las sees, saast võib ka minna, et ongi see põgenenud reaalsuses. Ma, ma ei tahaks öelda põgenemine reaalsusest võiks olla põgenemine reaalsusesse. Et, et sa jõuadki nagu eluni üldse. Ja aga, aga sellest nagu see illusiooni tekitamine, mis te rääkisite ülikond selga ja mis iganes, onju see on, lihtsalt ongi illusiooni müümine või siukse noh, see see kindlasti rikkamatele inimestele anda, et kindlasti on maailm samasugune maailm on, inimesed on vaesemad, kellel nagu ei ole seda võimalust. Lehmad peavad ikka reisima. Vaesed vaesed, oled ikka jala käima, et midagi näha ja kogeda. Rikked võivad tõesti, lähevad koju ja istuvad seal kõrgel pilvelohk torni otsas juhivad maailma ja nemad ongi need kunni, Tanja, eks. Koolis kindlasti teatakse kindlasti ka, et ma arvan rohkem, nagu te ütlesite, et ei ole, ainult see on see PowerPointi slaidshowd seal ees, et see muutub kindlasti veel atraktiivsemaks, kolm veeks ja puha, onju et seletada asju asjade olemust lähemalt õpilastele. Aga. Point on selles mõttes, et kõik see on väga huvitav, mis sa räägid, aga on sul mingi hästi selge seisukoht? Aasta 2031 osas su ennustus. Selge seisukohta, et minut selge seisukoht on, elage oma elu ikka nii nagu ise tahad. Et tehke oma valikud ise, et see, see siis ongi, see hakkabki toimuma 2031, et kui te teete avalikud ise tärkava krigiseb sinu valitud sinu eest. Et ega noh, ma ütlen, et tehniline Sinu vare, sinu väide, kui ma nüüd ümber püüan sõnastada, on siis see, et kas ma saan õigesti aru, et iseseisvus kasvab inimeste. Ma loodan seda, et iseteadvus kasvab tõesti, et see on minu arust ongi hariduse nagu põhi põhimõttele, et inimese enesetaotlikese enese enese ja enesekehtestamine, et me, me oleme ju väike riik. Me olemegi ennast kehtestanud, et igal pool mujal majanduses miljon inimest, sellel omakeelne kõrgharidust. Aga see on väga huvitav, et sa seda väidad, sest et ma arvan, tasub kindlasti kuulata meie saateid veel järgmistel nädalatel ka, sest näiteks kahe nädala pärast räägime interneti tulevikust, singulaarsusest ja jälgimisühiskonnast privaatsusest ja kõigest sellest Linnar Viigi, Jaan, Tallinna ja, ja vaatame kellega veel, et mis minul endal näiteks kõhutunne ütleb, et vastupidi me muutume järjest, kuidas siis öelda rohkem süsteemi poolt kontrollitavate, eks. Ja kas paar nädalat tagasi keegi vist minu arust meie ekspertidest nõustus, et selline Orwell, maailm paistab? Et täitsa oli, väga huvitav, et sa oled selline optimist. Ma tahaksin ka väga loota, et läheb veel vabamaks, aga ei või küll ei näe, kuidas need superkompuutrid ja Google meid kõik lõpuks aitavad. Ei no selge see, et sängi süsteemi süsteem tahab siin muidugi orjastada, aga samas ongi see varjatud pakase vastu reaktsioone pendli teisterval öelda, et see oligi see, et nagu mis juhtus ju ka nõukogude aeg, miks Nõukogude Liit lagunes, on tehtud Orwelik süsteem on ju, kõik pandi kasti, kõik pidid midagi tegema, mingeid asju on ju. Ühel hetkel viskas inimestel kopp eest ära. Minge sinna sammudesse kõik, et me ei tee seda lihtsalt. Et sama asja võib ka süsteemiga olla tõesti. Et internet kontrollib kõike, aga tegelikult internetikontrollid on väga lihtne lahendatud, tõmbad lihtsalt stepsel seinast välja ja ongi kõik. Kontrolli ei lähe, läheb metsa, ongi olemas. Nojah, kui see võimalik on, aga kui siis tänase saate konteksti nüüd tagasi tulla, siis sinu ennustus on selline, et selline nagu kuidagi päris elust või päris maailmast põgenemine ja seisab, pigem on selline rikaste pärusmaa 20 aasta pärast, et rikkad elavad oma selles elevandiluust tehnoloogilises tornis, kus nad lõbustavad ennast mingite peenikeste seadmetega ja muu sellisega. Ja põhimõtteliselt ise valivad oma kaugenemise inimlikkusest. Jah, väga huvitav. Kuule kailoga, see suur-suur, aitäh sulle selle mõttearenduse ja vestluse eest ja kindlasti meid kuulama meil tulevad, tänan külla Jaanus Rohumaa, Daniel Vaarik ja Tõnis kahu. Nii et ma arvan, sul on väga uhke tunne olla nende nende seas praegu, et sa andsid meile ka palju mõtteainet ja, ja, ja kõike head sulle tänaseks päevaks ja ja edaspidi Sekski, nagu ma juba ütlesin, tasub kuulata ka meie paar järgmist saadet, kus me räägime samuti siis väga põhimõttelistel suurtel teemadel ning täna on siis tagasi tulevikku saate teemaks Escapism ehk põgenemine reaalsusest. Ja meie foorum on samamoodi avatud. Meie foorum on avatud seal aadressil siis R kaks punkt eekude sisestate selle siis te saate sealt valida käimasoleva saate ja meie foorumisse kirjutada. Mida te arvate sellest, kuidas inimesed tulevikus lõõgastuvad? Kuidas nad põgenevad, kuidas nad endale lohutust pakuvad, millega nad ennast erutavad? Tehke seda, kirjutage siin üht-teist on juba kirjutatud, selle loeme ette pärast muusikapala väga kena ja laulma hakkab ansambel stars, mees palunud, tuleb, tuleb vaikselt, tuleb, aga tuleb. Nii kõlab tulevik. Mul on suur au kutsuda teid tagasi tulevikku. Kohe on eetris on Erik Moora ja Mart Normet, saadan tagasi tulevikku ja me räägime põgenemisest, reaalsusest, põgenemisest, eskapismiks. Ja selle teemaga niimoodi paralleelselt jooksev artikkel ilmus muide 10. augustil, see on siis juba suvel aastal 2011 Eesti Päevalehes selle autor on Tanel Veenre ja selle artikli pealkiri on ehmatavalt ajutine kultuur ja hoian praegu käes ühte väga harukordset asja paber, paberkandjal ajalehte, kus ma olen selle välja lõiganud seal, seal, seal seal on nagu tõeline vana elav ajalugu, see on, see on nii vana kool ja ma jätan selle kindlasti alles, et lõigata välja häid artikleid. Ja kui te lubate, siis ma natuke loendan seda Tanel Veenre artiklit nimelt loomulikult alguses siis nendib, et on olemas valdkond, milles me kõik oleme võrdselt amatöörid, son, tuleviku nägemine. Kuid ometi on seejuures oluline endale teadmiseks võtta kõigi kehtivate arusaamade ajutisus, sest tulevik erineb tänapäevast nii ehmatavalt nagu nüüdisaeg, kas või 500 aastat taguse tagasi toimunudki hiliskeskajast. Ja siis ta hakkab konkreetselt siis rääkimagi kultuuri erinevatest valdkondadest ja see jutt läheb tõesti kaunis põnevaks, kui mõeldakse, noh, kasvõi 20 aasta taha. Nii nagu me tunneme tänapäeva kunsti välja, siin on riiklikud muuseumid, eramuuseumid, galeriid, biennaali kuraatorid, kultuuriministrid, kunstiteoreetikud ja blabla plaan oleks tundunud utoopilise hullumeelne, eilse visioonina veel 100 aasta eest kui siit liikuda laiemale kultuuriväljale ja kaasata ülemaaline popkultuur. Kui kultuuri kõige jõulisem tiib midagi sellist 100 aasta eest ette kujutada oleks ületanud kõigi utoopiat ja piirid, kes ei oleks siis, kes oleks üldse julgenud, eks ole muusikaks nimetada siis näiteks neljaminutilist agressiivse rütmi ja sisutut sõnadega heliriba ning ometi me naudime seda koos umbes miljardi inimesega nii iseenesestmõistetavalt, nagu oleks selline popmuusika olnud olemas aegade algusest peale. Ja mis seal veel huvitavat fakti, mis ta on siin välja toonud, on näiteks see, et Prantsusmaal loodi esimene kultuuriministri töökoht aasta 1959. Siis on täiesti jahmatav, see on ju eile, jah, seda tulebki vaadata selles kontekstis veel, et, et prantslastel on tegelikult väga suured valitsuskabinetid ja see tähendab seda, et seal on meistrit, tehakse kõige peale, mille, mille, mida peetakse vajalikuks. Meil on ministrit veel rohkem kui Eestis. Tuur sai Prantsusmaal, mis on, peetakse eriti kultuurseks kohaks. On ju kuidagi Prantsusmaaga seostub, kultuur seostub on ju väga selgelt ka kultuuriminister pandi ametisse 1959 ja siis näiteks kunstibiennaal Veneetsias asutati 116 aastat tagasi ning siis üks kõige tuntumaid muuseume. Luu avati alles 1793, nii et siin siis Tanel Veenre kirjutabki, et võib vaid oletada, millal astub ametisse maailma viimane kultuuriminister, avastakse viimane biennaal ja suletakse viimane muuseum, et need on ka, ütleme siis on selline, külgneb tema meie tänase eskapismiks siis muuseumit, kus me oleme harjunud käima päeval. Iseenesestmõistetav, et keegi seisab hea kultuuri arengu Eesti riiklikul tasandil. Võib-olla seda kõike ei ole tulevikus vajagi? Jah, et võib-olla see on ajutine, selline periood. Et ta on väga hiljuti alanud. Suurema osa ajast on inimkond ilma selleta tegutsenud hästi hakkama saanud ja nüüd on küsimus on see, et kas nähakse sellel mõtet tulevikus või mitte. Võtame kas või sellesama teema, mis ma siin alguses rääkisime, keel ja see, kuidas tulevikus, kui me kohtume sakslase, hiinlase või argentiinlasega siis ei ole meil vaja osata tema emakeelt, vaid see automaatselt tõlikub siis kuidagi meie vahel, et kui tema räägib hispaania keeles võidab Portugali keeles siis või mis iganes selles või, või, või ma ei tea, suahiili keeles isegi meiega, siis me suudame sellest kohe aru saada. Ja