Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju, tema vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere, head pühapäeva kõigile, alustame saadet olukorrast riigis. Täna on meil stuudios tavapärasest rohkem inimesi. Anvar Samost saatejuhina, nagu ikka, aga kohal on ka Daniel Vaarik aastalõpusaate puhul ja tänane saade on meil siis kaks tundi pikem. Häid pühi kõigile. Kui te kuulate mind kordusest, siis vist võib ka häid pühi. Saade on eetris täna, siis esimesel jõulupühal ja kordusena esimese jaanuari hommikul, kui ma nüüd väga mööda ei pane ja nagu öeldud, et meil on täna kahetunnine Räägime ka pärast kella ühte edasi ja esimeses tunnis kavas rääkida majandusest suusatamisest, kultuurist ja teises tunnis poliitikast, valimistest, skandaalidest ja sellest, kuidas ümber ehitada Eesti haridussüsteem. Aga jah, mõte on siis vaadata nagu lõppevale aastale tagasi ja kui me selle saate teemasid ette valmistasime, siis ei olnud kellelgi kahtlust sellest, et tuleb rääkida kindlasti eurost mitmel põhjusel, et võib-olla võib-olla. Väiksema põhjusena sellepärast, et Eesti on esimese aasta nüüd olnud eurotsooni liige. Euro on olnud üheaastases Eestis käibel, kõik me oleme ilmselt selle uue rahaühikuga ära harjunud aga suurem põhjus on see, et peaaegu samaaegselt sellega, kui Eesti euroala liikmeks sai hakkas ka pöördeid koguma euro Euroopa liidu ja euroala võlakriis. Mis siis aasta lõpupoole kasvas juba selliseks poliitilise usalduse puudumise kriisiks ja võib-olla alustamegi äkki sellest võlakriisist ja laiemast Euroopa vaatest ja liigume sealt pärast siis nagu Eesti majanduse suunas edasi, et aasta lõppeb ikkagi kuidagi sellise suhteliselt suhteliselt suure määramatusega, et kui rääkida siin ettevõtete juhtidega kes peavad järgmiseks aastaks eelarveid tegema ja mingisuguseid kas siis müügi või tootmisprognoos ette valmistamas, nad kõik, kõik on enam-vähem ühte meelt selles, et Eestist nagu väga suuri üllatusi ilmselt oodata ei ole. Küll on aga väga suur küsimärk selles osas, et mis võib tulla siis järgmisel aastal Eesti peamistel, eksportturgudelt, Põhjamaadest, Saksamaalt, eurotsooni riikidest ja Euroopa Liidu riikidest. Ja see määramatuse põhiline põhjus on tõesti see, et keegi ju ei tea, et mismoodi see võlakriisi jätkuv areng oleks, et enamasti inimesed nagu ettevaatlikult optimistlikud, optimistlikud selle sõna võib-olla tagasihoidlikus mõttes joodavat loodavad, sellist tasase vindumise jätku, et nii nagu Euroopa liidu kohta on korduvalt öeldud, et midagi lahendati ära korraga ja üheselt, aga pisitasa kuidagi nagu saadakse hakkama. Aga, aga on ka kindlasti neid, kes nagu kardavad tõsiselt midagi sellist. 2008. aasta oktoobri sarnast. Kui vaadata, kuidas Eestil on läinud puht selles esimese juba aastast, siis ega makromajanduslikult ei saaks pahaks panna kaheksaprotsendilist majanduskasvu või või ka seda, et ega see hinnatõus, mida ebapuhul kardeti pikalt ette. Ta on küll olnud soov, aga ilmselt ei ole, on olnud seotud euroga, et nelja viie protsendiline inflatsioon, mis Eestis siin läbi aasta on olnud oli ka, oli ka enne eurot meil ja hoopis muudel põhjustel ilmsed. Aga samas võib-olla et ega seda oma eurole nii-öelda esimestele Tähelepanu jätkus vast esimene esimesteks kuudeks, et kohe hakkas kogu aur minema Kreeka peale või Iirimaa või Portugali või europrobleemide peale üldse selles mõttes. Ma ei teagi, kas oli hea või halb. Nii juhtus, aga, aga kui nüüd küsida, et kas me sellist eurot tahtsimegi või et kas see oli nüüd rumalused, et läksime sinna uppuvale laevale, siis noh, ega see laev ikka nii uppuv ei ole ja, ja kindlasti ta ei olnud rumalus. Me oleme nendes protsessides sees, et meil ei ole seda hirmu, mida meil millest rääkisin juba president Meri omal ajal, et, et kas tuleb kahekiiruseline euroop, aga kas me jääme sealt välja, kas me oleme kuskil äärealal. Et siiamaani me ei ole isegi mitte raha kulutanud nende hädas olevate riikide abistamiseks oleme võtnud endale küll mingisuguseid kohustusi. Vajaduse korral kulutada, aga aga põhimõtteliselt, et me oleme kogu aeg otsustamise juures olnud. Ja samal ajal ei ole ka sellega midagi erilist kaotanud, et mõnel euro kõigil nii halvasti läheb ja meile neid abistama peale. No minu hinnangul euro ei olegi meie jaoks eeskätt majanduslik projekt, euro on hästi suur poliitiline projekt ja sellepärast tulebki vist lüüa natuke kaheks see hinnangu andmine, et poliitilises mõttes euroalaga ühinemine on Eestile väga suur võit, mis annab nii moraalseid eeliseid. Välispoliitik tellis eeliseid, annab kindlustunnet, et ütleme, sellises kuulumise mõttes Euroopasse ja, ja ma arvan, et kui euro suunas kunagi liikuma hakati, siis poliitiline dimensioon oli nagu väga tähtis. Majanduslik ei ole loomulikult mitte vähetähtis. Aga see, et me seal oleme saavutanud, see on eeskätt Meie nii-öelda poliitiline võit ja nüüd muidugi, kui me lähme nüüd majandusliku poole juurde, siis siis ei ole nagu mõtet neid nagu segi ajada, et hakata nagu parastama seda, et näed nüüd jõudsime nagu eurosse ja eurolaev lekib, et tegelikult peaks vaatama, et me oleme kõigepealt saavutanud ühe sellise väga olulise ühinemise. Ja hoolimata sellest, et euro ei pruugi minna majanduslikult väga hästi on sellel ühinemisel meile hoopis teistsugused mõjud, mis ei ole nagu ainult majanduslikud, mõõdetavad. Jah jumalast õige, et, et kindlasti see julgeoleku aspekt, mida, mida me siin silmas peame, on hästi oluline ja ja veel parandada saab olema meie jaoks siis, kui ka läti euroga liitub, mis on ka julgeolekuliselt väga oluline, et Balti riigid või vähemalt siin Venemaa läänepiiri ääres olevad riigid oleksid enam-vähem ühtlaselt ja tugevalt kiidetud Euroopa Liiduga. Et seda kindlasti, aga ma küll ei, nagu ei alahindaks seda euromajandusliku mõju. Et Ühest küljest kaheksaprotsendiline majanduskasv, aga teisest küljest noh, eks tõsi ei ole ka see, et reaalpalk ei ole tõusnud ja need näitajad, mida me tegelikult kõige rohkem peaksime jälgima selle 80 protsenti majanduskasvuga ei ole suurt midagi hetkel pihta hakata. No ma ei tea, kas saab päris