Ma tahan teile anda täna võimaluse kokku puutuda ühe maailmaga mis välisel vaatlemisel võib tunduda ekstravagantse na. Aga mida lähemalt uurid, seda selgemaks saad, et tegelikult vaatad otsa geniaalsusele suure ande kehastusele. Võimatu on sõnastada iluvabadust, tõde, puhtust, kunstniku töös. Seda ei ole vajagi. See on salailm, kus intellekt taandub võitluseta tajuda ja intuitsiooni ees. Kui need väikest mõistad suurt, kui mõistad suurt, siis näed ka väikest. Siim-Tanel Annus, meie üks rahvusvaheliselt tuntumaid kunstnikke sai neljandal jaanuaril 36 aastaseks. Spetsiaalselt kunstiharidust tal ei ole. Küll aga on ta õppinud kuus aastat Tõnis Vindi stuudios. Nagu ta ise ütleb, on ta omal käel katsetaja. Ta on kasvatanud lilli. Tal on lapsest saati olnud oma maja, oma aed. Ta on õppinud ajalugu. Kunstisõber teab teda tema perfomance ite kaudu. Neid perfonantseid on ta korraldanud üle 30 küll Eestis, mujal Euroopas ja Jaapanis. Täna Siim-Tanel Annus perfomance neid enam ei korralda. Millega tegeleb praegu Siim-Tanel Annus? No eks ma kunstivallas ikka tegutsen ja, ja, ja olen siin viimased aastad pühendanud ennast kangale Maariumisele ja see on selles mõttes ta nagu uus asi olnud ja võib-olla siis mõned varasemad asjad, millega nagu harjutud oldi, neid on nagu tahaplaanile jäänud ja on niisugune teatav töörahu olemas. Kas see tähendas, et kui te perfomance tegite, siis olite te rahutu hing? Eks see kõik on nagu sellest ühiskonnast, eks ju, sõltub ja illust meie ümber ma alustasin nendega hoopis teisel, teisel ajal ja teisele teisel perioodil, mis ühiskonnas valitses ja minu jaoks vähemalt nad olid noh, nagu sellest sellest olukorrast inspireeritud ka osalt, eks ju, need viimased asjad, mis ma siin viimased aastad, mis ma tegin 90.-te alguses, et noh, need olid nagu natukene ma ise ise enam ei leidnud, eriti, et ma nii väga palju suudan nagu ütelda ja ma otsin lihtsalt seda punkti, kus kohas nagu väikest pausi pidada ja ja, ja natuke rohkem rohkem sellise kujutava traditsioonilisem asja peale nagu pühendada ja ise õppida ja nagu ennast arendada. Kuidas teile tagantjärele tundub, kas inimesed said aru teie sõnumist? Ei, muidugi muidugi said aru, on alati teatud osa inimesi, kes, kes nagu seda otse otse nagu tabavad ja ega see sõltu nagu ajastust vähemalt selle poole olen pürginud. Ja seda ma olen kogenud noh, erinevates kohtades, kus ma olen neid asju teinud ja paratamatult seal peab kedagi puudutama, keda lähemalt kui ka kaugemalt üsna sageli öeldi, et te olite tol ajal prohvetlik. Jah, ei, muidugi, need märgid olid kõik õhus olemas, 80.-te alguses saadiku mina vähemalt küll mõtlesin kogu aeg, kuskohast murdub, murdepunkt tekib, tähendab, et noh, imeta üldse nii kaua vastu pidas see eelnev ühiskonda. Tegelikult, eks tollel ajal kõik teadsid ka, mis on väärtusi, mis ei ole väärtus, mis on õige, mis on väär. Aga muidugi praegult on nagu teine olukord ja natuke sassis asjad omalgi peas on paras segadus. Ehk siis teistel ka. Ma arvan, et ei ole seda suhtelisuse tunnet. Eesti on niivõrd väike, nii väike kultuur, natukene küla, eks ju. Ja, ja siis, ja siis, kui kuskil keegi tark ütleb, et sa pead siukest lõhna peale näoga siukest pesu kandma, eks, siis on nii, et see, kellel see võimalik on, eksasse tormab seda kohe tegema ja see, kellel ei ole, siis tunneb hirm hirmus hirmus häda selles, et ta ei saagi inimene olla. Ja eks noh, eks nagu keeles ka näha, tähendab et inimestel see igapäevases keeles tähendab see