vaata kui Eesti põhiseaduse järgi kõige tähtsamaid asju ju Eesti riigile on see, et säiluks meie keel ja kultuur. Ja kui keelel enam ei ole sellist kaaluda mõtet, vaid ta on muutunud selliseks. Viisakalt öelda keele kohta, millel ei ole mõtet muutunud lihtsalt selliseks vahendiks ainult ainult vahendiks sellega ei kaasnenud mingit erist identiteeti, võib-olla enam isegi ega midagi sellist. Üritan vahend, kuna sa pead kuidagi oma sõnu väljendama, rääkimata sellest, et kindlasti 100 aasta pärast sa ei pea enam isegi rääkima, vaid lihtsalt saad kokku sakslasega te mõtlete koos ühes ruumis ja mõtted vahetuvad ja sa oled või 100 või 200 aasta pärast hiinlasega ja isegi saama kokku ühes rula, ühesõnaga mis ma tahtsin tõestada, on see, et võib-olla ei olegi vaja meil kultuuriministrit enam, sest et keelega tegelema ei pea. Neid pseudomaailmu loovad võib-olla Steve Jobsi-sugused mehed palju huvitavamaid, kui suudab seda mõnitada teater või, või, või mingi muu klassikaline kultuuriinstitutsioon. Nii et ühesõnaga praegu ma vist olen küll tõusnud, lendu sa mind pidurdada ei tahaks, ei taha. Lenda. Et, et, et see on täiesti mõttekoht, et kuhu me jõuame välja, kas just 20 aastaga 20 aasta pärast ikkagi Laine Randjärv on tagasi, ma loodan pukis ja möllab täiega. Aga aga tont seda teab 50 või 100 aasta pärast, mis toimub ja, ja kui ikkagi mõelda, et sellist asja nagu popkultuur, mis täidab ja meid absoluutselt kogu aeg praegu mängib, nii et aga see siin meie taga, mis on kõikide maailma raadiojaamade eetris kogu aeg, mis on kõik suurem osa uudiseid, mis maailmas toodetakse, mida inimesed jälgivad ja vaatavad, et see on ju kõik ikkagi tegelikult absoluutselt uus fenomen. Inimkonna ajaloo mõttes või inimese kujunemise mõttes seetõttu ongi nagu väga põnev, et, et kuhu see siis nüüd edasi areneb, kui seal tekkinud vaid mõnekümne aastaga, siis järelikult järgmise mõnekümne aastaga võib toimuda samasugune areng ja kuulamisnüüd toimub. Nii, see on siis loomulik. Sel esialgne popkultuur ei kultuuri vastand loodus. See on see, mida inimene ei ole teinud, välja arvatud selle üles salvestamine ja antud juhul on inimene selle üles salvestanud, pakendanud, disaininud, pannud müüki. Aga see ongi vist on võetud see plaan oode täitsa muidugi tõsi, aga, aga gurma Konsal on ilmunud näiteks selline raamat nagu maailm kaks, punkt null. Kes tahab siis lugeda põhjalikumat käsitlust selle kohta, kuidas inimene on kultuuristanud kogu maailma ja tema siis toobki välja selle asja, et tegelikult maailm alates esimesest inimesest oli juba maailm kaks punkt null inimene hakkas kohe maailma muutma enda järgi ja loodus siis nii-öelda muutma. Vaatame, keegi helistab meile tere. Kellega, nagu. Janek on Janek, oled sa praegu metsas? Aga kuule, aga ilus taust, nagu oleksid. Peaaegu eelistaksin seda naturaalselt kuulata. Ja selle, see on muidugi tõsi, Janek aasta, 2031, kuidas põgeneme, kuidas ennast hoiame üldse korras? Nii vot ma kuulasin, kuulasin teie juttu praegu liikul nagu kõik ühes suunas, et kõik saab minna nagu paremaks. Igatpidi paremaks selles mõttes, et lähevad järjest halvemaks. Noh, see on väike asi paremaks, päriselt täpsustama mõtteloo selles mõttes, et et toimub nagu ikka Selles mõttes just progress, et inimene ikkagi hindab kultuuri ja väärtustab, väärtustab niisugusi niisugusi, üldinimlikke asju, aga võib ju alustada hoopis teistmoodi, et kui mõte või nii-öelda mõttemallid muutuvad ja, ja me võime langeda tagasi pimedasse keskaega, nii-öelda. Et võib-olla saab hoopis juhtivaks mingisugune usuvorm. Ja noh, vaat oli juttu sellest, et Prantsusmaal kultuuriminister nimetati vist 50 jah, et noh, mis siit mööda on jämedalt 60 aastat, võib-olla. See tundub ikkagi väga-väga-väga, eile. No vot täpselt, et sama kiiresti võtame miniseelikut ja kõik muu sellinegi, mis koos koos selle nii-öelda vaadete ja kõige muutustega on toimunud, et võib minna hoopis vastupidised, et käime kõik mustade staaride saates ringi. Ja mingisugune, ma ei teagi. Tegelikult on see selles mõttes huvitav, et kui mõtet edasi arendada, et vaata, millal inimene ära tüdineb näiteks sellest tohutust seksi pealesurumisest, mida meedia praegu pakub, et see ju kaotab ära igasuguse lusti üldse sul magamistoas tegutseda, kui sa tegelikult tahaksid hoopis Beyonce, saad aru, mis ma mõtlen, et sa nagu vaatad, kuidas keerutab, ta on palju ideaalsem kui su oma naine, sa tahaks hoopis seda asjalad omana, isegi sinna voodisse ei ole enam üldse nii äge, see reaalsus kuidagi kukub kokku, sa tahad uuesti biointsi vaadata, et millal nagu inimesed sellest aru saavad, et see kõik on niisugune nagu kuidas öelda siis pornonäitamine lastele. No täpselt ja võib juhtuda nii, et lihtsalt mingisugune kildkond, kes ongi niisugune väga mingisugustest omades kinni saab selle võimu ja siis ei, siis ei ole see elu üldse mitte nii roosiline. Aga kas sa rohkem kardad seda või sa tõesti ennustad seda, et, et. Et selle 30 aastaga vaadata seda, kui kiiresti on igasuguseid arenenud, võib juhtuda küll täiesti, et tuleb üks periood, kus kus arstid on üsna süngetes toonides. Ma arvan seda, et võib juhtuda ka nii, et rikastele tõesti noh, see privilegeeritud saab olema, olema on olnud kogu aeg ja saab ka tulevikus olema, et rikastel on võimalus natuke rohkem valida. Aga et seda vaest vaesemat ütleme seda massi maha suruda hoopis võetakse kasutusele mingisugused keemilised vahendid selle asemel, hea küll, et, et mul ei ole võimalus osta neid prille, mis mulle joint seal voodis näitavad, aga selle eest on mul võimalus osta mingisugune pill praeguses mõistes tavaline narkootiline narkootilise toimega aine. Selle asja nimi on viagra kolm punkt null. No just nimelt, et lisaks sellele, et aitab sul olla meest, aga tekitab sulle sellise hallutsinatsioonid, su naine. Eha, täpsete ja aga samas aja surub maha, surub maha, sul võib-olla ise mõtlemisvõime, nii et see, kes sulle tahab selgeks teha, et voodis on Püanss saab kontrollida, aga muud. Ja kusjuures täiesti täiesti loogiline arutluskäik, seega mille kohta kui selline asi oleks levinud olemas, siis siis katsed rottidega tõestavad, et see tähendaks seda, et organism hävitab ennast sellepärast, et ta ei suuda sellele vastu panna. Elurütm on ka, noh, kui tähelepanu minu arust on see elurütme läinud kogu aeg järjest kiiremaks ja kiiremaks nende aastakümnetega. Sult oodatakse kogu aeg tulemust, tulemust, saavutusvajadus on nii suur, et sa pead seda kuidagi kompenseerima, siis vist ei aita enam linnulaulu omakorda. Ja lõpeta nende täitsa huvitaks, mida täna tänased tänased Ta. Targad pead seal räägivad, näiteks täitsa huvitaks, mida nad räägivad selliste asjade kohta, kuidas hakatakse, mõjutab inimese nii-öelda käitumist ja, ja siis ütleme seda mõttelaadi, vaat sedasama keemilisusega. Ma arvan, et kui me praegu räägime, et vot üks aine on paha ja teine on paha ja et võib-olla 20 aasta pärast võimalik supermarket ehk mõnda asja osta, lihtsalt muud moodi enam ei saagi ju, see on hirmutav. Tegelikult. Väga huvitav, aga kui sa nüüd sa tõid kaks erinevat suunda justkui muutusteks, et üks oli mingisugune selline teistsuguste väärtustega ja teistsuguse uskumustele Seal on ülimalt ülimalt selline jah, midagi praegu moslemimaailmat. Ja teine on see keemiline muidugi küsingi, et kas see tuleb pigem need, need muutused tulevad sinu arvates meie enda kogu ühiskonna seest või tuleb see kuskilt mujalt väljastpoolt mingisugusest teisest teisest kultuurist, religiooniruumist. See võib tulla väga vabalt ka meie enda sees, sõltub inimestest, kes parasjagu ütleme, kes, kellel on võimu. Need võimumängud ei ole mitte mitte kuskilt kunagi ühegi sajandi jooksul olnud olnud olemata, et võimuga on kogu aeg mängitud ja vastavalt sellele milline on võimalus, on ka lubatud või keelatud ühte või teist asja. Kaido, kes meile helistas, sisse tema arvas just vastupidi, et inimeste selline iseteadlikkus suureneb. Aara lisate edasi arenedes tekib, ta rääkis ka nendest nii-öelda rikkamatest vaesematest, ma arvan, et see viib, viib nii-öelda täiesti kindlalt nii-öelda maailmade sõjani. Tähendab, et, et Kaido võidki olla ühes sellises nii-öelda kommuunis kuskil saarekese peal, kus ongi täpselt see, et inimene suudab ise mõelda. Aga siis on ka teine saarekene kuskil, kus on kõik allutatud rangele kontrollile. Vaata see suur vend, mis teda nüüd on sees ka läbi käis. Et kus on kontroll nii-öelda selle suure venna käes, kus näiteks inimest mõjutatakse, mõjutatakse siis tablettide ja kõige muuga sellises suunas endale sobivas suunas nii-öelda ja need kaks tahes-tahtmata ükskord saavad kokku ja mittesõbralikul pinnal, ma arvan. Aga Janek, sa mitte ei ole tore, et me elame Eestis mõttega vabalt, me saame sellest praegu hetkel rääkida. Vot see ongi vaja hetke ajahetke, pluss et me saame sellega nii-öelda mõttemänge teha. Nagu me oleme Erikuga seda lubanud, et see saade läheb kordusesse aastal 2031, sinu jutu valguses ma hakkan suisa kartma. Ei lähe, ei lubata, panen iseenda jaoks tegema plaadi peale, kirjutama selle levitama seda siis nagu samistati niimoodi käest kätte. 