niimoodi öelda, et selle kaheksa protsendi kasu ei ole midagi pihta hakata, ma arvan, et väga paljud, ikkagi kellel on see aasta, kes on see aasta töökoha saanud, et need on päris õnnelikult seda majanduskasvu üle, sest et võib ju ka vaadata seda, kus oli aasta alguses tööpuudus ja kus ta praegu, et see on ikkagi päris olulisi muutusi toimunud selles mõttes nagu päris ikka ikka ikka nihkeid võiks öelda. Küsimus on lihtsalt selles, et kui jätkusuutlik see muutus on, et mis meil seal nagu eksporditurgudelt nagu vastu vaatab, aga tulles sealsele Taanile märkuse juurde, et tõsi, on see jah, et me oleme nüüd otsustusprotsessis väga sees, et nii nagu president armastab öelda, et me oleme üks kõige intervjueeritumaid Euroopa liidu või vabandust, üks kõige integreeritud palju Euroopa riiki üldse, et on Euroopa liit, et Euroopa rahaliit, Schengen, too ja veel veel veel mitu-mitu asja ja võib-olla tõesti sellist teist liiki ongi üsna keeruline leida. Aga ühtlasi oleme ka ju nüüd vahetult nagu tuttavaks saanud sellega, et mismoodi käib roopa liidus otsustamine, see ausalt öeldes paljusid inimesi, ma kujutan ette, väga-väga kõvasti investeerinud, et need inimesed ei ole mitte ainult tavalised raadiokuulajad või lehelugejad, et ma usun, et neid inimesi on ka Eesti Eesti valitsusliikmete seas, kes on seda otsustamist saanud lahedalt lähedalt jälgida ja käia nendel õhtul algavatel läbi öö kestnud Euroopa ülemkogu kohtumistel või mingitel muudel sellistel kohtumistel. Tõsiasi on see, et et see, mis nagu alguses paistis nagu väga selge, sellise rahandusliku kriisina aasta aasta keskpaigast alates paistab väga selge poliitilise võimekuse ja poliitilise usalduse mandaadi kriisina, sellepärast et kuhu ka ei vaataks. Eesti on siin muide meeldiv erand, aga, aga kuhu ka ei vaataks, Euroopa Euroopas tervikuna on väga vähe neid riike, kus oleks valitsusi või tipp-poliitikuid, kes tunneksid enda taga rahva toetust ja seda toetust tundes saaksid selgelt oma seisukohti väljendada, nende seisukohtade eest seista. Et käibki selline ettevaatlik. Käsitoetusuuringutel nagu kompamine, et kuidas, nagu saaks niimoodi, et suuri-suuri muutusi ei teeks, aga samas saaks jälle niimoodi vaikselt nagu edasi laenata. Et see Euroopa praegune poliitiline maastik on minu meelest erakordselt õnnetu. Aga ma ei saaks ütelda, et ma Eesti valitsuse käitumisega siin täielikult rahul olnud, ma olen põhimõtteliselt väga rahul sellega, et Eesti on hoidnud sellist tugevat kurssi euro koostööle. Selle suure abistamisfondi loomisele ja on kogu nende protsessidega väga hästi kaasas olnud, ma arvan, et see on, see on väga tähtis, et me seal sees oleme ja et me neid asju teeme ja nii edasi, aga kui ma vaatan, kuidas seda kodumaal on serveeritud, siis pigem on vähemalt mulle jäänud kõrvalt küll mulje selline, et võib-olla selle põhjuseks on ka asjaolu, et tõesti asjad on segased ja, ja asju otsustatakse viimasel minutil ja otsused väga muutuvad aeg-ajalt. Et pigem on mulje selline, teeme kuidagi ilma seda riigikogu kaasamata, ära teeme kuidagi rahvast kaasamata ära. Ei pea neil eriti midagi tama, nad ei saa nagunii arugi, kui me seletame, hakkame, kui sa, kui sa mõtled kas või rahandusministri esinemistele Riigikogus, kus ta on umbes rõhutanud seda, et noh, ega teid kolme nädala pärast ei huvitagi, see teisiti ei tule nagunii saaligi ja mis ma teile üldse räägin? No vähemalt ma ei tea, kas nüüd väga täpselt tsiteerin, aga, aga toon ja hoiak on selline. Et tegelikult see, mida valitsus ja rahandusminister peaks tegema siin kodumaal on just rohkem seletama, et miks me seda teeme. Milleks seda vaja on ja nii edasi, et see on nende töö ja seda keegi teine ei saa nende nende eest ära teha, tulla selgitama peaministri või rahandusministri eest miks nad nii teevad ja minu meelest võib ka täiesti rahulikult ja julgemalt, juhul kui nad viitsivad seletada, kaasata sellesse riigikogu ja, ja, ja, ja võib-olla isegi laiemaid kihte, et seda, seda tugevam see Eesti poliitika saab, et et ma arvan, et kui see lahutada ära sellisest sellisest avalikust arutelust, siis pigem tekitab vimma, umbusku, mida nad seal Brüsselis ajavad, meie raha raiskavad, maksavad mingisugustele kreeklastele meie maksumaksja raha ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult siin on suur töö ära teha. No esiteks see kommentaariks, mis on praegu Kalle, ütlesid, et keegi ei saa teha Ligi ja Ansipi eest nende tööd ära siis natukese kaasa aidata küll, et seda tööd saavad kaasa aidata teha ametnikud. Ja tänases Eesti pildis me tegelikult ei näe väga palju selliseid eksperte, ametnikke, kes tuleksid ja räägiksid kaasa poliitilistel teemadel, aga ma ei tahtnud praegu sellele keskenduda, ma tahtsin tegelikult tuua ühe lisateema sellesama sellesamas võtmes, mida te praegu käsitlesite ehk siis Euroopa otsuse tasandi Eesti otsuse tasand, et kui ma ka ütlesin, et euro on suur poliitiline võit siis samal ajal Me oleme ilmselt andnud või, või, või oleme võtnud, et nagu loomulik, kuna seda, et saavutades selle poliitilise võidu, jääb meie iseseisvus täpselt samasuguseks, nagu ta alati on olnud. Kahjuks ei ole nii, et iga kord, kui sa saad mingisuguse suurema võidu, siis sa pead üle vaatama, et kas sa oled kuskilt ka midagi ära andnud ja on üsna selge, et minnes integreeruma Euroopaga siis mingisugusel määral sa ei saa seda enam säilitada neidsamu rahvuslikke protseduure ja ma arvan, et see on igal pool samamoodi juhtunud, et need lubadused, mida välja käiakse näiteks riigijuhtide tasandil, et noh, me saavutasime mingisuguse kokkuleppe, Me saavutasime läbirääkimiste võidu, mis muudab meie nii-öelda rahvusliku positsiooni tugevamaks siis samal ajal see tegelik reaalsus on see, et see ka mõnevõrra lahjeneb, sest sa pead tegema otsuseid teiste rahvastega koos. Ja see on väga keeruline ja mõnes mõttes ka ülimalt valus teema, sellepärast et kui sellest ei räägi siis jääbki mulje, et, et kuskil on mingisugused väga segased protseduurid, millest raha rääkida. Samal ajal me toome koju mõned võidud, nagu näiteks seesama euro. Aga samal ajal tegelikkus on ju see, et