Eikellegimaa. Tere õhtust, head inimesed, raadio kohe eetris on nüüd kuuldav järgneva tunni jooksul. Iga nädal on eikellegimaa Cameroni tunteis ette mängitavaid muusikapalasid juurde jutustatud lugusid, mis mõlemad nii lood kui nood lood, kui laulud on veidi lühemalt, kui nad enamasti laulnud varemat. Esimene lugu, mille mina lahti, kus need teile kohemaid Underi ära räägin, on samuti lühikene, aga samuti kaunis kummaline. Nimelt Nuhja emme abiellusid, olid nad ise õieti alles lapsed, papsoni 18 emps oli 15, mina olin tolleks ajaks juba kolmeaastane. Tsitaadile lõpp. Sest et, et ei tekiks kellelgi vääritimõistmist. See lugu ei ole nüüd mitte minust vaid nõnda on kirjutanud oma iseäraliku tütarlapsepõlve kohta lauljanna, kelle laudad laulusid loomulikult eelkõige tema enda esituses aga samuti mitme hilisema praegusaegse naisvokalist laulduna. Heal meelel pakub kuulata see saade. Mis puutub tulles sisevärki mälestusse, siis väga võimalik, et ta lühike lugu on mõnevõrra liialdatud. Sestap liialdused, müüdid uskumatute, Nende seikade tegelikkuse segunemine ning kõrghetkedeks kolan perioodide hilisem üle paisutamine. On ilmsesti paratamatud nõnda legendaarsete kujude puhul, nagu kunagi oli seda tema tänase saatetunni naisstaar arvatavasti kõigi aegade parimaist paremaid lauljanna oma hiilgeajal kindlasti erakordsem džässi lauljanna oma eluajal samuti praegugi oma salvestustel. Laulja, kelle sisendusjõuline hääl ja jäljendamatu esitus võisid sageli lausa kergekaalulisi tühiseidki palakesi muuta, võrrataks Pärniks dringist seitsmendal aprillil 1915 baltimooris meerinandis Ameerikas. Ta suri kõigest 42 aastasena üksiku ja hüljatuna ja haigena maailma muusika pealinnas New Yorgis. Ta oli Billy Holiday. Toosama laul, aga viimati juba teine lauljanna sinitokollari Klumisse andi õieti võt, tema esituse lõpuosa ja ometigi pilli Holide jaamast oleks erinev. 92. aastal küsisema kenasti ja põhjalikult ja väga isikupäraselt kirjutatud artiklis Briti muusikaajakirjanik Enn Veldi Holiday kohta. Kas meenub neile esimeses järjekorras tema rõõmud, ränki elukäik või meenuvad kõigepealt tema lauldud laulud või hoopiski kas pole, kas ei peaks olema tema lauldud laulude võimsaim mõju sootuks selles, et need seesuguse sunduse valida ühe või teise legendi ja laulja lauldu ja mõista antu vahel hoopis tühiseks muudavad temani otsekohene tabavalt esitatud küsimus millele igaüks arvatavasti Woody oma jõudu mööda vastane pole tegelikult aegunud tänapäevalgi. Laulja ja tema lauldus avastamine on enamasti väga kahtlane naiivne tegevus Billie Holiday puhul, aga kummatigi võivad mitmed palad ka sellised, mis kellegi teise poolt alla kirjutatud. Ta ta noh, olid esitusele väga autobiograafilise varjundi. Samas kui kõnelda 30.-test 40.-test 50.-test aastatest pälvisid harida ei elulugu ja tema lauldud erinevatel perioodidel väga vastandlikku tähelepanu oli aegumil publike press tema muusikast suurt ei pidanud. Küll aga võtsid nad samal ajal ohtrasti ruumi aega kõnelemaks kirjutamaks ja ikka kurjal toonil kangetest jookidest veel kangematest droogidest, mida ta tarvitas kahtlastest mees tüüpidest tema elus. Kõige varasemad salvestused filiaali teilt pärinevad aastast 1933 siis, kui ta salvestas kaks pala. Neli kuud mõni orkestriga. Meie saate kõige varasem lugu aga on pärit 1935. aasta juulikuust ja seal lugu nimega Vot lit lummuunlantkendu. Mängib modernse saksofoni, kunsti üks rajajaid ja suurepärasemaid meistreid, ori, meheslastru jaog, mees üsna väheseid oma suguvendade seas. Üks neist vähestest meestest, kellel Pille oli teie elus oli ta karjääri juures või tema muusikas kaalukas osa oli kanda ja kes seda kurjasti. Ta ei kasutanud