20, aga muide, päriselt ka. Ei, aga väga võimalik, et see võibki nii olla. Sa ütled, et praegu välja asju, mida tegelikult inimesed ei tohi kuulda, siis sest et siis nad juba on, eks ole, selle tableti mõju all. No aga miks mitte, see on ka see on kahjuks reaalsuse võimalus. Nii et naudime lihtsalt seda aega, mis meil praegu on, totaalne vabadus, võimalus võtta nii palju sõna, kui sa tahad võimalus minna isegi internetti anonüümselt laimata, kui sa soovid, mis muidugi on ka väga huvitav nähtus ja omapärane. Oma omast kohast on see ka vabadus, tegelikult on see päris suur. Tähendab, ta on tänamatu, aga tavaliseks ventiil, mis ühiskonnas tegelikult laseb mingil määral auru välja võtta. Seda aurumis võib-olla hoopis kontsentreerub tänavatel kontsentreerus mingisuguses kuritegevusest. Inimene elab ennast seal kirjas välja, ta ütleb korraks võib-olla mõtlemata isegi sellele, mida ta ütleb selle, mis su sülg suhu toob ja, ja sinna see asi Kaido täitsa nõus sinuga, suur-suur, aitäh, vabandust, Janek suur-suur, aitäh helistamast ja kindlasti kuuldel, õige pea on meil stuudios Jaanus Rohumaa, Daniel Vaarik ja Tõnis kahu. Ning kommentaarium on meil samuti avatud, kes soovib sinna Esscapismi kohta visata mõtteterasid, siis olete väga oodatud, tehke seda ka meie saate jooksul, et praegu on, meil on seal Margus Kiis kirjutanud seda, et miks ikkagi on vaja kino kui sellist kohta, milles me siin hakkasime vahepeal oksjasti kahtlema tulevikus siis tema näeb, et kino ongi pigem nagu restoran, selline koht, kus sa saad teistega koos kodust välja minna ja midagi nagu koos nautida, et see on pigem ikkagi sotsiaalne kogemusega, nagu selleks, et filmi näha tõepoolest enam vaja ei ole juba praegu ja tõenäoliselt 20 aasta pärast ennustab tema seda, et on ongi tavaliselt kino ja söögikoha hübriidid, kus istutakse ja filmivaatamisele lisaks siis nauditakse Yokia toitu. Mõistlik, kuulame väga lahedat räppi, projektis on piin ning lugu Def suver loomulikult aastast 2011. Mul on suur au kutsuda teid tagasi tulevikku. Need on aastaks 2031 Saade tagasi tulevikku jätkub. Eetris on endiselt saatejuht Erik Moora ja saatejuht Mart Normet ning meil on eriti hea meel tervitada meie tänaseid külalisi kommunikatsioonispetsialist Daniel Vaarik, tere. Tere. Tere ja lavastaja ning kultuuripealinna programmi juht Jaanus Rohumaa. Tere. Tere. Ja räägime eskapismiks põgenemisest reaalsusest aastal 2031 valdkonnast, mis on kaunis filosoofiline ja vaatame, kuhu me selle teemaga välja jõuame. Igatahes möödunud tund juba meil siin kuulajatega oli kaunis meeleolukas, huvitav ja tegelikult ka hirmutav. Nimelt Janek nõudis, et me kindlasti küsiksime meie ekspertide käest, kuidas hakatakse inimesi ja nende käitumist mõjutama keemiliste vahenditega tulevikus, et kuidas inimesi hakatakse kontrollima ja ehk siis, et kõik see nii-öelda põgenemine justkui reaalsusest, et see on meile peale surutud ja tehislik, et me ise ei valigi enam neid põgenemise kohti. Aga lähme siis kohe hästi konkreetseks ja küsima, et mis, mis, mis te nagu arvate, et kas selline mudel nagu nii-öelda see kaheksa, kaheksa, kaheksa kaheksa tundi magada kaheksa tundi tööl kaheksa tundi, pühendad muu elu jaoks, kas see pädeb 20 aasta pärast Daniel? Arvan, et trendid on küll sellised, et ta päris selliselt ei päde. Ma arvan seda, et inimese nagu selline töörütm on, kindlasti on üks asi, mis, mis selles osas võiks muutuda, sest et kui me vaatame tänast töörütmi, siis on suhteliselt hästi sobitunud eelmistesse ajastutesse, aga juba tänasel päeval on sellega nagu natuke näha sellist hajumist, et inimesed enam kõik inimesed enam ei järgi seda. Väga paljud inimesed isegi enam ei soovi seda järgida, kuigi nad peavad seda järgima. Nii et see trend nii-öelda vähemalt tööaja osas on minu meelest ka selles suunas, et sellega midagi muutub. Aga muutub siis pigem selles suunas, et, et nagu hajub päeva pikema päeva peale ära või siis pigem lihtsalt hakkab töömaht päevas sinu arvates vähenema. No kogu selle tööülesannete osas on tegelikult ka väga palju probleeme, et kui me vaatame seda, et tehastes asendatakse inimesed robotitega ja see ei ole mingisugune väike tee, vaid see nagu massiline, et kui Aasias toodetakse näiteks mobiiltelefonide komponente mingid inimesed lastakse korraks lahtisest tellimust, ei ole siis, kui hakatakse mõtlema, et kas peaks need inimesed uuesti tagasi võtma, siis hakatakse juba arutama seda, et Ottot Nad ju robotitega asendada, ehk siis töö iseloom selles mõttes on kindlasti küsimuse all, et millist tüüpi tööd üldse tulevikus teeme. Okei, aga käsi jääb ikkagi ju mingi selline nii-öelda, on ta siis kaheksa tundi, 10 tundi või kuus tundi mingi nii-öelda vaba aeg inimesele, mida ta sisustab millegiga, mis ei ole töö, eks ju, see on loogiline. Nojah, ütleme nii, et ma arvan, et see piir ei saagi olema nii selge, et kuidas inimesed mõtlevad tollel ajal, et mis on töö ja mis mitte väga erinev, et et kuidas nad oma igapäevaeluülesandeid üldse kirjeldavad, et kas nad ütlevad, et see on mul vaba aeg või see on mingisugune muu, kolmas olemise viis, et et see on nagu nagu väga tähtis. Samas ei usu sellistesse utoopilistesse asjadesse, et tulevikus kõik luuletavad ja laulavad ja, ja täidavad aega, mis nagu robotite tõttu üle jääb, et pigem vastupidi, et majanduses toimuvad ka sellised muutused, mis sunnivad sind ikkagi mingisuguseid üsna praktilisi asju tegema, aga millal, kuidas seda nagu muidugi, Jaanus, sina arvad, et kas kaheksa, kaheksa, kaheksa on ka meil aastal 2031 niimoodi 19. sajandil? Keskmine briti tehasetööline töötas mingi 12 tundi ja kuus-seitse päeva nädalas praegu on ta lühemaks muutunud ja ma arvan, et ega me une arvelt väga palju aega juurde ei saa võita. Füsioloogiline paratamatus jääb. Pigem on minu meelest küsimus selles, et on selge, et meil on mingi osa nõndanimetatud vaba aeg kes selle vaba aja täidab ja kes nii-öelda lahutab meie meele nimelt, kes mitte, mis just nimelt kes tegelikult on ikkagi nõnda, et, et võib öelda, et see riik on tõmmata või see ütleme valitseb selles riigis, kelle saabas või kelle sõduri saabas astub selle riigi pinna peal, eks siis ehiti, võime öelda, et Eestis on eesti võim Eesti valitsus, sest meil on Eestis, räägi aga teine aspekt selles valitsemises on siis meelelahutus mida on inimkonna hällist alates nagu vaja olnud ja mis igal juhul jääb, kes meile selle meele ära lahutab. Kas ja kas me teame, et parasjagu lahutatakse meie meelt, et kuhu see muutumas on? Sama raske ennustada kui muusikažanrite, mis on populaarne 20 aastaga, ei, ma arvan, ta läheb üha paketipõhisemaks. Et, et ühel hetkel on siis Meil väga täpselt minu jaoks välja timmitud toode minu käitumis ja tarbimisharjumuste, minu füsioloogia, minu päritolu põhjal ja seda paketti mulle pakutakse või pakutakse erinevaid pakette, millest siis on film kui ka muusika. Aga kui ka ma ei tea sport liikumine, et ma usun, et selline täisteenus hakkab olema üsna domineeriv, ma küsin selle kohta küsimuse, Daniel tahab saada, aga mind on alati vat sellesama teema juures huvitanud üks asi, millele turistidelt mõlemad vastata, et vot seesama asi, mis praegu Amazon teed, eks ole, et ta teab, mis on sinu lugemise eelistused ja ta soovitab sulle neid asju sama, sa kirjeldad täpselt sama asja praegu paketi põhjaga, sellised ulatabki mujale ka draama alati nagu küsimus on selles, et kas siis inimene jääb ju piiratumaks või sa sa ei näegi enam väljapoole. Sa oled oma sellisesse kasti sees väga selgelt. Ma arvan, info hulk, mida, mida praegu tänapäeva inimene nagu läbi laseb, on miljonites kordades suurem kui keskaja inimesel Tauli küsimused lihtsalt selle info kvaliteedis ja ja nende üksuste suuruses. Ma arvan, et mõnes mõttes, meie tänases mõttes ta jääb piiratumaks ja sellepärast alati nähaksegi seda allakäiguna, mis, mis tuleb tihtipeale selliste vaimselt võimekate inimeste poolt, kes on ühes ajastus hästi vaimselt võimekad, siis tuleb järgmise ajastu tehnoloogia ja alguses see näeb välja väga lastekingades olev asi ja seetõttu sulle tundub, et see on nagu täiesti mõttetu. No võtame näiteks filmi. Kui film alguses tuli vendadel elimineerida poolt esitati seda samuti ikkagi tsirkuses ja võttis nagu 50 aastat aega, kui tulid, nagu nagu sellised nagu eriti eetilised kunstiteosed, mis hakkasid nagu tõeliselt maailma mõjutama. Nii et selle ajastu inimene, kes kellel on näiteks