niisugused käibefraasid sellised valge inimese olla tahtmised ja seal sealt ka näha, et inimesed on kuidagi selgrootud, võib-olla tühja tähe järgi on päris palju nagu hüppamist. Kas see teile muret teeb? Muidugi mure niisuguse väikse maa ja rahva puhul see on, niisugused tormanemised on väga niuksed saatuslikud, eks ju, ja ja, ja, ja eks on ju praegu näha, tähendab minu meelest kõige kõige kui, kui, kui veel noh, nagu veel tagasi tulla selle küsimuse juurde, et mis nagu on muutunud kõige rohkem, et on see, et ja mis on kõige hirmu hirmutekitavam, on see, et inimesed elavad nii eril maailmades Tallinna elab oma elu, eks ju, ja Tallinnas erinevad grupid räägivad sama keelt, aga sealsed inimesest aru, eks. Rääkimata sellest, mis võib-olla mujal Eestis, kuskohast need muutused ei ole niivõrd kiired ja teistpidi, kuidas inimene nendele muutustele vastu peab. Ja, ja eks need väsimuse märgid hakkavad varsti tulema igasuguste füüsiliste haiguste ja vaevustega, eks ju, käivad kaasas. Et see on see kõige ohtlikum tahab, et me elame nagu ühes riigis ja mis väga tillukene, eks ja neid ei ole palju, aga räägime ühte keelt, aga keelemärgid on nagu hoopis erinevad, et kui lähen Setumaale seal ei saadagi sellest asjast aru, eks ole, noh, mida ma mõtlen selle sõna all. Et see on see, see on see halb asi, tähendab, et, et kõik on niivõrd niivõrd selle ühe punkti keskne siin Tallinna-keskne. Täpselt 10 aastat tagasi kirjutati kultuurilehes sirp ja vasar Siim-Tanel Annuse kohta niimoodi. Ja sellele on iseloomulik seismine vabadus. Oma geomeetriliste vormidele ei püüa ta midagi juurde fantaseerida kui tänapäeva kategooriates mõtlejale on ühtmoodi tabamatud ja võõrad. Nii vanade idamaade arheotüübid, keskaegsete all keemikute valemid kui ka meie kandi etnograafiliste sümbolite repertuaar. Siim-Tanel Annus ei spekuleeri pretensioonikas sümbolite tõlgendamisega. Väga raske on nagu võrrelda, mis oli 10 aastat tagasi või nad kõik on muutunud. See, mis 10 aastat tagasi on, sellest on ka nagu hoopis teistmoodi, seda näed praegusel hetkel ajastuid aegu on üldse väga raske omavahel võrrelda aga ma arvan, et tähendab no miks ma nagu üldse nagu paarkümmend aastat tagasi, siis selle nagu alapeal, nagu kandusin, oli just see, et oli võimalus distantsi pidada võib-olla ühiskonnaga ja noh, võimaldas nagu niisugust niisugust eraldumist mitte selles mõttes, et ära peituda, aga, aga noh, see amet nagu, või töö, see võimaldas nagu niisuguse elulaadi, et sa said nagu juurelda asjade üle ja, ja seesama on ka nüüd võimalus olemas. Aga kui me räägime loomingu sellest küljest, et te olete öelnud, et kunstnik on vahendaja ükskõik, kas siis mingi suurema jõu või suurema energia vahendaja kas selle vahendaja roll on praegu keerulisem? Kas see sigin ja sagin siin igapäevases elus, nagu takistab? Ei, mind küll ei takista, mind küll ei takista. Mul on isegi niisugune tunne, et praegult isegi suudab nagu isegi paremini eralduda ja ma alati mõtlen moodi. Üritan mõtelda, tähendab, et ega, ega inimene jääb ju ikkagi tegelikult samaks. Kas teie kohta on öeldud, et te olete kunstnik, kes tahab tuua? Inimesteni selle teadmised teispoolsus on ka olemas ja et see teispoolses toimib. Ja eks looming tegeleb noh, üleüldse nende asjadega, eks ju, mina võib-olla, et noh, nagu ütlesin seda otse välja, parim kunst tegeleb alati sellega sellise vaimse poolega. Kas seal on seda, seda, seda tõelist puudutust selles loojas või selles tegijas või selles esitaja mind, mind