igasuguse integreerumisega kaasneb nii-öelda nagu selle iseseisvuse lahjenemine võib-olla oleks seda nii-öelda ei oleks seda teemat tunud jätta ainult mõnede selliste radikaalsete rahvuslaste teemaks, vaid selles on ka oma noh, teatud selline tõeiva sees. Seda tunnetuslikku konflikti, mida sa kirjeldasid, on ju väga selgelt näha Soome pealt, et Soome on nüüd minu arust täiesti nagu supernäide sellest, kuidas toimub, Öeldakse, et teatud asju on liiga palju ära antud, tajumata seejuures seda, et mis on need võidud, mis on võib-olla mitte sama selgelt tajuda, mis on need võidud, mis on tulnud selle äraandmisega ja seal on nagu tulemusega läbi valimiste ja nüüd selle suvise minu meelest hästi piinliku kreeka tagatiste asjaga nagu ka väga selgelt nagu käes, et Soomes ma arvan, et see nii-öelda konflikt, vaatamata sellele, et saanud ägedalt põetud kogu selle aasta ei ole, kindlasti võib oletada, et huvitav küsimus on lihtsalt selles, et Eestis see, see, see nagunii-öelda, tunnetuslik konflikt on ka selgelt näha, aga ta ei ole võtnud selliseid noh, nii-öelda kõrgeid ja reljeefsed vorme, eks ju. Põhjus, miks vabandust, üks põhjus on see, et me oleme jätnud selle nagu konflikti kirjeldamise nagu väga marginaalsetele jõududele, kes siis kasutavad seda ära selleks, et, et noh, tõestada siis mingisugust, väga radikaalset ideed. Tegelikult peaks seda suutma kirjeldada siiski ka teised inimesed ja kui me seda üldse ei tee, siis ühel hetkel see ikkagi plahvatabki mingisuguses nagu väga suures rahulolematusest Ma ei tea, kas see puutub asjasse, aga, aga võib-olla aitab sellel kirjeldamisele kaasa natuke ja Soome ja eesti erinevusele kaasa ka see, et meil on siiski üsna lähedasest minevikust väga erinev ajaloo kogemus. Soome võttis 1000 939009 40 relvaga aitäh ja kaitses oma ise iseolemist, et 39. aastal Eesti oli väga iseseisev riik selles mõttes või vastandina praeguseks, kus me loovutame nii-öelda oma iseseisvust Brüsselisse või kuidas seda, seda viisakalt ütelda. Tol ajal me olime neutraalne, rõhutasime oma iseolemist kellelegi ka peaaegu et midagi tegemist ei teinud sakslastega külvist tasakesi susherdasime viimasel hetkel ja, ja rääkisime, et küll me tuleme toime ja saame hakkama ja, ja olime maru sõltumatu, maru iseseisev ja millega see ühel hetkel lõpet lõppes. Baaside lepingu ja muude asjadega. Et kui me küsime, et no mida sa iseseisvus siis väärt oli või mis see meile andis tol hetkel, et siis on, siis on palju lihtsam seletada seda iseseisvuse mingisugust loovutamist, mida me tegelikult ju üldse ei taju, et palju mis, mis siis meie otsustamistes nii hirmsasti on ära ära ära läinud. Hüva oma raha ei, trükiet ei ole, ei ole kirjutatud selle peale eesti kroon, tegelikult on see ju mingisuguse kursiga võttes täpselt sedasama paberileht, millega me arvestame ja, ja mingit mingit erilist tohutut vabaduse piiramist, rõhumist Iicet ja traataedu ja sellega ei ole kaasnenud. No see on väga hea paralleel, mis sa tõid, mõnes mõttes võib paralleele tuua ka tänast, tänase elu muude teemade peale, näiteks osalemine NATO operatsioonides osalemine Afganistanis, et ühest küljest on see selgelt nii-öelda mõnede arvates võõras võõras paigas enda elu ohtuseadmine, teisest küljest on see siiski integreerumine mingisuguse suurema süsteemiga ja nagu sa minu arvates õigesti märkisite, et kui sa oled nagu absoluutselt iseseisev siis kaasnevad sellega ka täiesti teised ohud. Olemata seondunud teiste liitute teiste rahvastega võiks ma tooks selle jutu nagu Eestile lähemale, et. Sai juba mainitud, et tööpuudus on tegelikult aasta jooksul alanenud, inflatsioon on olnud mõnede jaoks talumatult kiire, ongi tegelikult selgelt üleliia kiidaga. Ma kahtlen, kas kummagi nende arvu puhul saak nagu väga selget seost selle eurotsooni liikmeks olekuga nagu tõmmata, et kuigi ma kujutan ette, et paljud vaidlevad, vastas ma olen küll päris kindlalt seda meelt, et ega sellest hinnatõusust, et see Eurole üleminek mingisugust märkimisväärset mõõdetavat osa ei moodusta, et tegelikult me peaksime ikka vaatama laiemate jällegi Eesti väliste põhjuste poole, praegusel hetkel on ju, oleme jõudnud juba sinnani, et Eesti inflatsioon tasapisi justkui nagu aeglustub, vähemasti paari viimase kuu näitajad seda kinnitavad ja samas eurotsooni tarbijahinnaindeksi kasv on jõudnud sinna kolme protsendi piirimaile, kus ta vist üldse siiamaani kunagi olnud ei ole. Ehk siis Ehk siis euro nagu hindu tõstnud? Eestis otseselt ei ole, aga inflatsioon on olnud kõrge, kui võib-olla viimati oli seal kuskil 2007. aastaga? No ega see oleks ebaloomulik, kui ta nüüd ikka viis protsenti kuus kapaks aastate kaupa, et et jah, aga samas ma arvan, et valitsuse majanduspoliitika, mida küll on kõvasti kiidetud ja ilmselt ka asja eest et ega minu meelest võiks veel rangem ja kõvem olla, et kui me vaatame, kui hea majandusaasta meil on, kaheksa protsenti on majandus kasvanud. Ja vaatame siis, mida me oleme nagu tuleva aasta eelarves sellega pihta hakanud, siis ka kaheksaprotsendise majanduskasvu puhul. Tõsi, tuleva aastaks planeeritakse või kavandatakse kolmeprotsendist, mille pealt eelarve on tehtud. Et ka selle pealt me ei ole suutnud. Või siis täpsemalt öeldes Eesti vabariigi valitsus ja riigikogu ei ole suutnud eelarvet näiteks tasakaalu viia ja, ja, ja et, et millal me siis seda suudame, ajad lähevad halvemaks, et, et kui, kui vaadata rooside halvenemist, siis võiks ju prognoosida, et eelarvepuudujääk peaks hakkama kasvama ka nende prognooside järgi. Et meil on olnud väga hea aasta, majanduslikult, aga, aga see võiks olla ka eelarvepoliitikas veel veel rangemini kajastatud, et, et me oleks saanud oma eelarve juba praegu nulli. Pikaajaline eelarvekava on ju olemas, kus tegelikult need, sinu küsimuse võiks öelda, et otseselt sinu küsimusele vastused peaksid seal sisalduma. Pikaajaline eelarvekava tõepoolest näeb eelarvepuudujäägi kaotamist, et juba õige pea, aga see pikaajaline eelarvekava on tehtud uga hulga roosilisemate prognooside pealt, kui kui need prognoosid praegu on, et tegelikult noh, kui seda eelarvekava hakata praeguste prognooside