oleks öeldud 19. sajandi lõpus, et silm on nagu tulevikus nii oluline, et oleks kindlasti näinud seda allakäiguna piiratusena ja teine asi, mida ma siia muidugi juurde tahan öelda, on see, et et meie tänane trend on küll selline fragmenteerituse suunas ehk siis sama info, mis meile peale tuleb, et see tragmenteerib meie tähelepanu ja vaadata nii-öelda aju-uuringuid, siis aju-uuringud ütlevad seda, et fragmenteeritud tähelepanu ei võimalda sul sütitada teadmisi. Ehk siis tõepoolest selles vanas mõistes need igasugused sellised targad teadmised jäävad neist väljapoole, me teeme kogu aeg neid käima arvutist otsimas. Aga kui asi on sinu peast väljas, kuidas sa seda siis sünteesid, see on hästi oluline küsimus, et kuidas sa oma peas siis neid mõtteid arendad, kui nad ei olegi tegelikult sinu peas. Nii et see on paljudele inimestele kindlasti väga masendav ja ma arvan, et see on isegi minule masendav, sest ma ise tunnen ennast nagu liikumas selle fragmenteerituse suunas. Aga kolmandaks muidugi tahan öelda, et aastaks 2031 on see probleem ühel või teisel moel muutunud lahenenud või siis jõudnud selleni, et on tekkinud mingisugused täiesti teistsugused hakkamasaamise mehhanismid. Aga sa natuke võiksid fantaseerida, millised olla võiksid? No esiteks on see, et praegu ju kõik liigub nagu võrgu või pilvepõhiseks, et see tähendab siis seda, et võib-olla inimestele tekivadki kitsamad rollid elus ja nad samas on rohkem omavahel ühendatud. Ja, ja siis nii-öelda see tark teadmine ja kõik see kuidagi toimubki nii tihedas kommunikatsioonis, et sa, see kommunikatsioon lihtsalt tiheneb nii kõvasti, et ühel hetkel sa oled oma grupiga palju rohkem seotud kui täna, kuna sa ei saagi nagu asjadest korralikult. Süntees ilma kuskil pilvede allolevalt teadmisteta on võimatu põhimõtteliselt või ilma teiste inimeste peades. Just kuigi ma tahaksin sinisena pilve utoopia suhtes muidugi öelda, et esialgselt näitab tihtipeale näitavatelt pill teeb inimeste ikkagi lollimaks, mitte targemaks, et kui te vaatate, praegu on see uus Halifman tulnud, seal on see häälega juhitav assistent Siiri ja minule tundub juba, et nende kahe nädala jooksul, mis ma seda siirist ise olen kasutanud, on see lollimaks ja mulle tundub, et on hästi palju inimesi juurde tulnud, kellel on kõik mingisugused erinevad aktsendid ja mõtted ja kuna see on pilvepõhine asi, et järsku ongi nii, et, et siin ei saa enam mitte millestki aru, kuigi algul, kui seal Lähme inimesi, siis ta sai rohkem aru. Nii et selles mõttes kindlasti ei tasu võtta nagu ühtegi tehnoloogiat sellise tohutult positiivse ainult positiivse asjana, nagu ka mitte ainult negatiivse asjana sõltumatu Ta tehnoloogiast ja infohulgast on olnud läbi ajaloo ja keegi ka inimeste hulgas, kes suudab seda infot koondada endasse kas siis intuitiivselt või siis ratsionaalselt ja sõnastada tegelikult ühiseid väärtusi või uusi asju. Ma olen ka kindel, et selliste campuste kultuur nagu üha süveneb, et tekivad sellised Oasid ühiskonda mis on nii-öelda üsna täpselt kaitstud. Selle info ostmine sinna parasjagu sisse pole vaja lasta. Sellised think tankide mõttekojad ja selliseid väikseid suletuid maailmu hakkab üha rohkem rohkem tekkima. Ja noh, küsimus on jälle selles, et kes seda kõike nagu siis valitsema hakkab, et noh, ju inimesed ikka ise teevad seda, aga aga nüüd on küsimus, et kas meil siin kohapeal Eestis jääb ka mingi osa üldse teha või kanda või, või see muutub kõik täiesti globaalseks ainult Me tõlgime mingi ajani, kui veel on eesti keelt vaja. Ja siis ühel hetkel lihtsalt võtame standardpakette, mida me oleme maailmas pakkunud, tehakse ühte asja, muidugi ei ütleks, et siin nagu meelelahutusest oli enne juttu, et see läheb üha rohkem ikkagi osaluse peale ja teiseks, näha, kuidas lood, mida jutustatakse muutuvad, nende otsad jäävad nagu tihtipeale lahtiseks, et kui sa võtad näiteks filmi näiteks Sõrmuste isanda, siis mõnes mõttes küll omab nagu algust ja lõppu, aga sealt kõrvalt tekivad igasugused võimalused teha arvutimäng, teha mingisugune kolmas, neljas asi. Ja siis me näeme, kuidas inimesed osalevad selles ühes loos erineval moel ja osalevad selles nagu mõnes mõttes isegi sügavamalt ütlenud selle inglisekeelne termin on siis transmeedia, storytelling võib ühes asjas olla tõesti alates muusikalist arvutimängust või siis ka mingisugusest päris nagu näidendist kokkusaamist projektist kõigest olla mingisugune komplekt, mis ei ole enam ühe autori poolt isegi hallatav, vaid seda loovad juba kasvatajad ise ka seal muidugi jälle üks selline ilus ideaal, aga, aga samas ma usun, et selles on ka mingi iva, mäletame 50.-te filmikunstis ja neorealism ja siiski nagu filmid olid realistlikud, mis peegeldasid ümbritsevat ja, ja seda elu, mida elati siis, kui meenutada viimast kahtekümmet aastat Lähme korraks tagasi siis nii-öelda põhitegijad filmikunstis, mis on võib-olla kõige suuremini ja laiemalt levinud kunstinähtus olid tegijad, sellised filmid nagu maatriks ja Sõrmuste isand ja Harry Potter. Reaalselt Esscapismi näited, noh, viimane olisema vampiirisaaga Batman möllab, eks ju. Et et üha nii-öelda muinasjutulise maks hakkab see virtuaalreaalsus muutuma, et siin ma muidugi tahaks küsida just selle nagu reaalsuse kohta, et mida me üldse näeme reaalsusena, millele me vastandame siis nii-öelda seda reaalsust, mida Jaanus praegu mainis, et näiteks Mart, ma nägin, et see võib päris lahedad teksad jalas, et mis brändiga tegu on? Ma tänan, need on ostetud Edinburghi eest ühest kõige odavamast poest mingi piik, kokk või midagi lihtsalt kuidagi istusid hästi jalga ja, ja Pico kristalli, nii et sina ei ostnud neid brändi pärast. Antud juhul tõesti mitte jah, kuigi noh, ütleme selle näite puhul näiteks on ikkagi väga suur hulk inimesi, kes ostavad asju nii-öelda brändi pärast ja vahele tõmmata täiega tahtsin, aga samas ma arvan, et ma saan selles mõttes ennast, näitas nagu loomulik ebanagu välja tuua sellega, et võtame näiteks mingisuguse kõrgelt hinnatud teksabrändi, isegi ei ole mõtet reklaami teha, võtame ühe neist siis oletame. Ja siis järsku avastame, et selle teksabrändi nii-öelda väärtus on 90 protsenti sellest hinnast. Teksade tegemine maksab võib-olla mingisugune kaks eurot seitse eurod maksab täpselt sama palju kui mul nende piiskop täpselt. Aga vaadake, kui paljud inimesed ostavad tegelikult asju brändi pärast, mis asi, see reaalsuse komponent, mis ei ole tegelikult reaalses elus enam üldse oluline, on tegelikult üks teema, kuhu me tahtsime, ka Eriku jõud on staarikultus ja kogu see brändikultuse. Mis te sellest arvate, kas see, mis suunas see justin, piiberindus ja kogu selline, ütleme, brändid, teadus areneb 20 aastaga? Kangelane on ikka see, kes, kes nii-öelda koondab endasse selle ajastu nagu vaimu ja ihade unistused ja lootused, et ilma kangelast võtame ja toime ei tule. Et seda on kasutanud nii totalitaarsed režiimid kui ka mitte totalitaarsed või demokraatlikud süsteemid. Küsimus on lugude jutustamiseks ja sellised, et mis sorti lugusid jutustama, et kes siis see kangelane on, kes sellest välja tuleb. Et pole võimatu, et ühel päeval on kangelaste hulgas hoopis suurem hulk naisi. Selle nii-öelda selmet praegu nagu meeste asemel. Aga muidugi siin kangelaste puhul ongi hästi see, et nad on enamasti tagantjärele konstrueeritud. Kui elame oma tänast elu, siis ka täiesti võimalik, et mõnest meie sõbrast saab tulevikukangelane, ükskõik kas ta saab olema siis mingisugune Šegewara tüüpi mees või saatest Steve Jobsi tüüpi mees, aga enamasti nad konstrueeritakse ikkagi hiljem selle läbi, et inimesed hakkavad esile tooma nende nagu tugevaid külgi ja nende väärtusi, mis on head ja nii edasi, nii et kuni selleni välja, et lõpuks neil on täiesti üliinimlikud omadused nagu Chuck Norrisel siiski, aga siiski Justin Bieber konstrueeriti ju enne on ka enne, vot see on nüüd see, mida tänapäeval teeme nagu üha teadlikumalt, kuna meil on nii palju teadust, mis nagu seletab inimese nii-öelda lahti ja siis mõnes mõttes haagib hästi sellega, et kust see tegelik reaalsus siis on, et kui me siit raadiomajast välja läheme, teie panete oma arvutit kinni ja jätaksite telefoni maha, et kas me tegelikult siis sisenesime reaalsusesse võimleme, siseneme ühte kohta, kus meil tuleb vastu mingisugune mees, Justin Bieberi siidi kaelas kaelas ja siis särk seljas, et et kas, kas need asjad on ka kuidagi siis reaalsuse osad või need on nagu ka seesama virtuaalsus, mis hiilib meile igal tasandil ligi või siis üks lihtne näide veel juurde, et võtame raha kunagi see oli mingi asi, mis kõlises sul tengelpungas ja siis edasi sai sellest asi, mis krabises seal tänaseks muutunud on, see ju suhteliselt arvutimängu sarnaseks. Noh, et internetipanka, vaat te olete tööl mõned