Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Tatarstanis elavatest tatar lastest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Tatarstani asub Ida-Euroopas, pohh lauskmaal, Tatarstani naabruses. Veelgi ida pool on Pascurtostan ja, ja kui nüüd geograafiliselt veel vaadata, siis Tatarstanis ida poole jäävad Uurali mäed ratastel muidugi asub sisemaal. Tatarstanis on küll väga korralikud veeteed, aga need veenejaid on siseveeteed, need on jõe Tatarstanis on neli laevatatavad jõge muidugi väga olulisel kohal on volga ehk tatarikeelse nimetusega iidel. Seda piirkondagi juht, kus elavad mitmed väikerahvad, nimetatakse laiemad iide luuralt. Ratast on Eestis suurenenud, ratastel on umbes 68000 ruutkilomeetrit. Alal elab umbes 3,8 miljonit elanikku, sellest ligikaudu kaks miljonit on tatarlased ja Tatarstani pealinn on siis vana, kuulus linn, kaasan. Möödunud aastal me rääkisime oma saates krimmi, tatar lastest, täna räägime tatar lastest ja tegemist ei ole sugugi ühe rahvaga, need on täiesti erinevad rahvad. Jah, tegemist on täiesti erinevate rahvastega, kuigi sugulasrahvastega selles mõttes sugulasrahvastega, et mõlemad on türgitatari rahvad, nagu me krimmitatarlaste saates ka rääkisime, see nimetus krimmitatarlased on tegelikult küllaltki ebaõnnestunud. Et see tõepoolest viitab justkui sellele, et nemad on ka tatarlased. Aga tegelikult on see lihtsalt jäänuk vanast ajast. Omal ajal nimetati väga paljusid türgi-tatari rahvaid Venemaalt, Tatarlasteks ja tegelikult isegi veel mõnikümmend aastat tagasi paljusid Siberis elanud türgi-tatari rahvaid nimetati tatar lasteks. Tänaseks päevaks on osade nende rahvaste puhul siis jõutud sellise järelduseni, et tegemist on siiski eraldi rahvama. Mis siis, et nendel rahvastel võib-olla siis Tatarlastega ühiseid esivanemaid, aga ajaloo käigus on siiski välja kujunenud seal omaette rahvad. Ja põhjuseid, miks need rahvad väga mitmel pool elavad. Need põhjused on õige mitmeid. Üheks põhjuseks on asjaolu. Tatarlased elasid kunagi sajandeid tagasi hoopis teises kohas, kui me praegu teame, tatarlasi elavad, nad asusid väga kaugel praegusest Tatastamist. Tuhatkond aastat tagasi elasid tatarlaste esivanemad tänapäeva Mongoolia territooriumil Mongoolia kirdenurgas. Kobi kõrbes ja siis ajaloo käigus sajandite jooksul Nad rändasid läände ja läände kuni jõudsid siis nendele aladele, kus nad elavad. Täna see on see üks põhjus, miks osa neid tatarlaste gruppe jäi tee peal maha ja, ja siis tekkisid ajaloo käigus oma etterahvad. Aga hiljem on tatarlased sealt Tatarstani aladelt korduvalt tagasi itta pöördunud väiksemate gruppidena. Ühest küljest on põgenetud siis Venemaa võimu eest Venemaa surve eest ja, ja teisest küljest on siis tatarlasi, on muidugi ka küüditatud tatarlasi maailmas tervikuna arvatakse olevat kuni kuus ja pool miljonit. See arv küll väheneb, aga see arv on siiski suhteliselt suur. Tatarlasi elab ka eestimaal tatarlasi praegu Eestis umbes kaks ja pool 1000 või natukene vähem. See ei olegi nii väike arv. Ja ma mäletan oma lapsepõlvest, et meil suvilakooperatiivi-is oli tatarlaste perekond ja nad rääkisid absoluutselt puhast eesti keelt ja mina ei osanud lapsena mitte midagi aru saada, et nad ei ole eestlased. Venemaal on umbes 5,3 miljonit inimest. Noh, Venemaa on see arv ka väheneb, aga Venemaal on siiski tatarlased suuruselt teine rahvas. Ainult venelasi elab Venemaal rohkem kui tatarlasi. Aga selle suhteliselt suure hulga positiivset mõju vähendavad oluliselt kaks asjaolu. Esimene asjaolu on see, et see 5,3 miljonit seal Venemaal on väga kiil laiali pillutatud tatarlased elavad väga erinevates administratiivsete üksustes. Kui veel maadelda konkreetsemalt, siis näiteks sealsamas Tatarstanis, Tatarstani Vabariigis elab ainult umbes kaks miljonit tatarlaste ehk siis sellest viiest koma kolmest miljonist ainult kaks miljonit. Ja see on üle kolmandiku, aga see on vähem kui 40 protsenti ja põhjus, miks neid seal palju õela. Ühest küljest on tõesti see, et tatarlased, nagu ma