kuuldud teemat ja siis poiss oli mais viu, salvestas jalg 1009 45. aastal New Yorgis seega 10 aastat pärast seda, kui nad Billie Holiday ka esmakordselt kohtusid. Pärast seda, kui neid oli seda, kui neist olid saanud juba väga head sõbrad. Nende elupäevade lõpuni jäi nad headeks sõpradeks. Algul oli see, kes leediks kutsutud pilli olid, eile andis hilitava hüüdnime leidin. Tei. Samuti jäi Youngile külge alatiseks Billy Holiday omistatud au paklik prees ehk president jängija Holiday kaks sugulashinge, mida teie näiteks väitnud, tsiteerin mulle enesele, tundub hoopiski, et ma mitte ei laula, vaid just nagu mängiksin saksofoni või trompetit. Peen improviseerida nii nagu Lesteri au või nagu Louis Armstrong või kes tahes teine, keda ma imetlen. Samas on alati tunde asi. Ma ei või kannatada seda, kui lauldakse ära lihtsalt kõik loodid, mis Lawson loodakse korralikult, aga sellest jääb mulle väheseks. Mina pean iga viisi iga laulu enda omaks tegema. Eks taolisi laule, mis eelnevalt oli olnud lasteriangi kunagise konkurendi, teise suure teo saksofonistiga Human Hopkinsi öeldud firmu pala kõlab nüüd kohe sümborjend soul vil. 1935. aasta augustist algas Billie Holiday lauljakarjääri üks tihedamini dokumenteeritud, see tähendab salvestustega täpsemalt esindatud periood ja see kestis 1942. aastani ning sellel ajavahemikul mindistaski Billie Holiday need umbkaudu 100 laulu, millel ehk eeskätt põhineb tema erakordselt ja teenitult kõrgemal maine. Kahe kahepalgelise saatuse tahtel saatuse iroonia tahtel oli enamik neist paladest lindistatud küll üsna kiirustades ja üliodavalt tavaliselt väikesearvuliste saategruppidega, mis koosnesid muusikust, kes parasjagu juhtisid käepärast olema. Kaebalgelise saatuse tahtel aga juhtusid Billie Holiday salvestustel käepärast olema, kaasa tegema tihti tolle aja parimad džässimehed. Webster kui nimetada vaid kaht saksofonistiga suuruse pilli, paremaid salvestasime, on tehtud teni Wilsoni orkestris. Ning mis tasusse puutub, siis iga salvestuskorra eest väidetavasti maksti Billie Holiday tollal 25 kuni 50 dollarit. See oligi enam-vähem kogu tasu. Ja nõnda valminud heliplaate osteti tollal keskeltläbi Vastcon 1000 eksemplari igat praegu rohkem kui pool sajandit hiljem. On moodsamad laulud või täpsem olles nendesamade laulude esitused Billie Holiday esitused leidnud ilmselt miljoneid kuulajaid võib olla kümneid miljoneid andunud kuulajaid üle kogu maailma. Taas võimalus võrrelda omavahel kah kaunis naishäält. Veel kuulda oli 90.-te aastate keskpaigast väike dokument väljavõte sellest, kuidas laulis kössi kuni palav laukeegi. Teine kui geid pluss pool sajandit varasem esitus on peagi tulekul. Ja korraks põikame tagasi tollesse aastasse aastasse 1935 liidile Holiteedigi kaasa lühifilmis Rhapsody põlek Krusty Clintoniga ning sama aasta kevadel debüteeris edukalt New Yorgi legendaarses Apollo kontserdisaalis. Politseid reklaamiti tollase New Yorgi ja Apollo kontserdisaali populaarse konfransionärkuupery soovitus oli kui erakordset artisti, kelle esitatu ei ole lihtsalt bluus. See on midagi, millele keegi ei oskagi nime anda, aga igal juhul on see miski, mida peab kindlasti kuulma. Laul sai Billie Holiday menukaks osutunud debüütkontserdil Apollo üheks lisapaladest. Siin on ta 1935. aasta salvestuseks. Võta ükskõik milline parimast pillihallide lauldud taladest püüda seda omamoodi teistmoodi ümber teha, siis on alati kahtlemata iga laulja jaoks julgustik. Talusteifruut veider viidi, mida tõlgitsemas sai ennist kuuldud Briti grupi siukseid. Tanžis olid riigikogu repertuaaris veel sootuks eriline koht. 1938. aastal, kui Holid ei tule talle pakutud tekstile tolle aja kohta pretsedenditut