punktid kogunud, mis väljendavad siis euronimeliste punktides. Ja vot see on üks asi, mida ma trendina võib-olla isegi mõtlesin, et võiks, võiks ka täiesti julgelt tulevikku provotseerida, et see nii-öelda raha olemuse nagu muutus üha virtuaalsemaks. Enne veel, kui me läheme, võib-olla kuuleme, mida ütles Tõnis kahu meile reaalsuse kohta, ma küsiksin veel nüüd selle kangelaste jutu lõpetuseks, et, et ka need kangelased tegelikult ikkagi väga selgelt ajas muutuvad, kes meil siin on ja meid ümbritsevad, et täna me tänased kangelased võib-olla ongi meil keegi peenikese häälega poisike, Justin Bieber ja mingisugune imelik olend, leidi Kaaga ja nii edasi, et on otsitud justkui siukseid ekstreemsema järjest imelikumaks on see läinud, kui varem olid nad võib-olla sellised tugevamad kuidagigi heroilisemad või mingid esinesid sellised klassikalised tugevaid iseloomujooni, et millised on Meie kangelased siis selles kontekstis ja selle arengu pikendamisena 20 aasta pärast? Ma arvan, et nad on. Nad on natuke hoolikamalt konstrueeritud, paketeeritud, et nad sisaldavad endas ka kindlasti religioosseid aspekte ennast, kuulutavad ka mingisugust maailmavaadet-filosoofiat ja kajuva teebki homodest kõneleja ja siis teine asi on ka siis, et nad on mingi missiooniga, et siis tõesti, et nad püüavad kuidagi üldisele hüvele kaasa aidata, miks sa arvad, et see seda suunda läheb? Et nad lähevad selliseks, kuidas öelda, siis missioonikesksemaks? Mina muidugi ei arva, näevad seda suunda, sellepärast et ma arvan, et nad jõuavad selles suunas varsti tippu, sest et kangelase puhul juhtub ka see asi, et ta võib muutuda ebausutavaks, et mida rohkem sa teda konstrueerid, seda rohkem on ta plastikust ja ja seega ma usun, et vabalt võib juhtuda nii, et sellised suured giga kontsed meelelahutustööstuse poolt loodud kangelased nagu järgmise viie aasta jooksul muutuvad niivõrd ebausutavaks, et sa hakkad ootama seda, et sotsid oma kangelast võib-olla natuke lähemalt mitmes mõttes juhtunud näiteks ekspertidega, et kui te vaatate, kuidas seesama pihlaloogika on lõhkunud ja nii-öelda sellise ekspert tugeva kultuurikriitiku mõju inimestele, et noh, kui vanasti inimene tahtis filmi vaatama minnes ta vaatas mida noh, ma ei tea, suure ajalehekriitik ütles, täna ta läheb, vaatab, mida ta sõbrad ütlesid, ehk siis et võimalik, et see kangelase roll ikkagi ei pea niisugusel kujul, nagu teda täna teadlikult konstrueeritakse vastu. Siis selle ajastu, nii, mis on siis 2031, kuigi samas on veel üks huvitav märkused. Kangelase roll on muidugi ka tõesti muutunud maskoliinsest selliseks leebemaks kasvõi selle läbi, et kui te mäletate, kaheksakümnendatel oli kangelane nagu Rambo siis see jõudis oma kulminatsiooni mingil hetkel, et see tal üldse nagu eriti palju mõistust peas madonna peale siis tulid igasugused ro, Harrison Ford ja mingid sellised tema mängitud mingid sellised tõttu, et selles mõttes me oleme seda ka oma eluajal näinud, kuidas see võib juhtuda ja aga teiselt poolt on see, ma arvasin ja paljud teised, et 10 aastat tagasi tuuga emad on, aeg on läbi, et suure staadionikontserdid on otsas ometi sellel aastal ju kaks vist kõigi aegade kõige suurema rekordi nende kontsertidega vanad staarid teevadki neid rekordeid endiselt. Muide see, et selles mõttes on sul õigus jah, nii et need maailmad eksisteerivad. Et neid suuri üleelusuuruseid, kangelasi on meil ikkagi nagu vaja, aga vaata, kui me läheme sinna pilve sisse ja nii-öelda nišistume Amazoni näide naasias paketti näide, õigemini sinu puhul, et, et kas siis need suured staarid üldse jõuavad nendesse pakettidesse sisse, inimene on nii keeruliselt ikkagi nagu kuidas nad on loodud, aga noh, inimene on äärmiselt keeruline süsteem. Ja see, mis minu peas toimub, on, ei ole ikka nii lõpuni ja lihtsalt manipuleeritav. Et ma arvan, et varsti jõuame keemiateema juurde just just et see, see vaba tahe ka jää ikkagi. Mul on ikkagi mingisugused ihad ja soovid ja unistused ja tore, kui keegi neid minu meelest nagu täidab või suunab mind sellel rajal, kuulame Tõnis kahu seisukohta, siis Esscapismi kohta. Kõige intrigeerivama idee üks intrigeerivaid ideid, mis mul selle tulevikuga seoses võib üldse tekkida on ulmekirjanik William Gibsoni ennustused. Tuleviku mõiste kaob üldse ära. Sest et me selliseid, võib-olla aastal 2031 selliseid, et enam ei tee, sest et sellel puudub mõte, kuna kõiksugused, võimalused on rahuldatavad. Vahetate kohe ei pea tulevikust unistama kui millestki, mis äkki juhtub kunagi ja raamima seda siis, milliseks ta juhtub, sest et põhimõtteliselt tulevik on seesama, mis olevik, tõhusam, täpsem funktsioneerima ja nii edasi. Et tulevik on tunni aja pärast, nagu ütles joodiace kasvõi seda jah, ei osanud ka, pidasin silmas midagi muud. Aga, aga põhimõtteliselt jah. Aga ma muidugi ei tea. Kui teie teemaks, eks ole, Esscapism siis sellel on. Sellel on üks üks lisamõõde sellel mõistel. Egaabism on minu arvates inimesele ikkagi teatav privileeg. Ja on olnud inimese arenguloos ajastuid, kus mingisugust eskapismiks ei saa rääkida, sest et sul on valida, kas sa oled elus või sured ära, mitte ei põgene reaalsusest. Aja jooksul kujunes inimesel välja just nimelt see privileeg reaalsusest nii-öelda natuke hälbida. Algul tegid seda ehk mingid aristokraadid, hiljem näiteks kõik inimesed, kes oskasid kirjutatud teksti lugeda, said põgeneda alternatiivsetesse reaalsusse, näiteks lugeda raamatuid. Aga küsimus, mis järjest süvenenud nüüd, 21. sajandil ja mis mis tegelikult on selle asja selle perioodi nimi, kus kus asukese 2031 on see, mitte keegi ei räägi enam eskapismiks, kõik räägivad sellest, mis asi on reaalsus. Küsimus ei ole mitte selles et alga mingis Escapistlikus maailmas, kus mul on tunne. Me oleme niigi kõik vaid kuidas tulla tagasi ja leida üles miski, mida kõik saaksid nimetada selleks reaalsuseks. See on, ma arvan, on selline põhiküsimus mida me kõik maailmas, mis on disainitud kuni üksikute detailideni välja. Aga kogu selle varjust tahavad inimesed teada, kus on see päris reaalsus, mida enam disainielementideks taandada ei saa. Ja see on see küsimus, millega, millega inimesed seisavad silmitsi järjest enam. Et see on nagu ulmefilmides. Sa arvad, et sa tuled tagasi reaalsusse, aga päriselt, oled sa veel ühte kihti põhimõtteliselt selle nimel võitluse film maatriks omal kahmakal viisil, kuidas päästa tüki reaalsust selle käest, mis on näinud. 20 aasta pärast inimesed otsivad reaalsust ja lepivad nad selle selle nii-öelda loodud maailmaga. Ma arvan, et, et näiteks kas kunstiski Need reaalsuse otsingud muutuvad järjest agressiivsemaks, nad on haruldasemad, aga nad võiksid olla järjest agressiivsemad, isegi seadusevastased. Sest me oleme ka mõnes mõnes sellises stopia piiril filmis näinud, kus näiteks noh, üks viis on see, kuidas kuskil saarel saab pidada näiteks inimjahti, mis seal või, või noh, tunde nagu päris reaalselt vere adrenaliini maitset, aga aga noh, see on, see on nagu ühes suunas võimendatud aga et põhimõtteliselt näiteks ka kunstis hakkab see võtnud aga selliseid agresiivseid vorme mitte nagu praegu, et lihtsalt proovime sõita maale, kuulame putukate suminat vaid vaid vaid reaalsuse otsing, reaalsuse deklareerimine muutub vast agressiivsemaks. Ja, ja see steitment on nagu kõlav on suurem rängem. Ühesõnaga, ökopood läheb veriseks kaheks. Ökopoode ökopood on, ökopood, ei ole enam reaalse sammu, ökopood on see disainitud maa ökopoode näide sellest, kuidas ka see, mis peaks olema noh, nii-öelda tõeliselt osa reaalsest maailmast on tegelikult kujundatud selline noh, nagu mis tahes muu. Vaatan siit aknast välja mistahes muugi asi linnapildis. Asi ongi selles, et meie ümber ei ole enam tegelikult disainimata asju ja me peame nende otsingul minema juba tegelikult päris päris kaugele ja, ja eestis varasust okei, sest et Tallinn-Tartu vahelist teed sõites üht-teist disainima asjade kõrval metsast vaid aimata. Aga, aga võib-olla mujal maailmas on keerulisem, aga see väheneb järjest. Kogu aeg. Siin meie stuudioeksperdid noogutasid Tõnis kahu jutule kaasa. Mulle väga meeldis jutt, aga ma isegi tõstetakse ta küsimuse eskapismiks sedapidi. Et kas äkki seesama eszkaapism ongi see, mis meist teeb inimese. Ehk siis reaalsuse tasand, kus sa pead nagu ellu jääma see idee meist ilmtingimata inimest. Nüüd kõik, mis hakkab lisanduma sellel hetkel, kui sellele tekivad nagu kohad Ta hakkas unistama või midagi, et siis nii-öelda loomingulist tekkib loomingulisus, mida võiks siis öelda, et see on ju tegelikult kultuur ja siit me jõuamegi nagu selle kohani, et kui me tahame näiteks SKP Ruda Esscapismist, et milliseks me siis peaksime muutuma, et kas me sellisel juhul peaksime näiteks loomastuma kuidagi mingisugusel moel või kas me üldse