Kell on 11 ja 15 minutit. Tänastes lisandite saates vestlevad kaks tartlast Indrek Kudaja imat Suumann. Ima Tsuuman on kunstnik, kes oma töödega ja oma isikuga inspireeris ajakirjanikke Indrek Hudet. Visandava kunstniku mõtet ja meelt. Praegu me kuulasime kiitarreti muusikat, emad, nagu ma tean, meil on täiesti ühine kirg klaveri klaverimuusika vastu. Mina klaverit mängida ei oska, aga mind võlub väga see, kui vajutatakse klahvile ja ja sellest ühest Klafist tuleb helivälja, siis tuleb järgmine klahvi vajutus ja siis hakkab veerema nagu kosk. Või, või oja või jõgi või mulle seostub salativeega viimad, räägi, mis sind võlub muusikas, klaverimuusikas ja just eriti kiitjarreti muusikast. Eriti muusika on selline, et kõigepealt ma räägin past endast niimoodi põikena, et ühes kõrvalises ajakirjas, mis oli mingi lennundusajakiri ning tahab linnukest lugeda, oli intervjuu temaga. Ta rääkis pikalt laialt, et mis need põhimõtted, aga suhtumised mida ta teeb siis nii kummaline kui see ka ei olnud, klaverit ta nagu tegelikult ei armasta, tema ideaalpilt oleks selline, et näpud on keeltel, käed on trummidel seda ühekorraga, aga lihtsalt seda ei ole olemas. Ja Rolerita nagu ei armasta, sellepärast et seal on seda mehaanikat Klohvist, nii keelteni on niivõrd paksult. Seda vahel, et noh, et seda tundlikkust siis kätte saadad, tüdinud klaveriinimene olema. Meeldiv on ikkagi see, et kui see pill pasun, autame vahetu, mingi keelpill, ma kujutan ette, et on tegu orgaanilise inimesed nagu tema organ. Et siis noh, klaver, kui seal saab inimese käest, ei elaks lõpuks ikkagi ta saata siis selle kaudu sandas toru sellest inimesest, kas sa seostusel kuidagi pintsli käes hoidmisega võib jah, tähendab seal nagu keel, et pintsel umbes poolt lobidus, traditsiooniline kui selline traditsiooniline maal on hästi kitsas tegelikult oma võimaluste poolest. Ja aga ta on ikkagi keel, seda võib võrrelda viiulimänguga. Muusika ongi, pilt on keele sõnatu keel. Seda ma olen ka mõnd tähele, et kui, kui endal on mingisugune posi, siis mida öelda. Ja kui teisel on, kellel mida öelda ja ma vaatan selle inimese pilti siis ma ütlen, et kõht olnud kurb või rõõmus tunne, tunnetus skaalal lõpmatu õnne. Et nad ikkagi, kui ma talle selle ära räägin, vahel pildilist tunnen, et siis ta ikkagi ütle peo. Vastupidi, see on ikkagi toimib keelena Avatšarret aitab sul maalida, ilmselt mul on selline tunne, et sa kuulad seda päris tihti maid maalida, kududa küll, nii, kontsert on tal 20 aastat vana kontsert. Seda ma kuulasin küll kaks aastat niimoodi järjest. Ja, ja see muusika on noh, selline, et muidu on ikka lemmikmuusika ja oled juba tükk aega kuulanud ja siis paned peale nagu enam ei huvita. Ja siis ma mõtlesin ka, et panen selle peale nagu ei peaks enam huvitama. Aga siis ei saa enam, tähendab peole Pansbidele lõpuni kuulama pilk juurde tõsta 100 korda kuulatud. Praegu me oleme sinu ateljees ja ma näen, siin on viis pilti seina peale, mul on selline tunne, et sa teed kõik need pilte korraga, nad ei ole vist veel päris valmis. Aga siis sa rääkisid mulle Charretistel sellist asja, tema istub klaveri taha ja tal ei ole enne midagi peas valmis niipeaaegu ta klaveri taha istub, hakkab mängima ja siis sealt tuleb muusika. Kuidas sinuga on, kui sa endale puhta lõuendi ette paned, kas sa teed mingisuguseid