intrigeerivad või võluvad need niukse piirimaad. Kas te mäletate, millal te hakkasite huvi tundma piirimaade vastu? Ta on üsna niimoodi lapsepõlvest peale või niisugused igasugused unenäod ja veidralt niuksed, olukorrad või noh kogu aeg nagu tajunud, tähendab mingit niisugust teist sfääri, seda elu irratsionaalsust, ta on üsna niisugune loomuomane murre. See, mis on olnud varjus ja peidetud, on nüüd saanud kõnelema. Tema kujundid on salapärased. Nad ei oma alati selget vormi vaid järgivad rohkem sisetunnet, elavad oma siseelu minu sees. See on paratamatu kulg, jama, kuuletun. Pimedus ja valgus, need on ka need kaks kategooriad, millega ta oma loomingus pidevalt tegelete. Need asjad. On meil päris niimoodi nagu inspireerinud päris pikka aega maalasi nagu mustale ja, ja tegin palju mustale paberile asju ja noh, tihtipeale nagu küsiti, et kas ei ole liialt sünge või surm või, või noh, niisugune pessimism ja niisugused asjad. Aga, aga ei, no mina nagu leidsin, et, et see, et ei ole nagu seda, et tähendab künnis tuleks nagu ületada, minul näiteks tundub, et öine aeg on eksistentsi küsimuste koha pealt on vaata et inimesele nagu selgemad asjad on. Kõik, nad on lihtsalt nii võimsalt vastu sind, eks ju. Et et Nad tekitavad tekitavadki, võivad hirmu tunda. Aga noh, need küsimused tuleb enda jaoks selgeks rääkida ja siis see asi nagu ei hirmuta või näiteks öösel meid ümbritsev maailmaruum või universum on nähtav tegelikult päeval ei ole nähtav. Päeval on, see ruum on väike, mida me näeme ja tajume ees on see taju, mine nagu suurem. Teie loomingut saab intuitiivselt paremini tabada kui intellektuaalselt. Ja ma arvan küll, sellepärast, et ega noh, ma, ma ei oska, ei eriti analüüsida ja ei pea seda niimoodi vajalikuks teostanud nagu iseenda eest rääkima, see on ka tegelikult noh, absurdne, kui sa lähed näitusele, võtad käsiraamatut kaasa. See on muidugi hea, kui seal on niuke mitme kihilisus sees, et võib ka nagu sõnaraamatute abil, eks neid pureda, seda, seda kellelegi kellegi asjaga, siis ta on ikka natukene ka väljamõeldis, igaüks peaks sealt saama, tähendab ka seda keerulist keelt mittevaldav inimene võib olla maailm, mis meie ümber on. Eriti see viimane sajand. Et see on selle inimtaju niivõrd, muutun muutnud niivõrd mitmekesiseks läheme tajuma maailma hoopis teistmoodi kui, kui, kui see varasematel aastasadadel ja tuhandetel on olnud, no kasvõi teaduseks, mis on tegelikult tükkideks lennanud, samamoodi kunsti tegijad ka nagu niivõrd niivõrd oma oma selliste Nissidega tööd alustanud, et see keel on läinud keerulisemaks, ei ole üldse niisugust maailmapilti, kui oli see varasematel ajastutel. Et ei ole sellist universaalset keelt selle tõttu võib-olla, et. Ma ei tea, ei, ma, ma ei ütle, see halb või hea on, aga see on lihtsalt, ma tõdeb mina oma töö kaudu või oma oma kunsti kaudu üritangi, nagu seda sedasama seda laiali löödud maailma nagu kokku panna. Ma ei suuda üldse mulda. Ma olen lihtne inimene, liialt lihtne näova ava mõtlemiselt, eks ju, ja ja mul on vaja ikka need otsad kokku tõmmata ja selle tõttu ma nagu selle tõttu maa nagu ka üritan nagu ja pürgin selle poole, et et see vorm, mida ma nagu kasutan, oleks nagu üldmõistetavam ja loodetavasti seeläbi võib-olla ka oma töövaatajale või üritan nagu ehk ka tema nagu tõmbab mingisuguse kaare, tähendab, ja suudab nagu üldistada seda laiali lagunenud maailma nagu kokku tõmmata. Kas te mäletate, millise maailmapildiga sedelite Tartu Ülikoolis, kui te olite lõpetanud