Eesti rahvas on elanud praegu laulupidude helistikus, mistõttu ei olegi vist pikka sissejuhatust vaja teha. Kõikidele on teada-tunda ka Ene Üleoja nimi koorilaule olete te ene õla ja ise teinud? Olen küll pikka aega laulsin Tallinna kammerkooris 19 aastat. Ma tulin ära üks aasta enne kahekümnendat aastat, sellepärast et mul oleks olnud niisugune natuke rumal tunne. Nii pikalt olen seal olnud, et umbes nagu tolm kogub juba peale. Aga 19 aastat oli ja Tallinna kammerkooris küll väga sisukate toredat elu. Koori ees seismiseks on vaja kindlasti omada kogemust koori sees olemisest. Ma julgen öelda niimoodi, et ma õppisin sealt väga palju ja, ja võib-olla see oli üks põhiline impulss, mis aitas mul hiljem töötada kooriga, sest meie ees seisid ju tol ajal Arvo Ratassepp, kuna rängi Ants Üleoja kolm väga eripalgelist ja väga huvitavat dirigendi isiksust ja oma nahal sai tunnetatud proovi intensiivsust, proovi väsimust. Seda, millal proov andis, jõudu, seda, millal proov võttis jõu ära. Just see kogemus oli mulle hiljem elus määrav ja oluline, et ma tunnetasin seda lauljapoolset funktsiooni väga sagedasti. Koorijuhid, kes ise kooris ei laula, ei tunneta koorilauljat. Nad ainult tuttavad, noh võib-olla oma sihi nimel unustavad ära, et tegemist on inimesega kellel on ka oma emotsioonid ja oma väsimus ja ja ta vajab mingit noh, nagu dirigendipoolset positiivset energiat. Ma eile just vaatasin saadet professor Arvo Ratassepast, Need on televisioonis, nüüd tulevad need eelkäijate saated ja ja nii tegi südant soojaks see, kuidas ta just rõhutas seda momenti, et koorijuht ei tohi olla koori ees mossis. Ta ei tohi olla tujukas. Ta peab teadma, et inimesed tulevad oma päevatööst väsinud täna sinna kooriproovi ja tõepoolest ootavad, et töö neile midagi annaks. Et ei tohi koori peale olla. Kuri noriiv halvas mõttes nõudlik küll. Ja see on nüüd üks niisugune moment, mis nagu tänapäeval kipub unustusse jääma. Kuskil ma ei oska öelda, mingisugusel ajaperioodil kui väga paljud meie noored koorijuhid täiendasid ennast Leningradis tuli meile Eestisse ka üks uus niisugune koorile peale käratab stiil, sest vene koorides kuidagimoodi oli niuke autokraatne, dirigendi võim nähtavasti moes. Ja see tuliga Meile mõnes mõttes sisse, mitte igale poole, aga mingi tendents oli nagu, nagu märgata, et et niisugune või mitte, jah, heas mõttes autoriteet alati ei domineerinud koori ees, nii et nii on kasulik olla koorilaulja ja tunnetada seda laulja rolliga. Kas võib öelda, et koori eest seismisest saab ka rutiin või on alati, kui te lähete ikka esinema, mingisugune sisemine särin? Vaat selle eest tuleb väga tugevasti hoolt kanda. See on nii nagu igasuguse loomingu ja loova isiksuse oht, on enesekordamine. On rutiini minek. On teatavad professionaalsed harjumused, millele sa oled kindel. Ja siin tuleb olla väga valvas, äärmiselt valvas. Ma ei tea, kuidas on, ma julgen nii-öelda midagi teiste kolleegide nimel, aga mina olen pidanud seda küll väga valvama. Ja näiteks enne väga vastutusrikkaid, esinemisi või konkursse, mina vajan ühte üksiolemise perioodi lühikest aega, kas või 10 minutit, kus ma olen oma koorist eraldi leian endale