ütlesin, isekassalt Tatarstani piirkonnast lahkunud või sunnitud lahkuma. Aga teine väga oluline asjaolu on see, et Nõukogude absurdne rahvuspoliitika tõmbas autonoomsete üksuste vahelisi piire selliselt, et rahvad elaksid mõnes mõttes segunenud. Et need piire joonistati siis niimoodi, et kindlasti üks osa rahva põlisest asualast jääks selle rahva autonoomsest üksusest väljapoole kas siis mõne teise autonoomse üksuse alla või siis hoopis Venemaa oblastite alla. Nii püüti vältida igasugu probleeme. Nojah, et mida vähem neid seal oma autonoomses üksuses klaas, eks ole, seda lihtsam oli neid maha suruda, seda lihtsam oli nendega hakkama saada. Ka tänasel päeval need omaaegsed absurdsed Lenini ja Stalini juhtimisel loodud piirid kehtivad Venemaal ja nii siis ongi tõesti lugu selline, et kui Tatarstanis elab umbes kaks miljonit tatarlaste siis Tatastanist idas Asupaškortostan sepascurtostanis elab umbes üks miljon tatarlaste noh, väga suur number ja Tatarstani lähedastes Venemaa oblastites elab peaaegu 900000 tatarlaste kuid 80.-te aastate lõpus ja üheksakümnendatel aastatel venelaste osatähtsus Tatarstanis vähenes, siis nüüd viimastel aastatel on venelaste osatähtsust Tatarstanis hakanud jälle kasvama. Täna on venelasi siis Tatarstani vabariigis umbes 40 protsenti elanikkonnast. Tatarstani väga arenenud ja jõukas, eks sellepärast sinna minnakse. Kui vaadelda ülejäänud Venemaad, siis Tatarstani on üks kõige arenenum vaid üks kõige paremal järjel olevaid piirkondi, sealne elatustase ületab paljude teiste Venemaapiirkondade, olgu siis vabariikide või oblastite oma noh, tõesti märkimisväärselt ja ratastel väga industrialiseeritud piirkond on seda olnud väga ammusest ajast. Noh, kui me mõtleme, et Tatarstani Vabariigis tööstustoodang kannab umbes 45 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, seal on tõesti palju. Tatarstani on ju küllaltki rikas maavarade poolest. Tatarstani põhiline rikkus on nafta. Arvatakse Tatarstani maapõues on enam kui miljard tonni naftat. Ja kui täna aastas ammutatakse seal umbes 30 või natukene enam miljonit tonni, siis seda Tatarstani naftat peaks jaguma veel vähemasti 30-ks aastaks. Nendest Tatarstani naftaväljade suurim on selline, mis on üldse Venemaa üks suurimaid, Venemaa vist suuruselt teine naftaväli ja nafta muidugi määrab suuresti ära tööstuse suunitluse tänu nafta olemasolule. Naftakeemiatööstus on tõesti väga tähtsal kohal, Tatarstanis leidub näiteks vähesel määral ka maagaasi, aga Tatarstanis leidub kivisid kipsi, dolomiidi, turvast ja, ja muidugi see Tatarstani maavarade rohkus on oluline põhjus, miks Tatarstani nii tugevasti indurs traliseeritud piirkond ja Tatarstanis nafta väljade selline ulatuslikum kasutuselevõtt algas teise maailmasõja ajal. Ja Tatarstani oli noh siis tõesti Venemaa jaoks väga oluline naftaga varustamise piirkond ilmselgelt Tatarstani kõige tuntumaks tööstusettevõtteks on ka mass veoautotootjaga mass millele pandi alus juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel naaber ees, need seal nõu oli see linn, kuhu sisse ka massitootmine viidi. Ja see linn kasvas väliselt vägagi suureks. Tänasel päeval on tegemist Tatarstani suuruselt teise linna ka. Ja ka mass on tõesti väga suur ettevõte. Ka massis töötab täna üle 50000 töötaja. Ka massiettevõtte müügitulu oli 2010. aastal umbes kaks miljardit eurot. Siinkohal võiks võrdluseks tuua, et Eesti vabariigi 2010. aasta eelarve tulude maht oli umbes 5,4 miljardit eurot. Tõeliselt suurettevõte aga Tatarstani huvitavatest ettevõtetest kindlasti väärib märkimist kaasa nelikopteritehas. Tegemist on siis läbi ajaloo ühe suurima helikopteritehasega maailmas üldse. Seli kopteritehas on helikoptereid tootnud natukene enam kui 50 aastat aga selle ajaga on toodetud enam kui 10000 helikopterit küllaltki palju mitte ainult Venemaaga ka maailma mastaabis. Viimastel aastatel on see tootmine väga heitlik, mõnel aastal toodetakse ainult natukene üle 30 nelikopteri, mõnel aastal peaaegu 100. Aga siiski ka see number helikopterite osas ei ole üldse väike. Aga lisaks näiteks on Tatarstanis ka eraldi ettevõte, mis toodab lennukeid, mis toodab tuul, lennukeid siis nii reisilennukeid, Kuiga tuu pommituslennukeid. Kuulame nüüd Isyyda kaliimova esituses tatarikeelset laulu. Tatari keel oli nõukogude ajal üks, üks väheseid keeli NSV Liidu siis mittevabariikide rahvaste seas, millega oli üht-teist seda teha ka ka nõukogude perioodil, ametlikul tasandil. Isegi kohtutes oli, oli teatud ajal võimalik tatari keelt kasutada. Seda keelt hakati küll kolmekümnendatel aastatel või isegi 20.