Tere, kena hommikut kõikidele vikerraadiokuulajatele on jutusaate kuulamise aeg teie poolt ja rääkimise aeg. Meid siitpoolt Tallinnast raadiomajast. Ja rõõm on tervitada täna hommikul viker raadio stuudios muusik Siim Aimla, tere hommikust. Tere hommikust. Sa oled saanud nüüd juba terve nädala kanda sellist uhket tiitlit, aasta muusik? Kui palju sa tegelikult sellele tiitlile mõtled või oled sa sellest juba üle saanud? No ma olen jõudnud hakata harjuma selle mõttega et see ei ole enam nii nii raske koorem, kui ta alguses oli kanda, võib-olla et ma olin ikka natukene ehmatanud jah, et sihukene, sihukene tiitel tuli sealt, ega see loomulikult on ju väga uhke tunne ja väga hea tunne, aga. Kuidagi hakkab kripeldama ka ikkagi jätkas vääritsed aja, et ümberringi on palju häid muusikuid, kes on ka Kes teevad ka väga tõsist tõsist tööd ja ja väga hästi, et aga noh, on nagu on, mul on ikkagi hea meel. Ma küsin järgmiseks olnud sellise raadiotöötaja küsimuse muusikule ehk siis raadios, mis seal salata, instrumentaalmuusikat kasutatakse selleks, et kas siis täita Tauke saates, kui jutt saab otsa ja täistund näiteks pole veel alanud. Või siis lihtsalt raadiotöötaja saab mõelda ja mina teiste hulgas olen seda väga tihti praktiseerinud, et oleks vaja mingi pikemat juttu teha ja siis ah, paneme mingit instrumentaal ja alla. Ja siis instrumentaal on see, mis on sinu töö. Ja siis siit tulenevalt justkui sinu töö olekski väärt seda, et selle peale on hea mõnus rääkida, et oled sa selle peale mõelnud. Ja, ja kui sa oled, siis, siis mida sa oled mõelnud? Ja ma mõtlen, mõtlen päris palju muusikale ja tema erinevatele funktsioonidele. Ja loomulikult mind ka mind vahel häirib see loomulikult, et enne uudiseid tuleb just minu lemmiklugu ja siis tulevad just kõige parema koha peal enne kõige paremat soolot tulevad nüüd piiksud uudistesaade pihta. Aga, aga tegelikult ma saan väga hästi aru, et muusikal on ju erinevaid funktsioone. Et üleüldse muusika ju nii-öelda kontsertkultuurina mähkis kunstmuusika on ju üsnagi noor nähtus. Samas kui muusika iseenesest on inimkonnas üks vanemaid kultuurinähtusi kui mitte kõige vanem, et seal ei teadnud, kumb, kumb oli enne, kas kas tants või laul või olid nad ühel ajal, et väidetakse ju, et see oli nagu et see on palju tõsiseltvõetav, mitte tõsiseltvõetava maitse, oligi enne kui keel üldse tekkis, enne kui hakati rääkima. Lähme jahile või et teeme tuld, enne väljendati seda. Kas siis tantsumuusika abil. Läbi mingi rütmi igal juhul. Jah, aga rütmi ja siis ikkagi laul, igasuguseid puhumise asju ja noh, neid neid asju, millega, mida võnkuma pandi, neid neid leiti ja üsna ruttu. Ja selle selles mõttes on muusika on ikkagi lahutama too elu osa olnud aegade algusest peale. Ja kui ta nüüd kõrvuti nii-öelda kontsert muusikaga on nii-öelda funktsionaalset muusikat, et selle vastu pole mul midagi, see on täitsa täitsa normaalne, sellest peab aru saama. Küll aga on mul vastu teatud funktsioonidele mis teevad muusikale paha, teevad inimestele minu meelest paha, et mulle ei meeldi niisugune mõttetu taustamuusika mis, mis on pealesunnitud mitmes kohas, näiteks ma ei kannata kohvikutes ja restoranides, kus ei peaks üldse olema muusikat. Ma ei kannata, kui sealt näiteks mängib. Kas mõni nõme plaat või isegi kui hea plaat mängib, mulle eriti ei meeldi, kui hea plaat mängib, muidugi mulle meeldib rohkem. Aga kõige hullem on jah, kui tuleb selline. Noh, selline raadiojaam, mis mul vastumäel tähendab, tegelikult mul on see