visandeid ka, valmistad selleks ette. Ja, ja siis siis astud lõuendi taha. On sul mingisugune, ma jutumärkides valmis noot olemas, kui sa hakkad pilti tegema? Normaalne oleks, et ütleme, et visandatud ja paigutatud pumpasid ja muudkui ka järjest suuremaks, sest lõpuks reostunud seal unistada niimoodi õilsalt teed selle asja ära, et see oleks üpris normaalne asi. On paraku mul ei ole nii, pildi tegemisel on ka mitu mõõdet, milleks sa seda teed? Üks asi on vajadus, vajadus tekib siis, kui mul ühtegi kaks kuud midagi ei tee, suitsetan kohvi, Olkoholi oluliselt ei tarbi. Ajan mingisuguseks inimestega juttu, mõttetu värk tegelikult. Ja siis tekib vajadus sildudega aia tulla või endal on hea ju, teistel on ka hea vaadata, teine selline mõõde, pildi tegemisel mingi näitus või mingi selline tähtaeg kukil, siis hakkad tegema ja pressid lihtsalt sõnumite julagunutamet pildi tegemise käigus. Kas see sõnum siis tuleb? Aga ta võib ka mitte tulla, aga siis võib väga lihtsalt nii tehad, nuputad lihtsalt välja, et see pilt oleks pilte, töötaks pildina. Ideaalses mõttes on see ebaaus tegelikult või nii, et kas ta nüüd on puhas kunst? Ei ole, noh, see on selline hoiatav muidugi, kes sellest aru saab. Peale sina lähemalt, inimesed ikka saavad aru, see on nagu ma enne ütlesin, et asi on, keel on ju. Ja mida lähem inimene sinule seda paremini aru saab? Sellest, et kas oled seal nüüd vassinud või sajule vassid, kuigi noh, kaugemad inimesed pruugilist. Aga kuidas nende piltidega on, need lähevad ka ju näitusele ja see on nagu sa ütlesid, selle tellimustöö. Tellimust on siis ma ausalt öeldes ei tea, mis on Chaplini keskuses. Esimesel märtsil saadan ära ja sepad saadab oma skulptuurid ja mis võib olla, sõidame ise järgi ka. Ütleme siis oli see suursaare küdosel. Praegu ma tõesti teen pilte selleks, et mitte sellelt seinalt maha kukkuda, lihtsalt kui tekib inspiratsiooni momentax, kui tekib, siis on väga hästi, siis ma jätan ta pildil olles ütleme, et allub teised kohad, võtan maha või hallutan sellel. See on selline umbes nagu kruvi, mis müüdud, see tähendab kruvimise meetod. Kruvimise meetod on selline, et hakkad tegema lihtsalt hambad ristis, kuigi ei ole tuju ega midagi kohustus. Ja siis, kui teed valesid asju sinna pildi peale kuni siis üks tuleb õige asi ja siis hakkad nüüd valesid asju maha võtma, üle maalima. Mis kõige vanemat on kõige esimesena maha. Või ma olin üle ja siis võib-olla tuleb sellest veel mingi parem nukk sinna pildi peale. Mõtlesin, kruvimine käib. Kas sa seda ei hakka verd tilkuma, kui sa pead omaenda pintslitõmbeid kustutama? Süda läheb pahaks siis, kui teed midagi välja ei tule. Sealt tuleb ohvreid tuua, mis siis, et on ilus kooskõla ja kõik võiks olla ja süda hakkab verd tilkuma siis, kui saama millegiga hakkama. Pilt ei ole pilt, teised võivad arvata küll, et see on ilus, aga ise lähemalt tunnevad ära, et tegu on tegelikult millegi kordamisega. Nagu ma aru sain, sai taha korrata, kõige parem on ikka nii, et kui sa oled mingi sfääri serva peal, ütleme, et see on sinu jaoks mingi uus, selline tunnetusruumi, midagi teistmoodi on seal varem olnud teinud ja et see hakkab haakuma ja resoneerima sinuga siis nagu kõnnid sinna sisse. Kui seda nüüd lõuendi peale panna, et siis nagu avastamine ja katsetamine ja võitlus noh, igasuguseid sõnu võib sinna