ajala teaduskonna? Ega muidugi seda ajalugu ei võtnud üldse eriti tõsiselt ja need õpingud ka üldse mitte tõsiselt. Ja ma nagu rohkem täiendasin iseennast seal. Et mul on nagu eesmärk nagu otseselt nagu ajaloo uurimisega tegelema polnud nagu hakata sellest otsast eesmärk, et ma tahtsin nagu rohkem ennast täiendada ja samal ajal tegelikult osalesin kunstielus pidevalt ja ja, ja pidasin nagu seda nagu oma eelistuseks. Ma olin paar aastat ant õppinud kui ma nende oma performance itega võinud aiaaias toimuvate etendustega nagu alustasin, ma tundsin ennast ikka pidevalt rohkem ikka kunstnikuna iial ei ole nagu tunnen ennast ajaloolase võib-olla ajaloo piana ja noh, et see muutus seal järel, eks ta oli üks niisugune vabanemine lihtsalt kohustus oli või, või, või noh lihtsalt mis kohustus tahvlist ühe ühe eesmärgi oli nende jaoks ära täitnud ja ja ega mul nii päris lõpuni ei olnudki nagu kavatsus seda käia, ma mõtlesin, et kui ma mõned aastad nagu seal, oleneb, et ma küll selle ma olin ju kaugõppes, eks ju, et, et mul oli üsna niisugune liikuvus. Lõputöö oli ka nagu oli, oli raamatukunstist. Pean ütlema, et segas päris korralikult niimoodi, et, et lihtsalt ise tundes seda, mis, kuidas loomemeetod nagu toimib. Ja siis niimoodi õppides, lugedes teiste kirja pandud kellelegi kunstniku elulugu ja kuidas seal on neid asju nähtud, et et, et ega, ega need asjad ikka nii nii lihtsalt kahju või, või nii keeruliseks ei ole, et et selles suhtes oli, oli nagu päris kipud iseenesest hakkad ka nagu analüüsima. Jah, ja, ja selle tõttu ma viskasin tõesti selle nagu see ratsionaalne selle viskasin nagu minema niimoodi analüüsivat läheneda iseenda loomingule, siis läheb täitsa hulluks. Millisel ajal teinud kõige vabamalt tunnete? Ma tunnen ennast kõige vabamalt. Vaat siis, kui aastad vahetuvad. Sügisest saab talv, talvessaagdad Se talves kevade saame, see on natuke see natuke hirmutav, tähendab, et see see tuleb niimoodi pikkamööda, valgus, eks ju praegu juba päris valge väljas ja terav, tugev algus ja, ja, ja, ja see võib olla tee nagu ma nagu jaa. Aga üldiselt mind huvitavad niuksed murdepunktid, tähendab, kui, kui üks lõpeb ära, teine algab selles mõttes, nõudis sügisest talve algus on niisugune konkreetne maa valge ja mürts kõik läbimiseks ja suvi on ka. Et see, see nagu ma ei tea, ma nagu tunnetan iga, iga aastaaja puhul päris selge, et ahah täna tänasest hakkas seepeale nüüd ma nagu üks Anusay täis minu jaoks või, või see on selge, tänasest hakkas talv või tänasest hakkas kevad peale. Mind on kõige rohkem rahuldanud üks lennukisõit mis kestis üheksa tundi ja see oli Jaapanisse hommikule vastu sõit. Ma nägin, kuidas päikene üle pimeda siberi lennates, kuidas kuidas hommikul kuskil seal tagapool Kaug-Idas jah, ja selle valguse ja pimeduse piiri nagu tajuma, et see, kes hästi kiiresti hetkega ma tajusin, et maailm on nii väike, et see on üks munakoored, et oligi niuke tunne, tähendab see see, ma lendasin üle niuke munakoored teisele poolele. Et, et see oli nagu niisugune kõige suurem kogemus kui väikese maailm tegelikult on? Seal ühtepidi kurb. Ja teistpidi muidugi niisugune vallutuslik tunne tuli küll peale, et olen saanud, olen kätte saanud. See maailm on kätes ja käsitletav teisele poole lennates lääne poole Ameerika poole lennates ma nagu seda ei tundnud, aga Jaapan ise? Jah, ei, ta on niisugune väga mitme mitmetahuline ja, ja väga keeruline maa meie eurooplase jaoks seda mõista, see võtab väga-väga pikka aega ja, ja ja