Väljaku kohal hästi üles rakett, mis kuulutas fiesta algust. Rahvast voolas igast küljest väljakule ja mööda tänavat, kuulsime lähenemas vilepill flööt ja trumme. Pillimeeste järel tulid tantsides mehed ja poisid. Fiesta kestis vahetpidamata seitse ööd ja päeva kogu aeg tantsiti kogu aeg joodi, kära ei vaibunud hetkekski ja lõpupoole muutus kõik kuidagi ebareaalseks ning näis, et mitte millalgi saanud tõsiseid tagajärgi olla. Fiesta ajal ei mõelnudki keegi tagajärgedele. Muidugi kirjeldas õnnest Hemingway oma raamatus ja päike tõuseb üht Pamplonas toimunut fiesta hoopis pikemalt. Raamat ise on kirjutatud Rondas väikeses linnas, mis seisab Hispaania päikeserannikust sadakond kilomeetrit lääne pool laiuval mägisel alal. Ei tea küll, mis selles linnas nii erilist oli, et õnnest Hemingway Ozzonuels siin sageli suvesid, veetsid tuntud saksa poeet Rainer Maria Relke 20. sajandi esimestel kümnenditel endale siinses Reina Victoria hotellis pikemaks ajaks numbri number 208 reserveeris. Et inglise kirjanik George Eliot just sellesse linna oma raamatu anielderonda tegevuse tõi. Midagi pidi selles linnas erilist olema. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja taas on alanud yks Pajo jalg. Tee päikest täis Costa del Sol sisemaa poole muutub õige pea päris dramaatiliseks, sest jõuab Serranyaderon ta metsikuvõitu mägismaale. Siinset paljad paekivi tipud ja järsuvõitu orud vahelduvad metsast kaliku, Vahemere taimestikuga kaetud roheliste aasadega. Vaade on uskumatult avar ja väikesed mägikülad istuvad oma kohtadel. Kui kotkapesas teesi juugleb, möödame käe külge ikka kõrgemale keset seda kaunisti ähvardavat maastikuranda. Linn seisab lausa kaljudel ning hiigelsügav kuristik jaotab linna kaheks. Kuristiku põhjas voolab vaadelevini jõgi ja linn ning selle ümbrus on kirjeldamatult maalilised. Küllap kaitsesid siinsed kaljuseinad ka vaenlaste eest. Pole siis ime, et keset säärast metsikuvõitu loodust on inimesed juba iidsetest aegadest peale elukohti otsinud. Ajaloolased on kindlaks teinud, et umbes kuuendal sajandil enne Kristust elasid siinkandis varased kelti hõimud, kes panid paigale nimeks arunda. Praegune Ron, ta on aga teadagi Rooma aegadest pärit esimene kindlus rajatud siia teise Puunia sõjas praegu ja linna tiitli saanud randa jõul. Just see sari valitsemise ajal pärast Rooma impeeriumi langemist vallutanud linna Sweebid hiljem visi koodid ja umbes aastal 713 jõudsid kohale araablased. Ess panid paigale uue nime. Ison rand on ta kindluslossilinn. Islami Aegrondas lõppes 1485 ja pikkade aastasadade vältel jõuti ka sellesse linna hulka Mauri ehituskunsti pärleid luua. Kahju küll, peaaegu mitte midagi neist ei ole tänaseni säilinud. Hispaania inkvisitsioon katoliiklike manarhide loodud püha amet oli julm ja halastamatu. Siin elavad muhameedlased ja juudid pidid otsemaid ristiusk astuma või ilma oma varandusete riigist lahkuma. Enamus võttiski näiliselt ristiusu vastu kõdi, jätkas seal ja oma usukommete täitmist. Usku vahetanud muhameedlasi hakati Moriscodeks kutsuma nõudjad. Moriskavad kannaksid oma peaga detelt sinist pool kuud, mistõttu fanaatilised kristlased neid igati pilkasid, mõnitasid ja solvasid. Ilma loata. Ringirändamine tähendas Moriscodele surmaotsust. Selline pidev tagakiusamine sundis neid inimesi Lõuna-Andaluusia mägistelt aladelt varju otsima ja Ron Tallinn sobis selleks hästi. Mais 1566 teatas kuningas Felipe teine araabia keeles kirjutamine, rääkimine on hispaanias keelatud. Moriskada elumajade uksed peavad reedeti avatud olema, et seal