põhimõtte vastumeelne. Mulle meeldib, kui kohvikus on kohviku saund, minu jaoks on kohviku saanud sihukene laudade ääres rääkivate inimeste jutukõminat sihukene sumin ja selle selle segunemine ja see on tegelikult hästi mõnus. Olen Kesk-Euroopas alati, kui ma käin, ma naudin seda täiel rinnal. Austrias ja Belgias. Seal väga tihti on niisuguseid kohti, kus ei olegi muusikat, vahel näed siis sa mõtled, et miks ma mõtlesin nii hästi tulen, võtad tassi kohvi või saiakese ja seda JA siin ei ole muusikat ja, ja see on õudsalt hea. Kui mingi suurem pood, teeks sulle ettepaneku, et sinu plaat, sinu hea lugu, et meie siin kasutakse sulle muidugi su maja, äkki ei olegi väike summa. Et oleksid sa sellega päri, et mina käin lettide vahel ja siis seal õndsalt kostab minu kõrvu sinu mingi saksofonisoolot. See oli muidugi päris hea küsimus ausalt öeldes, et. Tegelikult kui oleks valida, kas seal oleks vaikus või minu muusika seal poelettide vahel, ma valiksin vaikuse. Aga kui seal, kui seal alternatiiv, kellegi teise muusika ehk tõenäoliselt Kenny, c minu muusika vahel. Ja mul tehtakse pakku ja loomulikult ma ütlen, et mäng parem minu muusikat. Et nii palju, nii palju see kõditaks muidugi. Aga õnneks ma ei ole sellel teelahkmel veel seisnud. Et keegi pole seda ettepanekut teinud. Eesti muusikud nii palju või õieti nii vähe, kui mina nendega rääkinud olen, aga lugenud ehk rohkem on, on paljutki rääkinud mingisuguseid lugusid, kuidas Soome laevadel on teinud, mängid käidud mängimas ja ja tehtud muusikat raha teenimise eesmärgil. Kui palju sina oma elu jooksul oled pidanud tellima muusikat? Selleks, et raha teenida? Ja teine alternatiiv või teine pool on siis see puhta kunsti nimel? No siin ma võiks vastase vastu küsida. Et kas sa teed seda intervjuud praegu minuga, raha pärast või teed sa teed, sellepärast sulle meeldib intervjuud teha. Mulle mulle meeldib jah, kui sa küsid, Ma siis vastan, kui su küsimus oli nüüd tõsiselt siis ma tegin, teen seda sellepärast, et jah, mulle tundus, et mul oleks huvitav sinuga juttu rääkida ja kui sellega kaasneb ka mõningane rahasumma, siis ega ma ju ei vastu, ei ole. Ja minul on läinud elus nii hästi, et ma olen küll kindlasti ma olen teinud mõningaid asju öeldes endale vabanduseks, et noh, töö on töö. Et raha peab teenima. Aga päriselt, vastumeelseid asju? Ma vist peaaegu ei olegi teinud. Mitmel põhjusel. Esiteks mulle meeldivad erinevad stiilid, erinevad žanrid, mulle meeldib ennast proovile panna. Ja, ja ma ma arvan, et ma oskan nagu inimlikult suhtuda erinevates tsoonides, näiteks et kui ma olen kui ma tean, et ma lähen mängima pilli, et selleks, et keegi saaks tantsida siis mu eesmärk on mängida nii hästi pillid inimestele. Ja kui neil on hea tantsida, mul on ka hea olla, sest ma olen oma ülesandega hakkama saanud. Ja tantsumuusika on üks, üks suur osa ja üks väga oluline osa muusikast ja seda ei tehta sugugi mitte nii hästi alati. Seda saab teha väga hästi halvasti. Ta ei ole sinu jaoks kuidagi vähem väärtuslik, sina džässmuusik tituleeritud bet tantsuks minema, mängi. Ja kui ma, kui see oleks nii, et kui ma oleks probleem, tekiks siis kui ma läheks mulle, see ei meeldi, mida, mida kahjuks mõned teevad, seda tõid selle tabavalt selle laeva näite. Ja miks, miks on tihtipeale see nii-öelda laeva muusika põlu all, sest et vahel me näeme laevas mängimas ansamblit, kes justkui hambad ristis ja tüdinud mängivad seal pilli. Minu üks, üks meeldejäävatest muusikaelamustest on see, kui ma õpingute ajal