kas eurooplane, seda üldse nii väga mõistabki. Ja kas ongi nii väga tarvis, aga. Niisugune väline külg, mis ma seal nägin, oli see, oli niisugune kogemus, mida ikka annab otsida. No selles mõttes, et, et maa, kus on kõik asjad, mis sind ümbritsevad kuni kõige väiksema asjani välja, on kõige peale nagu mõeldud esteetiliselt. See ei ole mingi niisugune soov lihtsalt ilu teha, eks ju. Aga seal, seal nagu kultuuris seisneda mõtlemises sees ja, ja nende sümptoismis ja budismis ja teine niuke päris huvitav kogemus, mis konkreetselt Jaapanit nagu puudud, et et just niisugune suhtelisus. Muidugi ma ütlen jälle, et see on niisugune minul välisel vaatlemisel, eks ju. Aga, aga niisugune suhtelisuse väärtuste skaalas ja mitmete tõdede olemasolu ja nii nagu nende shintois ja budism elavad niimoodi rahulikult koos seal ja, ja ühes abielus võib-olla võib-olla üks ühe taustaga teineteise taustaga ja see absoluutselt ei sega neil mõlemit pidu pidada, et ei ole sellist hierarhiat tõdedes üks ülim tõde ja siis noh, niisugused väiksemad õed vasakul või paremal, niisugune ei ole niisugust tõdede püramiidi ega astmestiku ette. Et see oli nagu niisugune huvitav, aga no muidugi pärastpoole mõtiskledes, lugedes selle maa kohta, et seal jälle teisi niisugusi asju, mis on nagu niivõrd raskelt arusaadavad ega seal ühiskonnas on ikka väga tugev kastisüsteem, mis ei kao mitte kusagile. Aga mida ei näe ja millest ei räägita ja seal on väga palju asju, millest ei räägita. Ja seal ei saa alati aru, tähendab nende keelekasutus on nagu teistmoodi nihkes inglise keelt räägivad. Nende sõna, sõnakasutus on hoopis teine, see, mis on ja ei tähenda alati jaad, vaid hoopis võib-olla ei, väga tugev, ei, seal on nii palju nüanssidega, neid eisid ju Nediaasid. Ja vot seal ma nagu tundsin, tahtsin seda, et ei olegi vaja mul sinna niimoodi sukelduda sinna sisse ja kujutada ette, et ma olen mingi jaapani asjad. Et mul on siin oma oma selles skulptuuris küllalt palju kaevamist veel edasi. Aga, aga vaata mind õpetas selle seda nagu tajuma ja väärtustama üleüldse on ja kas need reisid aitavad mõtestada oma kohtasin oma oma pisikeses kohas ja näha, et kuivõrd palju on siin veel mul iseendaga vaja vaeva näha. Hommikumaameestele nii, aga kuidas te tundsite ennast Iisraelis, kus kristlase häll ja, ja ei, see, see oli ka omamoodi kogemus. Ja eks seal muidugi noh, niisuguse põhjamaa inimese jaoks väike vastuolu on, et, et meie niisugune piibli lugemine ja, ja ütleme selline arusaam meie kultuuris Patarei kiriku kaudu ja noh, või mistahes kiriku kaudu, et siis kui sa oled nende allikate juures, eks, et siis see tänapäev, mis seal ümber on, see nii paljus segab, et, et ja üleüldse tähendab, et, et meiesugusel on pilt nagu sellest asjast hoopis teistsugune ja see praegune olukord seal ikka paras segadus, eks ju. Aga ta ongi olnud alati niukene mitmete kultuuride uskuda, eks ristumispaik, see Jeruusalemma väikelinn, mis on natuke suurem kui Toompea mägi, eks. Ega ta on üllatavalt väikene. Aga ta on nii rahvarikkas ja niiversopiline ja salapärane ja, ja ja osalt kaetud tänavatega ja, ja nii, sa eksid seal sees ära, et tegelikult see on üks niisugune väikene laborindlikene ja, ja, ja ta mahutab niivõrd palju, ehk siis seal on erinevad kvartalid, eks Armeenia kvartal, Tal juudi kvartal, katoliiklaste kvartal ka. Sealt on ka palju, keda kuidas, kuidas erinevad maailmad nagu koos eksisteerivad, eks eks seal nagu neid probleeme on küll nende erinevate vahel, aga, aga