oleme võimelised sellisel juhul loomastuma, aga teine mõte, mis mul sellega veel tuli, oli see, et nii nagu Esscapism on alati defineerinud inimese nõnda otsinguid, sest see on tegelikult algusest peale olnud nii palju, kui ajalugu on võimalik tuvastada, on kogu aeg ka seda nagunii-öelda. Esscapismi teemat on, nii, on täpselt samamoodi reaalsuse otsimine ja olnud alati filosoofiliseks küsimuseks number üks, et noh, nii palju kui me nagu Vana-Kreekani vähemalt tagasi minnes näeme sind kogu aeg, on see küsimus, et mis asi on reaalsus, et ega selles mõttes see ei ole ka mingisugune uus asi? Jah, et see põgenemine siit korraks kuhugi mujale ära võib-olla lepitab meid selle olemasolevaga või nende elumuredega, kust siit ja et, et seesama küsimus, et miks me loeme lapsel õhtul unejuttu, et miks on vaja viia laps una jutu abil ühte teise kohta, et ta nii-öelda saaks puhata Ta nii-öelda sellest, mis enne seda oli ehk et nendest toimingutest ja praktikatest, mida ta siis nagu päev otsa teinud on vajadus hakkab sealt nii-öelda harjub meile sisse ja me kasutame seda edaspidigi. Et aga mulle tundub, et, et siin vähemalt üks mingisugune väike vastuolu. Teie jutud nüüd nagu on Danieli ja siis Jaanuse vahel, et kui Jaanus, ütle see, et SKP-s õigemini Daniel ütles, et Esscapism on, ongi nagu inimeseks olemise viis ja siis Jaanus küsib, et aga kes määrab selle Esscapismi meie jaoks, ehk siis, et, et ikka kuskil on mingi jõud, kes suudab meile pähe panna mõtteid ja meid nagu ära viia mida tegelikult ka meiega kuulajad eelmises tunnis siin mõned ennustasid, et, et ilmselt nagu päris vabad oma oma otsustes äraminekut. Et, et siin on selline konflikt konflikti sellepärast, et küsimus on vajadustes. Me vajame süüa ja me sööme seda, mida me saame, mis meile kätte satub, mõnedel on võimalik valida, mõnedel, mitte mõnedel ei ole üldse süüa, aga see vajadus ei kao mitte kuhugi. Samamoodi on vajadus ikkagi. Meil kas meie ajul või siis meie kehal nii-öelda hulkuda kuskil kujutlustes ringi või, või, või rõõmustada ennast või üllatada ennast mingite asjadega, ma ei näe sind kuidagi, see, see pilveke tundub olevat selline ähvardada tume, et meid ootab ees nagu mingisugune õudne hirmus tulevik. Aga ega selle 20 aasta jooksul nende inimloomus või inimolemust totaalselt ei muutu. Ma arvan, et see küsimus oli võib-olla selles, et nagu Mart seda püstitas, et kas on kuskil keegi, kes on siis reaalsuses ja kes siis tõmbab nii-öelda niidiga ja neid inimesi, kes ei ole reaalsuses, ehk siis selline konspiratsiooniteooriad, kuskil on mingi tohutu kompanii või mingisugune poliitiline jõud, kes on õppinud selgeks mingit tehnikat, aga nemad ise istuvad reaalsuses ja vot see on see koht, mille puhul mina tõesti võib-olla natuke vaidleks vastu, et see tegelikult ei saa tõenäoliselt selle minu teooria järgi rääkida oma lapsele juttu, mis viiks ta reaalsusest SKP ruma, vaid ma arvan, et sa teed seda, et sa viita ühest SKP peerumise situatsioonist teise SKP rumise situatsiooni, mis on ilusam ja rahulikum. Ja, ja siin on võib-olla seega, et, et noh, olles olnud päris palju konsultant, siis ma olen näinud, et isegi kõige või lugenud ka raamatutest suurte kriiside kohta, ega need inimesed, kes istuvad tippjuhtidena ja nemad istuvad täpselt samasuguste probleemide ees. Nemad on täpselt samad samamoodi kogu aeg selle küsimuse ees, mis see reaalsus on? Nad on selle kohta isegi kriitilistel hetkedel on see termin sõja udu, et sa tegelikult actioni keskel nii-öelda ei saa ju aru, et seega mina ütleks küll, et meil ei ole kedagi, kes oleks rohkem reaalsuses küll aga konflikt erinevate SKP rumis koolkondade vormidel, vahel kui radikaalseks inimesed oma nende SKP rumis uut, üha uute SKP rumis vormide ja võimaluste otsimisel võivad minna. Aga mulle tundub, et sellega mindud kogu aeg nagu justkui sammuga kaugemale loomade peal katsetatud, seda pandud elektroodid ajju ja antud nii-öelda siis kuskile sagaras sellist mõnuimpulsse ja ka neile ühtlasi võimalus seda nuppu nii palju tallata, kui nad tahavad ja ja katsed näitavad, et loomakesed teevad seda seni, kuni nad surevad nõrkemiseni. Et nad ei oska piiri tegelikult pidada. Et siin on nüüd küsimus. Määrades või, või ka mingis ühiskondlikus normis või moraalis, mis peaks meid tegelikult kaitsma meie mõistus mingisuguste asjade nagu liigne kuritarvitamise eest, et seal on ka tegelikult nagu kultuuriosa seal nagu tuleviku teema seal maru, jah, see on muidugi nüüd tegelikult oleks siia laua taha nüüd vaja geneetikuid hoopis, sest sest, aga nad on muide meil saates rääkinud juba saake sedasama teemat, et, et see ongi esimesega võigutsete sama asi nagu hiirtega, et nad lihtsalt tapavad ennast ära. Jah, aga teiselt poolt on jälle see, et, et siis võib tekkida ka uus eliit ehk siis need, kellel on nagu ligipääs nii-öelda geenimanipulatsioonide, kes jaksavad selle kinni, seda, kelle eluiga näiteks pikeneb poole võrra võrreldes praegusega tänu sellele ja, ja kes seetõttu nagu eelisseisundis, aga küsimus nautimises, et, et ma tean, et mul on praegu selle oletatava 40 aasta asemel nautida veel 100 siis nagu Ta on seal välja pressida nüüd ühe ennustuse ja, ja ma toon siia näiteks selle, mida ütles Kristjan Port meil möödunud nädala ses saates, et eutanaasia on märksõna 20 aasta pärast, samal põhjusel, et transhumanism, inimesed elavad liiga kaua, muutuvad endale teistele koormaks ja eutanaasia on nagu totaalselt nagu ühiskonnas nagu suur teema, et kas siis sina väidad, et näiteks inimeste kaitsmine ütleme, on siis valitsuse tasandilt või mis iganes tasandilt, koolide, õpetajate, perede kodade tasandil läheb veel nagu suuremaks seesama asi, et inimesed ära ei tapaks Esscapismiga. Et hüppaks pensihüpet valesti nii-öelda jutumärkides. See on pigem nagu lastevanemate kohustused, no ma mõtlengi jääd, kust iganes see pihta hakkab. Et kas, kas ma saan ennustuse kätte, et see on teema või, või sa ei julge seda niimoodi mõtleksime hetkel ma laseks Tanel korra rääkida. Mul on meelaseks jutuajamine San Francisco s keik Siilats, Jaan Tallinn, ma arvan, olid laua taga ja siis tõsiselt räägiti selle teema üle. Osalesin selles jutuajamises, et, et meie jääme koledaks, aga meie lapsed jäävad ilusaks, kui surematus saabub. Ehk siis põhimõtteliselt loomulikult, kui provotseerida mingit trendi, siis võiks ju öelda, et võib-olla tõesti järgmise 20 aasta jooksul leitakse inimene ja pikendamiseks sellised viisid kus see on tõesti topelt või isegi veel rohkem. Ja siis ma usun, et tekib tõesti see teema, et sest tal on midagi oma loomuses, mis ei lase meil tegelikult seda täielikult nautida. Ja siis kuidas sellega hakkama saada, see saab olema hästi suur teema ja võib-olla tõesti seal tuleb seesama eutanaasia asi. Aga nüüd ma mõtlesin korra, kuna jutt juba sinna suunas veereb tõstetud, aga selle teema, et ma arvan, et USA-s on täna juba enamus teatud vanuseid inimesi lihtsalt pilves, sest nad kõik saavad retseptiravimeid nii kergesti kätte. Mis puudutab siis rahusteid. 20. sajandi alguses tegelikult täiesti kummastav mõelda oli kokaiin minu teada kättesaadav apteekides vabalt üsnagi, kui nüüd hakata mõtlema, et tol ajal tehti hästi suuri maailma ajaloolisi otsuseid. Et te esimene maailmasõda oli vähenemas, ma ei tea, kas esimese maailmasõja ajal näiteks USA või mõne teise riigi valitsusjuhid olid näiteks kokaiinisõltlased, sest et tegelikult see on ju dokumenteeritud, et seda kõrgseltskond kasutas. Ja nüüd hakkame mõtlema, et meil on täna samasugune seis, kus kus me kasutame mingisugust timulante rahusteid, nii kergesti isegi käisin ükspäev vaatamas lihtsalt Ta huvi pärast Eesti ravimiameti statistikat ja seal ka on näha, et ikkagi viimase 10 aasta jooksul järjest rohkem inimesi tarbib ravimeid, kuigi noh, masu on natuke tagasi võtnud seda ja nii edasi. Et mida see tähendab, et juba täna, et ma arvan, et need ravimid lähevad ju ainult paremaks, aktiivsemaks ja ja kas mõned neist teevad meid täpsemaks, mõned neist teevad meid lõõgastuma tulumaks, aga, aga mida see tähendab, et nagu üks mu tuttavatest päris hästi, et kui Nietzsche oleks saanud kasutada prosoftid, kas meil oleks sellisel juhul olemas tema filosoofilised teosed, aga, aga, aga mida see siis tähendab? No ma arvan, et üks variant on see, et sa ei reisi enam Egiptusesse reisida oma pähe, kui sa oled 70 aastat, istud seal suure heameelega, et sa istubki kuskil arvutis vaid ongi keemia, on näiteks järgmine revolutsioon, et ei tasu arvata, et see infotehnoloogia jääb domineerima nagu muutusi selle ajani. Kindlasti on seal nanotehnoloogia, kindlasti on seal bio, tehnoloogiad ja muud sellised asjad ja siis võib vabalt olla nii, et inimese nagu eksistents läheb nii lihtsasti sellele nii-öelda lõõgast lähtuvale, keemiliselt