valguses vaatama, siis tegelikult ega see nii hästi ei pruugi minna, kui, kui kui see kavandada. Ma olen ise vaadanud ringi puutunud kokku erinevate inimestega nii tööalaselt kui kui ka lihtsalt tutvuse korras ja väga tihti paljastub nagu selline teema, mis nagu kõigis valdkondades peaaegu hariduses, meditsiinis, paljudes muudes olulistes valdkondades nagu seinana ees, et ühest küljest Need on nagu väga suur rahulolematus inimestele oma töötasuga mis eriti ei tõuse ja teisest küljest ikkagi hinnatõus on olemas. Ja kui nüüd nagu vaadata ringi, siis need inimesed on nagu järjest rohkem rahulolematud sellega, et millised on nende palgatingimused. Noh, vaatame Eestiski, viimastel kuudel on seda kuulda olnud ja siis hakata vaatama mingisuguseid struktuursete reformide teemasid hariduses ja meditsiinis. Need nõuavad samamoodi nagu tegelikult väga suuri, pingelisi otsuseid, mis tähendab, et võib-olla osad neist inimestest kaotavad üldse oma töö ja nii edasi. Nii et kui minna nagu sellest ilusatest makronumbritest allapoole hakata, vaata inimeste sellist reaalset taju, et kuidas nemad arvavad, et neil läheb ja kuidas nad arvavad, et mis nende palk ja teenistus on siis mul on tunne, et sinna on praegu sisse nagu tekkinud nagu päris suured pinged. Ja no see tähendab valitsuse jaoks hästi suuri väljakutseid, ta peab nagu laveerima väga paljude elualade ümberkorraldamisel, rahastamisel järjest kitsenevates, tõenäoliselt järjest kitsenevates majanduskasvu tingimustes, nii et selles mõttes on aasta võib-olla olnud tõesti nagu isegi üle ootuste hea, aga kuidas see kõik see nagu järgmisel aastal nagu kokku hakkab sobituma, see on nagu minu meelest suurim küsimus praegu. See ei ole ainult aju, see on tegelikult kui peaministri lemmikvaldkondadeks statistikat kasutades ju ka reaalne statistika reaalpalk on kolm aastat järjest vähenenud, nüüd ütlege lõpuks hakkas tõusma. Nüüd on ta kübekese tõusnud pealegi imeaastast vähenemist, et, et nagu see kindlasti see ei ole taju, see on ka reaalsete inimeste sissetulek või ostuvõime on vähenenud, et võrreldes võrreldes aastate taguse ajaga. Et aga, aga ma arvan, et siin kindlasti mängib kaasa ka see, et ja see on nüüd taju, et minu meelest on viimastel aastatel Eestist mujale tööle asumine olnud päris märkimisväärne ja see kindlasti mõjutab meie tööpuuduse näitajad noh, nii-öelda positiivses suunas, aga, aga mõjutab meie iivet negatiivses suunas ja, ja võib-olla mõjutab ka rahale raha maaletoomist, mida võib-olla et ei kajasta meie statistikas. Mis iganes väga ootaksin tegelikult nüüd algava rahvaloenduse tulemusi, ma küll ei tea, kui ruttu saadakse see üldine rahva aru number see vist tuleb õudselt ruttu jah, paari kuuga, viimased tulemused kõige täpsemalt, tulevad ilmselt veel aastatega isegi või ma ei tea, kui kaua neid protsessitakse seal. Aga nüüd Lätis ja Leedus vist mõlemad olnud ära. Rahvaloendus eelmise Leedus oli ikkagi väga suur šokk ja Lätis oli väiksem shokaga Lätis isegi vist nagu seda esialgset numbrit ei ole lõplikult nagu ametlikult avaldanud, minu meelest need on kuskil kahe miljoni alla alla ongi probleem, mis on, nagu just nimelt räägitakse tihtipeale arvudel on oma psühholoogia ja psühholoogiline piir, ütleme niimoodi, et kui Läti ja Eesti rahva arvud mingis mõttes enam väga ei erine psühholoogilises nagu sahtlis nii-öelda sarnases kandis siis see hakkab juba muutuma minu jaoks nagu sellist kogu kogupilt, Baltikumist, aga loomulikult Eesti puhul on hästi-hästi palju küsimärke õhus, et meil on nagu üldine tunnetus ja, ja noh, nagu selline meeleolu on see, et, et võib-olla meil rahvastikulangus ja väljaränne ei ole nii suur olnud, ta kindlasti ei olegi olnud nii suur, aga. Küsimus on ikkagi selles, et, et ka noh, ma ei tea, mingisugune 100000 inimest on Eesti mõistes nagu hiiglaslik nagu hiiglaslik number. Ma ei tea, nüüd hakkame seda teemablokki nagu kokku võtma, ma viskaks nagu kaks oma sellist nagu lemmikteemat ka veel siia lõppu, et vaatasin just värskelt vastu võetud Leedu riigieelarve üldnäitajaid tulusid ja kulusid ja vaatasin läti omi, mis siin varem vastu võeti. Eestimaa oli kõige esimene. Endiselt pädeb see, et eestlased on võib-olla üldse Ida-Euroopa või, või ma ei tea siin selle endise endise Nõukogude võimu alt vabanenud bloki kõige paremad maksumaksjad, et kõiki võrreldavaid näitajaid arvestades eestlased maksavad makse niivõrd hästi, et see summa, mis maksutuludena kogutakse noh, olenemata sellest Leedu, Läti rahvaarvu vähenemisest on Eestis, Lätis ja Leedus ka järgmisel aastal ja ka see aasta oli umbes umbes samalaadne. Aga teine asi, mis ma tahtsin öelda, on see, et kui me vaatame euroopatele laiemalt, siis iseenesest mulle tundub ikkagi, et Eesti on nagu õiges paadis olnud ja õigeid seisukohti toetanud ja neid õigeid seisukohti oma kodus minu meelest piisavalt selgitanud ja nendele seisukohtadele toetust saanud. See on see, mis puudutab neid kahte, kahte sellist väga vastandlikku vaadet sellele võlakriisi lahendusele, et üks väga populaarne ja ma saan aru, et eriti nagu finants finantsturgudele populaarne lahendus on see, et annan aga inflatsioonile hoogu juurde. Et las Euroopa keskpank ikka ostab võlakirju ja annab laenu ja teeb veel igasuguseid kõikvõimalikke endale nagu põhieesmärkidega vastuollu minevaid asju, peaasi et kõigil on nagu ühtlaselt selline soe ja mugav olla, vähemasti mingi aja ja Eesti ja, ja ma pean ütlema, et Euroopa liidus siis peamiselt Põhjamaade ja Saksamaa seisukohta c et inflatsioon iseenesest ikkagi väga paha asi. Sellise vaesuse maks ja ebastabiilsuse tekitaja ja seetõttu need riigid, kes lihtsalt anname usalduse finantsturgudel kaotanud need teevad usalduse taastamise läbi, et nad kulutavad vähem ja maksavad oma laene tagasi. Et kui nüüd selgelt on praegu viimastel kuudel olnud suund sinna selle teise teise poliitika poole, ehk siis sellesama võlgade tagasimaksmise võlgade vähenemise kulude vähendamise suunas ütlema, et pigem on. Pigem on see tendents nagu hea, see on nagu positiivne, seal on vähemasti nagu selgete lahenduste poolest inflatsioon viiks, tooks