Kuidas pillasid keisrilt saadud raha maha, joovad sealjuures oma jalad ära segavad ja neid enam ära ei tunne. Kuid lõpuks jälle igaüks omad jalad kätte saab. Pärast seda, kui keiser oli ära sõitnud ja kilplaste suurema rahasumma kinkinud otsustasid need selle raha enne koju tagasiminekut külas ära kulutada. Niisiis kappasid, näed oma kepphobuste seljas lähemasse külla, kus nad jõudumööda purjutasid. Ja kui nad küllalt olid söönud jai, joonud end siiski veel pisut raha järele oli jäänud, millest nad lahti tahtsid saada. Tekkis neil korrade himu, küla haljale Luhele jalutama minna, et seal teiste kõrgete härraste kombel aega veeta ning toitu seedida ja niimoodi uue kõhutäie vastu valmistuda. Nõnda läksid nad koos välja ega unustanud ka pudelid head veini mõnda leiba kaasa võtmast, et nende mahutusele kuumuse käes kogunisti ära ei kuivaks. Hiljem enam veini kinni ei peaks. Heitsid rohelisele murule külili, jõid kuni õhtuni välja ja käitusid nagu jõukad linnamehed vaatamata sellele, et nad olid vaid talupojad. Kuna neil kõigil olid ühte värvi püksid jalas ja nad juues jalad omavahel vaheliti olid ajanud, nagu seda mõnikord juhtub, siis nüüd, kui nad tahtsid koju minna, ei suutnud neist keegi enam oma jalgu üles leida. Sest kõik ei olnud, olid ühesugused. Siin on siis istusid murul, vahtisid üksteisele otsa kusjuures igaüks kartis, et teine võiks tema jalad ära võtta tema jälle võõra omad endale saada. Sellepärast tundsin suurt hirmu, kui nad nüüd niiviisi üksteisele otsa vahtisid ega teadnud, mida ettevõte. Vaata. Seal tuli juhuslikult teed mööda mees hobuse seljas, mitte Eesti seljas, nagu kergesti arvata võiks. Kirplased kutsusid mehe ligemale, kaebasid talle oma häda ja palusid tal midagi teha, et igaüks oma. Ja tal polevat vaja millegagi kokku hoida, sest vaeva lubasid nad suure tänuga ausalt tasuda. Mees ütles, et see seisvat tema võimuses tuli hobuse seljast maha ja lõikes endale hea ning tugeval Wembla sellega asuste kilplaste hulka ja hakkas järgimisi nende jalgu peksma. See aga, kelle jalgade pihta lõi, hüppas kärmesti püsti ja kohe olid tal omad jalad käes sest võõras mees rina talle üles leidnud. Ainult üks kilp plane jäi murule istuma. Ärme härra, ütles ta tassis, mina ei peagi oma jalgu kätte saama. Kas te siis minu arvele ei tahagi raha teenida? Või peaksid need siis siin minu jalad olema? Võõras kostis. Oota, las ma vaatan järele ja tõmbas ka temal ühe hästi tulise selle peale karges viimane mees püsti. Ja niimoodi olid need kõikuma jalad kätte saanud. Nad olid rõõmsad, andsid mehele suure jootraha, astusid kodu poole, jal lubasid teinekord oma jalgu paremini hoida. Kuidas üksgilplane oma hobust tahtis säästa? See aga ikkagi otsa sai. Kuna peremees kilplaste au püüdis päästa. Üksgilplane oli kuulnud, et kellelegi ei tohi liiga teha. Seepärast oli tal iga kord, kui ta pidi jahu vedama, sest et ta oli ameti poolest Mölder tublimaid paljude omasuguste hulgas kombeks, hobuse selga istuda ja vilja või jahuga täidetud kotid oma turjale võtta, et vaest looma mitte ülemäära koormata. Nii mõnigi härra või proua ei teeks seda isegi mitte oma teenijatega. Jah, kui neil oleks võimalus teenijaid ees, näiteks muute ei hakkaks nad kaua ootama. See kilplasest mölder sõitis ühel päeval üle põllu kodu poole. Äkki nägi ja kuulis ta puu otsas võõrast kägu kilplase näoga võidu kukkumas. Enne seda olid nad juba tükk aega kumbki võidu oma puu otsas istudes vastastikku kukkunud. Kui nüüd kilplasenägijaid võõras kägu on kilpla käevast kukkumises üle ja juba oma 15 korda kukkunud tuli ta vihaselt hobuse seljast maha, ronis puu otsa oma käo juurde ja aitas tal nii kaua ja palju kukkuda. Kuli võõras kägu oli võidetud ja minema kihutatud. Vahepeal aga tuli sinna hunt, murdis puu all seisva hobuse maha. Ent ikkagi tahtnud kilplane enne alla tulla, kui võõras kägu täielikult minema aetud. Seepärast pidi ta pärast jalgsi Koju ratsutama. Aga niipea, kui ta koju jõudis jutustest kõrgeaulise nõukogule, mida ta kilplaste au ning kuulsuse nimel oli teinud ja kuidas ta oma kägu võõra käo vastu kukkudes oli aidanud. Sealjuures oli ta pisut kahju saanud, sest ajal, mil ta raugematu hoolega võõra käo vastu sõdis, oli hoit, pagan teda võtaks, tema hobuse maha murdnud. Seda tahtvat ta neile teatada lootuses, et nad teda uue hobuse muretsemise aitavad. Kui kogukonna vanem ja teised kogukonna liikmed oma kaaslase kõned tulid kuulnud, pidasid nad vajalikuks otsustada, et see, kes nii virgald ja tõsise hoolega kogukonnad au ja nime eest vaeva näinud ei tohi sealjuures isegi kahju kannatada. Seepärast otsustati talle kogukonna raha eest uus hobune osta ja veel natuke raha austuse märgiks juurde lisada. Ja nõnda sündis.