Läheme saatega olukorrast riigis edasi, tegemist on siis 2011. aasta kokku võtta taga ja tagasivaatega. MINA OLEN Anvar Samost, nagu koos on siin stuudios Kalle Muuli ja Daniel Vaarik, eelmises tunnis rääkisime past, eurost, spordist, meediast, kultuurist, kultuuripealinnast, poliitikutest ja muust sellisest, kes ei kuulnud, kullake, siis internetist. Aga algavas tunnis räägime me kõigepealt ühest sündmusest, mis pikkadeks aastateks vana Eesti poliitika nimelt siis märtsikuus toimunud parlamendivalimistest ja need valimised tõesti olid teistmoodi, et siin poliitikutel on selline komme, et aeg-ajalt öelda, et nüüd mingi sündmus oli väga eriline ja teistmoodi, aga seekord ma arvan. Ta ta tõesti oli teistmoodi, sellepärast et. Et valijate käitumine selgelt muutunud valijad eelistavad tuntud nägusid, tuntud-teatud lubadusi, programme, väljavaateid kombinatsioone, seesama valitsus, mis oli enne valimisi sisuliselt ka peale valimisi, jätkas peaminister, on sama, mitmed olulised võtmeministrid on samad. Ja ilmselt ka need ootused valijatelt, mis siis valimiskastidesse nii-öelda pandi, et, et neid kõvasti nagu üldistades võiks öelda, et et sooviks nagu enam-vähem sama asja jätkumist, sest et kui me mõtleme selle peale, et millisest positsioonist erakonnad valimistele läksid, siis siis valitsuserakondadel ei olnud ju mingisugust suurt küllust või või heaolu nagu ette näidata, pigem vastupidi. Ootuste suhtes ma sinuga väga nõus ei ole, sest aasta enne valimisi toimunud etendus Rocca al Mare suurhallis Ühtne Eesti näitas ju, et tegelikult ootus mingisuguse uue ja teistsuguse jõu järele oli täiesti olemas. Ilmselt valimiste ajal kanti natuke sellest ootusest üle sotsiaaldemokraatidele, kes suutsid endale uue juhi Oya noore juhi tekitada, aga, aga ma arvan, et selline uuem partei või uue juhi ootus on ikkagi. Eestlastel on, on mingisugune kaks 30 protsenti inimesi, kes, kes seda ootab ja kes, kes on valmis protestima kõikide teiste erakondade vastu. Nii nagu protestiti näiteks Indrek Tarand Tarandite euro europarlamenti valides. Aga lihtsalt seda. Parand tarandi fenomen parlamendivalimistel mitte mingil viisil ei kurda. Et kui, kui seda jõudu ei tekkinud, siis seda ootust ei olnud ka kuskile välja valada ja see ootus sinna paika jäi. Aga mis on küll täiesti uus Eesti poliitikas on see, et parlamendis on nii vähe erakondi, neli erakonda, seda ei ole vist kunagi enne olnud. Ja mulle tundub, et konkurentsi mõttes hakkab ka poliitika minema sinna kanti, kuhu Eesti äritavaliselt pika aja peale läheb, et jääb järele kaks. Et jõudu, kes siis omavahel vaikival kokkuleppel suudavad teha kartelli, nii et see ei ole kriminaalne. No ühtse Eesti suurkogu lõpetas Tiit Ojasoo oma sõnadega, ärge oodake kogu aeg uut jõudu ja ta üritas nagu sellega mõista anda, et see on utoopia. Et tegelikult osalemine igapäevases poliitikas osalemine tegelikult poliitikas on see, mis ikkagi pika aja peale peaks suutma Ma poliitikat normaliseerida. Mis nüüd puudutab valimiste nii-öelda tulemust, siis ma arvan, et väga palju oli probleem selles, et ei peetud professionaalseks eriti paljusid erakondi. Et väga paljud olid sellisel seisukohal, et ma tahaks valida kedagi