panna. Ja kui sa seal oled selle sfääri keskel, siis oled sa ühendküps asjaga valmis saanud. Aga nüüd on nii, et soid nagu järjel järgistikud kordama, siis on selge, et alustad sellest nagu lõpetad. Kui tuleb mingi hea pilt, siis on seal mingi järgmise sfääri märk. Tunnetusele. Ma arvan, et inspiratsioon on seotud ka väga tugeva jõuga selleks, et olla inspireeritud, on kuskilt jõuda, saada imad, kas sina endale jõudu hangid turult, sest seda ei saa? Turult ei saa ja päevad läbi kuskil kohvi juues ja kohvikus istudes ja mingit totakat juttu ajada, siis on tohutu jõukulu. Linnaelust ei saa jõudu. Aga siis, kui metsa lähed või mingi looduse kohta on olemas, kus on võimalik olla kuskil kuu aega, et siis siis tekib see jõud. Ja nad on, kuidas seda nüüd. Inspiratsioon ja jõud, noh, raudselt muidugi seotud. Sõna jõud seostub eelkõige millegi sellisega, et sa pead ühte rasket asja teise teise kohta tõstma. Aga inspiratsioon seal midagi, midagi hoopis peenemat ja. Ma ei kujuta ette, sai, sa ei saa ju lihtsalt jõuga loopida, värve? Nad ei lähe, on küll nii, inspiratsioon on midagi peenemat. Aga samas on niimoodi etele seal selline inimese mingi selline tasakaalustatus või peab olema puid lõhkudes tuleb selline kõige parem, selline, kõige paremad lahtisemat tundmused tulevad. Et ühelt poolt nagu ma ei tea, mis on need kulutad nagu füüsilist jõudu ja tegelikult nagu üldse ei kaota, ma ütlen, et kohvikus jutuajamisega ma kaotan palju rohkem. Nii, ütleme, et see on selline maa, metsa, mingisugune selline elu. Aga nüüd, kui, kui see jõud või selline heaolek Et kui sa nüüd looming on, igasugune looming on kirjanik, on kirjapilt ja Bruslikul maalipilt ja muusikul muusika ja heli ja et need on nagu raamid ja et see on keel. Et siis mõtlesin nüüd, et inspiratsioon on sõnum, aga samal ajal siis jõud on ju see jõud tuleb ikkagi kuhugi vormi valada mingisse keelde. Ja siis teised jälle, mis me enne rääkisime, et need, kes seda keelt mõistavad, tegelikult on seesama asi, et nad saavad selle seda jõudu ise koos, siis noh, see oleks nagu 100 protsenti, hästi töötus. Valem, aga tegelikus elus ta muidugi nii ei ole. Ma olen umbes niiviisi, et et kui see jõud on sinu jaoks, kui sa jooda sinu jaoks inspiratsioon, siis teised tunnevad selles Kaara inspiratsioonid nagu p-ga, siis see on peegel. Et see asi on nagu tunnel siis või noh, mingist nagu diskett või saadad arvutiga mingisuguse läbi juhtmen mingisuguse teote. Sama asi, Sa rääkisid loodusest, aga noh, põhiliselt sa elad ise linnas. Ja kui sa linnas elad, siis paratamatult sa puutud kokku inimestega ja suhtled nendega. Millised võimalused on saada inimestelt inspiratsiooni selleks, et korralikku pilti teha või kaks varianti on jälle. Et kui ajad inimesega niisama tõttu sellist igapäevast ütled, siis on noh, väga vastik, siis ei saa mitte midagi, aga kui on mingisugune viljastav vestlus, nii et tunned, et ise räägid mingist asjast tõsiselt ja teine räägib selle vastu ja ja selline nimetan seda villastuvaks vestluseks. Et siis ma saan küll. Jõudu, aga naised, naistega on ka niimoodi, et armumine on. Eks ta ole kõigil olnud inspiratsiooniallikas ja siis mul on, ma ise tean, et kõige parema pildi Ma olen nii teinud mille seda võib, võtate, on kõige parem või noh et üle selle maale läinud, et kui ma olen läinud, ma olen