Tere päevast, Ajalehtede Liidu tegevdirektor Tarmu Tammerki tervist. Aasta parimaks uudis fotoks kuulutate siis Postimehe fotograafi Toomas Hoigi tehtud pilt Eesti raudtee erastamise kohtuistungilt. Tarmo Tammmärke, miks see pilt kõigist teistest parem oli? Sõda oli tegelikult õudselt raske otsustada, et just nimelt see on kõigepealt vähemalt häid fotosid oli sellel aastal meeletult palju, aga miks, miks siis niimoodi mõnes mõttes kui juuspeene eelisena sai, siis see foto selle peapreemia on see, et et see teema on iseenesest keeruline, see raudtee erastamine jätame, see kõigil läks juba tegi, et kes seal kellega käib ja mis seal toimub. Ja siis selle keerulise kohtuloo juurde oli Postimehe fotograaf Toomas Kuik saanud ühe sellise Geneka pildi, kus need Erastamisagentuuri nõukogu ärimeestest liikmed on ja poliitikutest liikmed ilmselt iroonilise pilguga nagu puurimat läbi kohtusaalist väljuvat naiskohtunikku. Et selles pildis väljendus noh, kogu see kogu see draama, mis selle raudtee erastamise jandi ümber käib. Ja see oli noh, lihtsalt väga mõnus täiendus sellele iseenesest võib-olla muidu jälle niukse keerulisele kuivale teemale. Millised fotod sellele võitnud pildile kõige tugevamat konkurentsi pakkusid? No vot, kui meil oleks olnud, see on fotokategooria selline aktsioon ja tegevus, siis oleks saanud selle preemia kindlasti Päevalehe fotograaf Rauno Volmar sest tema sai kätte ühe väga põneva võtta sellest, kuidas on offi tehnikapoe avamisel jagati pool tasuta televiisoreid ja üks mees oma teleri kätte sealt sai, seal käis ebainimlik võitlus. Fotol ongi näha siis esiplaanil, et teleri alla kukkunud mees ja poolmetsistunud seltskond tema ümber noh, kõik müügiks. Oli veel pilte, mille puhul te tõsiselt kaalusite, et kas see võiks olla võitja. Tõepoolest, järgmisel aastal me peame tegema ühe, ütleme siis olemusfoto või sellise nagu pehmemad, aeglasemad teemade fotopreemia eraldi veel. Sest et väga tõsist konkurentsi nendele kahele eelnimetatud pildile pakkus ka Ekspressifotograaf Ingmar Muusikuse pilt Arnold Rüütlit, kelle nõnda kavalat ilmet ei ole vist nähtud enne ega ka pärast seda presidendivalimistel. See foto on tehtud just enne seda, kui hakkas selguma, et Arnold Rüütel saab presidendiks. Saab tõesti noh, selline harult hallo rüütlinägu ja jällegi tõmbas lugeja tähelepanu automaatselt, millesse lõhuvad. Te ütlesite, et tänavu oli rõõmustavalt tihese konkurents. Kas Eesti ajalehtede uudisfotod on võrreldaval tasemel näiteks Skandinaavia või koguni maailma tippajalehtede omadega? Iga aastaga tegelikult, et minu meelest me läheneme sellele maailma pressifoto heale tasemele. Näiteks see aasta oli ka näha, et maakonnalehtede esitatud fotode tase oli ühtlaselt kõrgem ja seal me andsime kaks preemiat välja. Tegelikult seal maakonnalehtedest sai uudisfotodest esikoha Viljandi Sakala fotograaf Elmo riik, kes oli teinud jälle põneva pildi karust, kes oli tulnud ühte furgoonautosse piiluma inimeste elamises oli toidukoolist tulnud otsima. Nii maakonnaga, üleriiklikes lehtedes on näha, et, et fotograaf ei ole enam ainult klõpsutaja väidet, ta on fotoajakirjanikuks muutumas ja paljud neist ongi juba täitsa ajakirjanikud töötavad muuseas koostööd reporteriga või küljetoimetajaga. Et on näha, et nad, nad toovad nendele artiklitele juurde palju lisanud väärtust, et noh, mille peale võiks võitud tavaline reporter kulutada hästi palju trükiruumi, aga fotograaf aitab ta välja. Üks asi on muidugi need fotod, mille ajalehed ja fotograafid aasta parimatena teie konkursile saadavad. Aga kuivõrd rahul olete nende selle pildiga, mis igal hommikul meie lehti vaadates avaneb, kas rohkem on selliseid pilte, mis on teie arvates head või on rohkem selliseid klõpse? Nii ja naa, tegelikult Rõõmustavat on ikka peaaegu iga päev, mõned lehed, leiad pildi, mille