Kõvasti talu lapsed magavad hommikuti kauem, kui ilm vähegi lubab, põlenud juba ammugi enne neid väljas võtan pererahvaga ühes hommikueinet ning uitan siis õues ja tänaval. Umbes samuti, kui teen praegugi, kus aeg-ajalt kirjutan neid väikesi märkmeid oma varasemast noorpõlvest. Vahel käin pihlakate juures, vaatan vana sauna sisemust. Ehkki mulle siis veel ei meenu, et just siin esimest korda nägin päikest. Õigemini küll lambivalgust vihtlemis saunast veel selgi ajal immitseb suitsu segasaunalehka. Olgugi, et seal enam ei vihelda juba kauemat aega. Lagunenud keriselt on kivid langenud põrandale vastu ahjunurki on ajataat tublisti süganud, oma selga paagi hoopis kokku vajutanud. Nurgas vedeleb paar pruunikat viha kontsu aknalaual, klaasipuru seas lebab kirju seebikild. Kõva nagu kivi. Esikus on ainult määrdunud õles asi. Kat lase katel ise. Arvatavasti on viidud uude sauna. Kolmandas ruumis, mida vanasti tarvitati elutoaks Pole midagi peale nelja seina. Tihedate ämblikuvõrkude laes ja nurkades. Seintelt ripuvad sambla puudakud alla ning juba vilistab tuul pehkinud palkide vahel. Hõredast laest Sabiseb põrandale liiva ja prügi. Selline siis ongi, see kõduneb hütice minu noorusaastail. Teinekord tahad minna isegi karjamaale, kus natuke aega vestlen karjasega ja pontaga. Neist kahest on Bond ta peaaegu jutukam kui karjane ise. Suurlahmaka kõnnakuga, poisi kolakas, kes minuga muust ei kõnelegi, kui jalgratast. Kui ma nüüd tuleval aastal tööpoisiks ärkan ja kolm aastat teenin, mis sa arvad, kas ma siis jõuan endale jalgratta osta? Küsib minult juba, mine tea, mitmendat korda? No vist ikka peaks jõudma, arvan vanamehelikult. Poisi tõmbub laiali naeratusele. Ada arvab ise ka, et vist ikka peaks jõudma. Ja saladuslikult sosistades tal juba ongi mitu rubla korjatud, püüab vähki, müüb alamuse õpetajale ja kõrtsimehele. Kuid järguma pererahvale. Ütelge, et tema tahab jalgratast osta, muidu ehk võtavad palgast maha. No kus sa sellega, kes siis tohib niisugust saladust välja anda? Karjane pühib käeseljaga oma märga ninaalust ning särasilmi vahib kaugusse otse eks juba lähenevat oma igatsetud eset. Aga ma kohe jooksen koju niipea kui oasti õuest kuulen tuntud hääleja Gilatsemist. Tean, et mind vahepeal juba otsitud aida isikus ja tänaval ning käidud küsimas vanaemalt. Muidugi pean siis väikerahvaga veel kord einestama ja vähemalt pisikesele Kristjanile näitama, et jumalavili pole pilkamiseks. Peale seda algab meie tavaline päevatöö. Liisi ajab laudast välja oma karja. Olga hakkab pesema Christian ratsutama ja mina noaga voolima. Aeg-ajalt siis käiakse minu juures vaatamas, kellele nimelt ma jälle meisterdanud midagi. Kuid mõnikord antakse meie hoole alla isegi tükk elusat karja. Noor perenaine laseb sead tänavale ning käsib meid valvata, et nad ei läheks põllule ega muule korjale tänaval küllalt maltsa ja virna. Neil juhtu. Meil valib iga karjane endale ühe lemmikpõrsa, näitab käega ja ütleb lihtsalt. See on minu oma. Selline jagamine aga ei lähe alati nii ladusalt, nagu peaks minema, sest väike Christian üsna tihti tahab endale kõige suuremat, et selle seljas ratsutada. Mõnel päeval oli umbes kord nädalas on mul oasti talumajapidamises väga tähtis ja vastutusrikas koht. Harilikult algab selline toiming, keskhommiku paiku peale jäin, et vanaema paneb mulle käe õlale ja naeratab salapäraselt. Noh, Andres küsib. Kas nüüd tahad tööle hakata ja olen kohe nõus? Ma juba tean, millest on jutt. Seepeale toob vanaema keldrist kaks kõrget Kirn hapukoorega ja paneb need sinnasamasse lävele. Siis läheb kambrisse ning tuleb tagasi kahel jõuaga ja ühe puulusikaga, milles natuke võid. Nii lükkab ta või tüki suuremasse jõuda ja tõstab sinna mõne lusikatäie koort peale. Istu nüüd siia pilusse ja hakka tasahiljukese veeretama. Kui kokku läheb, siis joo petipiima nii palju, kui jõuad ja kui enam ei jõua, siis vala teise kaussi. On mulle juba esimesest tööpäevast saadik hästi tuntud. Ma enam ei vajagi pikemat juhatust. Istun läve ette madalale järjele, võtan liue sülle ning hakkangi lusikaga veeretama. Algul muutuvad või koor lõuapõhjas ühiseks vedelaks massiks ning ei näi lootustki olevat, et sellest kunagi saaks ollus, mida me nii nobedasti, määrime leivale. Aga näe, varsti läheb see segu rabedaks, võtab kollaka värvingu ja tiheneb iga pöördega esik või ongi valmis? Jälle mõni lusikatäis uut koort juurte ning uuesti keerutama. Töö edeneb? Esiti petipiimaga väga hästi valmis. See kulub mulle nii-öelda oma tarbeks. Aga aegamööda vägisi tekib ülejääk. Viipan Liisile ja miskipärast just Liisile. Tulgu ja joogu nii palju, kui jõuad. Muidugi jooksevad ka Olga ja Kristjan minu või tehase juurde kuid nemad juba peavad ootama, kuni Epp kokku järgmine koorekeeris. Olga on pisut mossis, aga Christian Tihub lausa, et miks temale ei anta, kui kõik teised saavad. Lühikese aja pärast nuriseja tegi kõhud tulvil maitsvat jooki. Kristjan koguni hakkab loksuma ja kaob seljataguse Brigisedes ruttu ära. Kui Olgagi eemaldub, kükitab liisi minu kõrvale maha. Et tükk aega sõna lausumata vaatleb minu töötamist. Kui sa ära väsid, Andres naeratab viimaks. Siis ütle. Ma aitan. Ma veel kaugeltki pole väsinud, aga et Liisile teha heameelt ja näidata, et ma ei põlga tema abi siis tõstan liua tema sülle ja annan talle oma koha järil. Vahel nii töötamegi kordamisi, kuni koore kirdnud saavad tühjaks ja, või anum täis.