selle nurga tavaliselt kus ma püüan lahti saada isekad ambitsioonist. Et ma ei lähe tegema seda mitte egoistlikult iseenese nimel. Nüüd meie peame väga hästi laulma, sest no me tahame olla kõige paremat. Vaid mina olen pidanud ennast häälestama niisugusele valmisolekule, teha seda, mis on mu võimuses kõige paremini. Ja mitte mõtlema resultaadina. Sest resultaadina mõtlemine minu meelest ahistab siia tuleb üks niisugune egoistlik saamahimu juurde ja vot see võib minu meelest ahistada, see võib krampi viia, see võib agressiivsuseni viia. Et no iga hinna eest, kuna on ju hea olema, mu koor peab hea olema. Et vot minul on olnud vaja niisugust momenti, et ma nagu lasen ennast tühjaks niisugustest egoistlik kest ambitsioonidest, siis on läinud õnneks. Ja siis tekib üks niisugune tõesti niisugune noh, mingi loovuse moment ja kontaktkooriga, sest kui koorijuht on pinges, eks ole, see pinge läheb momentaalselt lauljatesse ja nad löövad nagu ennast kinni psüühiliselt, siis tekib see ponnistatud tulek ja muidugi ausalt öeldes peab ikkagi igavaks sooviks olema ka dirigent uus koori ees. See lihtsalt on nõnda. Aga see on vist üliinimlik, ei ole üliinimlik, eks see tuleb ka kogemusega ja see tuleb ka selle vastutusega, et sa ju tegeled inimestega. Vot mina ei tea, ma ei olegi koorijuht üldse, ma rohkem ma olen, ma ei tea Kui ma ütlen siiralt, et ma ei ole mingisugune koorilaulufanaatik seda imelik kuulata, mulle meeldib see protsess. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed väsimusest ärkavad. Kuidas nad vabanevad stressist, kuidas nad avanevad, vaat see on nii meeldiv. Ja see, kas ma suudan nad lahti teha, kas ma suudan nad lahti mängida, selles proovis ma julgen öelda, et isegi proov on minu jaoks palju huvitavam kui üks esinemine. Nojah, seal asi areneb, eks ole, ja ma näen, kas, kas, kas toimib midagi, kas inimene muutub sellest sessis? Tegelikult pedagoog. Ma töötasin 17 aastat do tavalises, tähendab alguses algasin päris üldhariduslikus koolis, ma olin muusikaõpetaja. Tudengipõlves ma olin esimeses keskkoolis siis kui ma lõpetasin konservatooriumi, ma töötasin 40 teises keskkoolis ja siis, kui avati need esimesed muusikakallakuga klassid, et tolleaegses 20 teises praeguses Westholmi koolis siis ma hakkasin tööle kallakuga klassidega, nii et ma viisin esimesest kuni 11.-ni ühe klassi. See oli lõpmata huvitav periood. See oli rikas periood, kui sa ikka hakkad seitsmeaastase lapsega ja lõpetatakse 18. ega ei anna, et kogu seda protsessi jälgida, kuidas nad arenevad ja kuidas nad avanevad ja kuidas nad sulle lähedaseks saavad ja kuidas poole sõna pealt on mõistmine ja see on vapustav, lihtsalt et see periood on ka olnud väga huvitav. Ja, ja minu meelest üks koorijuht ongi juga kasvata inimesi kasvatada. Aga kas koorilauljad on siis täiesti omamoodi inimesed? Jah, muusikainimesed ja kunstiinimesed on üldse teistmoodi, aga ma ei tea, missugune see päris hindamine olema peab. Või on koorilaul ka üks variant muusikateraapiast täiest hingest, mina näengi muusikas just seda, seda seda tervendavat teraapilist poolust, et kui ma räägin sellest inimese avamisest, siis tegelikult kui inimene suudab need