-te lõpust alates juba väga tugevalt alla suruma. Aga siiski läbi kogu nõukogude aja oli sellel keelel siiski mingi positsioon olemas. Kui jah, noh, tuleb öelda, et näiteks 1980.-te aastate keskpaigaks oli Tatarstanis jõutud olukorrani, kus linnade koolid olid venekeelsed. Maapiirkondades õpetati tatari keelt, aga linnades enam mitte. Järk-järgult tatari keele väljasurumine hariduses seal toimus. Aga jah, keel on siiski säilinud ja täna on ju olukord isegi selline, et üle 90 protsendi Venemaal elavatest Tatarlastest väidavad, et nad oskavad tatari keelt ja Tatarstanis elamata. Tatarlased väga valdavas enamuses väidavad, et nad oskavad tatari keelt. Praegu on nii, et tegelikult osa tatarlasi õpib Tatarstanis koolides, kus saab tõesti tatari keelt õppida, nii algtasemel kesktasemel meie mõistes gümnaasiumi tasemel ka kõrgkoolis tatari keelt õppida. Tatarikeelsed on just humanitaarerialad Tatarstanis. Aga osa tatarlasi õpib siiski täna Tatarstanis venekeelsetes koolides. Aga kodune keele rääkimine on siiski nii tugev, et ikkagi jah, nad oskavad seda keelt, linnades on kohati ka selliseid olukordi, tatarlasi häbenevad avalikes kohtades tatari keelt rääkida. Kui venelasi ei ole kõrvale, siis räägitakse see nõukogude ajast pärit selline suhtumine et see on ikkagi mingisugune maha jäänud keel ja mahajäänud rahva keel. Ja see suhtumine, jah, paraku on väga visa kaduma. Milline keel on tatari keelele kõige lähim suguluskeel? Tatari keele lähim suguluskeel elavatest keeltest on siis Paškiiri keel mõlemad keeled kuuluvad siis türgi-tatari keelte hulka aga nende keelelised erinevused on küllalt märkimisväärsed. Naaberrahvad Paškiirile, tatarlased võib-olla mõnes mõttes hingelt nii lähedased kui näiteks eestlased ja lätlased. Et eestlastel ja lätlastel see ühine ajalugu on meid nagu kuidagi väga sidunud, vaatamata sellele, et me ju keeleliselt oleme täiesti erinevad rahvalt. Aga kultuurilises mõttes on meis palju sarnast Paškiiride, tatarlaste vahel ka kultuurilises mõttes on palju sarnast, ent seal mängib rolli üks asjaolu. Tatarlased on selles piirkonnas kõikvõimalikke väikerahvaste üle siiski olnud, nagu pidevalt mingil sellisel suurema rahvapositsioonil. Tatar lastesse on ikka jälle suhtutud nagu vanemasse venda ja vanem vend on seda positsiooniga nagu aeg-ajalt ära kasutanud. Ja see võib-olla jah, no on tekitanud teatavaid pinge, kuigi aeg-ajalt on konsolideeritud ja tõesti püütud ühiselt seal luua rahvusriiki Venemaal. Aga üldiselt need piirkonna väiksemad rahvad või siis mitte ainult Paškiire ja türgi tate rahvast Chuvasse, kellest me oleme rääkinud, aga ka soome-ugri rahvad, kes seal läheduses elavad, nad on nagu natukene peljanud tatarlasi. Tatarlased on ikkagi suur ja suhteliselt tugev ja noh, mõnes mõttes ka suhteliselt võimekus rahvusel kunagi ammustel aegadel kasutasid tatarlased kirja, mille nad olid üle võtnud Volga vulgaritelt. Hiljem kasutasid tatarlased araabia kirja. 1928. aastal viidi tatarlased Araabia kirjalt üle ladina tähestikku le. Ladina tähestikku jõudsid tatarlased olla küllalt lühikest aega. Juba 1939. 