sõitsin ju väga palju laevaga Soome ja tagasi. Ja ühel päeval oli siis laevaansamblites Raivo Tafenau bänd. Ja magas Ühe vihasena ikkagi. Suhtusin nii-öelda stereotüüpselt laevabändides laeva muusikutesse. Ja mul jäi täitsa suu ammuli, kuidas nad mängisid. See oli näha, neile nägu, tundsid kõik, said aru, et nad tunnevad laval olevas olekust mõnu, nad tunnevad muusikast mõnu. Lisaks nad tegid veel ka vist, ma ei tea, kas võib-olla ma olen seda Raivalt hiljem kuulnud, aga mõnel teisel korral veel selsamal korral ka. Et nad tegid nii-öelda Liv karaoket list see karaokeplaatide list ees. Ja siis inimesed said valida ja kuna nad oskasid kõiki lugusid, siis nad mängisid inimestele nagu laivis taustaks, mis on nagu 100 korda lahedam kuju, kui seda teda karaoke tausta kuulata. Ja vastus ongi küsimusele see, et kui inimene saab oma olukord tahud, kust ta muusikat mängib ja reeglina mängitakse ikkagi nagu laeva peal bändis bänd koosneb reeglina nagu headest väga headest sõpradest. Ja mis saab muusikule veel parem olla, kui ta saab sõpradega pilli mängida. Ja kui see on see koht kus ta ka nagu raha teenib, siis ta on suhteliselt õnnelikus seisus. Et ma arvan, et muusikaväärtust ei, ei näita see koht, kus me mängime, või inimesed, kellele mängitakse, vaid see, see enda suhtumine muusikasse ja enda suhtumine sellesse situatsiooni ja ausse endasse, et mina pean väga lugu nii-öelda tantsumuusikast ja tantsumuusikutest. Kui nemad peavad endast lugu ja annavad endast parima ja ei suhtu publikusse ja selle situatsiooni üleolevalt, siis on kõik hästi ja tantsumuusikat veel nii palju, et, et noh, nii-öelda vanamuusika, mida me tänapäeval tunneme, mida Hortus Musicus mängib, see on suur kunst kõikjal tantsumuusikat, vähemalt suurem osa tantsumuusika selles suhtes, et siis kui seal nende tantsude järgi osati tantsida, lihtsalt mõni mõned sajandid tagasi. Mozart olla ka popmuusikat kirjutanud tollesse aega. No see ongi popmuusika mootorit oligi juba ühte, sest et noh, oma oma aja mõistes samamoodi konstrausson oli ju ühena teistest, aga kõik annad ju popmuusikud lihtsalt see selle muusik, see, mida nagu popiks peeti või, või noh, siis ei olnudki alternatiivi. Oli see, mis tänapäeval kirjutati, ehk siis popmuusika Mozart ja siis need, mis oli varemgi, mida mängiti ka. Aga ikkagi ta populaarne muusika, armastatud muusika. Nagu ma olen su intervjuudest lugenud, sa muusika juurde jõudsid päris varakult, et kas sa mingisugusele kidramehe rajale ei ole kunagi tahtnud kalduda või kogemata ise kaldunud või saada selliseks ägedaks trummariks. Jah ei ole tahtnud kunagi. Kuigi mulle väga meeldib rokkmuusika ja, ja saksofoni ka nii-öelda autentselt Crocki ei saa teha, eks ole, aga või noh, saab, aga see funktsioon on seal väike. Aga sellest hoolimata ma ei ole kunagi tahtnud kidramäeks trummariks saada. Ma küll täiesti natu-natukene harjutan aeg-ajalt kodust, homme aga aga see on ka kõik ja see on lihtsalt nagu üldharidus üldse on üldfüüsiline treening, et see, see ei ole, see ei ole see, et ma tahaks trummi kuskil avalikult mängida. Millegipärast ei ole küll, aga siis tõesti nagu köidavad kõiksugu kõiksugu asjad, kuhu saab sisse puhuda. Kas on mõni muusikainstrument on selline ka, mis sulle ei meeldi või on kuidagi vastumeelne või millega sa nagu üldse sõbraks ei saa isegi mitte selles, et sa seda mängida püüaksid, vaid lihtsalt sulle ei meeldi. Mul ei tule, ei tule praegu ette. Kas mõni mõni hääl võiks olla niisugune, mis mulle ei meeldiks kohanema