Joomisest tehakse filmid, tehti film jah, kusjuures tegelikult. Mis on see lühikese aja jooksul juba teine alkoholismi puudutav dokumentaalfilm, mida mul näha on õnnestunud ja vähemalt seda eilset Olev Remsu oma õnnestus näha ka filmiajakirjanik Jaak Lõhmusel, tere päevast. Tere päevast. Ega ma siin pikalt Euruta küsin, küsin kohe otse, et, et mis tundega ta siis eile kinosaalist lahkusid ja sõpradega mineraalvett jooma läksid, kui läksid? Ausalt öeldes selliste segaste tunnetega sellepärast et et film, mis oli väga sümpaatseid kõnelejaid ja teema, on iseenesest väga-väga tähtsuse valus. Alkoholismi teema ja sellest oli filmis ka palju juttu. Teisest küljest oli, ta valmistas pettumuse, ta oli natuke nagu propagandafilm või püti jutlustada, asjumisse dokumentaalfilmile ei ole kohane. Ja teiseks olid oli seal ikkagi väga tühje kohti või väga nõrgalt läbi mõeldud kohti, need ma mõtlen ennekõike muusikaga varustatud looduspilte. Kuidas sulle meeldis Olev Remsu ise ajakirjaniku rolli ta oli päris palju, et Milde öelda väga palju kaadris koos oma küsimustega, mis ei ole ka dokumentaalfilmile vähemasti minu arvates väga omane. Nüüd traditsiooni küsimus, Eesti ütleme BBC teeb küll selliseid dokumentaalfilmi, kus tark saatejuht kaadris aga see peab olema siis eriliselt tähtsustatud isiksus või tähtis isik, keda vaataja tunneb ja kes on ajakirjanduslik prominent. Remsu on muidugi tuntud literaat ja selles pole kahtlust, aga mulle tundub, et selles filmis küll nagu saatejuhi või intervjuu järjepidev näitamine ennast ei õigustanud, nii et see oli režipoolelt läbimõtlemata mõtlemata asi neto oma niukses mõnususes, nagu nagu klassik Mati Talvik. Ta oli seal Jaanil, aga teiselt poolt talvikum klassik. Remsu intervjueerija rollis ei ole ja see oli ka kuulda ja näha. No meres, tänahommikuses telefonivestluses jõudsime mõlemad järeldusele, et selle filmi tegi või päästis Arvo Kukumägi, kes täna küll ka lehes on juba öelnud, et ta omatehtud sügavasti kahetseb, et et ta ei oleks pidanud nii avameelselt ekraanile ronima, et, et kas sa võiksid paari sõnaga siis nüüd kukud kiita, aga kõigi kuulajad Ja muidugi kukku demonstreeris, et ta on üks väge täis lõpmata suurt väge täis setu juba vana mees, aga siiski nooruslik ja et tal on vaimu ja, ja, ja, ja nii, et ta on selline. Tema võitis kindlasti kõigi vaatajate südamega muidugi Ott Arder näiteks või Leo Lapin ja lõpuks on lihtsalt need kõik need, kõik need tüübid olid omamoodi sümpaatsed ja kaastunnet äratavad heas mõttes. Aga pigem võiks, oleks võinud portreede galerii olla kirjum ja rikkalikum ja ja anda veel nendele tindi joojatele, kes, keda filmis näidati ka sõna, aga, või las ta neile noh, endast rohkem rääkida. Ta ei tehtud ja ja lihtsalt näidata lindu lendamas puude vahel või põõsast või, või merd või siis lasta sinna ilusat liigutavad voolu taha, et see nagu see nüüd lohises tühjalt. Pildiliselt minu meelest olid päris hirmsad need kohad, kus selge see, eks, et anonüümsed alkohoolikud peavad jääma ka ka pildis anonüümset, eks ehk siis neid tuleb üles võtta kas selja tagant külje pealt või leida selleks mingeid muid meetodeid, kuidas neid eksponeerida. Aga sellised ära lõigatud, pea ära lõigatud peadega kaadrid olid, olid, sundisid mind südant haarama, et kui see on nagu läbiv asi filmis, et siis olekski oodanud mingit vähe kavalamad lahendustega. No siis oleks võinud võtta võib-olla teise inimese, jah. Ja teiseks, no muidugi see oli läbiv stiil, et esinejad olid ilma nimedeta, need, kes tunti alase, tunti ära, kes hääle või näo järgi. Nii et selles suhtes ta ei olnud nagu tavaline telesaade, kus olekski nimed korra järgi peale panema. Aga tegelikult praegusel hetkel on ikkagi news keskmine mure saade televisioonist, mitte mitte nagu filminõudmistele vastav asi, aga filmiks võib ju kõike nimetada. Ma ise meenutasin seda filmi vaadates päris mitu korda, Edvard Oja autorifilmi iseenese alkohooliku põlvest, kas sa seda filmi olete näinud ja kas sa oled valmis väikeseks kahe filmi võrdluseks? Jah, olen muidugi näinud. Oja film minu meelest on, on ka kergelt amatöörlik, aga või niimoodi lohakalt kokku pandud, aga tema kuna see päevik siis siis see õigustab ennast täielikult. Aga siit nii-öelda väljastpoolt vaataja positsioonilt tehtud film. Seal ei tohiks kõiki neid apse andestada, nii kergesti ütleme pildiliselt oli oja film kohati palju halvem tale võetud väikese digitaalkaameraga üles ja ja mõnikord oli nii-öelda sõber lihtsalt arvestas. Mitte päris professionaalne operaator ja nii et no täiuslik, ei olnud oja film, aga poja film oma selles isiklikus asja personaalsuses on siiski palju. Läheb palju sügavamale. Jah, ta lihtsalt liigutas rohkem, et see, see vist oli see. Ja ei, no ei saa öelda, et need inimesed ei liigutanud, keda eile nägime, sest et noh tõesti väga kas traagilised isiksused või omamoodi yo vihaselt nagu, nagu kukumägi või, või Arder. Nii et armuke on siin nüüd edasi astutud, aga aga ma loodan küll, et et veel tehakse kunagi ta täiesti professionaalselt filme samal teemal. Jah, sest teema on ju tegelikult eestlase jaoks ikka ikka ikka hästi tähtis ja, ja sellepärast ma ikkagi jään oma arvamuse juurde, et, et ka sellepärast oli saalis nii meeletult palju inimesi ja, ja tuli ka filmi korduslinastust vaatama tunni aja pärast, sest et ainus põhjus ei olnud see, et see oli nagu tasuta üritus, et ma usun siiski, et alkoholism läheb Eesti inimesele vägagi. Varsa ja ei, no ja pärast filmi seal seltskonnaga arutati neid erinevate vaatenurkade alt sedasama teemat ja, ja, ja tõesti, see on oluline ja siin on. Rahva huvist oli seda näha just et murti lausa saali. Väga palju oli tulnud, teised tuli, inimesed läksid tagasi, tulid teisele, see on selline, et see oli iseenesest isenesest rõõmustav. Tore suur aitäh, et sa nõustusid oma mõtteid jagama minu ja raadio kahe kuulajatega, aitäh sulle, Jaak Lõhmus filmielamuse vahendamise eest ja, ja loodetavasti saame sinuga õige pea jälle mõnd uut Eesti dokumentaalfilmi või ka mõnd muud filmi arutada.