meid veelgi rohkem määramata. Sest hetkel küll on see tendents lihtsalt jutu tasemel, et tegelikult võlad ju kasvavad. Et need ei ole suudetud reaalselt mitte sendi võrragi vähendada. See, et mõni suri, kui Saksamaa kantsleri suu läbi, ütleb, et võiks tagasi maksta oma võlgu, et, et see veel ei ole kuidagi muutnud ei Saksamaa enda poliitikatega ega ka euroliidu poliitikat laiemalt. Et minu meelest Euroopa on siin väga silmakirjalik ja, ja loodab taevas teab mille peale ja räägib, et kui me saavutaksime ikkagi uut laenu võttes majanduskasvu, et siis me suudaksime neid laene tagasi maksta, see, see tundub küll juukseid pidi enda ülestõstmine. Olukorrast riigis. Läheme järgmise selle aasta nii-öelda märgilise teema juurde, et huvitaval moel on ka see väga, suuresti seotud usalduse uskumise või mitteuskumisega muu sellisega, et aasta aasta esimesel poolel siis sai teatavaks selline erakordselt piinlik asi, et Eesti rahvuskangelane, kõigi lemmiksportlane ja võiks öelda vist ka teatud mõttes tubli eesti mehe võrdkuju, olümpiavõitja Andrus Veerpalu dopinguproovid osutusid positiivseks. Ja nagu sellest veel vähe oleks see oli nii valus ilmselt avalikkusele vastu võtta. Et suusaliit, siis, kes alguses Vassis ja lõpuks valetas. Ja lõpuks oli sunnitud oma valetamist ja vassimist tunnistama juhte vahetama et nende nende selline kirjeldus sellest, mis toimus, oli ka oli ka rahvale väga meeltmööda kõik need Facebooki toetusgrupid, meie usume Andrust ja mis seal kõik oli mingisugused koomilised. Miitingut kätest kinni hoidmine ümber raekoja platsi ja muu selline, et see vähemasti minul tahaks, kirjeldas küll eesti rahvast nagu sellise nurga alt, kust, kust mulle tundus, et mina nagu varem varem eesti rahvast justkui nagu ei tundnudki. Ega tegelikult ju paljud teised rahvad on samamoodi käitunud, et kui me vaatame ka üle lahe Soomet, kus oli ju suur suusatajate dopinguskandaal nende koduste suhtevõistluste ajal kümmekond aastat tagasi. Ega see oli Soome rahval täpselt samasugune reaktsioon põhimõtteliselt. Et kui tulid esimesed süüdistused, need olid vist küll ajakirjanike poolt, nii et need dopinguproovid olid veel võtmata tulemata, aga ajakirjanikud lihtsalt kirjutasid, et Soome suusatajad ilmselt tarvitavad dopingut, siis oli reaktsioon põhimõtteliselt samasugune, et need ajakirjanike taheti ikkagi maa sisse tampida. Mõned olid isegi sunnitud kodumaalt emigreeruma, kaotasid töö ja, ja, ja, ja lasti ametitest lahti. Kuna, kuna ajakirjandusväljaannete juhtkonnad ei pidanud sellele rahva survele vastu, nii et seal on veel hullemini olnud. Et selles mõttes ma väga imesta seda rahva reaktsiooni, et ma olen näinud poliitilistest sündmustest täpselt sama moodi, et et reaktsioonina kunagise rahvarinde suure iidoli Edgar Savisaare mitmesugustele käitumistele on tema bändide poolt samasuguseid reaktsioone olnud ja mis poliitiku fänn siis teistmoodi on kui suusataja fänn, et eks see ikka ole mingisugune usk ja lootus, et siin kindlasti ajakirjanike suhtumine erineb, et et see on selline ametialane rikutus, et kui ma tean, et tippspordis tarvitatakse dopingut, siis ma pean olema valmis ka selleks, et keegi jääb konkreetselt sellega ka vahele, kui väga sageli kontrollida, et selles mõttes mind võib-olla, et nagu ei vapustanud šokeerinud c et üks Eesti sportlane olgu peale, et võib-olla kõige kuulsam ja kahekordne olümpiavõitja ja nii edasi jäi jäi sellega vahele vaid pigem mind vapustas ikkagi see, kuidas Suusaliit käitus ja kuidas käitus Veerpalu ise, sest temal oli võimalik ka see vale kampaania peatada, tal oli võimalik ütelda, et nii oli ja, ja, ja, ja lõpetame nüüd ära. Aga mitte keegi ei teinud seda, sportlased üldse teevad seda harva, tavaliselt nad tulevad pressikonverentsilt, võtavad seale, vannuvad, et mitte midagi ei ole olnud. Sõin natukene sellist sodist liha ja, ja sellesse tekkis. Aga spordiametnikud on ikkagi tavaliselt reageerinud adekvaatselt ja need protsessid hukka mõistnud, aga Eesti suusaliidu poolt ei tulnud ka seda selget hukka mõista dopingu tarvitamisele selget avalikustamist, ega mitte midagi, selles mõttes. Mulle tundub, et see tundub, et see on mingisugune suurem süsteem, mingisugune Kamari hilja, kes püüdis ka enda tegusid varjata ja kinni mätsida. No mina kindlasti nagu inimesi selles ei süüdistaks, et nad mõnda kangelast usuvad ja teda väga toetada tahavad. Ajal muidugi see juhtum tõestas, aga kas veel kord seda, kui ohtlik oleks näiteks ehitada seda nii-öelda see meie enda inforuum üles ainult müütidele. Et kui, kui palju me võime tegelikult siis nagu tõest kõrvale minna. Et on hea, et on olemas kangelased, on hea, et on olemas mõned müüdid, aga see ei tohiks olla meie nii-öelda riikliku sellise ja rahvusliku eneseteadvuse nagu ainus kandev osa, sest sellisel juhul me näeme vastavaks muutub tänases inforuumis, kus tegelikult tuleb nii-öelda teistsugune info ka väga kergesti välja. Ja mul on isegi hästi hea meel, selle skandaal oli üle nagu tervikuna. Mul on väga kahju, et see skandaal juhtus, aga mul on hea meel, et see, kuidas ta lõpuks lahenema hakkas või mis suunata võttis, oli see, et see vale läinud nagu püsima. Mul on hea meel, et olgugi, et see oli valus. Ma arvan, et tänases seisus me oleme selle skandaali osas teinud sellised järeldused, et valetamine oli vale ja seda ei saa järgmiste sarnaste skandaalide puhul pidada edukaks lahenduseks. Mulle meeldib, et Eesti keskkond on selline, kus asjad liiguvad niimoodi, erinevalt võib-olla Venemaa keskkonnast, kus asju mätsitakse kinni. Mulle meeldib see, et kui me hakkame Eestit võrdleme näiteks mõnede riikidega, kus need müüdid on, noh, ma ei tea, peaminister leiab kaks amforat esimese sukeldumisega mustast merest või, ja nii edasi. Isegi seal nad olid lõpuks siiski sunnitud, oli sunnitud ja pandi sinna, aga see oli alles nende amfaratega, kõik muud need samasugused asjad, need on alati toiminud. Et mulle meeldib, et Eestist ka kergesti nagu sellist väikest Venemaad, et me ei tee Venemaale nagu täpselt peegelpildis vastu müüte, meie riigijuht ei, ei otsi amporasid, vaid meie riigijuht räägib