40. aastal viidi tatarlased üle kirillitsa teatavas mõttes mugandatud kirillitsa-le, kus siis sellele Vene kirillitsa oli lisatud ka tähemärke, mis tatarlaste jaoks olid olulised. Aga nüüd, 1900 üheksakümnendatel aastatel võttis Tatarstani juhtkond selge suuna sellele, et tatari keelt võiks jälle kirjutada ladina tähestikus ja tegelikult määrati ära selline 10 aastane periood, mille jooksul siis pidigi Tatarstanis Tatari keel minema uuesti üle ladina tähestikule. Aga kahjuks 2002. aastal. Venemaa Riigiduuma võttis vastu seaduse, mille kohaselt Venemaal elamud, rahvad peavad kasutama kirillitsa. Riigi keskvõim võttis endale õiguse otsustada, et mis kirjamärgisüsteemi peavad rahvat kasutama. Eriti rangelt suhtute siis nendesse keeltesse, mis tahtsid mingis piirkonnas olla ametikeeled. Aga Tatarstanis on vene keelega kõrvuti ametikeele staatuses tatari keel. Ja, ja muidugi see vastasseis seal just nimelt selle tatari keele osas tekkis Kiisest tatarlased ei tahtnud oma soovist ikkagi loobuda 2004. aastal isegi Venemaa konstitutsioonikohus tühistas tatarlaste vastava seaduse, mis rääkis ladina tähestikust. Ja nii siis jah, on see probleem seal olnud. Täna on olukord selline, et ametnikud kasutatakse kiri lihtsalt ametlikes dokumentides on kasutusel kirillitsa. Ent inimesed ise osaliselt omavahel kasutavad ladina tähestikku veelgi enam, mõnedes organisatsioonides, isegi mõnedes kauplustes kasutatakse paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tähestik. Niisuguse olukorrani on jõutud. Ja nüüd siis tegelikult on võetud seal ka veel suund sellele, et oleks võimalik siis tatari keelt ladina tähestikus paremini internetis kasutada ja selleks on siis mõningaid tähemärke seal ka viimastel aastatel muudetud ja tehtud seda keelt nagu internetisõbralikumaks ma mõtlen just nimelt seda ladina tähestikku baseeruvad. Kusjuures, mis on huvitav tatari keeles kirillitsas ja ladina tähestikus on tähemärkide arv erinev ja mitte ainult ühe või kahe tähemärgi võrra erinev. Kui kirillitsas on 39 tähemärki siis ladina tähestikus on 35 tähemärki. Muidugi ei vaja Tatari keel tegelikkuses igratkit või pehmendus või kõvandus märkiaga, jah, on olemas. Mis on huvitav, kui eesti keeles on üheksa täishäälikut, siis tatari keeles on 10 täishäälikud. Tatari keeles on olemas need meie tuntud täpitähed öö ja öö, kusjuures nüüd viimastel aastatel on võetud suund, et neid tähti hakata tõesti tähistama täpselt selliselt, nagu meie nüüd tähistame räpitähtedena või siis kriipsuga. Vanasti oli see pisut teistsugune, nende ö ladina tähestikus oli selline, kus Ooli läbi kriipsutatud. Tatarikeelseid sõnu loetakse nii, nagu kirjutatakse. Vägagi üldjuhul loetakse nii, nagu kirjutatakse. Kui meil on tegemist sõnadega, mida ei loeta, nii nagu kirjutatakse, siis eeskätt see on nüüd uudis maade puhul nii tatari keeles on ju loomulikult viimastel aastakümnetel kasutusele tulnud väga palju uusi sõnu näiteks juba seoses tehnika ja teaduse arenguga. Aga paraku väga palju nendest sõnadest võetakse üle vene keelest ja sageli võetakse üle vene keeles toorlaenuna. Ehk siis neid ei mugandada tatari keelele. Ja vot selliste sõnade kirjapilt ja hääldus mõnevõrra erinevalt ja eriti veel erinevad siis, kui tatarlased siiski seda venekeelset kirjapilti püüavad tegelikult oma keelereeglitele vastavalt hääldada. Kui palju on Vikipeediasse tatarikeelseid artikleid? Vikipeedias praegu umbes 14000 artiklit. Raske on hinnata seda, et kui hea see tulemus on. Naaberrahva Paškiiri keeles on umbes 6000 artiklit. Bash kiire on ju oluliselt vähem, ka tatarlasi on siiski ikkagi küllalt palju, et seda 14 tuhandet väga heaks tulemuseks ei pea. Tatarikeelseid portaale internetis on tatari keeles on ka siis ametlik lehekülge ametiasutuste kodulehekülgi. Vikipeediasse ametlik tatarikeelne osa on kirillitsas. Tatarstanis on olemas tatarikeelsed ajalehed, tatarikeelsed ajakirjad, tatarikeelne raadiotatari, televisioon tegutsevat tatarikeelset teatris. Kusjuures huvitav on see, esimese tatarikeelse ajaleheni jõuti siis 1905. aastal. Mõtlen esimese sellise ajaleheni, mis oli ka natukene laiem levi pisikesi katseid kuskil mingis külas oli tehtud varem ka, aga sellise esimese nagu laiema leviku ka ajaleheni jõuti aastal 1905 revolutsiooniliste sündmuste keerises. Aga väga lühikese ajaga aga oli ajalehti juba kümmekond. Muidugi Stalinikel