meedlaste palvus ei saaks pidada. Jamoriskade kaupmehed pidid nüüdsest kõvasti suuremaid makse maksma. See oli liig. Endised muhameedlased hakkasid mässama ja üks suuremaid väljaastumisi, mida juhtis all Fighrey leidis aset Roondas. Mässajaid saadeti maha suruma Hispaania väeüksused Alfonsade Akvi Laari juhtimisel, kuid Moriskod olid tugevamad. Ükski Hispaania sõdur Alfonso ise ei jäänud ellu. Seepeale saatis Felipe teine Rondasse juba suurema sõjaväe ja enamus ülestõusnuid tapeti mõned üksikud ellu jäänud müüdi orjadeks. Selliste veriste kokkupõrgete aegu kannatasid muidugi karjun. Ta elanikud ja ajalugu on teadagi julm. 19. sajandi alguses, Napoleoni sõdade ajal jäi umbes 15-st 1000-st randa elanikust kolme aastaga alles vaid 5000 randa. Aladele seadsid ennast sisse esimesed sissisõdalased, hiljem ka hulk kurjategijaid ja bandiite, kelle tegutsemine inspireeris mitmeid tuntud kirjanikke. Washington Irving ja prospermerime teiste seas ka Carmenis liiguvad ju salakaubavedajad metsikutes mägedes. 19. sajandil polnud Rondas õieti majanduselu ollagi. Vaid ümbritsevates külades tegid talupojad oma tööd. Kuid aastal 1918 leidis siin linnas aset niinimetatud rondo assamblee, kus tehti avalikuks Andaluusia lipp. Rondas vapustab sind kõigepealt sill, mis viib üle linna otsekui pooleks jaatava kudelevini jõe oru Buente Nueva uus sild. Sillalt vaatad sa metsikute kaljudega äärestatud põhjatuna tunduvas kuristik kuigi põhi on seal kusagil 120 meetri sügavuses, kaljurõngaste ja taimede rägastikus siiski olemas. Uus sild on tegelikult päris vana. Seda hakati ehitama arhitekt Hosemartinde ALDE Huela projektide järgi aastal 1751 ja ehitati tema 42 aastat massiivse üpris lihtsa kuju ja kolme kaarega kivisilla keskmine kaarjas ava ulatub kuristiku põhja välja äärmised kaared kaunistavad vaid silla ülemist osa. Keskmise kaare osa kohale on ehitatud kivine kamber, mida aegade jooksul õige mitmetel eesmärkidel on kasutatud. Hispaania kodusõja ajal oli siin vaheldumisi mõlema vaenupoole jaoks nii vangla kui piinakamber ning selle ruumi akendest visati vaenlase alla kivisesse kanjonisse. Raamatusse kellele lüüakse hingekella, kirjeldab Ernest Hemingway, kuidas vabariiklased Franco meelseid rahvuslasi raamatus nimetatakse, neid fašistideks ühes Andaluusia külas kaljudelt sügavasse kuristikku tõukavad. Oletatavasti paigutas Hemingway selle kohutava stseeni tegevuse Ronda kõrge kaljuse kuristiku äärele. Mis aga Ron ta enda nime kandva kanjoni jõesängi sildadesse puutub, siis lisaks uuele sillale ületab seda veel kaks silda. Ükson pointer omano, tuntud ka kui Buente, San Miguel ehk Rooma sild. Teine põenterjeho, vana sild, mida ka araabiasillaks on kutsutud. Kaugele jäänud mauride aegadest randadesse üks päris ootamatu mälestusmärk alles jäänud 11.-st sajandist pärit araabia saun, mida kasutatud veel õige mitu sajandit pärast mauride riigi langust Andaluusias. Müüride vahel seisab hulk lahtisi ümaraid, sammas, kaari ning trepp viib alla kivisse võlvidega kaetud saunaruumidesse. Ehitis seisab kunagise Araabia silla lähedal, sest islami kommete kohaselt pidid inimesed end enne linna sisenemist puhtaks pesema. Saunas on kolm omavahel ühendatud ruumi, igas neist olnud erinev temperatuur. Külmast kuumani. Hoonet hoiavad püsti tugevad kivisambad, mis ülal hobuserauakujuliseks kaardekse võlvideks muutuvad. Ühe ruumi laes on näha tähekujulise ava Ausi valgus vägevate kivikaarte ja sammasteni jõuab. On teada, et aastal 1485 vaadanud randa lähistele jõudnud kristlaste väed järske ja metsikuid