Ei ligimeste Eva, ETV hästi usaldada, temale usaldanud jah, oli usaldanud, kuigi ta oli täna öösel midagi seesugust uneski näinud. Tõsi, Ühes kutsuti ta küll ungari keeles, et oli nagu, annaks, oli ungari keelt. Unes ei jäänud ühtegi vastust, võlgu oli vastanud paralleeljooni viis miinuse peale. Kui teda ette kutsutaksegi, usud oma kõrvu ja vaatab ringi. Äkki juhtunud ime, äkki oli see ainult keeled ette ängistav luupainaja, et just teda nimetati. Ja nüüd ta ärkab sellest unest. Siis võtab ta pingilt pakki vihikuid pinkide vahelist kitsast käiku mööda. Tahvli juurde minnes kordab ta. A pluss B kord A miinus B võrdub A ruut miinus B ruut. Seda ta küsib kindlasti küsib seda, kui ei, küsi seda, lähen sõjakooli. Samas ta komistab ja pillab pisikut, ma. Kuidas siis seal kükakil neid korjab, kostab selja tagant obligatoorne naeru puutsak, mida keegi ei vaigista. Halb õpilane seisab väljaspool seadust, tema üle võib naerda. Õpetaja istub ja tõmbab märkmikku enda ette. Silmitseb seda halb õpilane, kordab endamisi kramplikult. A pluss B korda. Ja võtab kriidiõpetaja, silmitseb teda. Olete valmis? Küsib õpetaja. Ja. Ja miks ta ei peaks valmis olema. Surm, mõistetugi seab end valmis, võtab vastu viimse õnnistuse, laseb juuksed maha ajada. Kirjutage siis, halb õpilane, pöördub tahvli poole. Veerud miinus pluss-miinus ruutjuur p miinus ja see korda kaheksa. Ja halb õpilane hakkab kuulekalt kirjutama ning kordab valjusti. Mistan, kirjutanud. Ta kirjutab, kirjutab Loa kõnes, ta teab, millest on jutt, näeb, et talt midagi tahetakse. Nii nagu tol ööl, kui ta uinus tema kõrval ega taibanud mõhkugi, mis see kõik tähendab. Õige, ja ta aimab läbi udu, mingi ruutvõrrand. Aga mis peab tulema? Ta kirjutab ilusasti aeglaselt, kalligraafiliselt paisutab nelja saba, kustutab hoolikalt ühe jupimurru joonest, käib ekstra selle jaoks aknalaua pealt käsna toomas. Võidab aega, võib-olla heliseb kell või juhtub midagi. Kuigi kaua ei saada siiski seal poodiumile etendust anda. Need numbrid veel ka võrdusmärgi paneb ta ilusasti aeglaselt paika ja seda teeb ta nii nagu teised kõrgemad olendid, nagu mõni hea õpilane. Ta kirjutab veel arvu, et sõjakoolis peavad väga vara üles tõusma, turgatate läkimate peas. Selle eest aga saab leitnandiks. Võib-olla läheb ta Juumesse. Samal ajal kihutab ta ilusasti aeglaselt. Ikka veel ei ole ta lõpuni jõudnud mõni asjasse pühendamata isik, kes jälgib seda stseeni, võib uskuda, et vastab hea õpilane kuid asjatundlik inimene teab juba, mis tähendab, kui keegi maalib niisuguse lõputu hoolega kahe saba ümberringi surma Paikus, õpetaja liigutagi. Nüüd tuleb rääkima hakata. Ruutvõrrand alustab ta tõsiselt ja vaatab pilusilmi terava tähelepanuga tahvlit. Ruutvõrrand kordab ta inimese kombel seda sõnumit ja sellepärast, et ei tea, mida tahab öelda vaid pigem sellepärast, et valib ja kaalub lõputu ütlemispoolise seast kõige kohasemad kõige tabavamad, kõige. O õpetaja teab juba, mis tähendab olete õppinud küsita kalgilt, palun, härra