Enne kui vanaema viib või anuma keldrisse ja hakkab pesema Kirnu. Ta alati teeb igale lapsele ja vanaisa legi ilusa võileiva nii-öelda uudse prooviks. See on pidulik silmapilk vana paju all. Veidi elevust toob see jäi see ainult see, kui Pajult langeb kolletanud leheke ja peatub otse minu võileival. Kui ma siis küsivalt vaatan üles, puhkevad teised naerma. Ja kui vanaisa seepeale veel ütleb, et vaata, Andres, sulle anti veel midagi võileiva peale ka. Siis läheb naeruhoog päris lahti. Väike kristjan kilkab ja eksib ühel jalal, kuni pillab oma võileivamurule. Muidugi võine külg allapoole. See on juba tõsisem lugu ja poisi suu ümber tõmbub Dovine. Etame appi. Ettevaatlikult, tõstame magusa pala maast ja ulatame kahjusaajale tagasi. Kuid Kristjan ei taha seda enam vastu võtta. Vägisi kipub vahetama mõne teise omaga. Tavaliselt lepib ainult vanaisa sellise kaubaga, kuna teised oma võileivad kärmesti peidavad selja taha. Noh, kõik ju on sellega nõus, et Kristjani võileival pole midagi viga. Et see koguni on suurem ja paksema või korraga kui teistel, ent vahetada ei taha keegi. Aga vanaisa hammustab suure suuga. See tükk tõesti olevat endisest maitsvam, sest Christian kastnud ta saksa soola sisse. Ütle vanaisa, küsin, kui vana on see paju? Asse paju vaatab vanaisa puu tihedasse oksastiku. See on juba kaunis vana, puukõne, aga ometi pisut noorem kui mina. Kui ma siin sama suvastil olin alles noor sulane ja teopoiss, siis torkasin siia ühel kevade õhtul nii jüripäeva paiku ühe pajukepi isegi Ta hakkas kasvama ja nüüd näete isegi, mis tast on saanud. Oi, hüüame ühes suust, see siis ongi see samagi. Ja see on seesama kepp. Tipime ümber paju ja vaatleme igast küljest tugevat Grabelisi tüvega puud, mis kord on olnud ainult lihtne kepp. Me otsekui näeksime oma paju esimest korda, olgugi, et temast kümneid kordi päevas mööda jookseme. Kas siis sina, vanaisa, küsin jälle kord ka olid sulane ja teopoiss. Kuidas muidu siis oli siin rendiperemeheks keegi tooma nimeline vanamees ja nii teda hüütigi puhastit toomas. Tema juures ma siis teenisin mingi mitu ja mitu head aastat. Kui kaua nimelt, kes seda enam mäletab? Ja kui see toomas suri, lapsed olid tal kõik juba varem surnud. Siis rentisin mina Landraatjeralt sellesama Huasti. Jälle murdsin siin Kont ega olnud mul kergem ühti, kui oli sulasena ja teopoisina. Murdsid konte, imestan, kelle konte. Kuidas sa seda tegid? Naerab vanaisa toppides p. Eks ma teinud rasket tööd, eks see olnudki see kondimurdmine. No siis ühel päeval laseb Landrati härra vana Etting mind mõisa kutsuda ja ütleb, et Mart osta ärase vorstikoht muidu maa münda Viljandimaameestele, need käivad teda siin iga nädal omale tahtmas. Vaat sulle kala mõtlen või osta aga ära, muidu võtavad mulgid endale meie puhastikese. Aga millega ma ostan? Vorstist on kahju küll, aga raha on vähe, nii vähe. Aga vana eeting muudkui julgustab, et küll sa nii palju ikka kokku saada, et esimese summa võid sisse maksta. Et tema ei tahagi müüa võõrale inimesele, et temal oleks ikka rohkem meeltmööda, kui see koht jääks sellele, kes seal juba ennemalt Geonorianud. Mõtlen ja mõtlen ja sügan kõrvatagust, et kas viimaks pole muud kui sakaste vigur, et tahavad teised aga teada saada, kui palju on, et siis ei müügitalu, vaid ainult lisavad renti juurde? Ei kedagi, palun endale paar nädalat mõtlemisaega ja peame siis vanaemaga iga päev nõu, mis peaks tegema, kas osta või mitte. Ja küsimus on seegi, kas vana Etting tõesti tahabki müüa. Aga mõtlen siis jälle ja mõtlen, et bet nutaminud seni ei ole. Ega ta vahest nüüdki petma hakka, eks ole teda küllalt kaua ausalt orjanud. Jõuan siis nii kaugele, et küllap ta ikka müüb, kui mina ostan. Aga eksa ostmisega jälle oli lugu nii nagu ta on. Mõni päev teeme vanaemaga juba päris kindlasti maha, et ostamed Kuusasiduaalselt ikka lähed. Aga sealsamas hakkame kõhklema, et ei tea, kas siiski maksab osta, et raha on vähe ja maksta palju? Küsin naabrimeestelt nõu, jälle üks ütleb, et osta teine härra, osta. Võta kinni see õige ots. Nii olime siis vanaemaga need kaks nädalat justkui nõeltel ei saanud edasi ega tagasi. Ei kedagi, ühel pühapäeval just päev enne ostu tärminid, tulen kirikust koju. Võtan südame rindu. No siin oma rahanuts aku kallal. Nurun veel sugulasteltki võlv. Nii palju, kui neil on. Ja esmaspäeva hommiku muudkui mõisa. Nooh, jaab, küsi plantraat, kuidas siis jääb selle vorstikohaga, kas ostad ise ära või lased Viljandi meeste kätte minna? Mina seepeale, et eks ma katsu ise ära osta, kuhu ma sealt ikka lähen. Vaata, Mart patsutab siis vana Etting mulle õlale, nüüd oled üks tubli mees, peaasi on see, kui keegi oma kohta armastab. Minulgi on siinse koht, aga maksta mulle kasvõi teemandikive, aga mina siit enne oma surma ära ei lähe. Ma tean, sa oled tubli töömees, küll sa läbi tuled, aega maksta küll. Ainult see esimene sissemaks ehk on natuke raske. Ole aga aus ja õiglane nagu seni, küllap su käsi siis hästi käib. Nii see siis läks. Varsti pärast seda tegime kontrati, lasime Krepostis kinnitada. Ja sestsaadik Me olemegi vana oasti Joap ehk vorstimart. Ja siis päris Räistamine alles algaski. Põllud olid kivised, heinamaad, padriku sooned, lohakil, kõik oli tarvis korda seada. Rõbasime siis ka mis iganes jõudsime, sest kõik, mis me ka tegime, seda tegime endale. Seda nähes ostsid naabridki oma rendikohad päriseks ja ostsid needki, kes mulle enne südikalt laitsid uhasti ostmist. Ja siin me nüüd oleme vana avasti Mart ja vana oastid Reinu. Vanaisa vaikib ja vajub mõtteisse. Isegi piip kustub ta vanas kord sulises käes. Võib-olla kerkib ta kujutluses esile veel paljugi pilte ammu möödunud ajast mida kõike ei saa ega võigi kirjeldada oma väikestele kuulajatele.