üldse? Ma vist olen piisavalt palju küll selleks jah, professionaal, et ma ma ei saa nii-öelda, et ma ei suhtu vist nii nii ainult emotsioone reaalselt, et ma. Ja kui ka suhtuks, ma ei oskaks küll öelda ühtegi villijat, mis mul kohe kohe nagu vastuhakk või tunduks labane või. Või nõme, et iga pilli saab mängida labaselt, nõmedalt ja vastumeelselt. Aga aga pill ise milleski süüdi oleksid, kui pilli mängitakse väga hästi. Pillus ikkagi. Minu kõrvadele ebameeldiv, seda ei ole küll, jah. Kui oluline on, on sinu jaoks see, et sinu moditseerimist keegi kuulaks. Ehk siis kui suur vahe on selles, et sa mängid publikule või kodus omaette järsku tuleb selline tuju peale ja siis sünnib midagi erilist seal sinu toas sina ja sinu, sinu ja sinu pilli vahel. No ma arvan, et selleks, et midagi väga erilist sünniks peabki olema natuke teine situatsioon kui kodus üksinda pilli ääres. Et ja on seesama. Äkki on seesama asi, et minu teada ju harva näiteks sportlased treeningul püsitavad maailmarekordeid harjutavad küll ja teevad kõiksugu vigureid ja, aga et tipptulemus tuleb ikkagi teiste najal teiste ees äkki mingil lisa kokkuvõtmise tegur tuleb kohe juurde. No kindlasti, et muidugi võib öelda ju trafaretselt ma mängin seda, mis mulle meeldib mul ja ma mängin nagu endale. Tegelikult see vist päris nii ei ole. Liiatigi mängin tihtipeale oma kaasmuusikutega. Muidugi ma mängin natukene neile ka loomulikult see on nii. Aga eks ma mängin ikkagi, eks ma mängin ikkagi publikule ja võib-olla aga publiku toel. Et ma arvan, et see vaimsus, mis mingil kontserdil tekib seal on ka publiku roll nii suur. Et et kindlasti tulevad paremad ja huvitavamad tulemused sügavamad tulemused teistele mängides kui kui, kui üksinda mängides üksinda pigem ju valmistuvadki selleks situatsiooniks, pigem kui ma haritlane üksinda, ma, ma ikkagi tõesti nagu harjutan, pigem neid neid vahendeid ja tehnilist tööd, teen tehnilist tööd ja otsin, otsin uusi värve ja kuidas, kuidas mida teha, aga see nii-öelda tervik sünnib ikkagi konterintsiaalis. Sinu muusik või siis sinu see muusikavaldkond, džässmuusika ta ikkagi on natukene rohkem eelteadmist nõudev muusika või on seegi mingisugune stampmõtlemine? Sa mõtled nüüd kuulaja poolt kuulaja poolt, et kui kuulaja ikkagi noh, meie ümber on väga palju popmuusikat ja me oleme selle kõlapildiga harjunud ja osta või sinna kohe juurde minna ja kui on niisugune rahvamuusika kolm, neli siis ka noh, mingisugune oskus sellega haakuda on, on ju ikka vist olemas. Sinu muusika on ju ikkagi natuke teistmoodi muusika. No minu arust ideaalne, ideaalne muusika on selline, et et see ei vaja tingimata eelteadmisi, et seda saab, saavad kuulata, kõik saavad nautida kõik. Ja et sellest samal ajal leiavad ka nii-öelda sügavad asjatundjad, kriitikud leiavad selle iva iva üles. Ja ma arvan, et seda on täitsa võimalik teha. Sest et kuigi mulle meeldib mängida erinevates stiilides ja vahel ka nagu mängelda friitšassi radadel, sest see on see, on see osa Eestist, on tõesti niisugune, mida mida väga paljud ei jaksa kuulata tingimata. Aga teine asi, teine asi, mis džässijuhte liitub ka üldse muusika juurde, et et lisaks nendele konkreetsetele helidele ja koos kõladele rütmidele on ju ka teatud hulk Energiat, mida pillimees annab, vahendab publikusse läbi oma pilli läbi oma oma oleku. Ja ma olen väga selle energiausku küll, et ma olen isegi mänginud mõne välistada vaenlase ju siin koos. Ja publikuks on täitsa täitsa tavaline teda kindlasti ma tean, et inimesed