kõrvale läinud või midagi muud püüdnud teha. Aga situatsioon parameetrid on siis sellised, et et on suur aste, mees, kui ta ei ole, aga ka mitu aastat tagasi ütleme, et oli kaks naist ma ei teanud, kumba manist armastan. Siis oli mul Vallikraavi tänaval oli üks tuba nagu kus ma võisin maalida kõrvaltubades oli selline noh, tooma seltskond ja, ja siis oli nagu narkomaania seltskond ja aga noh, kõik olin koju, viisak pihlakas, tähendab, ei olnud sellist parmuvärki ei olnud. Ja siis tuli veel igasugust head muusikat. Ja tähendab sellised parameetrid ja siis ise ma siis noh, püsti suitsetasin, jõin kohvi või teed ja ja ütleme, et kaks kuud elasin, noh, niisama jälle muidu elu. Ja, ja siis tuli see abilt lõpuks, tähendab siis on, võib mõelda, et see on ikka maru kapriisne asi küll, et kui teha nüüd kahe tunniga üks väga hea asi, mis vastata tagant ka tähendab üldse ära tüütanud hunnik selle seotud selle kahe naisega, see oli sellega seotud ja see, ja siis omamoodi üksildus veel. Ja selline õhus rippumise tunne. Ja siis seda ja see on võib-olla elus ainus kord ükskord ma lähen, siis ma võin öelda, et ma olen ikkagi tundnud seda. Hea oleks, et kogu aeg oleks nii põleda niimoodi. Aga, et, et see tunne on niimoodi, et, et sa ei tea, kas oled rõõmus või oled sa õnnetu, et see on maksimaalne, iga asja vahepeal olemine. Ja kusjuures ümbritsev maailm läheb sust see kaks tundi läheb nii, et seal nagu ärkad kuidagi mingi selline noh, ükskord ma olen und, aga noh, ma ei või hiilata on ju sellega, et tegelikult peaks, ma arvan, et peaks kogu aeg olema, nad siis. Siis oleks. Aga kas kahevahel olek, nagu sa ütlesid, et piiri peal, et kas hoopis pärsi või, või ei tee kuidagi närviliseks, et sa ei saa mitte midagi teha? Jah, oleneb sõnadega rääkimine, et kuidas need ütlevad kohe vahepeal olek, et nad. Ilmselt selliseid loometegevuse juures ei pärsi. Et ta jätab sulle kogu aeg otsad lahtiseks. Just see, et sa ei tea, kas oled rõõmus, õnnetu, aga sul on mingi õudne asi sees nagu omamoodi, mingi soone, avatuse tunne, avatuse ja et see on selline avatuse tunne. Kas see on ka selles, et mul üks tuttav nõelravi ja rääkis, et et inimesed hangivad informatsiooni teiste inimeste kohta läbi lõhnataju? Ja see lõhnataju ei ole kuidagi analüüsitav, see jõuab kuidagi otse sinu kanalitesse ja hakkab seal sulle signaale andma. Kas sa oled midagi sellist ka tajunud? Seda asja ma nii väga ei tea. Mul on olnud minu jaoks. Aga, aga vot see on jah, see on kindlasti ma usun, et see on kindlasti olemas ja toimib iga inimese juures. Ja siis ma olen näinud ühte filmi ka aastaid tagasi, et oli tehtud selline katse, et kuidas inimesed 11 aduvad oli, selline katsed, pandi inimestele prillid pähe. Need olid nagu telekaamerad mingi hästi kaval riistapuu. Ja siis läbi selle tähendab siis televiisoris võis näha seda pilti, mida inimene vaatab parasjagu kuskil ruumis. Seda pilti, aga siis samal ajal ka seda, kuskohast pilk vibab. Valge punktiga oli ära märgitud ja siis inimesed endale midagi öelda pandi talle ette, et nad noh, ei tea, mis juttumist. Ajad on lihtsalt mingi katse. Aga siis ruumi tuli seltskond. Ja siis see pilt, pilk hakkas vibama inimeste tagumikud peal absoluutselt kõige rohkem ja, ja siis on seda katsetanud muudkui ka tehtud. Ma ei tea, mis maa või kes noh, ma mäletan, et see oli, et, et