skandaalset eemal ja paratamatult seega ülipoliitilisele Ninghimis vastasele tekstile meloodia kirjutas, ei soostunud ükski suurem firma seda laulu lindistama. Salvestuse avalduse järgmisel aastal Väike-kompanii komandör Music ning sellest sai Billy Holiday kuulsaim laul. Seal esimestel kontsertettekannetel väideti paramõju olevat olnud kuulajale suisa šokeeriv. Laulu tekst oli seda kindlasti. Lisaks oli teie armutu sisseelamine ja tema tollal kõrgurmis hääl tegid ilmselt veidrast hüljest tõesti vapustava kogemuse. Viimaste nootide hajudist täitis saali ränkrovski vaikus. Nii oli see kõige esimesel esitusel New Yorgi kriis, virishik Tubiske saajeti Mil enne kui pikk-pikk tardumus laulu lõppedes kodus ja kostis esimene hõre, justkui ehmunud aplaus. Billy Holiday oli tõimeri kartnud, et rahastada selle laulu eest sealsamas vihkama hakkab. Läks vastupidi. Edaspidi hakati hoolililt kõige enam ootama lausa nõudma nimelt seda laulu. Kui parapolnud kavas püüti seda välja plaksutada lisalugude ajal ning võib vist üksnes kujutleda, milline äraspidine olukord pidi see olema lauljanna kui tema laul, mis oli ilmselt sündinud süngest üleelamistest, vapustusest, jõudsemast hingepiinadest muutus Pill temast olenematult mõnes tähenduses justkui iga kontserdi oodatud tõmbenumbriks. Steis fruit oni. Ehkki veidi kummaline on selle laulu puhul seesugust väljendit kasutadagi, aga siiski streisruut oli tollal tõepoolest hitt. Aegade jooksul on kinnistunud nimetus omane komme, et millegipärast peamiselt on need mehed, kes kirjutavad laule, mida naislauljad laulavad. Olgu jutt siis kunagistest kindlal hälli, patrimad annakestest või mistahes ajajärgu parimaist armuvalulaulule, Pauliannadest, vokaaldžässikuninga, halladest, prioalolladest ja kui kõik nad on, saavad oma laulud nii-öelda mujalt. Teisalt veider küll, eriti veel täna päeval võetakse naisartistid tõsiselt, enamasti aga siis, kui temake on laulud või vähemalt nende laulude sõnad ise kirjutanud. Miks nõnda, hüüatab retooriliselt. Bemmen tolles samas eelpool tsiteeritud artiklis, mis kaunis mitmest küljest ja omapärasest vaatepunktist vaeb Billie Holiday lauljakarjääri mitmeid erinevaid momente. Ning mõni hetk naiste ja meeste kui esitajate autorite vahekord on seesugune, nagu ta pikka aega on olnud aga, ja tihtipeale tulemuslikult ja seda mitte üksnes meeste arvates ja isegi siis või isegi eriti siis, kui seesugune vahekord põhjustab, esita ei anna isiksuse kahestumise laulu ja laulmise kirjutatu ja esitatud kirja pandud ja võid mõista Alt vahel. Tere rõivaks erakordse oleks näiteks aru Peeemmbeeemmel seisusest olulisest vahekorrast just pilli Holideid olevat. Ja arvatavasti Billy Holiday näide seisund Ongi sest Holiday andis uue ja vahel ka ainukese tõelise elu sadadele kümnetele paradele. Ise kirjutas ta üsna harva muusikat, üks neid harvu kordi on pillis. Billy Holiday häält, selle paindlikkust, tohutut varjundirikkust ja mällu sööbinud tämbrit ning lauljanna ilmlõpmata nõtke rütmitaju ja vahetut emotsionaalsust on kõrvutatud tihti Lester Jangi saksofonimänguga Engist Jaanilisteni saates mõlemad põgusalt juttu saksofonistiga mõjubki peale striangi Holiday stiilile kahtlemata oluliselt mõju avaldanud Billie Holiday oli tõenäoliselt esimene naislaulja vististi üldse esimene džässilaulja kes sihikindlalt võttis üle nii-öelda saksofonistlikule laulmismaneeri, see tähendab, kelle fraseerimine meloodiate liigendamine järgis oma aja saksofonist stiilivõtteid. Lisaks uniga vahest esimene vokalist, kes sai üsna ruttu aru, ei, oskas oma arusaamist kindlasti kunstiliselt ära kasutada. Et laulja, kelle päralt on mikrofon, ei saa ega tohigi oma häälega ümber käia enam