on esimest korda džässiklubis ja nad on täiesti pööraselt vaimustunud. Siin üks trummar nimega liibias pahast tagasi temaga oli jah, niimoodi, et me mängisime lihtsalt nagu nii-öelda mainstream džässi, seal, keda mängisin, testita muidugi mängis tehniliselt väga hästi. Aga see energia oli nii kõva, et, et ei jätnud mitte kedagi külmaks. Et ma arvan. Ka üks oluline oluline tegija, et, et kui teha alati keskendunud nagu täiega oma asja, siis küll see kohale jõuab. Ma ei usu, et ma ei usu, et tingimata on mingeid eelteadmisi vaja. Tõesti, ma arvan seda. Jutusaate külaline võtab tavaliselt ka ise paar lugu kaasa ja mängib nüüd kuulajatele ette või õieti siis või helioperaator mängib ette. Saatekülaline saadab nad mingite sõnadega teele kaasa. Siim Aimla, sinagi oled kaks lugu välja valinud ja esimene neist hakkab nüüd kõlama ja miks tema siis see lugu sulle nii tähendusrikas on? See on üks üks vaimustav vaimustav kooslus. Plaadi nimi on kohtuvat lauljata nüansi Wilson ja altsaksofonist kännu pooladerly. Ja see on. Ühest küljest ma arvan, küllalt kergelt kuulatav, kergelt kuulatav džässmuusika, mis pühapäeva hommikusse hästi sobib. Teisest küljest see on, see on metsikult meisterlikult mängitud ja see, see on seal ka ilus. Looks on Never Never millai märi. Sõnum sõnumiks, aga lugu on väga hea. Kuulame. Hommikune jalats on kuulatud ja jutusaade läheb edasi stuudios täna hommikul. Muusik Siim Aimla ja saatejuht Tarmo Tiisler. Siin kui tihti satun, et mõnd välismaa või ka näiteks Eesti muusikuid kuulates puhtinimlikku kadedust, et küll ta ikka oskab hästi ja, ja mina ei oskajad ja vaatad, võib-olla ei hakka. Oskama. Päris tihti. Aga see kadedus on nüüd aastate jooksul moondunud, et ta ei ole niisugune, see ei ole siukene, õelat sorti kadedus, et et läheks rebiks saksofoni ja et ta nii hästi mängiks või või see on nagu pigem võib-olla niisugune edasiviiv edasiviiv kadedus. Või võib-olla ei olegi kadedus päris õige? Ei, ikka natukene on ka ikka vahel kripeldab ka, et küll ikka, kuidas see võimalik on, et keegi nii hästi oskab. Ja loomulikult, et see küsimuse teine pool, et, et mitte, et ma veel ei oska. Ma saan aru, et et ma ilmselt ei hakkagi kunagi nii hästi mängima, kui ma tahaks, loomulik, keegi, keegi, ma loodan, ei hakka. Põgen hirmus oleksid kui ärkaks ühel hommikul üles ja mõtlesin, et ma nii hea saksofonist, et enam paremaks minna ei saa. Ja õnneks see aeg on. See aeg ei tule kunagi. Ja, ja ka siin Eestis on jah, ikkagi pillimehi, vaatad ja imestad, et, et nad on ikka tõesti nii head. Välismaal muidugi ka. Aga teisalt on siis vahel. Vahel tekib niisugune isekas tunne, ka niukene isekas õnnetunne selle kadeduse kõrvale, et aga vaata, kui hea, et ma vähemalt oskan tema kunsti nautida või et ma saan sellest osa. Et ma saan aru, et ta nii hästi mängib. Kas kasvõi nii, jah? Eks nautimise tasandeid ole ju ka erinevaid, et muusika kuulamisel on üldse palju eri tasandeid seda nii-öelda põhil Peisik levelit, sama taustamuusikat rääkisime päris päris tugevalt. Et et loomulikult pole head ilma halvata, et et üha rohkem on kontserte. Noh, mitte et ma tahaks tingimata midagi laita või, aga et noh, et ikkagi noh, ma arvan, et ma kuulan natukene rohkem muusikast välja kui inimene, kes ei, iga päev ei tegele muusikaga ja, ja tänu sellele olen ka võib-olla kriitilisem mõnede kontserdite suhtes. Ja alati nii hästi ei suuda nautida kuigi, kuigi viimasel ajal loenga ennast parandanud. Aga mõnes mõttes võib-olla ka nii, et siis rõõmutunne