võib-olla rohkem asjast, nii nagu see on ja proovib selleni jõuda, kuigi me ei ole selles ideaalsed siis selles veerpalu juhtumis natukene siiski minu meelest on see iva, et, et see müüdi nii-öelda kinnitamine tagumine nagu ei tööta, vaid vaid meie viis ongi nagu rääkida, rohkem asjad asju lahti ongi kohe meedia juurde selles selles mõttes, et et meedia jaoks oli see tõehetk hästi mitmes mõttes. Kui ma olen rääkinud Eesti ajakirjandus funktsionäridega, siis nad on enne seda skandaali öelnud, et on lõpuks ometi käes Aecus ajakirjanikud saavad aru, et väga oluline on lugeja soovidele vastu tulla, et uudis peab müüma nii edasi ja see on viinud siis selleni, et väga, väga tihti on toimetuses nagu nii-öelda see, mida inimesed, lugejad ootavad, on nagu kõige püham sõna kõige-kõige tähtsam käsk. Nüüd oleme jõudnud ühe juhtumini, kus selgub, et see ei ole päris nii et lugejad loota seda, et sa tooksid tõve päevavalgele nagu tollel hetkel tollel nädalal. Ma usun ajalehes Postimehes avastada vaided korraga, selgub, et nii-öelda selline ajakirjanduslik missioon tõepäevale valgele toomisel võib vihastada näiteks kuutekümmend, tuhandet inimest või sadat tuhandet inimest ja hästi oleme vaadata, mis meedia siis sellel puhul tegi ja mulle tundus, et meedia sellel puhul otsustas, et tõde on siiski olulisem kui, kui lugejatele meeldimine. Ja ma arvan, et lugejatele peaks meedia meeldima pärast, et tõde on meediale olulisem kui neile meeldimine. Muidugi keeruline konstruktsioon ja ma saan aru, et tegelikult ajalehed tõmbasid tagasi ka pärast seda valulist reaktsiooni lugejate poolt. Mõned tellijad hakkasid lahkuma ja ilmselt tõmmati nagu kajastusi ka pehmemaks. Pärast sõda. See ei olnud selleks igavene vastuolu massimeedia jaoks, et ühest küljest sa kaotad oma mõju ja sa kaotad oma üldse igasuguse eksisteerimise mõte, kui sul ei ole palju lugejaid, palju kontakte, vaatajaid, palju kuulajaid, teisest küljest sa ei saa ajalehena ajagi ajakirjanikuna sa ei saa kunagi käituda niimoodi, nagu poliitik käitub ette, maksineerib oma seda populaarsust. Kuigi ma arvan, ka poliitiku puhul see pikaajalises perspektiivis populaarsem vaktsineerimine annab alati ainult halbu tagajärgi. Aga selles mõttes ma olen nõus, et see, see joonistus siin väga selgelt välja ja ma usun, et tegelikult nagu ajalehti vaatame, siis nad tegid valdavalt õigeid valikuid, võib-olla seal küsimus on ka selles nagu emotsionaalses värvingus, mis nende, mis nende konkreetsete sündmustega kajastamisel oli, et tagantjärgi on muidugi kohutavalt lihtne tark olla, aga, aga ma arvan, et see emotsionaalne värvingu küsimus ongi võib-olla see, mis nagu suuremas osas lugeda, vaadates seda protesti nagu tekitas, mitte tõe päevavalgele toomine tõe päevavalgele toomine on üks asi, aga ma arvan, et see üldine emotsionaalne värving oli ka kindlasti kindlasti põhjus. Seal vist oli see lisaks lisaks see, et tegelikult ma arvan, et ajakirjanikud selleks hetkeks, kui need esimesed uudised ilmusid, olid teadnud vist ligi kuu, et selline kahtlus on olemas ja nad enda jaoks olid selle emotsionaalse poole nagu läbi elanud sedasama pettumuse ja mis iganes, kõik sellega kaasneb, eksju tõukumine ja nii edasi. Inimesed lugesid seda siiski lehest sellesama päeva hommikul, kui see leht ilmus ja seetõttu nende jaoks emotsionaalse nii-öelda läbi läbielamise protseduur seisis kõik ees, aga aga kahtlemata jah, et. Õppetund oli see, ma arvan nagunii lugejate kui ka meedia. Aga ma ütlen siia veel selle, et kuigi see veerpalu juhtum tõi välja selle nii-öelda ajalehe nii-öelda professionaalse eetilise dilemma siis igapäevaselt dilemmad täpselt samasugused ei väravad ja mulle tundub, et ajaleht täna kaldub siiski väga paljudel juhtudel või meedia tervikuna selle suunas, et mida lugeja tahaks kuulda mitte selles suunas, et mis on nagu ilmtingimata, nagu see kõige tõesem info. Ma ei taha muidugi siin liialt üldistada, et on nagu paremaid ja halvemaid. Et on nagu see onlain sabamis jookseb kuskil nagu, ainult nagu tõenäoliselt sellise müügi peal ja ja on analüüsivam ja, ja süvitsi minevam paberleht ja sellised asjad. Aga ma tahaks selle emotsionaalse või ajakirjanike emotsionaalse käitumise kohta ütelda, et seda väga palju mõjutas ka Suusaliidu käitumine oli üks terve nädal pärast seda, kui Postimehes oli teatanud, et Andrus Veerpalu on andnud positiivse dopinguproovi kus Suusaliit sõimas ja laimas ja valetas. Ja ega meil tol hetkel ei olnud rohkemat enda kaitseks ütelda, kui et varsti tuleb B-proov ja vaatame ja see oli üks nädal, kus sa, ajakirjandus oli täiesti üksinda, võib-olla isegi Postimehes oli täiesti üksinda ja kus kõik teised teda siis said vabalt sõimata, tümitada selleni välja, et rahvusringhäälingu eetris kutsuti üles Tuuli Kochi tapma. Ja nüüd kujutage ette, kui pärast seda tuleb ja, ja kui Andrus veerpalu on olnud selle Imo vaikne või, või pealtvaatav toetaja. Ja pärast seda tuleb siis teade, et tegelikult oli ka B-proov positiivne. Et siin peab ka minu meelest ajakirjanike mõistma, et et eks neid oli viidud ka selle sõimu ja laimuga. Ja nende ähvardustega üsna üsna kaugele juba. Mulle tundub, et sportlasepoolne kommunikatsioon on tihti olnud Eestis oluline teema, eriti kui on tegemist rahvuskangelasega, nagu Kristiina šmiguni puhul oli vist mitmeid aastaid, kui ta enne, kui ta hakkas väga hästi nagu meediaga suhtlema. Võib-olla olekski raske oodata koheselt seda, et Andrus Veerpalu nagu teaks, mismoodi meediaga suhelda. Väga vägagi palju on tegemist ilmselt inimesega, kes on suunatud ühele pingutusele. Et minu meelest on see tiimiküsimusest hästi oluline, et kui sa oled ise šokis. Võimalik, et sa oled ise šokis sellest, mis on sinuga juhtunud. On väga raske oodata, et sa teed adekvaatseid otsuseid, aga siin tulebki mängu see, et sul on nõustajad, sõnuntiimsel on sul on treenerid ja, ja muu selline seltskond, kelle puhul siis tervikotsus peaks sündima nagu ikkagi koos. Tallinn oli 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn, kõlab uhkelt ja ema ja, ja ma usun, et neid inimesi, kes ühel või teisel viisil sellest erilisest