nõnda, nagu tegid seda helivõimenduse eelse ajast lauljad. Pillehaanili varasemad salvestused võivad olla mõnevõrra tuhmid puht helitehnilisest küljest krabistada, kahisidega sahistada ja nagistada, aga Holiday erakordse hääle lollus peaks kostma kõigist neist väikestest küladest läbi vähemasti nende kõrvu, kes kuulata, vaevuvad peaks kostma väga selgest. Aeg on järgmine palad. Ajend teist korda laulduna Silvi Vraidi poolt Urmas latikas klaveri saatel. Aga, aga ta oli ka viimane kord täna, kui Billy Holiday esitasid teiste naisuke ristidega kõrvuti, seatakse järgnevalt hoopis kõneldakse pilli Haliteist, kõrvu meestega mis ausalt öeldes sellega ennist vihjatud on mõnevõrra rusuv teema. Sest et peaaegu kõik isased inimesed, kes neid ei heitlikust ilusti järgemööda läbi käisid ja kindlasti aga pea ühtviisi abitud sõltus, kohtlesid teda üsna ühtivisi, sandisti matkas lihtsalt tõid läbi tema raha või panid sellega plagama või üritasid, kui oskasid Holiday abil mingit muud niimoodi, nagu millegipärast öeldakse, elus edasi jõuda. Ise sa tegid nii mitu-setu muusika eest, rääkimata mõnestki uulitsapetist ja vähemalt ühes suurema kaliibriga mafiooso, kes kõik lauljamale mehe võime aseainest olid ja kaudselt või otseselt sellele rängasti kaasa hävitasid, et Holiday, eriti 40.-te aastate keskpaigast saadik üha enam kõige krõbedamast tuli veesti kõigele aastavamast hallutsinogeenide valikust tuge otsis. Üldsuse silmis Bratus väärsete kodanike nimekirja sattus ta tervis üldiselt ja eriti seal räsitud said lauljakarjäär mitmel korral väga küsitavaks tundus muutuvat. Billie Holiday, nii väidetakse, polevat olnud nende kunstnike killast, kes endise eneseusaldusega silma paistavad. Ja see väide võibki olla vägagi tõepärane. Ta vist tõesti paistis pidevalt vajavat kõrvalt aitajate. Paraku olid need valikud need inimesed, keda ta enda lähedusse lubas, üsna sageli saatuslikud ebaõnnestunud. Ja selles valguses võiks I love my möll olla oma toonilt teravat, irooniline või koguni sarkastiline, suisa mürgine. Aga Billie Holiday esituses ei olegi seda ometigi. Ja võib-olla selles kummalises vastuolus on see laul mandavas kuulates veel iseäranis imelikku kaastähendust. Keel kõne ja sõnad kinnile Camitsaid me kõik kogeme, kogeme neid kammitsaid päevast, päevadest öösse tervema inimliku elu. Ometigi see, kuidas mõni laulja kogeb sõnade ja sõnadega kirjeldatava seletatava maailma ahistust. Sellest osa saada omamine võib mõnikord vält olla enamgi kui mistahes ülima koolitarkus. Seesuguse haruldase laulu, kunsti ja kuulamiskogemuse võrratu väärtus seisneb ilmselt selles, et nende laulude kuulamise järel muutub meie arusaamine muusikast ja see, kuidas me kuuleme mis tahes muusikat edaspidi arvab taas Briti IM bemmen arvab taas seda pilli Holi teile mõeldes. Imelik, et kuulates tähelepanelikult näiteks 1958.-na aastal keelpillidega salvestatud võlaitsiisitud kett, mis peagi seda saadet lõpetama ei pruugi mitte iga kuulaja-briki kirjamehe arvamusega, mis kaunikesti ka selle saate tegija arvamusega kokku langeb, päriselt nõustuda. Ja tõesti hallide viiendate lõpu palades, aga ka juba neljakümnendatel aastatel lauldud lugudes võib tihti märgata, kuivõrd noh, olid ei hääl kannatada saanud ikka kõige selle läbi, mida elas läbi lauljanna ise. Ometi on terav, kordumatu, tunnetuslik ning minu arvates olemas ka neis oli teie viimaste aastate lauludes, mida ta ise tegelikult oma õnnestunud õnnestamateks pidas. Onu järel, mis tuleb, saab eikellegimaa selleks korraks otsa. Eikellegimaa tuleb jälle kuuldavale nädala pärast siinsamas ja siis juba teistsuguse muusikaga mina lindid, kus nats kohtumiseni samal ajal samas kohas nädal aega hiljem.