on, see natukene korvab seda, et kui ma selle selle tõelise naudingu siis saan, et siis see on võib-olla mitmekesisem. Ah, ei tea, aga noh, ühesõnaga oskan nautida, kadestada küll, aga aga noh, ei ole siukest tohutut mõru mõru tunnetena. Kui sa olid selline kujunemisjärgus inimene, ma küll ei tea, kaua see sul kestis ja ma loodan, et kestab ja millal sa ennast lõplikult üles leidsid, aga aga kuskil kaheksakümnendatel ma siis pakun ja panen praegu ajaliselt paika ka see oli aeg, kui sinu isa oli noh, väga kuulus inimene Eestis noh umbes nagu Ott Sepp ja Märt Avandi praegu. Priit tainast on siis juttu, et kui palju sina siis tundsid, et sul on kuulus isa, populaarne isa ja äge isa mõtlesid selle peale ja noh, ma ei saa öelda, et nautisid, aga võib-olla natuke nautisid ka. No seal on jälle kaks asja, et ma sain aru küll, et ta on populaarne, et ta on. Et ta on nagu Noh, üks asi, naljamees, aga tollel nõukogude ajal oli ju see ütlemise piir, oli ju see, et või noh, et kui tegid nagu natukene justkui riigivastast nalja, vaid see oli seal mingisugune ohupiiri ka olemas, et aupaise tuli tuli sellest sellest ka, et kuidas ta julgeb niimoodi öelda, ei oska niimoodi öelda, et kõik saavad aru, aga millestki pole kinni hakata. Et ma sain aru küll, et ta on armastatud ja ta on populaarne. Aga see, et ta tore isa tuleb hoopis muust. Et, et see, need ei olnud nagu omavahel üldsegi seotud. Et ma arvan, et isegi kui ta ei oleks olnud kuulus või rahva poolt armastatud ta läks, tal oleks ikkagi olnud samad sõbrad, kes, kes olid lähemad sõbrad kes olid ka nüüd. Ja ega ta oma perekonda sellepärast teisiti suhtunud, noh, võibolla tal oli kohati natukene vähem aega, et oli vaja esinemas käia. Aga, aga see ei ole kunagi nagu probleem olnud. Et ta oli jah, väga hea isa. Ja just nimelt kujunemisele järgus, ütleme teisme-eas. Ma viibisin päris paljud tema seltskonnas või tema tema sõprade seltskonnas. Mingil põhjusel ma isegi ei tea, miks, aga, aga igal juhul ma olin ta ka kaasas ja keegi seda nagu väga pahaks ei pannud. Ja kuulasin neid jutte, mis siis räägiti ja ilmselt tahaks loota, et üht-teist jäi siis ka siis midagi kõrva taha või vähemalt siis nagu hinge, sest et tegelikult see, see selts on, ta oli ikkagi väga-väga sügavalt vaimne. Ja see jah, ma tundsin ennast seal väga hästi. Seda kihku ei tulnud, et kuuled kodus mõne nalja või mingi jutu või mingi sõnamängu ja siis lähed kooli ja siis eputab kaaslaste ees, et näe veetleva legantsiga paiskad lavale. Ei, ega ega isa oma nalja kodus kodus ei rääkinud, et see, mis ta lava laval seal laval tegi, see oli nagu need tekstid olid lava jaoks, et et need naljad, mis koduses õhkkonnas tekivad, on, ma arvan, niisugused nagu tavalises perekonnas ikka. Sihuke situatsioonikoomika muu ja, ja ega isa ei ole ju väga. Ei ole ju väga lõbus mees, ta on ikka pigem selline morn eesti mees. Et ja ei olnud kiskuda nõnda aktiivselt kogu aeg nalja tegi. Ta naeruhimuline küll ja, ja aeg-ajalt ma mäletan siiamaani, kui te kodus ajalehti krokodill lugesin seda kõkutas omaette diivanil, nii kaasahaaravalt kõik hakkasid naerma. Aga ega ta mingisugune niukene irvhammas on siukene killumees killumees kaugeltki mitte. Aga vaikselt. Et kodus võib-olla kõige rohkem me oleme tema nautinud tema tema luuletusi ja siis, kui jõuluvana käib, siis ta teeb alati vahvad vemmalvärsid jõulude auks läbi nende. Jällegi see 80.