barjääri teda ümbert murda ja oma sisemust näidata ja sellele sisemusele midagi juurde võtta siis see tähendab, et see on ju tervenemise protsess psüühiliselt. Nii et jah, kogu kogu töö, mis ma olen nagu teinud kooridega. Minu jaoks on just lisaaspekt kõige huvitavam kuivõrd muusika ja laulmine, kui, kui kui nähtus aitab inimest muuta inimlikumaks, avatumaks. Kompleksivabamaks see nagu ongi põhieesmärk. Kas teie olete loomult optimist või olete te kusagil sügavas sisemuses ikka kahtleja tüüp. Ma olen ja ei, ma ei ole optimist. Tähendab, ma ei oska öelda, ega ma, ma katustes olen siiski. Pluss Paulus inimene. Aga ma sellele plussile lähenen küll väga kaugelt nii-öelda miinuspoolelt jõuan kuskile nulli ja sealt nullist jõuan, jõuan siis sinna plussi k, tähendab ma kahtlen küll väga. Ma olen ka väga skeptiline. Ma olen väga kontrolliv. Igatahes ma ei ole niisugune hurraa optimist küll, täiesti kindlasti näiteks. Vaat kui nüüd 88. aastal kõik väravad läksid valla nii-öelda, eks ole, ja kui näiteks rahvas voolas kirikutesse meeletul kombel ja see vool ei ole veel praegu päriselt lõppenud siis ma tundsin, et ma olen kirikuga alati seotud olnud terve oma teadliku elu. Ma hakkasin 42. aastal laulma Kaarli koguduse lastekooris. No siis tulid need sõja-aastad vahele muidugi ja, ja ütleme kooli alguses ka meie kodus küll oli komme, et me suurtel pühadel tingimata käisime kirikus, aga on just igapäevased iga pühapäevased kirikus käijat meie pere ei olnud. Aga kõigi kirikupühi peeti ja meil oli kodus niisugune kena traditsioon. Meil pühapäeval ei tehtud tööd, meie, meie pühapäev oli tõesti pühapäev. Ema tegi laupäeval valmistoidupüha. Ma tahaks midagi paremat nendes kitsastes tingimustes, kus meie tol ajal elasime. Kui praegu räägitakse vaesusest, siis ma ei võta sellel teemal sõna, sest et mu meelest nii vaesed kui meie pärast seda olime, ma ei näegi praegu niisuguse inimesi. Kuskilt ei tulnud meile välisabi, kuskilt ei tulnud mitte ühtegi kingaiaga puu, ma olen öelnud, et keskkooli ajal mul oli emaga kahe peale üks paar kingi, millega me võisime natuke paremas kohas käia. Ja terve keskkooli aja käisin mina ühe koolikleidiga mida tuli pressida ja aurutada jälle valgekrae peale panna, pidulikum ka peale panna, kui oli vaja pidusse minna, nii et sellel teemal ei maksa jah, vaesusest praegu väga palju kõnelda. Meie kodus oli nagu niisugune Pieteet nii-öelda seaduse suhteliselt pühapäev on püha isa võttis meid lapsi siis käekõrvale ja me tegime pikki matku. Ja, ja nii kummaline oli see, et meie peres ei olnud kunagi niisugust sundust, et keegi peab kangesti püha välja nägema või, või palvesõnu korrutama või ei, üldse mitte. Et isa oli mul niisugune kummaline mees, et ta oli väga elujõuline, väga vitaalne, väga terve, terve moraaliga mees. Ja tema võttis mind käekõrvale ja läks loodusesse ja, ja näitas puid ja näitas lilli ja ja niisuguse tunde kätte, et vaata, laps, missugune ime on su ümber. Siis ma mäletan oma ema, et me jalutasime ükskord suvel rukkipõllu ääres, ilus põld oli ja, ja rukkipead olid niimoodi kenasti lookas päikese poole ja ema ütles niukse ilusa väljendi, et vaata, laps, kuidas rukkipead