kaljusid, mis linna vallutamisel ületada oleks tulnud ning otsustanud pigem linna veevarustuse nii-öelda kinni keerata. Mõne päevaga oligi linn vallutatud. Rondavee šaht oma reservaaridega on keeruline ehitis. Kivised keerdtrepid kitsastes käikudes ulatuvad üleval kaljudel seisvast linnast sügavale oru põhja. Sissepääs sellesse šahti asub hoones, mille nimi on kaasadel Reimoro mauride kuninga maja. Ainult et mauride kuningad pole siin kunagi elanud, sest hoone ehitati 1000 seitsmesajandatel aastatel. Mauride ehitusstiilist leidub siin ometi üht-teist. Kas või võretatud aknad ja omamoodi augulineb alustraad katuse piiramas. Küllap sellest ka nimi, mauride kuninga maja mis keerulisse v sahti puutub, siis ehitanud kunagised orjad nii selle kui kaljusse raiutud kõrged kivised keerdtrepid õige ammustel aegadel hoopis varem kui mauride kuninga maja ning selle rippuvad aiad randasse rajati. Randa linn oma valgete, kahe kuni neljakorruseliste majadega ongi peaasjalikult koondunud kahele poole uut silda kõrge järsaku kohale. Mõned hooned tunduvad, seisad nii järsaku servale, ta hakkab hirm, otsekohe pudenevad need sealt alla enam kui 100 meetri sügavusel ta kanjonisse. Linn tundub koduse ja miniatuurse na, kui sa tohutust kaljukuristikust eemale jalutad ja avastad paiga, mis päris tõenäoliselt mängis oma rolli selles, et kasvõi Ernest Hemingway ja Orson Welles siin aega armastasid veeta. Just randa tähtsaim vaatamisväärsus on tohutu härjavõitluse Rent Bladade Tooroste randa, üks vanemaid kogu Euroopas, mis sai valmis aastal 1785 härjavõitlus minusuguse jaoks midagi äärmiselt julma, verist ja ebameeldivad on ameti aastasadu tuleb välja, et mingil moel isegi aastatuhandeid vana traditsioon mida selle harrastajad õilsaks kunstiks pidanud. Ammu minevikku vajunud aegadel olnud härg, nii püha jumaldamise objekt kui ka usuliste rituaal maalide ohvriloom. Varasemalt härjavõitlust on sageli Rooma impeeriumi aegadega seotud, kus rahvas hiigelareenidel rõõmuga inimeste ja loomade vahelist verist võitlust nautis. Ühe ajaloolise teooria kohaselt Tõi härjavõitluse Hispaaniasse keiser Claudius, sest gladiaatorite võitlus olnud noil aegadel Rooma impeeriumis millegipärast ajutiselt keelata. Aga veriseid vaatemänge pidi ometi olema Hispaanias levinud härjavõitlus kuningriigi kolooniates Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Üheksateistkümnes sellel sajandil ka Prantsusmaale usupidustustel ja näiteks ka kuninglike pulmade ajal võidelnud aadlikud härgadega, alguses linnaväljakul hobuste seljas, istudes hiljem temaga juba areenidel ja oma kahe jala peal seistes. Selline võitlus, mees ja härg alanudki Hispaanias umbkaudu aastal 1726. Ja siinkohal jõuame jutuga jälle Rondasse. Vanaisa Francisco sündis Roondas 1698 ja just temaga algas õieti kaasaegse Hispaania härjavõitluse traditsioon. Francisco Romero Martinez poeg Huann ja viimase kuulus pojapoeg Pedro Romero Martinez. Just nemad arendanud härgade tapmise kunstiareenil suuresti edasi teinud uuendusi säravpunase keebi või siis mulle jätta kasutamisel ning valmistanud spetsiaalse loomade tapmiseks mõeldud mõõga. Pedro Romero ost sai tõeline legend, kuulus tureero, kes alustas oma härjavõitlusi juba teismeeas ning tapnud pika ja õitsva karjääri jooksul tervelt 5558 härga ilma et tema enese kehale oleks üht ainsatki armi jäänud. Pedro Romero sai kuulsaks ka sellega, et pidas esimese mata toorina oma tegevust lausa kunstiks mitte lihtsalt matšerlikuks härgade tapmiseks ja julguse demonstratsiooniks areenil. 