kultuuri aastast osa võtsid, käisid samas teatrit, näitusi, kontserte, et mingeid muid üritusi, neid võib ilmselt lugeda sadades tuhandetes, kui mitte miljonites. Aga kultuurist räägiti ka sel aastal, minu meelest? Muidu väga palju räägiti minu meelest hästi võtmes, et küsiti, et küsiti olulisi kultuuripoliitilisi küsimusi, küsiti seda, et millist kultuuri või kas üldse ja kuidas riik peaks rahastama maksumaksja siis, ja küsiti seda, milliseid kultuuripoliitilisi valikuid. Riik saab teha seda, seda küll siin valdavalt uue kultuuriministri Rein Langi suu läbi ja tema tema, tema nagu väljaütlemistest tõukuvalt kultuuripealinn. Ma usun, et iseenesest vaatamata sellele kohati selle keskerakondlikule pitsatile, mida Tallinna linnavalitsus sinna väga suure hoolega üritas suruda ja asetada, et see oli ju iseenesest väga tore kokku kõik kokku nagu et et isegi kui inimesed üldse Nendel kontserditel, Nendel, näitustel, nendel etendustel siis on ikkagi nagu tõenäoliselt mõtlesid asjade peale mis olid sellest igapäeva olmest nagu kõrgemal ja kaugemal ja, ja sellistena sellistena. Venelased andsid inimestele võimaluse nagu paremad olla. Keskerakond ei pannud sinna mitte ainult oma pitsatit vait, aga üritas sealt mingisuguse sellise Kauritsaga nagu endale saavutada. Kas siis ma ei tea mingisuguseid ametikohti või ressursse, nii et selles mõttes tõepoolest. Ma arvan, et neil on põhjust öelda aitäh nendele kultuuriinimestele, kes hoolimata sellest kõigest pahast maitsest, mis nendest protseduuriliste külgedest võis võis, võis jääda ülemuste vahetamistest, nõukogu liikmetest kõigest muust, kui ma võin vahele öelda. Tegelikult, kui ma mõtlesin täna selle selle selle olukorra peale, siis mulle meenus, oli tegelikult Eesti kultuuriinimeste olukord Nõukogude okupatsiooni ajal ja kuidas nad vaatamata kõigele kogu selle Tai ja nõukogude režiimi jamale lollustele ülevalt peale pandud komisjonidele tegid teoseid, mis kestavad tänapäevani ja, ja olid omas ajas nagu rahva poolt armastatud. Ei no mõnes mõttes on sul õigus tõesti, et et see on nagu selline väike mikromudel samasugusest asjast. Et tõesti Jaanus Rohumaa, tema tiim olid nõus, ma arvan, päris paljude enda selliste läbielamiste hinnaga kandma siis nii-öelda kultuuriürituste toimumise nimel seda kultuuriinimeste lekitimeerimine läbi selle, et seal ikkagi olid lõpuks skulptuuri inimesed tähendas seda, et et me saime võib-olla paremad üritused. Teisest küljest ma ise ütlen, et ma ei ole kindel, et kas mina näiteks oleksin suutnud sellist asja teha, et et ühest küljest sa tood küll kultuuri. Tooted on natuke paremal tasemel siia, aga samal ajal sa tegelikult legitimeerida sedasama linnavalitsust ja tema olemasolu sellisel noh, selliste meetoditega nagu, nagu, nagu ta seda on teinud. Ühesõnaga kultuuripealinna edu ootamatult on ka Keskerakonna edu ja paratamatult see tähendab seda, et, et ühel hetkel valimistel kirjutatakse see sinna sinna sahtlisse ka nende poolt. Võin ma rahustan sind veel tegelikult vaata, asi on ju tegelikult ikkagi niimoodi läinud, et nõukogude aegseid kultuurijuhte täna, 20 aastat hiljem või 30 aastat hiljem neli last ei mäleta mitte keegi aga Gustav Ernesaksa ja teisi tulla suuri kunstnikke, kirjanikke Jaan Krossi, neid me mäletame 100. See on väga hea näide, jah, see on selline eetiliste valikute teema, mida me peame tegema, et ma usun küll, et oli inimesi, kes noh, ütleme, läksid katla kütteks nõukogude ajal ja mitte kunagine Eesti kuulnud ja nende on võib-olla mandus ja nii edasi. Aga samal ajal see valik ei ole ühene mitte kunagi, et see, see on selge Minu meelest praegu keskerakonda küll tähtsustate üle, et nojah, kultuuri aasta puhul ta oli seotud Tallinnaga ja see rahastamine kõik ja konkreetne protsess. Ära unusta inimesi, kes aga suruti tööle kohtadele, mis tegelikult nendele absoluutselt mitte. See ei seostu ainult Keskerakonnaga, et see on kultuuri vaimu ja võimu suhtes alati selline, et, et kui sa meenutad kasvõi laulupidu, siis ega sa ei mäleta, kes oli kultuuriminister, kes järsku dirigeerima kukkus seal ega see ei olnud ameti Keskerakonnast praegu veel mäletan, et, et see oli kindlasti Reformierakonda kuuluv kultuuriminister ja kui te vaatate kasvõi sportlasi nende autasustamisel, et sinna jooksevad kõikide erakondade kui poliitikud kokku, kellel vähegi peaks mingit pistmist sellega olema, nii et ma arvan, et kui kui oleks Tallinnas võimul olnud mõni teine erakond eriti kui ta oleks olnud võimul enam kui 50 protsendilise häälteenamusega volikogus. Et võib-olla neid asju oleks tehtud natuke teistmoodi, aga ma arvan, et seda kätte pluginat ja, ja, ja au ja hiilgust, mis sellega oleks kaasnenud, olevat püüdnud ka täpselt samuti Laine Randjärv või, või, või Laine Jänes. Kui ta oleks linnapea andnud, nii et vahet ei ole. Sa oled üks argument, kus ma alati sinuga alati sinust teistmoodi arvan, et sa kaudselt nagu üritad öelda, kõik erakonnad on ühtemoodi poliitikud selles mõttes ühtik ühtemoodi, et nad püüavad seda koort riisuda ja mina, mina ei ole sellega kunagi nõus, kuna siis kui deklareerida Või niimoodi väga üldiselt ja lõplikult, et ei ole mingit erinevust, siis me võtame ka nendelt poliitikutelt igasuguse võimaluse ja motivatsiooni, kes on erinevad üldse kunagi nagu erinevaks jääda või saada, et sa sunnibki neid sellesse ühtsesse küünilise lõpmatusse nagu tsüklisse. Ma olen pigem Anvariga nõus, et ainus võimalus nii-öelda poliitikule tagasisidet anda on ikkagi teha nendele erinevustele vahet ja kiita nagu neid korti, kui asi on tehtud sirgjooneliselt, läbipaistva maalt vähemalt ja laita neid kohti, kus me kahtlustame, et asi ei ole selge, meile mitte kunagi ei tehtagi selgeks, mis on toimunud, kas on toimunud korruptsioon või ei ole ja, ja ma arvan, et siin võiks seda vahet teha ka kultuuripealinna teema võib-olla selliseks lõpetuseks mul oli võib-olla 2009. aastal väga palju Vilniuses, kus oli samuti kultuuripealinn ja kus asi lagunes üpris laiali. Nii et kultuuripealinna noh, sellise tipphetkedel lennujaamas läksid õhtul kell kuus lennujaama ja kogu õhtu jooksul oli ainult üks lennuk