see on selline alateadlik, et inimene saab teisest inimesest informatsiooni ja sümpaatiad ja antipaatiad ja sellised asjad kõik noh, tagumikku vaatamiseks. See tuletab mulle meelde, et sa oled ise ka ju aktimaale teinud päris palju. Aga ei, ma seda küll ei tunne, et aktimaali või need on enam-vähem, on kaks head on, aga tähendab üldiselt ma ei tunne küll. Mulle on millegipärast meelde jäänud, kui sa rääkisid inimeste tagumikudest, siis, siis on ilmselt seotud noh, kuidas ma siis ütlen, sümpaatsed tagumikud, aga seda ma mäletan. Ja kuidas need kaks, üks on siin puutöö taustal ja. Teine piklik, selline ma tean küll, mida sa mõtled. Aga nende piltidega on täpselt seesama jutt, mis ma enne rääkisin. Sama hästi oleks võinud maalida lilli piludest, ükstapuha, tähendab. Pilli tuleks ikkagi samasugused olnud. Selle inspiratsiooni seisukoha pealt. Et see kujund ei ole ju noh, selge see, et sa pead nagu muusika valatakse kuhugi meloodias ja nii edasi ja värvid pannakse siis mingisugusesse, kujundisse ja. Aga see ei ole tähtis, milline see kujund meloodia on, ta võib ka teistsugune olla. See muidugi alati saladuseks, mis see siis on, see seesama, see inspiratsioon, jõud sööb ikkagi, ta on olemas, aga vot kirjeldada ei saa, tunda võib ju rääkida, võib. Kuidas see ikkagi teada saada, et see inspiratsioone jõud sinna pildi sisse läheb, kas sa tõesti ainult usaldad oma meeli või, või kutsud kedagi poolikut pilti vaatama ka? Küsid, kuidas lood on? Kutsun ja siis on mul paar lähemat sõpra kindlasti, keda, keda ma usaldan ja kelle arvamus, et ma kindlasti nagu aktsepteerin. Ja siis seda võib teha poole pealt, kui sa oled jänni jäänud. See on ikkagi, et probleem on ikkagi juba on selline amet külge võetud, ega mul muud asja elus ei ole. Et siis on vaja ikkagi teha, et pilt oleks, pilt on seal, mis seal on ühekorraga ütleme, et ei saa valmis siis on, kutsub poolega, et kui on enda arvates valmis, siis on selge see, et ma pean teiste arvamusi küsima. Siis kooruvad sellised asjad, nagu ma kutsun neid naistekad, eks. Et kui mõni naisele väga meeldib mingi naisterahvas või siis mingi eriline lahterand kuidagi. Ja, ja kõige paremini kiitusega nutma hakkab pildi peale. Kas on inimesel endal mingi seis? See on ka natukene selline valitsemise ja statismi või ma ei tea, mis asi on init, noh, inimene on saladus, et silmi juurikas võib sees olla, et see on ikkagi teiste valitsemine ka. Ja siis on mingi eriline sõra salarõõm. Et kui keedina muutub õnnetuks või tõsiseks või hakkab mõtlema v tundma midagi seal. Võidurõõm. Aga ma mõtlen, et see on täitsa nii, et see ei ole üldse mingi pühaku asi ikka mingi kuradi poiss siis sellisel juhul grammikene või hakkab naerma hoopis. Kas sellist asja ka on olnud, et inimene hakkab naerma? On küll. Et kui naerma hakkab, siis on asi võld, kirjeldab sulle, ütleme kirjeldab sulle pildi peal, mida sa ise üldse ei ole tähele pannudki, et mis asi see on, mis asi see Ta ütleb, sellised vastikud nalja, lauset sulle ise naerab laginal, see tähendab piltidele. Tõsi. Et see on ka nagu indikaator. Sa ise noh, tihtipeale natuke põrgijad sa ise nagu eriti teadnud, mis sa teed. Et noh, põhitegevus tegelikult on ikkagi otsimine sest lootsid ju igas suunas. Aga võib-olla on hoopis nii, et inimene hakkab naerma rõõmust. Irvitasime õele, vaid ta naerab