kummardavad taevaisa ees, selleks mulle nii hinge, see oli parim religioosne kasvatus, ei midagi rohkemat. Siis isa vaatas taevatähti hoolega ja näitas meile tähtkujusid taevas ja ja kuidagi ta oskas seda nii, nii lihtsalt ja nii südamlikult teha, et, et meil tõesti niisugune kaastunne selle eest, et pisikesed me siin all maa peal oleme. Mida tean üle meie võimsalt, kuhu me ei küündi ja, ja millega kontaktiks pole, eks ole, ainult võin vaadata, aga ei tea tegelikult, mis seal sünnib ja Q5 mõtte selleni, et maailm on korraldatud ja et see ei ole juhus ja, ja, ja et kuskil noh, peab olema üks algidee ja nõnda edasi. Ja hiljem ma siis Hakkasin laulma kirikus, kirikukooris ja solistina ja ja kõik need aastad, kui ma töötasin pedagoogina ja juba konservatooriumis pedagoogina iga kord värisesin, millal mulle siis nüüd ühel heal päeval öeldakse. Õnnelik saatus hoidis, mind, midagi ei juhtunud. Ja siis, kui 88. aastal hakkas see hirmus buum, siis mul tekkis niisugune kummaline ära tõrge. Ma ei tahtnud enam kirikusse minna seal läheduses olla. Sest ma teadsin, et see on nüüd üks moevool, see tuleb nüüd üle elada, kuni ta ükskord stabiliseerub ja rahuneb ja jäävad tegelikult kiriku juurde ja ümbrusesse need inimesed, kes tegelikult seda sisuliselt vajavad. Nüüd hakkab niisugune rahunemise periood tulema, nii et ma üldiselt jah, on, olen skeptik, vaat niisuguste suurte massiliste liikumiste osas kõik läheb mööda. Aga see teie vitaalsus ja rõõm ongi arvatavasti pärit siis lapsepõlvest. Mina ei tea, kui vitaalne või rõõmus ma olen, ma olen huumelist igavene mossita. Siis te oskate seda varjata? Ma ei oska öelda, mingisuguse mingisuguse. Tähendab Rudolf Steineri õpetuse järgi, kui ta räägib inimtüüpidest Siis ta ütleb niimoodi, et kaksiktemperamendid on melanhoolike koleerik. Ja ma tunnetan, et ma olen nähtavasti seda tüüpi, sest ma võin langeda musta masendusse ja olla niisukeses pessimismi-is. Nii nagu melanhooliat. Kogu maailma raskus ainult vaeste minu õlgade peal. Haletsemise moment tuleb, eks seal. Ja siis teine on see, kui ma tunnen, et aga ma pean oma elu oma töö ära elama, eks ole. Ja kui ma lähen näiteks kooriate, mul ei ole õigust oma viletsust teiste kaela määrida. Ja siis tuleb nagu mingi jõud ja tahtmine ja kui teine inimene sulle rõõmsalt otsa vaatab, positata peale. Terve elu on üks suur enesekasvatus. Selleks, et üldse suuta eksisteerida inimühiskonnas või mingis väiksemas sootsiumis on ju pidev. Enesekasvatus väga palju ebameeldivat tuleb ju lõppude lõpuks välja kannatada, eks ole. Minul on ebameeldiv, teisel ei ole sugugi ebameeldiv. Samal ajal ei pea kõik vaimustuma, millest mina olen vaimustunud ja, ja see on üks suurtes surnud midagi. Millega vennast laeti, kas tööga ainult? Kui akud ikka tühjad on? Jah, kui akud on tühjad, siis ma pean olema üksi. Pean olema üks täiesti üksi ka perekonnast eemal. Ja mul on üks niisugune kena paik nagu siin Tallinna lähedal, üks niisugune armas suvila kus kasvab palju puid, meie krundi peal on vaata et Eestimaa, kõik puuliigid. No seal on natuke lillekesi ja seal on natuke tööd teha ja ja see on olnud minule üks niisugune pingete maandamise koht ja