loodud reaalsuse tasemele, et need, ma arvan tõesti, et siin on tõesti see, et kui keegi nagu ei tee selle kohta mingisugust ei sekku sellesse nii-öelda, siis see lihtsalt paratamatult ju liigub selles suunas. Et vastan nüüd pikalt su küsimusele, et vist antropoloogia meedia ühtegi rahvast, kes ei oleks leiutanud mingisuguse mõnuaine see on nagu algusest peale, kellel on mingid marjakesed, kellel on seenekesed, kes kääritavad mingit jooki, kes närivad mingeid lehti. Et ikkagi nagu pilvesaamise vajadus on nagu suur. Et nüüd on see küsimus, et kas me seda nagu aktsepteerime, kasta seda nii-öelda siis kogukonda nii-öelda nõrgaks, katki puruks ei tee, et siin on nagu mingi enesealalhoiu instinkti küsimus. Et seega ma arvan, et kui riik kui selline säilib, mida ta ilmselt siiski säilib, siis riigi huvides on ikkagi enda kodanikke hoida nagu teo võimelistena ja õppimisvõimelist täna. Et, et kindlasti on mingisugune kontroll selle üle, muutub. Üha keerukamaks, mis tähendab, et tuleb kaasa joosta selle selle keemiaga, sest et et keemia nagu mõtlema selle peale, millised kunstiteosed on tehtud kuuekümnendatel, milliste ainete mõju all siis keegi on väitnud seda, et neid ei olegi võimalik lõpuni mõista. Neid aineid tarbimata. Et. Ma tean, et vist ainult üks suguharu kuskil Aafrikas, kellel ei olnud mingit droogi, siis nemad leiutasid selled, nad sidusid Liani jala külge, hüppasid lihtsalt puu otsast kõmaki peaga vastu vaadet nagu natuke nagu sellist hämar olu endale tekitada. Sa puudutasid sõna nimega riik ja ma tahaks öelda, et raha kõrval on ka riik näide sellest nagu virtualiseerumisest. Kunagi sa võisid tulla Eestisse näha riigipiiri piimamingisuguse punkti. Täna sa sõidad nagu vuhinal läbi mingisuguse märgi vahelt heal juhul. Ja nüüd me võime öelda, et see, millesse me nagu väga kindlalt suhtuma, et see on nagu reaalsuse osa väga tihti inimesed, nagu liigitavad riigi kohe reaalsuse osaks on riik on tegelikult siiski reaalne. Se põhineb inimeste arusaamale, et riik on olemas isegi USAd poleks olemas, hoolimata tuumarelvadest kõigest nii edasi, kui inimesed ei arvaks, et see on olemas. Ehk siis me võiksime rahulikult jalutada üle selle territooriumi ilma liiga palju. Arusaamatu, et see on olemas, eriti kui me veel ei saaks näiteks märkidest aru, mis on igale poole üles pandud, et see on nagu läinud selliste sümbolite tasemele, kuidas nagu riigi olemasolu kommunikeeritakse või kuidagi kinnitada Tallinnas. Siis te näete Pika Hermanni torni, võib-olla näete Kadrioru lossi, võib-olla näete politseiautot, aga nagu see nii-öelda riigi nagu meeldetuletus, et ta on olemas nagu selline pigem ta lihtsalt ise teate, et see on seal olemas. Nüüd seda võiks ka vaadata, et riigid kindlasti oma olemuselt selle trendi järgi on nagu järjest virtuaaliseerunud, nad on küll pühivad sellise jõu ähvardusel, et kui sa nüüd neid kahtluse alla paned, et siis me võime sind kahtluse alla panna. Aga põhimõtteliselt ikkagi, mis sellest saab, ei julge täpselt öelda, aga mulle tundub, et nagu sellise nagu 19. sajandi 20. sajandi riigi sarnaseid riike me äkki ei ole tolleks ajaks, et üha rohkem on üks, üha rohkem on inimesi, kes ise, kellel puudub kontakt selle riigiga või nad ei tea, selle olemasolu, ei taju seda. Esiteks on see ja teiseks, et riikide enda vahelised nii-öelda seosed muutuvad järjest tugevamaks, kuningad moodustavad ikkagi nagu piirkondi ja, ja see on nagu muidugi siis jällegi teemad, kuidas rahvused sele lahendavad, et rahvustalle see ei meeldi tänases mõttes rahvustele, kuigi ka rahvused on aja jooksul väga muutuv kontseptsioon olnud ja suhteliselt uus. Aga see jutt, mis te räägite, see viibi praegu ainult ühes suunas seda mõtet edasi, et inimesed muutuvad nii-öelda lammasteks ikka täiesti miks, seda selles mõttes, et esiteks elektroodide mõju all, teiseks, sa ei adu enam nii-öelda seda reaalsust kärme praegu diskuteerinud, mis on reaalsus, aga sa ei saa aru, kus sa elad, mis sa elad. Mis, mis asi on töö, mis asi on vaba aeg, mis sa tegema pead, sind nagu juhib, takse? Saan ma valesti aru? Ei, aga ma arvan, et ega siis need nii-öelda ilmasambad või sellise kristalliseerumis punktid on, need ei kao, Äravinud tekivad siis uuesti mingil muul kujul kuhu inimene saab nii-öelda tagasi tulla. Kunagi räägiti juurdatusest, et see on probleem, eks ju, pragunsamas tsentri küsimus, et kust see tsenter on siis ilmasamba droog võib-olla jah, et milline on endiselt, eks. Et eesmärk on ju tegelikult see, et mõnest õnnelikuna tunneksime, noh, kui ma, see on eesmärk, siis sel juhul selle saab ju väga lihtsalt lahendada. Aga me tahaks seda teha nagu kaua, ilma teistele nagu viga tegemata. Et jällegi droogide kasuks ja põhimõtteliselt mina arvan, see lambateema on hästi tähtis teema tänapäeva inimene ja mõnes mõttes on ju palju isegi nagu kooselu, kas tal on isegi üpris kasulik olla siiski üsna ohutu ja, ja see ongi see, kuidas meie ühiskond on üles ehitatud ja ma arvan, kõik kiidame seda üsna suurel määral heaks. Kui me läheme ikka sadu aastaid tagasi, siis me näeme, et võib-olla selline alfaisane tänaval vastu tuli see tegelikult kui tänavat üldse oli, oleneb riigist võiks ju, tegelikult läksid teisele poole teed ja et kõigele sellele, et kas sa oled mitte lammas on niimoodi nagu hästi noh, sellise kõrgemalt tasemel on, on omad tagajärjed ja mulle tundub, et kollektiivselt tõesti oleme rohkem nagu lambad juba praegu. Et mitte, et mulle see meeldiks, aga arvan, et kui sa nii küsid teksapükste näide, et sa eeldasid, et ma olen ka lammast täiega, see ei oleks tunnist, see oleks olnud. Tegelikult ma ütlen ka seda, et ma ei tahaks seda alavääristada, et see on ka nagu küsimus identiteedist, kultuuri tarbimisest ja kõigest sellest, millega sa võib-olla ennast väljendaksid ikkagi natuke lamba moel, täpselt mingite lammaste moel, tutiga, lammaste või mis iganes. Aga kuulame veel, kui lubate, siis mida Tõnis kahu rääkis meile samuti tulevikust. Kogu maailma inimesed seisavad vastamisi küll kliimakatastroofi, küll mingisuguste muude väljasuremisvormidega nimetatud eskapismiks, et inimesed hakkavad ette kujutama maailma, mis võiks eksisteerida täiesti ilma inimesed, mismoodi on elu siis, kui inimest ei ole ja üks eskapismiks vorm, mis ma arvan, hakkab meelelahutuses järjest enam? Jälgijat on see, kuidas inimesed katsuvad vaadata sisse maailma, mis on nende suhtes ükskõikne ja mis on täiesti teistsugune maailm selles mõttes, et alati kõikide inimeste jaoks on maailm inimese jaoks. Aga nüüd hakatakse vaatama maailma, kus inimesed ei ole, see on see on võib-olla kuskil arvutimängudes ei jõudnud, ma ei ole kompetentne, aga et järjest enam hakkab see muutuma inimese inimese mõttemaailma osaks, katsuda leppida sellise maailmaga. Kui siin vist ei ole katsuda nii-öelda leppida pärast olukorraga pärast inimkonna surma. Aga see on, see on selline. See on ka selline omamoodi fantaasiamäng Esscapis just nimelt, et ta ei ole. Ta ei ole asi, mis tuleks kergesti, et selle peale tuleb filosoofiliselt kunstiliste vahenditega mõelda, aga selleks on isegi märke, on praegu selle kohta Nonii lambad kaovad ka ära, paha lugu. See on muidugi päris selline suur kontseptsioon, mida Tõnis puudutas ja ma isegi ei oska sellele nagu liiga kaasa rääkida peale selle, et et noh, selline nagu nii-öelda tõeotsingutrend tõesti on olemas ja, ja kui me nüüd vaatame inimeste ennast, siis ega inimene ei ole enam inimene sellises mõttes nagu ta oli mitusada aastat tagasi, kuigi tema loomus, võib-olla inimene, siis kui sa hakkad vaatama mingit kolmekümneaastast inimest juba täna, siis tal on paljud kehaosad on juba vahetatavad keemilises mõttes samuti nagu me rääkisime, on paljud asjad vahetatavad ja nii edasi ja nii edasi, et mõnes mõttes sa oled juba tänaseks liitnud oma kehasse asju, mis ei ole enam nagunii-öelda, inimlikud, vaid masinlikud. Nüüd samuti kõik tehnoloogiad, mis me täna kasutame, näiteks mobiiltelefon, on mõnes mõttes protees, olgugi et me võime selle käest ära panna, on ta siiski meile protees, mis annab meile nagu teatud võime paremini kuuldav olla ja paremini rääkida või veel mingeid asju teha. Aga see on ka kaudselt meie nii-öelda kehapikendus ja seda on öelnud näiteks marsame Kluhan kunagi päris hästi. Aga mulle isiklikult tundub loogiline, et kogu see tehnoloogiline sfäär, auto köetud arvutid, noad-kahvlid kõik need 600 köögitehnikavahendid, mida võiks tehniliselt öeldes osta, need on tegelikult juba samas osaks meie olemusest, et me päris ilma nendeta oleks teistsugused inimesed. Ehk siis mõnes mõttes öelda, et inimene võib näha seda perioodi kustuda nagu sellel vanal kujul enam olemas ei ole isegi päriselt juhtumas, aga ta ei ole ise enam selleks ajaks inimene. Sa näed taaniale