rõõmust selle, et et see on niivõrd hea pilt. Selle tunneb ära nagu rõõmul ja rõõmul on vahend on odavus, odav rõõm ja teine on sügav rõõm. Ja see väljendub nutus. See võib jah, see pigem on ta ikka tõsi. Tõsidusest väljendub. Sügav, sügav rõõm tähendab tõsidusest, mitte laginal aegses. Sa kasutasid siin enne sõna, dirigent tuleb dirigent ja vaatad pildi üle, dirigeerib natuke, et siis ma teen edasi. Mis see tähendab, dirigent, see on selline huvitav asi, et see on nagu kahepeale kokku pildi tegemine. Et tuleb selline inimene, kes on tunnetuselt sama laine peal. Kõik, mis me räägime omavahel, mees on arg. Ja nüüd ütleme, et ma olen teinud seda õlimaali juba üle 10 aasta, noh ma tean, mis mateeria on, mida ma valdandame, valdanud seal selline manuaalne kogemust tähendab. Ja seda ainult tehes saab seda teada, mis on lõpuks ikkagi sa valdad mingis mõttes mitte nagu siiskil või Reepil või noh, nemad vaatasid seda teistmoodi, oma kontol ma ikkagi valdav see inimene, kes tuleb terrigeerima, ei valda. Aga ta näeb, mis ma seal pildi peal teeb. Ja siis, kui ma kutsun ta poole pealt ei reageerinud, siis on midagi reageerida sisenejat, võta see maha. Vot see nali on ja see on tõsi, on ju niimoodi ja kui sa oled inimesest aru, tema saab sinust aru, siis on ta võiks isegi närvi minna ja kas on, väga huvitav, tähendab, meetod teha pilti. Nojah, selle eesmärgi pilt töötaks pildina kasvõi siis on kommertseesmärgil. Elsa julgeldada poodiumi müüki viia kasvõi selle eesmärgiga. Aga see on selline. Meetodeid ise olete lavastatud? Sa ütlesid ka sellist asja, et sageli ei ole just diood kõige olulisem Hay vaid nõtrust, mis aitab pilti teha nõtrust, mis inspireerib, suudad sa seda nõtrust kirjeldada? Mingil moel ma püüan seda teha, tähendab minu Nutru seal niimoodi, et kui võtame sellised Parema sellise tingmärgi paika nagu Mac, korrastatud maailm, et need on institutsioonid, käitumine noh, kus inimesed käivad tööl ja nii edasi ja mingi hierarhia ja, ja kõik on tegelikult kokkuleppeline. Samasse ajad sinna hammasrataste vahele võid väga kergelt jääda. Noh, alustades ütleme sõjaväest kõrvale võrdlemisega. Ja lõpetades ütleme, majavalitsuses käimisega on ju siis ütleme, mingi loeng, ütleme praegu õlaga väga inspireeriv oli mul vanasti poliitökonoomia loeng esimesel kursusel. Ja seal see oli veel loengus seletati juba noh kuidas, kuidas kõik vale on, aga ikkagi tähendab siis keskkooli ajal oli väga inspireeriv, oli. Asi ei ole jumalast punane aine tõsine punane, mingisugune naisterahvas seletas, kuidas kõik on mõnus. Ja siis veel sõjalise õpetaja, kui see seletas tõsiselt oma neid asju. Et sellised asjad on nagu tekitavad sellise nõdratunnetuse. Ja siis on nüüd hakkad sõltliku põgenema või valgud laiali keset seda laiali valgunud nagu valgud paratamatult voolanud sellest maailmasuhtest suhet suhestatusest välja. Ja siis ühtlasi on see ka põgenemine ja, ja see, et sa siis nüüd hakkad jälle midagi tegema siis on see, Sa oled ikka see on ainus pääsetee, sest sellisel juhul vähemalt mul on olnud. Ja see on, lõpuks tulebki sealt niimoodi mitu head pilti tuld. Ja kas või kui näiteks kuri inglise keele õpetaja, et kui ma olen tema tundi ja selge see, et ma ei oska, puudutasin ainult Vagarlset mingit keelt osata. Tema tundjad on nii külm, kalk ja kuri. Ja mul ainult ühe tunni