nagu laadimise koht. Siis kui ma olin noorem jagu, mul olin energiat rohkem ja need rasked ajad elasin mina küll üle tänu sellele, et ma olin seotud antroposoofilist ringidega. Need töötasid vaikselt põranda all nii-öelda ja sai väga palju huvitavat materjali sellest valdkonnast läbi loetud, see avardas tohutult mu silmaringi. Ja nagu andis ühe tunnetusliku aluse maailmamõistmisele, ma oleksin selle peaaegu et oma jalge alt kaotanud ja ma julgen öelda, et näiteks kirik ei oleks mulle suutnud seda päriselt anda. Palju probleeme seal ja palju lahti mõtestamata otsi. Aga nüüd, kui ma tegelesin antroposoofiaga, sai mulle palju selgeks ka kirikus kui niisuguses ja ütleme, teenistuses, missa olemuses. Ühesõnaga, seesama taustsüsteem, millest me rääkisime, kunsti puhul oli minule vajalik religiooni puhul süvenenumalt tausta. Ja siis on mulle vastuvõetav nii mõni käsi ja mõnestki asjast suudan ma mööda vaadata. Mitte sellest endale probleemi teha. Aga ausalt öeldes küll, et kui ei, oleks mul olnud seda. Nihukest saatuse suunamist, et ma nende allikate juurde, kui ma poleks jõudnud, ma arvan, et ma oleks olnud sügavas hingelises kriisis. Ja see oli minule küll väga suur tugi nendele kõige raskematel aegadel. Ja muidugi ma pean ütlema, et ka kirik on niisugune kirikuruum kui niisugune on juba üks niisugune koht, kus saab energiat ei pruugigi üldse võib-olla isegi väga aktiivselt osaleda, näiteks teenistusel. Piisab lihtsalt kirikuruumis istumisest. Oma mõtetega. Seal toimib midagi täiesti kindlat. Ma olen seda kogenud paljudel välisreisidel nooruse kooriga, kui me sõitsime hirmväsinud, ma enam ei suutnud kellegagi suhelda ja kui oli juba tõesti palju kontserte antud ja ja muljeid nii hirmus palju, siis ma vaikselt leekisin kuskilt minema oma koorhi juurest. Ja, ja, ja noh, katoliku maades näiteks kirikud on ju kogu aeg lahti väe otse siis ma lihtsalt läksin, istusin sinna, ärge arvake, et ma seal mediteerisin sügavalt. Ei ma isegi kui siin kirikus ja jalad olid nii väsinud, ma panin teinekord võtsin kingad jalast ära, panin paljad jalad selle kivipõranda peale. Ja, ja keegi sega minu olemist. Ja vaat niimoodi veerand tundi täielikus rahus ja üksinduses. Taasta selle energia, nii et need on niisugused huvitavad kohad, kus inimene nähtavasti midagi ammendab ja mina pean ütlema, mina väsin inimestest ära. Sest kummaline asi, ma tegelen ju palju inimestega, kõik arvavad, et ma olen pööraselt seltskondlik, ma üldsegi ei ole seltskondlik inimene on tegelikult väga. Ma olen tegelikult väga, kuidas ma ütlen. Ma ei armasta seltskonda. Seal igasugust ja suur ei armasta suurt seltskonda. Ma tean, kui mul on funktsioon selles, selles seltskonnas, ütleme, ülikool, võib-olla seltskond, eks ole, vööriproov, mul on kontsert, aga uskuge mind, et kui ma olen selle selle proovi lõpetanud siis ma tahan eralduda veidi aega olla, eks ole, veel arutada mingeid asju. Ja enne kooriproovi Võib tunduda küll jube egoistlik ja vastik kui ma sõidan bussis ja märkan, et seal bussis on minu koorilaulja. Ma ei võta temaga kontakti, ma tahaksin veel olla kuidagi üksinda, sest noh, ma tean, et nüüd ma lähen ja ma pean hakkama suhtlema