Tere päevast, Tallinna kiirabi peaarsti kohusetäitja Raul Adlas tere. Kui nüüd üritada sellele 60-le aastale niimoodi ülevaatlikult tagasi vaadata, siis kuidas, kuidas Tallinna kiirabi sündis ja mis selle 60 aasta jooksul juhtunud ja muutunud on? Õigupoolest Tallinna kiirabi tähistab täna 60. aasta möödumist sellest, kui munitsipaalasutus tõi iseseisvalt kiirabi ja vältima Toby Jaama kiirabi osutamist Tallinnas. Me arvame, on osutunud juba ligi 120 aastat, kuid 60 aastat tagasi moodustati ise kiirabi ja vältimatu abijaam selleks, et transportida haiglasse neid inimesi, kellel on see iseenesest võimatu või kelle tervislik seisund seda väga nõuab. Viimase 60 aasta jooksul on kiirabikaasas käinud kogu kogu ühiskonna arenguga ja me arvame, et kiirabi on üks selline väga eriline indikaator, mis, mis kajastab üsna täpselt neid sotsiaalseid kõikumisi ühiskonnas. Tänane kiirabitöötaja, kes omab umbes kümneaastase staaži, on vast parim. Kes oskaks vastata küsimusele, kuidas tallinlane täna elab, millises kodus ta elab, kus ta tööl käib, millised mured kuidas seda toitumine või mis iganes terviseprobleemid, nii et kiirabiteenistus on ühiskonnaga kaasas käiv ühiskonna vajadustele vastav Tallinnas eriti veel, kuna siin on kontsentreerunud ju eriti palju ajakirjanikke, poliitikuid, kõikvõimalikke selliseid pingeid ja kiirabi, on üks, üks kindel selline siseriikliku julgeolekufaktor, mis peab neid kõiki tasakaalustama ja, ja maandama. Kas põhjused, miks kiirabi kutsutakse, on nende aastakümnete jooksul ka kuidagi muutunud näiteks miks kutsuti peamiselt kiirabi kusagil sajandi keskpaigas ja, ja mis nüüd on see erinev? Ta on mõneti erinev, õigupoolest kui me vaatame nüüd aegu enne suurt sõda, ehk siis teist maailmasõda siis olid meditsiinis enamasti ikkagi rahalised suhted ja arsti kutsumine oli seotud ikkagi raha väljamaksmisega. Ja nii ka kiirabi ei kutsutud muul juhul kui, siis kui, kui siis oli tõepoolest niukene, reaalne oht ikkagi elule ja reaalne preemiani sai tolleaegne ehk siis möödunud sajandi alguse kiirabi, rääkimata ülemöödunud sajandi lõpu kiirabist hakkama paari-kolme-nelja kiirabiautoga. Peale sõda Nõukogude perioodil oli sotsialismi arengu puhul oluline see, et nõukogude inimene pidi saama juba eriarstiabi sündmuskohal ja nii oli ka kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel rääkimata 80.-test ka kiirabi etapil olemas neuroloogilised, kardioloogilised, traumatoloogia, kõnekoloogilised, reanimatoloogilised ja mis iganes pediaatri eribrigaadid. Tol ajal arvati, et on väga oluline ja nõukogude inimese heaolu kajastav poliitilist oluline see, kui, kui sündmuskohal kannatanu kõrval oli, oli eriarst. Tänapäeval arvatakse ja me oleme veendunud, et ega, ega neurokirurgil kanalisatsiooniaugus pole selle patsiendiga küll väga palju peale hakata ikkagi vajada, haiglasse tuua. Nii et kiirabi omab ikkagi väga spetsiifiliste ülesannet. Kuid inimeste vajadused on seotud väga palju ikkagi selle ühiskonna korraga ka. Ja tänasest Tallinnas on, on pigem meie jaoks probleem see, et inimeste nagu mälestused on nõukogude ajast, aga soovid on juba Ameerikas ja vot siin vahepeal tekib niisugune väike konflikt, mida, mida nüüd tervishoid ühe korraga kohe rahuldada ei jõua ja kiirabi on siin täna selleks puhvriks, kes siis peab neid perearsti või haiglareformi poolt tingitud tühimikke täitma, kohati. Kes on need inimesed, kes selliseid väga keerulises olukorras kihutavad siniste vilkurite saatel mööda linna ringi ja inimesi