teist. Ma tahaks valida võib-olla erakonda, yks, ma tahaks valida, võib-olla sotsiaaldemokraat, aga kui ma lähen vaatan oma piirkonnas olevat inimest, siis see inimene mulle lihtsalt ei sobi. Kuna ta on näiteks võib-olla ühinenud Rahvaliidust või kuskilt mujalt. Nii et ma arvan, et põhimõtteliselt tuli reformima Erakonna seis selles mõttes hästi. Hea et usuti, et need inimesed on lihtsalt professionaalse maad, et ei usutud, et nad oleksid võib-olla alati nagu head inimesed või et nad oleks meeldivad. Aga lihtsalt usuti, et kuna ta on selles kriisiajas nagu olnud juba nad ei ole teinud suuri vigu, vähemalt nähtavalt. Alternatiiviks olid sihukesed ebaühtlased nimekirjad nagu teistelt, siis see oligi see määrav asi, et siin raske on öelda, et seal oleks mingisugune nagu poliitiline poliitiline nagu suur toetusavaldus olnud, vaid see oli pigem hullema vältimine, vähemalt minu enda analist tollel hetkel oli see, mis oli huvitav, nende valimiste juures oli see, et kuna erakondade raha vähem, siis sellist reklaamikampaaniatele ja vähem ja samal ajal võib tõesti öelda, et selline nii-öelda debatti kvaliteet oli kõrgem. Võib öelda, et ajakirjandus tegi oma tööd mõnevõrra paremini, sest et debatid olid teravamad kohati neid oli rohkem, neis neiks valmistuti paremini. Nii et selles mõttes justkui väliselt oli ka selliseid positiivse poliitilise kultuuri nii-öelda näiteid, kuigi me võime nüüd vaielda selle üle, et, et kas need olid ühel või teisel põhjusel. Ja teiseks, nõnda et tunne on ka see, et see nagu debati kultuur pärast valimisi kadus ka kohe kuhugi minema, et mul endal oli võimalus mõni aeg tagasi näha ühte debati ühel laval. Ja seal olid Eesti prominendid, poliitikud, Nad esinesid, et siis teatud valdkonna tegelastele. Ja ma vaatasin seda debatti ja. Mulle tundus, et ma vaatan, mingisugust kordussaadet aastast 2009. Kõik ütlevad oma neidsamu ridu, mida nad on alati öelnud, need read, kui omavahel nad ei püsi teemas, nad väldivad mingisuguseid teemasid, nad ei jõua asjani ja ma tundsin, kuidas mul nagu kadus igasugune huvi debati edasi jälgida, aga muidugi positiivne mõte, mis ma sealt nagu võtsin, oli see, et et ongi, võib-olla puudus inimestest, kes suudaksid Neid debatt nii-öelda modereerida juhendada. Ja ma arvan, et need inimesed võiksid olla ka meedias, neid võiks olla rohkem, nad võiks seda tugevamad. Et tõmmata ikkagi poliitikud sellisesse seisu, kus nad on sunnitud ennast rohkem avama debattides praegu kas või needsamad valitsuse pressikonverentsid, mis jätkuvalt on ikkagi naljakad, kuna seal ei toimu tegelikult mitte midagi. Enamus inimesi vaatab neid vist üldse, ma saan aru video feed'i teel, et mina näeksin hea meelega läheksid inimesed, kes küsiksid teravaid küsimusi ja ei laseks rahandus või peaministri naljatlemisel teemat kõrvale viia. Et osalt on ka see nagu teema, et kui kaugele me laseme poliitikutel, kellel on samast tihti mugav jätta selgitamine. Kuulge, me laseme neil selles mugavuses minna. Sinna lähevad inimesed, keda ajakirjanduse uidzinna saadavad, aga aga raske on ka ühiskonna üle arutada, kui, kui minu meelest viimase aasta tendentse viimaste aastate tendents on see, et et sisuliste asjade asemel