45 aastasena loobus Pedro Romero oma kunstinäitamisest härjavõitluse areenil juhtimas Sevilja härjavõitlejate kooli ning uusimate toore väljaõpe. Tema on aga teada, et veel 80 aasta vanusena tapnud Pedro Romero Madriidi areenil mitu härga õnnest Hemingway raamatus ja päike tõuseb, tegutseb noor ja kaunismata tuur Pedro Romero ning on arvatud, et see tegelane sai oma nime runda. Härjavõitlejate suguvõsast pärit kuulsa Ja Hemingway härjavõitluste asjatundja kirjutab. Romero ei teinud kunagi mingeid kõverdusi, ta liikumine oli alati selge, puhas ja loomulik. Teised väänasid end nagu korgitsed, tõstsid küünarnukke ja nõiatusid vastu härja külge, kui tema sarved olid juba möödas. Et jätta teeseldud muljet hädaohust. Romero pidas kinni vanast koolist. Ta hoidis stiilipuhtust maksimaalse riski juures ja allutas härja Kedada tapmiseks ette, valmistas oma tahtele andes loomale tunda tema mata tooron. Ligipääsmatu. On ka arvamusi, tõenäolist Hemingway kasutas oma Pedro Romero prototüübina hoopiski teist väga kuulsat härjavõitlejat Kaietano ordoniesid, kes sündis samuti Ron taas, kuid alles jaanuaris 1904 temagi alustanud ringis härgadega võitlemist teisme eas 13 aastasena rondo areenil, tegid oma debüüdi aastal 1923. Ta oli nii uhke, et temast sai esimene mata toorkes kätel härjavõitluse areeni peaväravast välja kanti. Sama juhtunud aasta hiljem viljas ja mäletatavasti kanti kätel ka ooperiga Karmen võitmatut Orajadoori Esscamiliat, Kaietan ordoniasse vanematel olnud, rundas kingapood nimeks latvalma ja noort saanud hakatud seetõttu niinodella Palmaks kutsuma ja Hemingway on kirjutanud. Kõik, mis toimus härjavõitluse areenil, oli tõde. Kõik väljaspool ringi juhtunu oli väljamõeldis. Nina teadis seda ega kurtnud kunagi. Stonias hakkas pärast karjääri lõpetamist koorimata toore välja õpetama, seda küll Lissabonis. Portugalis olevatki härjavõitluse seadused pisut inimlikumad kui näiteks Hispaanias. Siin nimelt ei tapeta härg areenil pärast karrida lõpp publiku silme ees vaid viiakse ta ära ja tapatöö teeb väljaõppinud lihunik. Juhtuvat aga sedagi, et mõned areenil eriti kangelaslikult võidelnud härjad jäetakse ellu. Nende haavad ravitakse terveks ning lastakse neil kuni loomuliku lõpuni lopsakate rohumaadel oma elust rõõmu tunda. Enne kui astume Ronda härjavõitluse areenile, tuleks ehk siiski meenutada meest, keda paljud asjatundjad kõigi aegade suurimaks mata tooriksam pidanud. Muidugi oli ta hispaanlane on veel maantee karsija, kes sündis 1892 piss esimese härja 1910. Tema jalad polnud päris terved, on olnud eriti joosta ega hüpata nagu teised ja seetõttu arendas ta enda jaoks välja täiesti uue tehnika. Ta seisis peaaegu liikumatult härja lähedal ja tegutses üliosavalt kätega kuid jäi seetõttu ka sagedamini kui teised härja teravates parvede ründeulatusse ja sai tervelt 24 väga tõsist vigastust misjärelravis end terveks ja läks areenil tagasi teenides ära kõigi aegade parima mata Thori tiitli. Velme peatas oma verised lahingud. Aastal 1935 avaldas oma eluloo Huanbel Monte härgade tapja. Veel Montoya, Ernest Hemingway olid lähedased sõbrad ja kirjanik jäädvustas ka tema oma raamatutes ja päike tõuseb ning surm õhtupoolikul kuulnud oma sõbra Hemingway enesetapust 1961. aastal öelnud Velma aitäh hästi tehtud. Aasta hiljem saanud ta teada, et põeb kopsuvähki ega tohi enam sigareid suitsetada. Oma paljude vigastuste tõttu ka mitte ratsutada ega veini juua. Sisenenud veel Monte oma sõpradele, et kui ta ei saa elada nagu mees siis võib ta vähemasti mehe kombel surra ning lasknud end maha nagu sõber