enda puhul väga suurt vahet selle taanile vahel, kes olid 20 aastat tagasi ees, eks praegu ole 200 aastat tagasi on, ma ei mäleta. Aga ma arvan, et vahe oleks küll väga suur ja see, kuidas ma. Ma ei tea, ma kujutan ette, et meil ei oleks mitte midagi ühist. Et kas 20 või 220, aga hakkama sain aru 220 aastaid tagasi on võib-olla nagu halb näide, et ma olin selline varajane linnuke, kes istus kohe juba kuskil arvutiklassides ja klõbistasin võimalusel alati internetis, aga aga see vahe on, on see. Ega ma ei tea, milliseks oleks arenenud, kui neid asju poleks olnud. Kindlasti oleks täiesti teistsugune. Minu minapilt oleks täiesti teistsugune, minu võimekus maailmas midagi korda saata oleks täiesti teistsugune näiteks ja ma pean blogi blogima ju ei peaks, aga see blogi on toonud mulle nii palju arenguid minu enda mõistuse osas minu enda kontaktide osas minu võime osas kedagi kaugemalt puuduta. Mina olen, selle vastu ta minu käest ei küsinud, ma ei tea küll miks, aga noh, et ei, mina arvan, ma olin samasugune. Ma arvan ka, et ma, ma põhijoontes ikkagi olen see, kes ma olen, et ei tehnoloogia ega vahepealsed toimetamised ei ole väga palju mind muutnud, aga ma ühest asjast tahaks rääkida. Ja selle nimi on hirm. Et. Põhimõtteliselt kultuur tegeleb ja religioon ikkagi nagu inimese surmahirmust vabastamisega kuskilt otsast, et ma ei kardaks ja see, kui me räägime eskapismiks põgenemisest, siis me ikkagi nagu küll Taanieli väitel lihtsalt vahetama nagu Esscapismi levelit, aga, aga aga siiski me tahame kuskilt ära pääseda. Me tahame midagi ära unustada. Et. Ma küll arvan seda, et me elame palju petlikumas maailmas 20 aasta pärast, et me, meie uskumused, millesse me siis usume, on on võib-olla siitpoolt vaadates praegu natukene pentsikud või naeruväärsed, aga igal juhul me usume, mida kardame rohkem, tahtsin seal, ei, meil on vaeva, me näeme nii palju vaeva, et sellest hirmust vabaks saada ja asendame selle mingisuguste praktikatega või mingit uskumustega, siis jah, siin ma vaidleksin selles mõttes vastu, et ma lihtsalt ei saa vaielda faktiliselt vastu, aga ma lihtsalt panen oma usu nüüd, mida mina usun, et juhtub, et ma arvan, et see hirmu tipp tuleb ka siiski nüüd juba nüüd, mitte 20 aasta pärast, sest hirmude ladestamine viib selleni. Noh, meil on tänapäeval nii palju hirmsast. Me saime teadlikuks esiteks hirmudest, mis on alati olemas olnud ala asteroid tuleb kellel elu, eks ju. Ja teiseks on siis need uued asjad, mis ühest küljest tahavad neid vanu asju nagu kuidagi hoida ära, aga samas ise muutuvad hirmuks, ehk siis näiteks võtame bakterid, millest me varem ei teadnud midagi. Täna teame ja siis me mõtlesime välja seiskaatseebi ja hakkasime nendega baktereid tapma, siis selgus, et see seep ise on ka ohtlikke korraga meil kaks ohtu. Ühe asend jah, kolm päeva tagasi Hollandi teadlane leidis leiutise bakteri, mis põhimõtteliselt teeb poolele planeedile otsa peale üks linnugripi tüvi, näiteks et ühesõnaga, tegelikult ma arvan, et inimesed ei ole valmis selleks midagi selle hirmu küüsi järjest kuhjuma, hirmu küüsi. Ma näen juba täna sellist. No vaadake kasvõi seda uut filmimine, võime, Inthaim, kus inimesed tegelikult astuvad vastu nii-öelda surmahirmule, see on lihtsalt üks film, aga samal ajal kui ta on nagu mainstream-kinoteos minu arust näitab ka seda, et see on mingis mõttes kas publikule, kes on juba valmis selliste asja vastu võtma või siis ta on kellegi poolt, kes arvab, et publik võiks sellist asja vastu võtta igal juhul. Mulle tundub, et ühel hetkel võib vastupidi juhtuda, me ütleme, et me ei jõua neid hirme ära taluda. 2031, me ütleme jah, riskid ja tõenäosus, et need on tõesti olemas, aga me lihtsalt ei saa nendesse sumbus selle peale. Kas sellega ennustatakse siis ka seda, et 20 aasta pärast enam suuremas uudisteplokist ei koosne mingitest krimiuudistest, avariidest keskkonnakatastroofidest ja muust sellisest, mis kõik tegelikult ju tänased hirmu toidavad või mida pakutakse, sellepärast et inimesed justkui nagu huvituvad sellest, no tõenäoliselt nad ikkagi jäävad, sest et selles on ka päris palju sellist algse tasandi infot, aga aga mis, millest inimene lihtsalt ei saa mööda vaadata, kuna ta on evolutsiooniliselt niimoodi kujunenud, aga samas on palju sellist nagu jumala mängimist või planeerimist, et usku, et ma suudan kõik need riskid arvesse võtta. Ja, ja siis ma äkki ikkagi jään ellu paremini kui teised tegelik elu just näitab, et kui sa mõtlesid, et sa tahad baktereid riski arvesse võtta, siis eskaadri risk tuli hoopis otsa. Et ma arvan, et see teadmine, et sa ei saa olla nagu selles mõttes jumal et, et see võib-olla mingil kujul jõuab kuhugi, aga noh, ma ei oska öelda, kuidas täpselt väljendub. Ma arvan ka, et noh, väga tore, kui see kõik nagu rutem läbi saaks, kui 20 aasta pärast, aga erinevad vaimsed praktikad, ma usun on, on üha olulisemad, nagu, mida aasta edasi tegelikult, et kuidas just enda meelt nagu valitseda, kuidas enda meelt juhtida, kuidas ise jõuda sellesse nirvaanasse, kas Eesti muutuv religioosse maks, kui ta on praegu o, ega see nii-öelda usuorgan meis on nagu konstantne, et meil klassikalise osa rääkida, siis ma ütlen, et meie nagu sellisest ristiusust või läheme kiriku rüppe rohkem tänu sellele, et me tahame midagi kindlat, mingit mitte selle kiriku rüppe, mis praegu nagu siin hetkel käibel on, et Daniel mul tegelikult midagi väga head arvamust siin, et mõnes mõttes ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et ega uskumised on inimestes nagu konstantselt olemas, ehk siis see, mida ka Jaanus ütles, et me lihtsalt usume teisi asju. Eestlane usub näiteks hästi palju infotehnoloogiat, tänu et mingil kujul eestlase jaoks oli see üks asi, millega me eristasime sellest vanast nii-öelda, eks sovjeti nii-öelda juust riikide nagu sellisest parvest ja korraga on siin hästi eesrindlik väike riik, kes suudab väga ilusaid asju teha infotehnoloogiaga ja minu meelest on see täna üks meie nii-öelda religioon mis ei ole nagu mille kirik on Skype ja mille, mille preestrid on paljud IT-eksperdid, aga noh, muidugi teen siin natuke nalja, sest ma ei taha öelda, noh, religioon on nagu väga tõsine teema, aga ma siiski tahan öelda, et mingis mõttes meie usuvad, seadus on suunatud ikkagi ta on olemas, usu vajadust on lihtsalt suunatud natuke teistele asjadele ja ma üldse ei välista, et see võib olla suunatud tulevikus veel mingitele uutele asjadele, näiteks ka mõni traditsioonilisem religioon. Me tahaks teie käest küsida veel tuhandet asja, aga loomulikult, või kahjuks ajapuudusel saame küsida veel ainult viit asja, mida me küsime igas saates kõigi siin saates käinud tulevikunägijate hiromantide käest ja need on täiesti teistest valdkondadest, lühivastused on teistsugused ja nii lühidalt lihtsalt lahmiga, ärge kartke, vastutus tuleb alles 20 aasta pärast. Aasta 2031, milline raha on Eestis käibel? Ma arvan, et raha on maine. Ehk siis saad sa ostadki asju selle, mis on maine, on see, ma näen täiesti selgelt seda raha ja maine nagu ühinemist, kui raha muutub selliseks virtuaalseks. Ma arvan ka seda, et jah ka, et raha on virtuaalne ja ja kindlasti ka see, et, et seda, mida pärandada, saame järeltulevale põlvele, on üha vähem. Kui palju elab Eestis aastal 2031 inimesi? Nagu on umbes 1,3 ja ma, ma arvan, kui siis, Pisut rohkem kui praegu, mina arvan, et Hiiumaal elab viis miljonit inimest ja mandril elab natuke vähem. Lihtsalt Hiiumaast saab nii lahe koht, et kõik olid sinna ja palun palun, mida ma tean, et Jaanus aga Eestis pigem siis natuke vähem või natuke rohkem, jah, ma arvan, et see ühel hetkel juhtub selline asi, et kõik lähevad Hiiumaale. Nii mõistlik, julge ennustus, kas kamašokolaad on alles oja lisanditega muide, Daniele siis ei ole. Lähme edasi. Milline on 100 meetri maailmarekord? Üheksa, 58 on praegu. Kui lubatakse hakata kasutama tehisjäsemeid, siis, Saab endale mingeid aparaate külge panna, siis ikka saab osta ka nullis rajani kahe sekundiga just nimelt siis ma arvan, ma arvan, et see on kindlasti mingisugune neli või viis, neli, kui lubatakse neid hakata. Ka. Mul on sama arvamus neli, aga kui ei lubata? Kaheksa Ma ei tea. Üheksa. Üheksa ja väga oluline põhimõtteline küsimus, kas maaväliste tsivilisatsioonide Nendega on saavutatud teaduslikult tõestatud kontakt? Ma arvan, et seal tuleb üllatusi, ma arvan, et me lihtsalt otsime valest kohast, et tegelikult saame mingi kontakti mingi asjaga, mida me ei teadnudki, et see on üldse elus, et see on siin juba ammu ja see on juba ammu, siis ma arvan niimoodi, et lihtsalt teadvus peab järgi jõudma selleni, et nad suudavad sellega kontakti võtta, noh, väga hea. Suur aitäh. Tõnis kahu, Jaanus Rohumaa, Daniel Vaarik, see oli tagasi tulevikku. Nii on eakad