pakutakse ikkagi valijale lihtsalt äraostmisteenust, et ma võtan sinu raha ja maksan su kinni, et kui me mõtlesin, hirvitame vahest selle üle, et näete, Isamaa, Res Publica liidu mingile kongressile toodi kuskilt Kohtla-Järvelt bussiga inimesi mäletasid pihu sisse kirjutatud nime poolt ja ilmselt neile anti selle eest vastu mingisugune väike teene, siis ma ei näe mitte midagi erinevat sellest, mis toimub meil avalikus ruumis, suurtel valimistel. Kui, kui sulle öeldakse, et 1000 krooni igale lapsele või, või 500 krooni igale pensionärile või ärgu õpetajad nüüd solvuge õpetajatele topeltpalk, siis need on ju tegelikult täpselt samasugused valijahäälte ostmise otsene otsene selline kaup. Mina luban sulle, et ma annan maksumaksja rahast sulle teatud summa raha, sina hääleta minu poolt. Et see ei ole ju sisuline poliitika ja mida, mida seal vaielda, kas pensionärile viigistada krooni või lapsele 1000 krooni, et, et väga-väga raske on sealt mingit debatti üldse tekitada. Need ei ole mingid struktuursed sisulised reformid, millega, millega Eesti võib-olla on tegelenud 20 aastat. Noh ja millest praegu oleks ju hariduses või halduses või paljudes kohtades täitsa veel jätkuvalt tegelemist. See raha ideoloogia arenes Eesti erakondades välja 90.-te teisel poolel, kui see, nagu eriti hästi tundus töötavat näiteks ka igasugused lubadused, et tõstame palka nagu sellele keskmist palka ka nagu sinna-tänna ja igasugused maksuvabastuse ideed, et need töötasidki tollel ajal eriti hästi näeme järjest rohkem seda, kuidas on mingisugune osa nagu sellisest ühiskonnast, kes on hakanud sellele nagu vaatama päris viltu. Ja on ka loogiline, aga teisest küljest poliitilise nii-öelda tööriistana on ta ikkagi kasutusel ja üks teine asi, mida ma tahaks sinna juurde lisada, on see, et on ilmunud selline nelja aasta retoorika nüüd välja, kui valimisi ei ole. Et nüüd tükk aega valimisi ei ole ja järsku me näeme näiteks kohaliku omavalitsuse poliitikute tasemel isegi ka nii-öelda riigi tasemel poliitikute tasemel öeldakse seda, et et ärge praegu nagu siis väga kritiseerige, et valimistel annate neile hinnangu, aga enne seda sorry, aga nüüd on meil valimisi, ei ole ja olge tasa. Et me teeme oma asjad ära ja senikaua, kui me neid teeme, ärge meid liiga palju segage. Ja vot see on nagu üks uskumatu väidet, kust, kust sa tuled. Kuidas saab olla poliitik, tulles aitäh ära, osale vahepeal milleski poliitikas ära, ära kritiseeri, ära, ära jälgi, ära, ära ära ela kaasa. Et ma soovitaks väga tähelepanelik, kui mõni poliitik ütleb midagi sellist, siis tõesti valimistel talle panna endale kirja see kuskile, et järgmine koordi vali poliitikud, kes ei taha minuga rääkida ongi väga oluline point. Et selleks, et endale selline asi kuskile kirja panna, selleks inimene peab jälgima poliitikat, et ma pean ütlema, et tõsi on ju see, et jumal tänatud, et nii on, et et need ajad on möödas, kus ajalehtedes olid Kalle vastab see väide, et ajakirjandusjuhid mas kasutad nädalalehtedes või ajakirjandusjuhid, kes ütles, et ärge poliitikast kirjutage, esimene poliitiku pilt võib-olla leheküljel number kuus ja parem ka siis, kui poliitik oleks näiteks paljas, et see on tänaseks tegelikult