-te aeg, et olid sa selline kilekotti ja plaadiga ringi käiv mees, et said plaadiga siis paid kilekoti, noh tead küll, millest ma ja siis vahetasid ja siis olid nagu äge äge. Üldse mitte määriti plaatidega, noh, kaheksakümnendatel üheksakümnendatel lehti tegelenud, noh ütleme 80 20 82, ma läksin kooli ja siis ma olen, teid täidab pisike veel, aga ega mingit siukest plaadi business'it väga ei olnud, et see tuli alles päris kooli lõpuaastatel. Ja siis, kui ma hakkasin rohkem nagu džässi kuulama, siis sai küll sõpradega nagu ikka lindistatud kassetile lahedaid asju ja ja keegi kuskilt oli kuu või saanud midagi, et siis küll, aga, aga siukest siukest plaadina kultuur on minust ei tähenda. Nagu nautimata. Mitu pilli sul üldse olemas on, endale? Mõned ikka on, võiks muidugi alati rohkem olla. Mul on flööt, klarnet, kolm saksofoni. See vaskpill tenor vaskpill. Ta on Klaver noh, trummid on põhimõtteliselt olemas. Meloodika kolm plokkflööti rohkem nagu polegi. Ei olegi rohkem mingit pillituba, on sul või, või kus, kus sa neid hoiad või või kuidas see kõik välja näeb? Mul nüüd mul nüüd on jah. Sai valmis niisugune harjutamise või pilli tubat, et need on. Need on rohkem ruumi, et nad ei võta, võta ruumi isegi. Mulle näiteks baritonsaksofon ei ole päris minu enda omaga, ma laenan seda nagu pikaajaliselt suhteliselt ja siis selle kastid on küll nii hirmus suured, see on küll hea, kui seal niimoodi kodumajapidamisest natukene eemal. Kuidas sinul nende pillidega on ja üldse muusikutele sõpradele antakse mängimiseks või ei anta või mis tingimustel antakse või väga heale antakse või kuidas sinule? No oleneb pildist ka, et ega ega saksofoni keegi ei tisse küsidagi. Ausalt öeldes jäi, ei, on, aga kõigepealt ma ei tea, Ollep, kes küsiks, ega ega naljalt vist ei annaks. Aga jällegi, et kui kui oleks niisugune situatsioon, et millegipärast näiteks Tafenau tuleb ja küsib, et tal on midagi juhtunud, pilliga? Talle muidugi annaks või mõni või mõni muu hea sõbrahetate Tanel, Aljo või, või mõni mõni selline, et on vaja. Et need on häda käes, et. Anna, ma räägin, ma räägin praegu võib-olla oma sellest põhiliselt oma oma Selveri tenorsaksofonist, sest et et ma oma sopransaksofon ja olen küll anda ka oma õpilastele tegelikult mängimas ketega. Aga miks sa ei anna või miks ei anta, läheb katki või paneb mingi vale energia siis? Mis? No tavaliselt lihtsalt teda, nii-öelda seda nagu mingi pill on alati see esimene instrument, et ütleme, et minul tenorsaksofon Et seda taati küsitagi et, et ma ei oska öelda, miks, miks ei anna, et võib-olla siis annaksin, kui keegi küsiks. Aga seda õnneks keegi lihtsalt ei küsi, et see lihtsalt on, nii et ma ei hakka mingit inimlikku mõõdet nagu Toomatut, paljud võrdlevad oma pilli naise või, või armukesega või nii et, et noh, ma ei tea, kui see on võib-olla nõme ja kulunud võrdluse, ega noh, naised ka ju ei lähe. Et, aga ei, see on jah, see võrdlus on väga nadi, aga aga see lihtsalt on nii, kõik. Sinu muusika on selline ju intiimsema poolne, mitte selline laiatarbemuusika, vähemalt ma olen niimoodi aru saanud. Ja siis sa olid järsku laulupeol väga suure koori või siis orkestri ees ja väga suure kuulajaskonna ees, et tundsid seal mingisugust vahet ka. No vahe on loomulikult suur noh isegi väga suur. Aga noh, põhimõtteliselt niukene, koorigu asjaga kooringu instrumendiga tegelemine ei ole mulle päris võõras. Ja orkestrid ei ole ka päris võõrad. See mass on muidugi suurem masti hallata on natukene keerulisem. Ja võib-olla on siis ikkagi see, ma isegi ei oska öelda, kas, kas see tunne on nagu kordada, siis võimsam, aga