nad on ka palju ületanud. Kuidas teid ajasite, seda paljude unistuste linna, New Yorki? Esimesel hetkel on muidugi, eks nagu natuke hirmutab ära või noh, see suurus on nii, et esimesed kaks-kolm päeva kael on kange, tähendab, et kohe kui valitsema üles tähendab, mõõtkavad on teised. Kui kõrbesse satuks, eks ju, või kõrge kõrbeinimene või mis sind kasvõi mingi keskeurooplane satub kuhugi paksudes metsades hakkab hirm, tähendab et ta ei ole tajunud Niukest lõputuid metsi, mis lähevad kümneid kilomeetreid. Tekib hirm, seal oli ka tohutud rahvamassid, dikton, üsna agressiivne linn. Keegi seletas, tahab, illustreeris seda ilusasti, et seal on kohe siuksed need vampiirid või energia imejad, et nad tulevad su juurde, otsivad niisuguse nõrkasid vaid ja turiste, et nad vaatavad sulle silmas, imevad kõik välja. Ja siis ülejäänu jätavad sinna maha ja siis ja siis lähevad edasi. See oli muidugi niisugune huvitav võrdlus. Vot see on ka see asi, et, et, et noh, natukene aega seal olles nagu hakkad ka, nagu harjub oma niisugune kaitsekiht tuleb nagu ümber. Ja see kaitsekiht peab päris niimoodi osavalt olema ehitatud, et ta välja ei paista, aga samal ajal sa ohvriks kaelange kellelegi kellelegi tühja sõnakõlks või noh, see võib-olla see võib olla mingi lubadus, mis on niuke täielik Smoldoc, mis ei tähenda mitte midagi. Aga sellegipoolest tähendab sa võid nagu asjast nagu valesti valesti nagu aru saada. Ja magnet on siis, mis siin ikka tõmbab seal olid nagu sellised kultuuris sahtid tähendab, et sa lähed tänaval pisike tänava otsa ja siis on niisugused augud kosub, kui sa sinna niimoodi sisse hüppad, tähendab siis, siis siis sa koged niivõrd palju et seda kultuuri ja sellist niux loomingust nii palju, et, et see on, see on no seal peab ikka väga kaua olema, et seda kõike noh, kõike nagu nautida, aga ma olin seal lühikest aega ka või maaligantsel Manhattani pea. Et seal on niivõrd palju kogeda ja niivõrd palju näha. Ja, ja niivõrd erinevat laadi erinevad kultuuri. Et. Paar kuud võid elada näiteks seal iga päev käia erinevas erinevat tüüpi sööki süüa. Et neid rahvuslikke erinevaid restorane on niivõrd palju või söögikohti on niivõrd palju, et no ma ei tea, kas need kaks kuu aega vähemalt võid iga päev erinevat kööki nagu proovida rääkimata siis galeriides, näitustest ja kontsertidest ja igasugustest muusikaklubidest ja ja ei, ma olengi jälle kuulnud, et just nimelt inimestelt, keda sa nagu väsitas ja, ja kellel nagu see mälestus kõige positiivsem. Ilmselt see oligi see esimese paari päeva kogemus, natukene niukene. Sa oled natuke hirmul, tähendab seal, et see on tõesti, ta on üsna niisugune intensiivne, intensiivne ja, ja inimesed on ülimalt niisuguseta. Eesmärgikindlad seal ei ole, vanu inimesi ei ole ja seal ei ole lapsi, sinna tulevad noored, uhked, ilusad ja vägevad oma karjääri sama ennast läbi lööma ja siis siis kui juba enam niimoodi, kuna seal on ikkagi väga päris kallis ka elada, siis siis kui sa juba keskpärane oled sa juba kaatset minema ja ja oled veel mujal, suudad tipus olla, aga seal peab. See nõuab väga palju, nii et ta on niisugune koht, kuhu tullakse nagu ennast näitama ja tegema ja tegutsema ka nagu nihukeses ja kultuuri ja kunsti vallas, et et seal nagu ei ole kohta palju keskpärasusele. Ja sellepärast ta sellepärast ongi nii võimas ja sellepärast ta ta on väsitav ja armutu ja, ja armutu. Vot see just ongi, et seal ei ole vanu inimesi, ka lapsi ja no on muidugi, aga, aga suhteliselt vähe linnapildis. Mis