Vanasarvik oli klassi pugenud. Hommikul tulime, leidsime eest uue prügikasti, ilus suur prügikast, poleeritud otsekohe selgus, et sellesse võib end täiesti mugavalt ära mahutada. Praht võetakse sealt loomulikult välja ja seatakse ilusasti kaane peale nähtavale. See nõuab kunstimaitset ümberringi võrdses kauguses leiva koorukesed keskel nagu mingi. Igaüks sätib midagi, hobune rauatüki, sulepea prahinäitusele pida sissepääsumaksu eest, näitab Deckner. Teisel vahetunnil puhkeb ootamatult sedeli riputamise epideemia. Esmalt ilmub käelemeni seljale lühike teadaanne, mis kuulutab, et antud isik klassifitseerib endi Isliks ja tahab seda eriteadaande asemel pidevalt reklaamida. Kälemenile aga sosistab keegi kõrva, et me oleme otsustanud Roobosile sedeli sappa torgata. Käleman irvitab endamisi ja torkab peatselt samasisulise sedeli hobusile sappa. Roobus irvitab veel viis minutit koos meiega Kälemeni sedeli üle. Käelemann kastab juba naerust, pisarad silmast. Hirnomine võtab hoogu, muutub ikka üle, imelikumaks paisub orkaaniks ja. Siis leiutab keegi järgmise tüki. Minnakse näiteks auvere juurde, kes viksilt midagi kirjutab. Joostakse lõõtsutades klassija, sikutatakse teda tormakalt, rõõmsa erutatud näoga googeldades hingeldades käisest. Tule, tule, kähku. Auer tormab minema, midagi taipamata. Mis on, mis on juhtunud kuu pärita ärevalt jahmunult ja annab oma jalgadele valu. Teine ei vasta, veab teda, aga lõõtsutades läbi koridori tormab temaga üles kolmandale korrale. Auri peast sööstab välgukiirusel läbi mitmesuguste võimaluste kinofilm. Onu on tulnud Ameerikast. Teda kutsub direktor, sest toimus õppenõukogu koosolek ja õpetajad jõudsid lõpuks otsusele, et see au ver on kogunisti erandlik, mõistetamatu geenius, missuguse sünnitab ajastu vaim vaid kord sajandis ja selle tõttu tuleb tal otsekohe välja anda küpsustunnistus ja 1000 krooni stipendiumi vastava piduliku kõne saatel, mille peab direktor õpetajate toas. Teda kutsub haridusminister, kes on praegu õpetajate toas nimelt tema pärast tulnud, sest keegi on talle saatnud Augeri viimase Ungari keele kirjandi, mis loeti parlamendis pisarsilmil ette ja valitsuse esindaja soovib nüüd aurilt kätt suruda. Teda kutsub joonistusõpetaja, sest üks rikas metseen on näinud tema seep joonist stiliseeritud leht ja tahab seda 30000 krooni eest linnapargi festi panoraami asemel osta, mis asja oksjonil maha müüdi? Annan isegi 20 eest torkab Auverele kiiruga pähe, kui lõõtsutades neljandale korrale jõutakse. Siin korraga laseb teatetooja, kes pole sõnagi lausunud Augeri käe lahti hakkab rahulikult trepist alla minema. Au ver käib tal imestunult kannul. All trepi otsas seisab juba kogu klass ja hirnub. Au jääb silmapilguga seisma, ütleb siis tulivihaselt loomad ja läheb silmnäolt all. Minuti pärast hirnub aga üle kõige, kui Roobosiga tehakse sama nalja. Vahepeal on võlatahvlile joonistanud härra õpetaja köökioshini aluspükstes aga silinder peas teisele klassi käitumise kohta ettekannet tegemas. Joosep, teine urgitseb nina ja Sacherlint ulatab köökrošinile ühe pudeli. See tänab alandlikult ja võtab pudelist tubli lonksu. Zaitsjak lõugab, et teda ei lasta õppida. Lõpuks võtab ja istub uude prügikasti, tõmbab kaane kinni nii ja hakkab läbi nina laulu jorutama. Lahk annab märku, kõik jäävad korraga, vaike tõusevad püsti. Saidžek pista pehmemalt pea välja, arvates, et õpetaja on klassi tulnud. Metsik Herdamine litseks sülitab põlglikult üle kasti serva, tõmbab kaane südametäiega kinni. Nüüd aga astub kögöš siin tõepoolest klassi surmavaikus. Korrapealt tuleb meile kõigile meelde Zaitsev, kes istub prügikastist. Zaitsake ei lase endaga enam teist korda otsa võtta ega liigutagi. Nüüd järgneb kohutav tund. Kogu klass on üksainus lainetab vahelihas, millele tappev hirmine koletu jõupingutusega peale pressib. Allasurutud hirmumise kõrvetav palavik tuksleb veri punastel nägudel ja meelekohad on lõhkemas. Kogu klass on kummargil pingi kohal vaikus, mille põhjas väreleb juhusliku lõhkemise õudne viirastus undab ärritavalt kõrvus ja on veel vahvaid jultunud kaelu, kes pingutavad seda kriitilist meeleolu. Väike-Lõõl poeb pingi alla, hõivab neljakäpukil mugavalt ringi, roomab läbi kogu klassi, sikutab järjest meie jalgu. Prügikast võpub kahtlaselt köökashi, selgitab kõrgendatud häälel Joosep, teise Väärt omadusi. Tagant müksatakse. Üks sosistab mulle kähedalt kõrva. Ettevaatust. Läheb pingi alt. Ta on juba siit neljanda pingi all. Kõik tõmbavad jalad pingi peale, endal suu koletust naerust võbisemas. Ahastades püüan ma tähele panna, et oma mõtteid mujale suunata. Köök seletab innukalt, kui ilus olla Joosep teise poolt. Et ta ühe suletõmbega muutis ära kõik oma korraldused. Emmalise Joosep, teine ütleb reegli Maier viimasest pingist uskumatult sügava kõhuhäälega. Auer kirjatab valjusti, lööbell on temani jõudnud ja näpistab teda. Vaata, ütleb keegi minu kõrval. Köökershnil on üks jalg lühem kui teine. Mu silmad on pungis peas. Nüüd on läbi veel üks silmapilk ja tuleb plahvatus. Sel hetkel teeb õpetaja järgmise nalja. Kunagi pole olnud ühelgi andi kirjanikul niisugust mõju publikule otsekui tammi purustanud. Suurvesi lajatab valla Zirnamine. Mitu minutit, vähklemen naeru käes vabanenud korrisades. Õpetaja vaatab meid imestunult ja naeratab üleolevalt. Endamise otsustab ta, et tema huumor on rabav ja vastupandamatu.