välja minemas ja seal ei Tallinnasse. Et üritustel tihtipeale võis näha, et oli kolm inimest näiteks mingisugune päris hea esineja Euroopa rahadega kohale toodud on kolm, 15 esinejat ja nii edasi, noh kuigi ka neile tehti seal päris häid projekte, mis jäid ilmselt kestma kokkuvõttes võrdlusmomenti, kasutades kuulajaid, kuulajaid jah, ma mõtlen mitte esinejaid kordi, kus oli ilmselt väljak täis, aga põhimõtteliselt selles võrdluses muidugi Tallinn tuli nagu ikka väga tervelt välja, ta nagu ka mina ise, ma arvan, ma ei ole aastaid, noh, mul ei ole nii palju kohti, kus käia, olnud õhtuti ja osaleda nagu etendustel või kontsertidel. No kui nüüd üritada veel nende hall toonidel nagu vahet Teha ja siiski nagu kiita ka poliitikud, nagu tuua näiteid sellest, et kõik poliitikud ei ole küünilised kaabakad, kes on ainult oma populaarsuse vaktsineerimise peal väljas, siis selles mõttes ta sobibki siia, siia, siia teemasse, et see, mida kultuuriminister Rein Lang Reformierakondlane on nagu teinud, noh, ma ei tea, kas need kõikide kõikide oma oma tegude lõikes, aga, aga nende mõnede teemade lõikes, mida ta nagu avalikkuse ette toonud minu meelest on ta teinud küll nagu päris päris head asja, et siin on küll nagu irooniliselt suhtuda, öelda, et no mis diskussioon Barbara kartlandi ümber nagu on võidetud, et mis tähendab, et et rokkmuusikat peaks nüüd siin maksumaksja rahast toetama hakata, et see on selline drillallad välja alla eputamine ja mõttetu jutt ja Barbara kartland saigi siin endale vaid juurde, aga ma arvan, et see tegelikult on nagu selline vale lähenemine, et tõsiasi, et me kirglikult ja avalikult vaidleme selle üle, et missugune peaks olema rahvaraamatukogude nimekiri, et see on tegelikult minu meelest päris hea. Ja mingis mõttes on see ainult algus, et noh, praegu on siin väljendatud šoki selle üle, et kujutage ette, Rein Lang ütleb, et lihtne lihtne maainimene ei peagi enam saama maksumaksja rahast varbaga Atlandi. Aga kujutage ette, kui Rein Lang tõstetakse näiteks küsimusi sellest, et Ma toon näite, et milline on näiteks rahvusooperi tähtsus ja kas see 10 miljonit eurot, mis selle peale kulutatakse, on kõik ikka nagu väga õige õigesse kohta läinud raha. Ja teine küsimus on see, et, et kuivõrd langil jätkub järjepidevust nende küsimustega üldse tegeleda, et hea, et kultuuriminister mõtleb, kuidas raha paremini kasutada eesti kultuuri hüvanguks ja ja mõtleb nagu sisuliselt mitte ainult sellest, et kust, kust ära kärpida, vaid ka sellest juurde anda. Aga, aga samas, kui nagu nagu mõelda nende avalduste peale, et siis see paistab selline hetkeline tulevik, põlema käib plahvatus, siis käib teises kohas plahvatus, kolmandas kohas plahvatus ja, ja vähemalt vangi justiitsministrikarjäär lõppes küll niiviisi, et polnud vist ühtegi kohtunike, advokaatide ja mis tahes juristide koosviibimist või seminari, kus ei tuldud kõnepulti ja ei keskendunud sellele, et justiitsminister on jälle midagi midagi kuskil võidelnud ja, ja, ja et, et nii need asjad küll jätkuda ei saa. Siin ma tahakski öelda, et sul on tõesti õigus, et Eesti poliitikas kipub olema arusaam, et kui ma kuskil midagi ütlesin, et siis on nagu tehtud ja siis, kui näiteks meedia ei saanud sellest aru, kuigi ma ise tihtipeale meedia kriitiline, siis ma olen ka selles mõttes väga kriitiline nende ütluste osas, kus lihtsalt arvatakse, et meedia peab saama mingist ühest lausest aru ja kogu avalikkus peab ühest lausest aru saama, et mida, mida näiteks minister on mõelnud. Et kommunikatsiooniteooria ütleb seda, et sa pead neid sõnumeid võimalikult tihti kordama. Kui sul on nagu selge plaan, siis peadki tegema seda pikaajaliselt seletama iga päev, võib-olla iga nädal, see ei ole niimoodi, et ma lähen, esmaspäeval ütlen raamatukoguhoidjatele midagi. Pärast seda ma kolm kuud nendega ei räägi ja siis mingisugune neljapäeval ütleb midagi sportlastele ja loodan, et nad said kõigest aru. Selgitamine on hästi pikaajaline, hästi korduv asi, seda tuleb teha vahel nagu neli aastat järjest kogu valitsemisperiood. Ja ma vaatan, et sellise nii-öelda hõbekuuliootus on ka teistel ministritel, et nad nagu hüppavad kuskilt välja, aru ei saada, siis nad naeruvääristavad selle peale neid, kes ei saanud aru ja seepeale teatavad, et ega see asi vist ei olegi arusaadav. Nad ei mõtle nagu sellele, et mingisugust arusaamist sellise ühekordse väljaga loomisega teha ei saa. Aga kui nüüd tulla Rein langi teema juurde nagu konkreetsemalt, siis see on tõesti, ma arvan, tänuväärne diskussioon, ma olen ise mõelnud kultuuri rahastamise peal nagu lihtsalt sellise mõtte peale, et oletame, et kõik kultuur tänases Eestis, kõik kultuurimajad, kõik kõik teatrid, kõik oleksid ühel hetkel haihtunud, kuhugi kadunud. Aga meil oleks umbes see raha, mis oleks nende nagu uuesti ehitamiseks, oleks tegelikult riigieelarves olemas. Kas me teeksime täpselt samasugused hooned, kas me teeksime täpselt samasuguse muide võlaRakvere teatri, et milliseid valikuid me siis teeksime oma küsimusega? Muidugi, tüürin on lihtsalt see, et kui palju on sellest, mida me täna toetame, nii-öelda harjumus. Kui palju sellest on nii-öelda kinni jäämine, olemasolevasse, olemasolevasse infrastruktuuri ja kui palju sellest on see, mida võib-olla täna peaks tegema ja ma ei taha ja öelda, et mina olen selle poolt, et lõpetame nüüd kõik asjad ära ja alustame nullist, ei oleks kindlasti vale, aga ma arvan, et mõtteharjutusena on see nagu üks asi, teha kultuur, traditsioon, Tanja loomulikult loomulikult. Aga kas ta on just selle maja traditsioon just selliste küttekuludega just sellises kohas, et vot see on nagu juba juba teine teine teema. Me praegu lõpetame, tulevad uudised. Aga me räägime. Pärast uudiseid jälle edasi veel terve tund aega ja ma usun, et siis me tuleme natuke teises valdkonnas täpselt sama küsimuse juurde tagasi ja räägime haridusest, et küsima, et kui mul oleks neil oleks ühtegi koolimaja praegu siin, et kuidas oma koolivõrgu nagu üles ehitaksime, stuudios on? Anvar Samost, Kalle Muuli ja Daniel Vaarik, nii et kuulake mind pärast uudised jälle. Olukorrast riigis.