on teie jaoks ilus? Kirjeldati ilu, ilu, definitsioone, ansid juhade televisioonist ja raadiost tulnud niimoodi mõnes saates, nii et väga-väga mitmeid ja erinevaid. Et ei tahaks küll sellesse keskustelu niimoodi diskuteerima minna, aga selle üle Vastan nii, et, et see, see on see ilu, on see mingi just need murdepunktid ja muutumise niimoodi. Vot selle muutumise hetke nagu tabamine ja selle tajumine, kus on nagu saladus, seisneb ja ka ka niukse saladuse avanemine või võimalik võti jub ja kõnehetke möödumine ja selle nagu tajumine Ma ei tea seda kas Iluni niukene konstantne jääb mingisugune sammas kuskil või mingi objekt või, või mingi mõiste kuskil suurelt õhus või universumis kirjutatuna, ma ei tea, kas seda on olemas, tähendab maa nagu kahtlen selles siin nendes keskuste eludes mida viimasel ajal on, on kunstikriitikud ja, ja ja paljud muudki niimoodi sõna võtnud seal ei ilu üle. Et ma ei tea, seal on niisugune natukene ohtlikke jooni selles. Ilu defineeritakse niivõrd üheselt ja üheseks. Et seal tekib see ja ühe tõe ja ühe asja kultus, kui niimoodi natuke av vaadata ajalugu ja sõdasid ja, ja konflikte paraku tekivad alati selle ühe ja ainsa tähendab pealesurumisega või siis selle vastu võitlemisega. Et selles mõttes ma arvan, et oleks vaja rohkem niisugust suhtelisust, et ma arvan, et Need asjad ei ole kõik nii ühesed. Millesse te kõige viimati arvasite? Ma ei tea oma nendesse Se oma. Ei, ma, ma olen seni ootuspärane ka jah, jah, ja ei, ma olen viimased kuud väga intensiivselt tööd teinud ja on niisugusi suuri muutusi. Need on niisugused värsked tööd, Need on hoopis midagi muud, mida ma olen varem teinud seal niisuguseid leiud sees, et need on nagu ei usu, et nad enda omad on üldse. Et need on nagu kuskilt väljaspoolt puudutusena niimoodi saadud, et neid ei ole nagu enda omad. Ja siis on nii, et, aga samal ajal nad on nagu enda avaneb ma siin oma nime ikka panen alla. Kas see on niisugune, mina, mina olen selle teinud ja, ja teistpidi. Mulle mulle antud võib-olla seda kogeda, et ma ei ole neid teid veel niimoodi omastanud, et see võtab natukene aega. Ma näen nendes rohkem kui, kui, kui, kui ma esialgu niimoodi arvasid seal sinna tegevad ja panevad, et need on need niisugused töö või loomingu juurest niisugused hetked, kus sa kus tunned, et see ja tajud selle asja suurust. Aga no ei usu, et seal nagu noh, võimatu on aru saada, et see on nagu sinu sinu päris oma. Et, et see on ikka kuskilt kuskilt mujalt nagu tulnud sinust nagu läbi jooksnud. Ma ei tunne nagu sellist, et nüüd tuli twitteri mingisugune vaim peale ja, ja nüüd ma automaat, maalin või automaat, kirjutan midagi seal natuke natuke kahtlased asjad, tähendab, ma on vahest hakanud mõtlema, et see see vahendamine, et see võib ka olla niisugune lihtsamat rada pidi tulla või, või see on ka võib-olla selline. Selline eelnevate põlvkondade või esiisade ja esiemade ja tuhandeid aastaid elanud inimeste eellaste. Päritud geenides mingisugused niisugused mingid nende teadmised või need asjad, mis on mida ma nagu vahendan, ma mõtlen seda, et võib, et ma olen ka selle oma esiisade ja esiemade nagu mingid arhetüüp, jah, jah, jah. No neid ma nagu otsin tegelikult ka wanna otsinud neid, neid ka selliseid universaalseid, selliseid kujundeid või vorme mis, nagu mind ennast nagu intrigeerivad ja, ja siis ka loodetavasti Mu lähedasi inimesi, kes, kes mu kunsti vaatavad või kas te kogete äkki seda inspiratsiooni rõõmuna noh, ei tea, see on niisugune. Ei, ta, muidugi