kohta ma ütlesin, oleks küll hea, kui selle lehe toimetaja või toimetus selle foto neil järgnevatel kursile saadaks. Et on selliseid mõnusaid riide, et varasematel aastatel paistis just Äripäev sellega silma, et seda majandustemaatikat, mis on nende noh, kitsas valdkond, nad suutsid väga hästi illustreerida huvitava rakursi alt tehtud fotodega, et nüüd on nagu lihtsalt lehtedest samuti võetud sedasama taktikat kasutusele. Äripäev ei ole aga enam teistest nõnda pikalt ees, nagu ta võib olla varem oli. Mõnikord on muidugi ka need lauajalamil, et seisan siin ja ära liiguta. Et siis vaatad, et järelikult noh, lihtsalt ei olnud mingit muud fotot leida, et need on ka meenutused vanast ajast. Kas Eestis on võimalik üldse teoreetiliselt teha ka selliseid uudis, fotosid, mis võiksid noh, kas just võita, aga vähemalt osaleda maailma aasta parimate pressifotode võistlustel? Vaat meil siin Eesti pressifoto konkursi ja minu meelest on see hea omadus, et need žüriid töötavad ikka meeletult objektiivselt, et ei minda nagu mingi poliitilise korrektsuse rada mööda, et et kui on mingi, ütleme presidendivalimised, mis kindlasti peab presidendi pilt saama esikoha või kuivamise metanoolitragöödiat, siis peab see olema vaat maailma pressifotod. Peapreemiat ei saa vist mitte kunagi õnneks, sest seal saavad alati ainult sõdade ja meeletute. Mäletad seda fotot, esimesed kohad, ära lõigatud, pead surnuks nälginud lapsed ja muu muu selline liha ja veri väljas. Võib aastate kaupa ennustada, mis, mis saab esikoha täna. Kui nüüd tuleb uus konkurss, siis saab kindlasti Afganistani ja Pakistani. Pakistani sõda näiteks esimese koha. Võib-olla tasuks just Eesti ajalehtede liidul võtta initsiatiiv ja tehase nii-öelda olemusfoto konkurss, millest te enne rääkisite, mitte ainult Eesti-sisene, vaid pikas perspektiivis võiks puudutada ka näiteks meie naaberriike või miks mitte ka kaugemaid maid, et ka need pildid, mis ei suuda nende sõja koledust ajaga konkureerida, saaksid oma konkursi. Tegelikult hea mõte on, täitsa hea, et see maailma pressifoto konkurss ise sisaldab ka palju alaga alamkategooriaid, kus on ka tõesti noh, nii-öelda elustiili, fotosid ja pillide ja sellised pehmed pildid, kus, kus eestifotograafid võiksid vabalt kaasa lüüa, aga noh, ma rääkisin, preemiat ei saa kunagi. Aga mis puudutab näiteks haaraks Lätit, Leedut või siin piirkonna maid, siis see mõte on meil peas liikunud ja võiks ka proovida, kuigi ma kardan, et praegu juhtub nii, et et kui Eesti algataks konkursi, siis ta ka võidab selle sellepärast et noh, meie ütleme hästi tasakesi ja mitte läti ega leedu keeles, et meie tase, ajalehte tase on lihtsalt pika puuga veel praegu Läti ja Leedu lehtedest ees. Öelge, Tarmo Tammert kalge hea lõpetuseks, millal rahvas kõiki neid aasta parimaid uudis pilte näha saab? Esimesed on küll tänastes lehtedes ilmunud, aga neid häid pilte oli žürii käes rohkemgi. Ja meil oli ligi 70 tõesti mõnusat fotot ja tänane Postimehega Eesti Päevaleht on neid päris suure valiku avaldanud, siis on ajalehtede liidu koduleheküljel internetisõpradele ülemistel aadressidel, selle aadress on wwwdee A L sell neljatäheline lühend LL keskel, aga noh, need, kes tahavad neid elusuuruses näha, nendel on päris võimalust Real iseseisvuspäeva Tallinnas Kick in de köki fotod turnis neid näha, umbes kaks nädalat on ta näitus lahti. Näiteks ma tean, et paljud koolid on endale võtnud sellise uue õppeaine nagu meediaharidus või meediaõpetus, et väga hästi sobiks näiteks õpetajal võtta klass näpuotsa ja viia sinna Kiek in de köki peale iseseisvuspäeva ja vaadata neid kõiki fotosid, seal väiksed kommentaarid ka juures ja. Et siis nendest väikestest koolipoistest ja tüdrukutest tüdrukutest tuleksid ka tulevikus sellised fotograafid, kes Lätile ja Leedule pika puuga ära teeks. No sedamoodi võib ka minna.