jah, igal juhul see emotsiooni nädan. Noh, ta on eelkõige nagu uskumatu. Noh, ütleme ligi 10000 inimest, eks ole, kes laulavad sinu juhatamas järgi. Et eks ta on nagu ma võtan seda vist nagu. Ja ma samas samas kui kontserdil on mängimas kolm inimest ja publikus 10 inimest siis on minu jaoks noh, sama hea, kui oleks noh, ütleme 10 ja 1000 on midagi sellele vahele, et alati on et kvalitatiivset vahet nagu ei tohiks olla. Aga ikkagi, kui sul on noh, ütleme, et kasvõi niimoodi, et sellest situatsioonist sellest sõltub päris palju, sellest sõltub see hulk inimesi ja ja nad kõik vähemalt antud hetkel nagu justkui usuvad sinusse ja lasevad endast välja sedasama energiat, et siis on ma arvan, et see on umbes nagu masside mingi palverännak või asjad, et kui inimesed ühendavad oma vaimu ühe asja nimel et siis lihtsalt sellest situatsioonist selles hetkes, selles ruumis on sedasama suunalist positiivset energiat nii palju, et, et see et seal nagu natukene tõstab õhku, et selle sellepärast, et massid on erilised Kartsid sa ka natukene, kui sa pidid siis lõpuks sinna lavale minema, pärast proove. No eks mingit sorti pabin kindlasti natuke oli, seal võib olla ärevus või? Mul see pabin oli enne ära kogu selle jaanipäeva nädala, mis ma Saaremaal olin. Et ma ei saanud nagu õieti magada, siis ma mul hakkasid tasapisi kohale jõudma, mis siin toimuma hakkab. Ja siis, kui see asi proovid, olid käsku, esimene proov oli läbi, siis oli, siis oli juba väga mõnus tunne. Ja siis noh, mingit paanikat seal laulupeol endale ei olnud. Väga. Et noh, võbeles oli küll sees ja ega kogu too päev ja situatsioon oli selline, et ega sellest kohe nagu aru ei saanud. Et ma kogemata sattusin peale suve lõpul, kui telekast seda uuesti polnudki nagu seda vaadanud. Et siis oli tegelikult esimene hetk, kus ma sain, vaatasin nagu eemal oleva pilguga seda siis tundus küll. Siis oli küll uhke tunne. Et, et ma olen ka nüüd seda teinud, see tunne või, või et ma olen seda teinud või et see ongi. No minu tehtud vä? Ei, isegi mitte mitte mitte seda saadet juhtisid mina, et et pigem see, et nagu, et et ma olen saanud osa olla sellest kogudusest või nii-öelda, et et osa sellest peost aim jah, pigem osalus, osaluse tunne, et vähemuse, mina tunne. Meie jutusaade hakkab lõppema ja aeg on otsad kokku tõmmata. Siin ütle, kui kui tihti sa mängid lihtsalt oma väga lähedastele inimestele pilli. Isegi mitte teistele muusikutele kuigi noh, sinu pere on ju ka paljuski muusikutest koosnev, aga, aga lihtsalt väga lähedastele inimestele. Pilli. Häbi öelda. Väga nii-öelda koduses õhkkonnas väga harva. Hoiad kuidagi eemal seda kodust või? Ei, ma ei hoia seda eemal, Mulle meeldivad, mulle meeldib, kui lapsed ja naine käivad kontserdid kontserdi kuulama, seni aga aga nende jaoks on see minu pilli mängimine, ma arvan juba nii, niivõrd nagu tavaline. Et kui ma võtaks kodus pilli välja, ütleksin, kuulake, siis nad suure tõenäosusega nagu vaatavad seda niimoodi. Isa hakkab tööle, kui, et ma hakkan neile pilli mängima, et et ma pigem hea meelega räägin nendega juttu või mängin nendega lauamängu või, või lähen nendega suusatama. Et ma jah, ei sunni neid ennast kodus pilli kuulama. Kena igal juhul, Siim Aimla, aitäh sulle, et leidsid aega tulla ja rääkida sellest, mida arvab maailma asjadest. Üks lugu on meil veel kuulata ja saada temagi siis teele. Kõigepealt aitäh kutsumast ja kuulame ühte läbi aegade kõige andekamat basskitarristi tšaku pastorist. Päris džässiinimeste jaoks hitiga nimega Chicken.