aastatele enamus pandi kinni, aga traditsioonid õnneks jah, siiski ära ei kadunud. Kui rääkida religioonist, siis tatarlased on valdavalt islamiusulised sunniidid ja nende kodumaad Tatarstani võib pidada Venemaa islamiusuliste keskuseks. Ja Venemaa islamil ongi tegelikult olnud ajaloo jooksul kaks sellist keskust. Dagestan rataste. Kui 1990. aastal oli Tatarstanis alla 100 mošee, siis täna Tatarstanis üle 1000 mošee ja, ja Tatarstanis on registreeritud üle 1000 islamiorganisatsiooni. Mõned aastad tagasi Tatarstanis kuulutati riigipühaks päev, millega tähistatakse Tatarstani aladel kunagi elanud Volga pulgarite poolset islami vastuvõtupäeva. Seda aega siis, kui 922. või 23. aastal Volga pulgarid võtsid vastu islami. Seda päeva tähistatakse, nii et jah, võib öelda, et islami usk on Tatarstanis kahtlemata olulisel kohal. Entme ei kohta seal ütleme sellist suhtumist, nagu me võime kohata kusagil Dagestanis kus arutatakse selle üle, et kas naised peaksid oma nägu üleni katma või mitte. Tatarstanis sellist asja ei kohta, sa, islam on seal ikkagi mõõdukast. Islami ongi tegelikult suuresti selline usk, mis väga paljuski sõltub tõlgendamisest, et koraani on võimalik tõlgendada väga mitmeti. Islami erinevad koolkonnad, tegelevadki sellega tõlgendavad kõiki neid tõdesid väga erinevalt ja jah, ja Tatarstanis tõlgendamine on tõesti võiks öelda vägagi euroopalik ja, ja seetõttu pinget siis erinevate uskude vahel seal täna nii väga suured ei ole. Tatarlaste hulgas on üsna palju maailmakuulsaid inimesi. No näiteks maletaja kaotagampski on tatarlane rahvuselt. 1996. aastal mängis ta FIDE MM-tiitlile Karpoviga, kuigi ta kaotas, aga jah, Kattagamski mingil ajal oli kuulus maletaja Kattagamski elab juba aastaid USA-s. Nüüd NSV Liidu koondises. NSV Liidu lõpuaastatel oli selline kuulus väravavaht nagu rinatas saajev. Ja ka tema oli tatarlane, kusjuures Rinotassaajevitan peetud siis Nõukogude jalgpallis paremuselt lausa teiseks väravavahiks legendaarse Leviathani järel. Selline kuulus sportlane nagu maratsafin on tatarlane safinsisteni Sist kes 2000. aastal oli üheksa nädalat ka maailma esireket. Me rääkisime Paškiiride saates sellisest maailmakuulsast balletitantsijatest, nagu Rudolf nurjejevist. Ja nureerit on põhjust mainida ka tänases saates, sest nureeriv esivanemate seas on olnud nii kiire kui tatarlasi. Aga selline väga kuulus helilooja, pianist ja dirigent nagu Sergei Rahmaninovi. Ka tema esivanemate seas oli tatarlasi. Ja nüüd on aeg rääkida tatarlaste ajaloost, mis on olnud väga pikk ja kirev. Nagu ma siin saate algul ütlesin, tatarlaste esivanemad on pärit hoopis kaugelt Mongooliast kovi kõrbest Mongoolia kirdeosast, kus siis oli tatari hõimude selline teatud föderatsioon. Tatarlaste Sis, Tšingis-khaani võimu ajal said mongoli impeeriumi alamad ja neid mongoli impeeriumi vallutustega koos hakkasid siis tatarlased liikuma lääne poole, kuni siis ühel hetkel jõuti välja nendele aladele, kus tänapäeval asub Tatarstani Vabariik. Sellel vägagi pikal teekonnal mitmel pool tatarlased, tegelikult tassimuleerusid erinevate rahvaste sisse järjest väiksem grupp vast liikus jälle edasi lääne poole ja nüüd tänapäeva Tatarstani aladel oli üheksandal ja 10. sajandil oma võimsuse tipul Volga pulgarite riik. Ja, ja 10. sajandil siis võitsid Volga pulgarid vastu islami, aga mõned sajad aastad hiljem tungis Volga pulgarite riiki mongolite impeeriumi armee. Aga selles armees oli väga suur osa tatarlaste esivanematele ja toimus siis suur lahing Olga pulgarite ja mongoli impeeriumi vägede vahel. Selle lahingu Volga pulgarid võitsid N et see võit kindlustas neile rahu ainult lühikeseks ajaks. Juba 1236. aastal ehk 13 aastat hiljem toimus uus lahing ja selle lahingu väga selgelt mongoli impeeriumi väed võitsid kusjuures edasine, mis seal toimus, oli tõepoolest küllaltki kohutav. Võib julgelt öelda, et viie aastaga laastatud Volga pulgarite riik täielikult hiljem sai siis sellest piirkonnast mongolite impeeriumi osa, täpsemalt sai siis sellest alast