ta on niisugune positiivne ja, ja, aga ma ei tea, kas ta niimoodi otseselt kohe niimoodi rõõm on, ma tunnen seda niukse jõulisena jõulisena ja, ja ja, ja et ta on üsna väsitav, ka. Ta nüüd päris nii lõputu lõpmata rõõm kahjale. Adan ta on jah, niisugune positiivne, väga rõõm, milles on vastutus ja kohustus ja ja aga milles on ka niisugune jõud sees, et. Millal te seda uut maailma demonstreerida? Ma seda tasapisi demonstreerinud mõnedel näitustel siin väljaspool Eestit ja nüüd selle kuu lõpul, 28. on Helsingis Berliini galeriis on mul näituse avamine. Ja ja siis ma üritan kohe siin ka midagi teha tänavu. Aga see ei ole veel päris kindel, kus ja mismoodi ja võib noh, nagu tundub ehk siis mujal, miks siis kodupublik on eemale jäetud, aga aga ma pean ütlema, et see on, teinekord on kergem oma uute asjadega mujale kõigepealt nagu proovida ja siis tulla alles siia enesekindlana juht. Aga te ütlesite, eks ole, teid ennast need tööd üllatavad, kas need üllatavad? Kindel ka vaatajat, kes on teie töödega kursis? Ja muidugi üllatavad, ma arvan küll jah, ja ega see üllatusena. On umbes selline, et sealt säravad vastu kollased ja punased värvid. Kuidas öelda tähendab noh, natuke teises skaalas tähendaks kollast ja punast, niimoodi mul on täpselt nagu ümber pöördud, nüüd kui ennem oli mustad, niisugused õrnad, õrnad, teised mustad peal, nüüd on, valgel on niisugused teised valged ja valgused, et, et nad ranna väga heledad. Mitu-mitu aega olen või mitu aastat olen üritanud seda nagu valge peale nagu siirduda. Aga ma olen punktiline, otsinud või niisugused muutumisel on ka päris huvitavad, see tähendab, et just see totaalne muutumine ühest teiseks on tohutult raske on. Muidugi ma ei ole kunagi eriti rohke värvi kasutaja olnud ega ole ka seda nüüd aga sellegipoolest sellelt mustalt valge nagu siirdumet, et silm nagu peab nagu ümber õppima seda või ja noh, just nimelt tajuma nagu teist teistmoodi, et ja siin on paar inimest, kes on siin möödunud suvel kes, nagu nägid neid asju Et nagu ütles, et kui nagu nime all ei oleks, et ega siis küll ei tea. Aga noh, need inimesed ka teadsid võib-olla neli-viis aastat varasemaid töid, et eks seal ikka see vormi küsimus on ikka noh, enam-vähem enam-vähem sama, ega nüüd ega need täiesti täiesti teiseks nagu ka ei sünnita ja no ma ei tea ja ei ole nagu vajagi, eks ju. Aga mulle meeldib need muutused, mulle meeldivad ka päris. Aga graafikat enam ei ole vä? Ma olen siin mõned mõned aastad tagasi võis olla ühtteist trükkinud isegi, aga aga mind ei ole kunagi tegelikult see graafika nagu materjale üldse uuritanud, tähendab see oli rohkem selline. Taust, kus ma pärinen või, või, või, või kus, ma nagu õppisin seal nagu puuduse nagu paberiga hookus nagu loomulik paberiga töötada, ma ei jaksa trükkida või noh, mind ei huvita see paljundamine ma sellest nagu ei tunne, tunne nagu rahuldust ja, ja ega Ma ma ütlen, et ma niisugusi lihtsa tehnikaid kasutanud ka, eks ju, et see on nagu nihukest nüanssi, nagu eriti ei ole. Aga noh, eks ta on üks, üks niisugune võimalus, erinev võimalus, võib-olla tuleb see paberiarmastust tagasi ja võib-olla, et hakkan ka trükkima, ei tea noh nagu ette ei ta mõtet hävit. Nii et te lubate, et sellel kevadel veel näevad kunstisõbrad Käia üllatust. Ei jah, noh, vaat ma ei oska ütelda, kas kevadel või suvel või sügisel või ega sellel aastal king. Selline ta ongi Siim-Tanel Annus ehk Eesti kõige rõõmsam kunstnik, nagu diagnoosis eestiekspress ühes kevade intervjuus.