Ernest Hemingway. Ronda härjavõitluse areeni ala ümbritsev hele, armsalt lainelise äärega kivisein ümar kaarelise sepisväravaga, mida ehivad toredad ornamendid ja madalad ümara tornikesed. Värava ees seisab Poznamendil kivist mata toorkajatana ordonies ja hoiab selja taga kivise lehvikuna laia härjavõitleja kee. Plaasade Tooros ümmargune areen ise tundub tohutu suurena ja ongi päris suur läbimõõt 66 meetrit. Seda ümbritseb kahest kiviringist moodustuv koridor. Selle taga kõrgub kaks korrust. Sammas rõdusid 136 sammast, mida ühendab 68 kaart. Kummalgi korrusel on viis tõusvat istmed Rida 1250 pealtvaataja jaoks 16. sajandil Felipe, teise ajal rajati siia hobuste treeningupaik. Ratsanike ja hobuste väljaõpetamine pärinevat õieti keskajast. Kui hobustel lahinguid peeti. Härjavõitluse areeni asuti samasse paika ehitama aastal 1779, teistel andmetel 1754. Amfiteater sai valmis 2782 või 1785 ainult üks härjavõitluse areen. Hispaanias on vanem kui plaasade Toorosteronda. See on la Maest trantsa see viljas, mida hakatud ehitama umbes 1730 teistel andmetel 1761. Carmeni Habanerad sobib kuulata küll, kui kogu maailma härjavõitluse Areenidest rääkima hakata. Hispaanias on neid muidugi kõige rohkem, tervelt 24, nende seas ka kuulus pump Ilona, kus igal aastal toimuvad need mõttetud inimeste ja härgade võidujooksud. Prantsusmaal on seitse härjavõitluse areeni mõistlikus Portugalis vaid kaks. Mehhikos 10, Venezuelas neli, Colombias kaks, Peruus taas tervelt 10. Päris kummaline on seister areenil kuumal varasegise päeval, kui päikesevalgus ja vari selle tohutu ringi peaaegu pooleks jagavad. Areeni pinda katab puhas hele liiv ja sa ei taha mõelda sellele, et härjavõitluse ajal neelab see liiv enesesse nii oma elu eest võitlevate loomade. Kui neid ründavate inimeste vere ja praegu nii vaiksed del tribüünidel kaunite sammaste taga rõkkab rahvamass, nautides verist vaatemängu otsekui oma kaks aastatuhandet tagasi Rooma Colosseumi, siis ikka veel naudivad inimesed tapmise kunsti. Sest afessionadode kirglike härjavõitluste armastajate jaoks on see kunst. Targa inimese ja hea kirjaniku Ernest Hemingway jaoks oli see ka kunst. Well Monte suur võlu seisnes selles, et ta töötas härjale hästi lähedal. Härjavõitluse puhul mõeldakse härja territooriumist ja härjavõitleja hammast. Seni, kui härjavõitleja püsib oma territooriumil, võib ta kaunis julge olla. Aga niipea, kui ta astub härjaterritooriumile, ähvardab seda tõsine oht. Oma parematel päevadel töötas veel Monte alati härja territooriumil. Sellega tekitas ta ähvardava kurbmängutunde. Inimesed läksid riidale, nähabel Montet, elada läbi kurbmängu eel aimust ja võib-olla näha isegi Bel Monte surma. 15 aastat tagasi räägiti, et kes tahab veel, et näha seemingu kiiresti, kuni ta veel elab. Pärast seda on ta tapnud üle 1000 härja õnnest Hemingway ja päike tõuseb. Härja saatus härjavõitlustes mööda pimedat kivist koridori, mida randas soovijatele, näidatakse pimestavalt päikesele öösiast täidetud areenile märatsev rahvahulga ette kindlasse surma, kui ta just ei juhtu olema üks neist vähestest kangelaslikult oma elu eest võidelnud Portugali härgadest, kellele mõnikord karm antakse. Mata toorid ja nende abilised areenil pika toorid ning panderilieerod võivad mõnikord härja teravaid sarvi tunda, kuid seda juhtub tavaliselt kõrva, kuigi meile nüüd juba tuttava Huanbel Monte keha eriti jalad olnud täis hirmuäratavaid arme. Hispaanias ja hiljem ka mujal on aegade jooksul tekkinud arstid, kes ravivad ja ainult härgade sarved, orgete haavu. Jah, härjavõitluse