õpetaja, ma olen õppinud. Seda ütleb ta muidugi välkkiirelt, verine tõrksus, mässuline ahastus, väreleb ta hääles õpetaja laiassestiga. No kuulame siis, halb õpilane tõmbab sügavalt hinge. Ruutvõrrandi saame esimese astme võrrandis sel teel, et korrutame kogu võrrandi. Ja nüüd ta räägib midagi teise lause juures loodab ta, et teda katkestatakse. Piilub vargsi õpetaja poole, see vaatab, aga liikumatu näoga, ei lausu musta ega valget. Vaikib ometi teab halb õpilane väga hästi, et see ei või olla õige, mida ta räägib. Miks siis õpetaja vait on seal õudne. Ta hääl hakkab värisema. Korraga näete, õpetaja võtab märkmiku, ta kahvatav ja alustab peadpööritava kiirusega ruutvõrrandi saame lihtsalt, nii et võtame, palun, härra õpetaja. No ma olen õppinud. Ütleb õpetaja kõlavalt. Mis see on veel, keegi kutsutakse ette, temaga lõpetati, mis on, näed und. Tuttav võrrand, alustab ta uuesti ähvardavalt. Erne polgar tuleb kärmesti ja võtab tahvlit teises otsast teise kriidi. Ruut, palun, härra õpetaja, ma olen õppinud. Keegi ei vasta. Ja nüüd ta seisab seal üksi hulga keskel nagu saarel. Aga ikka veel ei lähe ta kohale talle. On öeldud, et vingukohale õõnsa ja laastatud, põlatud südamega seisata seal talle pole öeldud. Öeldud ta vastab veel praegu kohale minna jälle pingiridade vahelt läbi. Ei, Pigendas seisab nagu idioot. Käsik käperdas tahvlil pooleli jäänud võrrandi rusude keskel, nagu alla kukkunud lendur mootori purunenud silindrite kohal. Teine poiss juba, vastab, ta räägib midagi paralleeli joontest. See on nii võõras ja imelik nagu kõik, millega nad siin tema ümber aastaid tegelevat lõbusalt ja paindlikult ja häälekalt. Ja millest tema pole iial midagi taibanud. Mõne lause on ta siit-sealt tabanud ja sellega on ta ujunud. Ja nii ta nüüd seisab. Ikka veel jälgib aupaklikult, mis teine räägib. Noogutab vaheteval heakskiitvalt, näitab vähemasti sellega, et on õppinud vahel isegi arglikult häält helitades lootused, teda küsitakse ka ainult tasakesi, et kohale ei saadetaks. Vaikib siis jälle vaguralt ja kuulab, kummardub ettepoole, võtab vastamisest osa, ulatab kriidi, kohmerdab pasta ümber, sosistab talle midagi valjusti, mitte selleks, et aidata, vaid et õpetaja kuuleks, eta, sosistab, tähendab, teab. Ühesõnaga. Ta ei anna veel alla. Siis aga raugeb ta jõud. Ta jääb vakka ja mõtleb veel kord sõjakoolile. Tema uduses ajus kajavad kaugete häältena kära, kriidikrigin, näod hajuvad ja silmapilguga näeb ta selgesti lõpmatust, mille kohta vastaja äsja väitis, et paralleeljooned seal lõikuvad. Ta näeb lõpmatust midagi suurt, et helesinist paremat kätt on väike majake, millele on kirjutatud sissekäik neljandasse lõpmatusse. Majas on varnad, kuhu paralleeljooned riputavad oma mütsid, siis lähevad nad edasi tagatuppa istuvad pinki, tervitavad rõõmuga 11 need paralleeljooned mõistuse, headuse ja inimarmastuse lõputus klassis, kuhu tema iialgi ei saa. Selles järgmises klassis, kuhu tema rahul oldava edasijõudmise tõttu iialgi ei pääse.