Priit enderi film Mont plaang, siis peata ratsanik superlove ning nende filmide režissööriks on Ülo pikov, tule laeva kulid ning režissööriks on maid klaasia romanss, mille režissööriks on Gazpränzis, need on siis uued filmid, mis homme esilinastuvad siin Rõõm tervitada oma raadio kahes stuudios siis kahte režissööri, nimelt nukufilmi režissööri Mait Laasi ja joonisfilmi režissööri Ülo pikovi. Tervist. No see homme on esilinastus, mind huvitab kõigepealt see, et kuna me äsja kõnelesime, jätka arest, siis ma tahaksin küsida, et miks te planeerisite oma esilinastus on tegelikult täpselt sellisele ajale kus inimestel on nii palju teha, et üks festival on vallutanud Tallinna, nüüd juba hakata sellise suure sündmusega paralleelselt teise üritusega. Ei, no ega ma paralleelselt ei ole tahtlikult teinud, aga lihtsalt väljas on kevad ja kevadel on ikka palju toredaid üritused, pigem son kevades esilinastusest. Praegu toimub. Miks siis need filmid esilinastuvad, kas see on mingisugune väga selline täpne kooslus, et noored inimesed teevad nüüd sellisel noorteprogrammi või see on lihtsalt juhus, et nendel noortel inimestel sain lihtsalt sel hetkel motika Jon animafilmi valmis? No see on piisavalt juhus, esilinastus on ikka see, et näidatakse filme, mida ennem pole näidatud, see tähendab äsja valminud filmid ja pool juhuslikult või tahtlikult on valminud samaaegselt päris mittu filme, nüüd näitamegi neid koos. No reeglina on animafilmid ikka lastefilmid, maid, kas need on ka lastele mõeldud? No ma saan ainult selle koha peal nagu enne rääkida, tegelikult tule laeva kolid, et see on nagu otseselt mõeldud lastele ja just nimelt viie kuni üheksas lastele nii täpselt paika pandud ikka kõik on, kõik peab olema tänapäeval väga täpselt määratletud ja matemaatiliselt välja rõhutatud, et kes on nagu potentsiaalne maantee. Aga see on noh, selles mõttes ta nagu esimene filme terves nagu siis potentsiaalsest seriaalist. Aga ülejäänud filmid siis nagu mon, plaakia, romanss näiteks on täiskasvanutele mõeldud filmide ütleme siis sihukesele juba täiskasvanulikult mõtlevatel inimestel, siis ratsaniku puhul Ülo ise oskab täpsemalt kõnelda. No ma ei tea, ma nüüd ei diskrimineeriks küll kedagi, ma arvan, et ma teen ikka filme kõigile. Natuke kurjam Öelda, et ainult lastele, et teised võivad ka näha. Millest sinu lugu maid räägib, kui sa ütled, et see on viie kuni üheksaaastastele lastele, mis sellises vanuses lapsega? Ja no ütleme, et ma, selles mõttes ongi ta natukene niukene äärmuslikele lastele mõeldud klassikaliselt kujutatakse ette, et kes on niuke aktiivne, kisub riiulitelt asju, pistan näppe sahtli vahele ja süütab tykki, aga meil on nüüd sihukseid hästi uimasena lapsele mõeldud film siukse hästi uimase niukse kulgemisega film iseenesest, et ega sealt nagu suurt midagi nagu ei toimugi noh pealtnäha et kõik on nagu tagasihoidlikud tegelased ja no see on lugu tähendab kahest tuleva kulist, nagu kellest õieti inimesena nagu suurt midagi ei tea, et vanasti niuksed asjad üldse eksisteerisid, kes hoolitsesid selle eest, näiteks omavad ei sõidaks merel karidele ja kes pidid nagu valvama üldse niukse tere, merel toimuva heaolu eest ja siis ongi lugu nendest kahest marginaalse Sis tüübist, kelle, kelle juurde tulevad külla nagu härra professor ja siis hulkuma läinud merepoint. Siis sealt lähebki nagu lugu lahti. Eesti animafilmid siis täpsemalt joonisfilmid on viimasel ajal väga palju kuulsust võitnud ja on väga toodud esile nende sellist lastesõbralikkust, sellist kurjuse puudumist nendest filmidest. Kui palju teie filmid, mantlipärijad siis nendele filmidele konkreetselt siis Tommyle, Flack'ile. No pigem just nagu nagu pluss ja miinus, et et peata ratsanik koosneb ainult kurjusest, ma usun, et see ongi film kurjusest. Et kõik, mis nagu üle jäise kurjus, tähendab nendes teistes filmides panime enda film ja noh, üldiselt ega nii ongi päris raske nagu võtta, võrrelda, et, sest need on erinevad kategooriad, et kas Tom ja Fluffy või siis näiteks võrda peata ratsaniku või Monk laager, need on täiesti noh, ma kujutan ette, üks on ikkagi autorifilm mis on täiesti omaette idee maailmaga ja visuaalsete vahenditega ja teine asi siis ütleme konkreetselt juba teadlikud lastele suunatud film, et, et noh, see on nagu umbes noh, ütleme lastelaul ja siis noh, mingi klassikaline ooper või mingisugune süvamuusikat, et see on nagu totaalne lihtsalt žanri vahel. Ma tean, et filmide puhul kasutatakse tihtipeale selliseid termineid nagu festivali filmid, et need on sellised teistmoodi filmid, mille, mille vaatamiseks pead keskenduma, võtad aja ja vaatad ja mõtled pärast tükk aega tollele filmile, kui palju tegelikult need filmid on, on