kuldhordi osa. 1400 kolmekümnendatel aastatel loodi kuldhordi autonoomse osana Kaasani khaaniriik. Ja Kaasani khaaniriik oli küllaltki suur hõlmas lisaks tänapäeva Tatarstani lega Mari Eli ehk siis maride ala hõlmast Vasja mordva ehk siis ERSO oksad ala ja ajada hõlmas ka osa tänapäeva Udmurtiast ja Pascurtostanist ja selle riigi pealinn oli kaasan ja võibki öelda siis jahete tänapäeva tatarlased kujunesid suuresti välja nende kaugelt idast tulnud tatarlaste ja Volga pulgarite segunemise tulemusena. Kuldhordi nõrgenedes tugevnes järjest Kaasani khaaniriigivõim ja Kaasani khaaniriik hakkas järjest rohkem oma võimsusega närvidele käima Moskva ülikutele, sest Moskva oli tol ajal ka võtnud väga selge sihi oma piire järjest laiendada. Ja nii ei olegi siis ime, et tekkisid kokkupõrked venemaa ja Kaasani khaaniriigi vahel. Ja Ivan julma väed vallutasid Kaasani khaaniriigi 1552. aastal. Juba 1555. aastal määrati piirkonda õigeusklik piiskop, kes hakkas siis juhtima seda tööd, et vallutatud alal inimesi oleks võimalik kristlasteks muuta. Tatarstanis hakati ehitama kristlikke kirikuid ja kloostreid. Ja teisest küljest siis mošeesid, hakati hävitama. Ja, ja kohe küllalt kiiresti hakati tänapäeva Tatarstani aladele asustama ka vene talupoegi ja, ja samal ajal alustas Venemaaga tatarlaste küüditamise ka. Ja mis on huvitav, et tatarlased küüditati ära eeskätt siis konkreetsetes piirkondades, eeskätt siis suurte teede ja suurte jõgede ümbrusest ja ka kaasanist surve mõistagi oli osade tatarlaste jaoks väljakannatamatu ja, ja osa tatarlasi siis põgenesid või emigreerusid ja 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil emigreeruda siis ida poole tänapäevast kortostan idaaladele ja ka Siberisse ja kokkuvõttes selle kõige tulemusena käissis tatarlaste asuala majandus vägagi tugevalt, Allo. Aga tsaarivõimu, sellised piirangud ja saari võimu selline surve tatarlastele jätkus ka edaspidi. Näiteks keelati tatarlastel teatud elualadel tegutseda, pandi tatarlastele peale väga kõrged maksud, mittekristlastest tatarlasi hakati taga kiusama. Nüüd korduvalt ja korduvalt hakkasid tatarlased jaga naaberrahvad Venemaa võimule vastu. Mitmed nendest vastavalt kudes kasvasid üle suurteks ülestõusudeks. Ent osa tatarlaste ülikuid suutis siiski sulanduda Venemaa ülikonda ja, ja paljud nendest hakkasid privileegide säilitamiseks ise vabatahtlikult kristlasteks. Nüüd, seitsmeteistkümnenda sajandi algul. Jumal oli niinimetatud segaduste aeg, sellel perioodil sai kaasan lühiajaliselt tagasi oma iseseisvuse, aga see oli jah, tõepoolest ainult lühiajaline periood. 1708. aastal likvideeriti ka vormiliselt kaasani Ghanaat ja selle asemel moodustati Kaasani kubermang sajandi lõpupoole, 1703. aastal andis tsaar siis formaalselt Venemaa moslemitele ka täielikud õigused. 1070-ga 24. aastal anti tatari ülikutele siis formaalselt samasugused õigused kui olid venelastest ülikutel. Nüüd 19. sajandi teisel poolel arenes Tatarstani piirkond küllaltki oluliselt. Noh, see piirkond ei olnud ka Moskvast väga kaugel ja võib isegi öelda niimoodi, et sel ajal hakkas tatarlaste seas välja kujunema oma keskklass. 1861. aastal toimus Tatarstani aladel suur talurahva ülestõus. Põhjuseks oli asjaolu, et samal aastal oli Venemaal vastu võetud talurahvaseadus, aga seda talurahvaseadust Tatarstani alase ülikud tõlgendasid omale sobivalt. Ja, ja siis haritumad talupojad said siis sellest aru, et neile tehakse liiga ja organiseerisid ülestõusu. Sellest ülestõusust võttis osa umbes 5000 talupoega. 1905. aasta tõi kaasa selle, et tatarlased hakkasid järjest enam esitama oma rahvuslikke nõudmisi. Eeskätt sooviti siis venelastega võrdseid õigusi. Venelased olid selleks ajaks juba piirkonnas selgelt valitsevaks klassiks ja nõuti siiski õigusi asutada erinevaid rahvuslikke kultuuriorganisatsioone. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kasutasid tatarlased ja ja nende naaberrahvad ära segast aega Venemaal. Ja aasta lõpus detsembris kuulutati välja iidel Uurali riik ja sellel riigil oli olemas oma parlament, omavalitsus, oma sõjavägi selles riigis siis olid mitmed erinevad väiksemad rahvad koos lisaks tatarlastele ka veel Paškiirid, suvašid, marid, udmurdid, ersad oksad ja nii edasi ja igal nendest rahvastest oli siis teatav auton. Poomiat võib öelda niimoodi, et see riik oli selline nagu konföderatsioon. Esimest korda purustasid Nõukogude armee üksused iidel Uurali väed juba 1918. aasta kevadel ja aasta lõpuks oli see riik siis bolševike poolt täielikult likvideeritud. 1919. aastal kuulutasid bolševikud välja Tatari Paškiiri NSV aga reaalselt oli tol ajal piirkond valge kaartlaste võimu all. Valgekaartlased ei tahtnud mitte mingisugusest rahvuslikust autonoomiast mitte midagi. Kuuld. Tatari Paškiire NSV väljakuulutamine oli suhteliselt sümboolne samm, aga see, et valgekaartlased olid need täielikult igasuguse autonoomia vastu ja et bolševikud ikkagi seda autonoomiat vähemasti vormiliselt püüdsid anda tähendas seda, et osa nendest, kes enne olid valge kartlaste poolel läksid üle bolševike poolele 1920. aastal oli siis juba tähendab Tatarstani aladel suhteliselt tugevalt kinnitunud nõukogude võim ja sellele võimule vastu hakuna siis 20. aasta veebruaris ja märtsis toimus Tatarstanis Lääne Boschkordostanis ülestõus ja see ülestõus suruti Nõukogude vägede poolt julmalt maha. Ülestõusust võttis osa enam kui 50000 talupoega, kellest peaaegu 10 protsenti tapeti või saadeti vangilaagrisse. Mais 1920 kuulutati välja Venemaa koosseisust Tatari NSV. Aga nagu siin juba varemgi sai öeldud selle Tatari ANSV piirid olid küllalt absurdsed. Tatari ANSV ei hõlmanud paljusid alasid, kus tegelikult tatarlased olid pikka aega elanud. Ajavahemikus 1009 21 kuni 1922 suri Tatarstanis väga palju inimesi, nälg. Suurimad numbrid, millest räägitakse, on pool miljonit inimest. Ja mis on huvitav, et isegi Venemaal saadi aru, et see olukord on katastroofiline ja Venemaa pöördus rahvusvaheliste organisatsioonide poole abi saamise valvega. Rahvusvahelist toiduabi ka anti ja arvatakse, nii et neid nälga surnuid oleks olnud palju rohkem kui seda abi Tatarstanis ei oleks jõudnud. Nagu kõikjal NSV liidus kahekümnendatel aastatel hakati kõvasti represseerima kõikvõimalikke Tatarstani rahvuslikumaid liikumisi, ka rahvuslikke kultuuriseltse. Represseerima hakati ka järjest enam usklike ja, ja tähendas see ka seda, et tatarlased said loomulikult tundega küüditamist. Kolmekümnendatel aastatel lisandus probleemidele sundkollektiviseerimine hoogne industrialiseerimine, millega piirkonnas suurenes venelaste osatähtsus. Ja kolmekümnendatel aastatel oli Tatarstanis jälle näljahäda. Teise maailmasõja ajal evakueeriti Tatarstani küllalt palju Nõukogude Liidu tööstusettevõtteid ja ka töölisi ja Tatarstanis. Industrialiseerimine tempot kasvasid veelgi ja sellest ajast alates võibki öelda totastan. On Venemaa üks kõige hindlusteraliseeritumaid piirkond üldse. Nõukogude perioodi lõpuaastatest on oluline see, et augustis 1990 deklareeris Tatari ANSV suveräänsust. 1991. aastal toimusid Tatarstanis esimesed presidendivalimised. 1992. aasta märtsis toimus Tatarstanis referendum ka Tatarstani staatuse referendum ja enamus sellest referendumist. Osavõtjad toetasid Tatarstani iseseisvust. Nüüd, 1992. aasta novembris võeti vastu Tatarstani konstitutsiooni on ta 1994. aastal siis mitu aastat hiljem, kui, kui lepingud olid sõlmitud Venemaa ja teiste föderatsiooni subjektide vahel siis jah, alles 1904. aastal sõlmiti Venemaa ja Tatarstani vabariigi vahel leping. Leping erines oluliselt nendest lepingutest, mida Venemaa oli sõlminud teiste Föderatsioonis objektidega. 