päästavad, kes kes on kiirabitöötajad? Meie töötaja on 38 aastane ja temal on seitsmeaastane tööstaaž väga keskmine, väga statistiline number. Tallinna kiirabis hetkel olemas 10 arstlikku ja kaks velskribrigaadi, mis tähendab seda, et 10 10 brigaadi kiirabi on juhitud siiski kiirabi- või erakorralise meditsiini arsti poolt. Ja kaks on on juhitud kiirabi velskri poolt. Need on inimesed, kes on saanud klassikalise meditsiini väljaõppega, siis Tartu Ülikoolis mõned natukese ka mujal. Kui kui Tartu ülikoolis arstid, siis ja meditsiiniõed Tartu või Tallinna või Kohtla-Järve meditsiinikoolis mille järgselt on läbinud erakorralise meditsiinialase täiendõppe ja, ja juba kõik kiirabitöötajad läbivad spetsiaalse sätifikatsiooni eksami siis peab tõestama seda, et inimene on võimeline töötama välimeditsiinis ja omab erakorralise meditsiinioskusi kiirabi tööd. Jaa, on küll väga spetsiifiline küllap nii eriala kui kui närvitüvi poolest inimene, sest et meie töötingimused on natukene erinevad pehmelt öeldes haigla tingimustega. Ja, ja see nõuab siiski erilist pühendumist. Kuid vaadates ringiga nii Põhja-Euroopas kui kui üle lombi, ma usun siiski, et me oleme kaunis sarnased ja Eestimaal on väga tublisid kiirabitöötajaid ja Tallinnas on ainult tublid kiirabitöötajad. Kuivõrd rahul te olete, aga selle tehnilise pargiga, näiteks autode ja nende seadmetega, mis seal autode sees on, mis teil täna kasutada on? Kiirabi ei täidaks oma ülesannet ja ei õigustaks oma olemasolu, kui ta ei suudaks osutada seda abi, mida praegune meditsiin võimaldab. Ehk siis me ei suudaks inimest kliinilisest surmast elustada tema seisundit stabiliseerida kuni ta jõuab haiglasse lõikuslauale. Tallinna kiirabis on täna kõik need 12 brigaadi, kes töötavad, on varustatud vähemalt selle tasandiga, mida sotsiaalministeeriumi litsentsi ette näeb. Lahtiseletatult on kõik brigaadid, kõik autod varustatud aparatuuriga vahenditega ravimitega selleks, et inimese elulisi funktsioone ülal hoida ja ka kliinilises surmas inimesi elustada. Ja me oleme natuke õnnelikumad kui võib-olla Eesti keskmine kiirabi, nimelt Tallinna linn on küll viimastel aastatel meile osutunud päris suurte tähelepanu ja me oleme õnnelikud, et meil on ka olemas linnavalitsuse poolt ostetud kiirabiauto koos varustusega, nii et me oleme varustuse poolest küll päris kindlused. Kas võib Raul Adlas lõpetuseks öelda, et kui täna pidulikult 100 kuutekümmend aastat tähistate, et see abi, mida ta täna Tallinnas annate, on nende 60 aasta kõige kiirem abi? Ta on kindlasti kõige kiirema ja praegu hakkan mõtlema, et kas ma ei eksi oma sõnades, kuivõrd liikluse tihedus Tallinnas on viimaste aastatega drastiliselt suurenenud. Küll oleme teinud uuringuid, et me jõuame siiski kiiretele kutsetele ehk siis kriitilistele kutsetele keskmiselt 5,7 minutiga, mis on Euroopa päris hea norm. Kuid siiski, jah, me oleme läbi aastate praegu kõige kiiremat, sest et tugikeskuste hulka vanalinnas on neid on kokku kuus üle Tallinna. On küll suuri, mis on läbi aastate olnud, nii et me oleme oma patsiendile küll praegu kõige lähemal, kui kunagi enne. Nii et suurim mure, mis kiiresti kohale jõuda soovivad, seal elupäästjatele, on, on see, et Tallinna tänavad lihtsalt ei võimalda seda, milleks, milleks arstid tegelikult suutelised oleksid. Absoluutselt õige jah, on hetki tipptunnil, kus lihtsalt auto füüsiliselt ei mahu läbihunnikust. Suur aitäh, Raul Adlas ja loomulikult äärmiselt vajalikule organisatsioonile nagu kiirabile. Palju õnne sünnipäevaks.