ja, ja palju endast välja andma, sest kummalised asjad, suhtlemine võib olla ka väga positiivsete, väga heade inimestega, ka väsitav. Rääkimata sellest, et noh, on olemas tõesti seltskondi, kus sa mingisuguse, mina nende meelega kombid, midagi valesti, midagi on halvasti, keegi ei ole konkreetselt midagi halba, ei sünni ja ometigi on ebamugav olla, asi ei ole õige, asi ei ole õige ja nii et noh, nii sihukesi, ma arvan, et need vaistutan igale inimesele. Mille üle te olete siiralt õnnelik, millega te olete väga rahul? Ma olen siiralt õnnelik, et ma elan. See on kangesti suurejooneliselt, kõlab aga. Seitse aastat tagasi ja ajust seitse aastat tagasi, umbes samal ajal olin ma justjust, tulud onkoloogiahaiglast, operatsioonilt. Muidugi, seal ei olnud midagi eriti vapustavalt hirmsat veel, aga no fakt on fakt et ma olen Ankoloogiline haige. Ja sellest ajast peale on minu suurim õnn igal hommikul ärgata. Ma tunnen, uskuge rõõmu sellest tegutsemisest. Mõtleb, mul on energiat, mul on veel tänane päev, mul on, ma saan. Ma saan töötada seal, uskumatu rõõm. Tsensuur end. Ma olen siiralt rõõmus tegelikult kogu oma elukäigu üle. Ma poleks võinud arvata, ma poleks osanud valida endale eriala. Ma poleks võinud arvata, et pedagoogiline töö võib-olla nii palju rõõmu tuua, ma poleks iial avanud, minust saab koorijuht. Ma ei unistanud iial, et aasta üldlaulupeojuhi poolt oli täiesti noh, minu jaoks ei tulnud kõne allagi. Ja peale selle ma pean ütlema, et ma olen väga õnnelik, et mul on kaks väga toredat last. No, ja ega siis meie, mida veel, eks ole, jahimees on ka kõrval ikka senimaani püsinud, sega suured. Mis te arvate, kas inimene peab alati olema mingi ränga katsumustega silmitsi, märgata seda õnne, mis on tal juba sündides kaasa antud olemise raam? Olemi sain? Ma arvan küll, et on ikka väga palju niisuguseid häid inimesi, kes tunnetavad seda elurõõmu ja elu jaatust ilma selleta, et nad tingimata. Ta on ränkade katsumuste ees. Aga mingi liik inimesi peab peksa saama. Mõista. Elu väärtust tegelikult ma hakkasin elu väärtust mõistma, vot sellel samal märtsikuuööl kuueaastasena ja kui arvatakse, et noh, et inimene kuueaastaselt on laps jääda midagi taipama, julgen öelda, et inimese olemus on ikka üks ja see sama. Ta ainult füüsiliselt vananeb, ta korjab teadmisi juurde kogemusi aga, aga olemas põhi on üks ja see sama, ma mäletan ennast kuueaastaselt. Seda tunned täiesti sama küpse, nagu ma võiksin seda praegu läbi elada, seda, seda surmahirmu, seda tunnet. Ma võin nüüd, eks ole, kõik võib lõppeda. See oli esimene väga tugev katsumas ja see võib-olla on ka olla olnud üheks niisuguseks elujõu allikaks või ma ei mõista isegi öelda, mis asi see on. Ja siis näiteks see moment, kui. Või siis märtsi üheksanda märtsi hommikul olime Õnnelikult elus õde oli kahekuune. Emasile mina olin isa kukil sellepärast et mul olid jalas niisugused pildid, millel ei olnud kalossi otsas ja märtsi kuuskil Tallinna tänavad voolasid, eks ole, ja see ö, mis sulatas kogu lume kergi kri, märgeligane ja hirmus. Ja siis, kui isani toredasti võttis, nagu oma pere oma kaenlasse ütles, aga mis te, lapsed, nutate, me oleme kõik koos ja elusate.