2002. aastal muudeti Tatarstani konstitutsiooni. Ja selle konstitutsiooni puhul on oluline see, et kui eelmises konstitutsioonis ei tulnud väga selgelt välja, et ratastel on kindlasti Venemaa osa siis need 2002. aastal teisteks konstitutsiooniparandused tegid selle, et nüüd on siis Tatarstani põhiseaduses tõesti kirjas, et Tatarstani Vabariik on Venemaa osa. Kuidas Tatarstani juhitakse? Tatarstani Vabariiki juhib president Tatarstani põhiseaduses oli algselt kirjutatud, et vabariigi presidendi valib rahvas, aga paraku Venemaa president Putini võimuloleku ajal otsustati, et kohalikud presidendid valitakse siis mitte enam rahva poolt vaid need valib kohalik parlament, sajakohaline parlament, ent see parlament sisulises mõttes valida ei saa, vaid parlamendil on ainult võimalus kinnitada Venemaa presidendi valikut. Ehk siis Venemaa president teeb Tatarstani parlamendile ettepaneku, keda ta tahaks näha Tatarstani presidendina. Ja Tatarstani parlament siis lihtsalt kinni tähendab selle isiku Tatarstani presidendiks muidugi teoreetiliselt, kui ta ei taha, võiks ta jätta selle isiku kinnitamata. Aga arvestades Venemaa reaalset väljakujunenud võimuvahekordi, siis tõesti selline võimalus on ainult teoreetiline ja praktikas ei realiseeru. Aga selle parlamendi puhul on huvitav pool selle parlamendi koosseisust ehk 50 inimest valitakse parteide nimekirjadest teine 50, siis määratakse kohalike omavalitsuste poolt, kohalikud omavalitsused saadavad siis oma esindajad parlamenti. Kohalike omavalitsuste võimuorganid muidugi jälle on rahva poolt valitavad. Aga siis jah, poolsele, Tatarstani vabariigi parlamendist tuleb kokku nendest inimestest, kelle kohalik omavalitsused sinna on määranud. Nüüd rääkides Tatarstani autonoomiast, siis tuleb küll öelda, et 90.-te aastate algus oli see autonoomia tõepoolest sisuline. See oli tõepoolest asjalik, vägagi selgelt kogu Venemaa kõige suurem Tatarstani ja Venemaa vahel oli olemas täiesti eraldi leping. See leping tõesti andis Tatarstani üksjagu palju selliseid õigusi, mida Venemaa muudel piirkondadel ei olnud. Ja mis on näiteks huvitav, et ka Eestis on müüdud Tatarstanis toodetud tooteid. Ja ma mäletan väga selgelt, kui üheksakümnendatel aastatel Eestis müüdi Tatarstanis toodetud mudelautosid, täpsemalt siis ka massiautomudeleid siis nendel mudelitel oli peale kirjutatud Meidin, Tatarstani Russia. Ehk siis kõigepealt olid Tatarstani nimi ja alles seejärel oli siis Venemaa nimi. See autonoomia oli tõepoolest tõsine, Venemaal oligi 90-le rattal aastatel sisuliselt, kui jätta Tšetšeenia välja, mis ei olnud sisulises mõttes Venemaa kontrolli all, siis ülejäänud piirkondadest kolmel vabariigil oli teistest enam õigusi, Need olid Tatarstambascortostan ja kalmõki ja aga noh, Tatastan nendest kolmest ka väga selgelt eristus. Putini võimuloleku ajal muidugi olukord väga märkimisväärselt muutus ratastel autonoomiat. Ta on väga tõsiselt kärbitud. Täna ei ole see Tatarstani autonoomia oluliselt suurem kui mingitel teistel Venemaa föderatsiooni subjektidele. Milliseks võib kujuneda tatarlaste tulevik? Tatarlased rahvusena kindlasti säilivad aga probleeme, mida lahendada on tatarlastel küllalt palju. Üks asi on see, et kui Venemaa muutub oma väikerahvaste suhtes tolerantsemaks, siis ilmselgelt on Tatarstani vabariigil vaja saada juurde rohkem õigusi. Ent teisest küljest, kas ühel hetkel uuesti tatarlased ei mõtle sellele, et Tatarstani vabariigi piirid võiksid olla pisut teistsugused, kui nad täna on tegelikult 1980.-te aastate lõpus ja 1990.-te aastate algul sellised mõtted tatarlaste seas olid isegi oli selline teatav liikumine, mis püüdis saavutada seda, et Tatarstani piirid vaataks ringi. Kui olukord läheb vabamaks ja ajas need mõtted jälle pinnale kerkivad, siis ma arvan, et probleemid naaberrahvastega mingiks perioodiks ilmselgelt kasvavad. Pascortostanis on piirkondi, kus väga selgelt elavadki ainult tatarlased. Ma olen täiesti kindel, et Paškiiridel ei ole vähimatki soovi seda tükikest Paškortostani ära anda aga kõigest hoolimata on minu arvates küll selle rahva selliseks edukaks säilimiseks vajalik, et Tatarstani oleks tulevikus senisest oluliselt suurem autonoomia. Ja väga tähtis on kindlasti ka see, et tatarlased Tatarstani Vabariigis oleksid ka tulevikus enamus rahvas, et neid oleks üle poole elanikkonnast. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marie link.