käin seal siis hakkan kõrval hoidma selle tunni kõrval uitmise või noh, kui ma pean tundimine, ma lähen teen pilti, jaan jälle põgenemine. Nii et see on selline. Selline nõrkus tuleb peale, mis tõukab pilti tegema. Üldjuhul see pildi tegemine on põgenemisvahet. Ja kuidas on see seotud Nutrusega, nagu inimene põgenemisest andnud? Päike on juba loojale ja tema vaatan seda valget heledat pilti, sa oled reeglina teinud tumeda koloriidiga. Ja kui ma seda sinu heledat pilti vaatavad, siis mulle tundub, et see on tühi lõuend, et seal nagu tühjus. Ja äkki mul tuli selline mõte, et sa oled püüdnud selle pildiga tabada need tühjust. Tühjus on üldse üks imelik asi, et kui võtta kahjuks Palüüsikastkümne, mitte midagi ei tea. Aga noh, ühest loengust, Ma olen käinud. Seal seletati nii, et, et see just nimetatakse infiniit sügavuseks füüsikaline termin. Et muudkui ego elementaarsematest elementaarsematest järjest uued elementaarsemad osakesed. Lõpuks lähme sügavamale, sügavamale, sügavamale neid elementaarseid osakesi on noh, järjest järjest elementaarsemaid osakesi on, aga ma tean, tuhanded kindlasti. Ja lõppu ei ole näha. Ja siis on maru kihvt, et see aeg ja ruum ja et see kõik kaob ära ja see Ain osake kui mateeria, mida mateeria kui selline nagu copy, laud või põrand. Et sellist. Et isegi sellest laine võnkesagedusest läheb edasi edasi. Et siis on aru, huvitav on mõelda, et põhja ei leitagi. Ja selle doga sügavamale sügavamale ja lõpuks on nagu null võimendusmull signaalist läheb tühjusesse välja, olematusse. Mind lihtsalt huvitab, köidab selline mõte, et et siis on nagu, et maailm on. Milles me elame, reaalne maardlat, seal ripub tühjusest nagu tühjusesse suhestatud. Jääd kas siis võta teda olevana või mitteolevana ometi, noh, palu on kõige olevam asi. Miks ma pean? Kui ma mängisin tühjust? Siin on hästi, mitu otsa läheb laiali. Et see on üks selline põnev mõtelda, mõelda aga siis kui loop, looming, inspiratsioon ja näiteks ketse hiljuti Simm samas lennuki ajakiri, intervjuusid seal oli niimoodi, et et tema on kõige olulisemaks muusikas, ta peab vaikust. Ja ilmselt on see noh, kes nagu oma sellises arengus ehk väga kõrgele jõudnud. Et need jõuavad sellisele, noh seal on palju paljude muusikute lause tegelikult kõvade muusikute lause, vaikus, kõige olulisem vaikus on olulisem kui Eli. Muidugi tegite juttu sellest pildist on selle pildiga seda mõtet ei olnud, et tühjus või nii, muna tahtsin sinna sisse panna või mingi valgega mängida. Kuhu nüüd edasi minna. Tühjasse vot ei oska minna tühjasse. Oleks tore, kui oskaks minna, mis sa seal tühjuses teeksid või saaks minna. No ma mäletan nii et ütleme, et maailm on loodud tühjuses tühjusest, et tühjus on, ta tegelikult ei suuda ette kujutada. Agata jällegi olemus on jällegi kirjeldamatu asi, aga, aga ta peab olemas olema. Et tühjus, ütleme paluks, aga siis on, mõtle, kui on juba tühjusesse jõuad. Mõtle siis, millised võimalused tegelikult avanenud pommilis keraliselt mõelda, et siis on ikka igas suunas, tähendab üks maanteeni maali, lõpmatu maailm on lõpmatu hulga lõpmatult maailma. Tekib lõpmatu hulga võimalusi elamiseks, loomiseks või kama Vaccis, milleks. Kuulsite saadet visandid. Mikrofoni ees lisandusid küsijana ajakirjanik Indrek Ude ja vastajana kunstnik Ima Tsuuman. Kuni kella 12-ni musitseeribki šarret.