sellised festivalifilmid, et, et nad nüüd linastuvad küll mitmeid kordi nädalavahetusel ka siin kinomajas, aga mis neist filmidest edasi saab, et kas te oletegi planeerinud sellised autorifilmid suurtele festivalidele? No ikka, see on üks põhieesmärk või meie enamus film ja eesti animafilme nagu saavadki oma vaatajaskonna rahvusvahelistel festivalidel siis väljaspool Eestit. Või on ka plaanist videokasseti välja anda teatud kogumikke, asju, et sest noh, põhimõjus oligi võimalus osaleda Saksamaal ja ja ja see on, kohtun mehega, tähendab, kes on pärit Bangladeshist ja siis seal on kuidagi see rahvaarv on muidugi suurem kui meelduda tavaliselt ja seal on nagu erisson kaks kultuuri üks on siis niisugune kommertskinokultuur ja teine on klubikultuur ja mis on, väitsid, et põhiline filmirežissöör tulevad, nemad tulevad nagu läbi selle klubikultuuri, et noh, kus ainult vaadataksegi põhimõtteliselt selliseid nagu autorifilme või siukseid nagu tõsisemaid filme, kus tegeletakse sõna otseses mõttes suure kinokunstiga. Et ei noh, mis nagu tavalises võib-olla filmi, mis tavaliselt ei pruugigi nagu jõudnud see kinoekraanile, vaid et liiguvad kuskil käes kätekassettide abilat. Kardad, et homme teie esilinastusele tulevad sellised vanakooli tunnustatud ja ja kuulsad animafilmide režissöörid vaatama teid ja kuivõrd te kardate nagu nende arvamust või kui palju te olete kursis sellest, mis nad teist arvavad. Olete käinud nõu küsimas? Ei, me sugugi karda, nad kõik on kutsutud sinna kutsetega ja kõik arvamused on muidugi teretulnud, et ma kindlasti räägime sellest. Oled olete te midagi lubanud oma filme tehes midagi sellist, mida nemad endale näiteks ei lubaks või astunud üle mingite piiride. Niukene spetsiaalselt ütleme ise teadlikult sellist vahet ei tõmba, et nüüd on vana koolkond või noor koolkond või noh, või pealetulev kasv, et selles mõttes nagu, et ta suhteliselt orgaaniline protsess, et lihtsalt võlad võib-olla mingil määral vähe teistmoodi, aga ütleme, need märgid, mida sa kasutada paratamatult teistsugused, kui ütleme nüüd vanem generatsioon kasutab, aga üritad ikkagi teha sellist, et esiteks, et film mis sulle endale nagu ütleb midagi ja sa kujutad ikkagi vaimusilmas, et aga noh, omale potentsiaalselt nagu vaatajaskonnale, kellele ka midagi öelda ja see on niisugune, paratamatult on see noh, omaealiste põlvkond, et sa tegeled nagu sealt tuleb nagu see võib-olla see mingil määral erinevused vanade ja noore tagant midagi sihukest spetsiaalselt välja nuputaks, mille vanemad ei ole teinud. Et see on juba puhttehniliselt, on juba raske, vanema põlvkonna tegijad on juba varasemast perioodist Sandrohk. Noh, kas just rohkem võimalusi, aga neil oli omal ajal nagu võimalik võib-olla sügavamalt tegeleda selle valdkonnaga, kui meil tänapäeval noh, puhtmajanduslikult juba. Kas see võib olla ka üks põhjusteks, miks eesti filminduses tegelikult just animafilmidel tegelikult on väga hästi läinud ja on palju auhinda ära toonud, ise olete ka auhinnatud, et mis, mis, mis see fenomen võiks olla? No ma võin tegelikult rääkida, see on üks, eks saladus, et see on see, kuidas neid lugusid nagu tehakse või ideid saadakse, et me oleme nagu animafilmitegijad üsna pikalt harrastanud, sellist asja, et kui sa seisad niimoodi nagu turiseisu sa pead-jalad seina peale ja pea peale, et siis kõik ideed valguvad jalgadest pähe. Ja siis haarad pliiatsi järgi ja paned kirja, et meelest ära ei läheks. Ja stsenaarium ongi valmis. Ma muide rääkisin Peeter Simmile paar aastat tagasi filmil festivalil sedasama idee ja, ja nüüd ta ongi saanud toreda mängufilmi valmis ja jookseb praegu kinodes, et kõik on teretulnud seda vaatama. Nii lihtne see ongi siis kõigile kõrva taha panemiseks, võib-olla saab seda ideed kasutada ka muudel erialadel, näiteks raskusi ideede leidmisega? Muide, ongi oodata neid uut Poola dokumentalistika lainet, et paljud Poola dokumentalistid on ka seda hakanud kasutama, et nad seisavad pea peal koosviibimistel ja olla nagu ei tee vahet, et kas nad on kodusena mingil üritusel, et vahel on nagu piinlik, et tahetakse töö- ja puhkehetk nagu sassi. No tegelikult on see aasta Manima filmile tähtis aasta, tähendab 70 aastaseks siis on, mis ta paari sõnaga ütleksite, missugune see 70 aastane vanake välja näeb, on ta üsna kõbus või on ta selline ikka? Missugune ta välja võiks näha? Noh, arvestades seda, et, et tegelikult on ju kõik veel ees, et ta on puhta poisike alles veel, et see animatsiooni pikk tulevik, et ma arvan veel ikka lapsekingades. Seilavad jah, ta selles mõttes nõus. Usun, et parimad päevad on ees. Ja meiegi seda lootma igal juhul. Suur aitäh, Mait Laas, Ülo pikov meile siia, raadio kahes stuudiosse tulemast.