areenide kõrvalruumides on olemas ka kabelit, kus mata tuur enne võitlust palvetada saab. Härjavõitluste kirglikult pooldajad, afessionaadod sõnas ta, on kirg, on kindlad, et sellised vaatemängud on osa Hispaania rahvuskultuurist isegi selle sümbol, ajaloo algusest pärinev traditsioon, mis asetab vastakuti inimese ja loomarituaal ja kunst, mis austab nii inimest kui loom. Tõeline afessionaado. Hemingway kirjutas 1932. aastal härjavõitluse ainus kunst, kus kunstnik on surmaohus anda rahvale suurepärane ja stiilne etendus on tema jaoks auasi. Härjavõitluste vastased väidavad, et see on üks sadistlik traditsioon, kus hirmunud meeleheitlikult oma elu eest võitlevat looma aeglaselt ja sihilikult piinatakse, alandajat exe ja lõpuks tapetakse. Mis ka ei juhtuks, inimene võidab alati selle häbiväärt, lahinguloom sureb ja tribüünid juubeldavad, andes au tapmise kunstile. Paljudes Hispaania linnades ja ka mujal toimub pidevalt härjavõitluste vastaseid väljaastumisi. Loomade õiguste eest seisjad veenavad maailma, et see on julm tarne ja verine Spart. Härjavõitluste korraldajad ei vaidlegi tegelikult sellele vastu välja andnud juhise korridade külastajatele, milles on öeldud, et see pole vaatemäng tundlikele ja nõrganärvilistele inimestele. Et tuleb valmis olla veristeks stseenideks, kuna need kuuluvad loomulikult härjavõitluste juurde jääd. Härjasurm ei pruugi sugugi silmapilkne olla, nii et olgu vaatajad valmis mitmeid eks ebaõnnestunud tapmiskatseteks enne kui loom päriselt sureb. Selline on siis tõde. 19. sajandi lõpus ja 20. alguses protesteerisid Hispaania intellektuaalid poliitika vastu, mida kutsuti pan Edooros, leib ja härjad. Leides siit analoogia Vanas-Roomas levinud sõnapaariga, paneme Circeenses leiba ja tsirkust. Jaga nii üht kui teist ja rahvas rahul ei mässa. Other Franco aegadel toetas riik igati härjavõitlusi, sest need esindasid tollase valitsuse meelest tõelist hispaaniat. Rahvuslik fiesta. Hilisemad Hispaania valitsused on pigem härjavõistluste vastu, näiteks praegusel ajal ei lubata vaatemängudele alla 14 aastasena Psy ning härjavõitluste ülekanded riigitelevisioonis on piiratud, kohati ka keelatud. Ja Hispaania kuninglik perekond. Siin leidub lahka arvamusi, sest näiteks kuninganna Sophia pole iial varjanud oma vastumeelsust ega külasta kunagi härjavõitlusi. Küll aga teeb seda kuningas Juan Carlos. Tema käib ikka aeg-ajalt klaasade Tooros kuninglikus loosis, sest peab seda oma ametlikuks kohuseks. Kuningapaari tütrele, printsess Leenale meeldib aga väga härjavõitlusi vaadata ja seda ta päris tihti teebki. Kuningas Juan Carlos olevatega kindlalt öelnud, et sel päeval, kui Euroopa Liit keelab härjavõitlused, lahkub Hispaania Euroopa Liidust. Aga kogu seekordne lugu sai alguse Roondas Gusto Hispaania peaaegu kõige vanem härjavõitluse areen plaasade Tooroste Ronda rahulikult päikeses kümbles, andmata millegagi märku oma teisest näost, mille ta rahvuslikelfiestadeleta pöörab. Kord aastas toimub siin täiesti unikaalne ja ajalooline korrida kojesca. Itaalia moelooja Giorgio Armani valmistas 2009. aasta septembris toimunud korriidal võidelnud tänapäeva kuulsale mata toorile kajata jaanuari Veera ordoniazile täiesti erilise härjavõitleja kostüümijakki, püksid ja keebi kõik säravast siid, satanist ehitud uhkete tikandite ja väikeste sädelevate kivikestega traditsioon siis ilmselt elab ja päris kenasti, vähemasti härjavõitluste poolest siis kasvõi seni, kui randas igal aastal korrida koi SKP peetakse püsib Hispaania esialgu kindlalt Euroopa liidus.