võiks öelda sihuke kauge minevik, et ajalehed kirjutavad poliitikast ja see, et nad sellest kirjutavad ühtaegu annab tunnistust sellest, et inimestel läheb poliitika korda ja teisest, teisalt sellest ajalehed osalevad selles loomulikus, normaalses poliitilises debatis, kritiseerivad esitavad neid küsimusi, sunnivad poliitikuid ka valimiste vahelisel seal enda tegemistest aru andma ja oma plaanidest nagu rääkima. Aga, aga, aga ma ootaks ikkagi sedasama nagu kuidas öelda, ühelt poolt ootaks, et need samad inimesed, kes käivad valimas tunneksid veel rohkem selle valimistevahelisel ajal poliitika vastu huvi. Aeg-ajalt nagu ma ei tea, kirjutaksid enda poolt valitud saadikule hoiaksid meeleski, kus nad viimastel valimistel üldse hääletasid, kelle poolt, mõelge, kallid kuulajad, mõeldud hetke, 20 sekundi jooksul üritage välja mõelda, kes oli see poliitik, kelle poolt konkreetselt nüüd 2011. aasta märtsis oma hääle andsite. Kas te kõik mäletate seda, ma vean kihla, et vähemalt pooled nagu mõtlevad õudusega, issand, ma tõesti ei mäleta, kes see inimene oli ja võib-olla üks kolmandik mõtleb, et ma isegi ei mäleta, mis erakonnast oli, eks ju. Ja, ja, ja teisest küljest. Ma ootan erakondade. Jaa, jaa, ja ka ajakirjanduse poolt seda, et meilikäibeks selline üldine teooria sellest, et erakonnad iseenesest on mingi pahede allikas ja kõik, mida erakonnad enda kasuks nagu kipuvad ette võtma on automaatselt kohutavalt rõve, küüniline ja korruptiivne. Erakonnad ongi need, kelle kaudu Eesti parlamentaarses vabariigis nagu võimu teostatakse, neid seal parlamendivalimistel valitakse nendesse kuuluvaid inimesi, et kui me, kui me saame sellest lambist üle, et et kõik, mida erakonnad ette võtavad, on kohutavad, halb, siis me oleme teinud sammu selle poole, et need erakonnad on rohkem aruande kohustuslikud valijate ees oma liikmete ees ja ühiskonna ees. Seda küll, et erakonnad on need, mille kaudu aga, aga mitte need, mille pärast et tegelikult meil oli ju mingis mõttes haruldane aastal, olid valimised. Valitsuse ja võimuerakondade mandaat oli erakordselt tugev ja värske. Uusi valimisi ei ole peale tulemas, võiks tegutseda. Ei ole vist ammu olnud Eestis nii selgelt. Ütleme siis ühe poliitiliselt, vaata ka valitsust nagu praegu, kus on kaks paremerakonda võimul, Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica Liit. Et eelmine valimistsükkel, kas nende valitsusega samuti, aga siis nad olid vähemusvalitsus, neil ei olnud enamushääli ja nad pidasid roheliste, pidid kogu aeg roheliste käest hääli juurde küsima ja kauplema. Aga sellist olukorda, kus oleks parempoolne valitsus selge tugeva mandaadiga pärast valimisi võimul ja, ja ei peaks tegelikult millelegi muule mõtlema ainult sellele, et midagi head ära teha. Sellist ei ole meil ammu olnud ja, ja mida nad tegid, nad tegelikult ei teinud mitte midagi, et nad ei pidanud kulutama, selge, et opositsiooniga võitlemisele enda võimul hoidma mingisuguse populaarsuse tegemisele valimiskampaanial, mitte millelegi. Ja, ja nad lasid selle võimaluse käest. See võimalus veel jätkub ka järgmisel aastal. Tehke midagi ära, võtke kasvõi see haldusreform, aga, aga keegi ei julge mitte midagi teha. Sa oled selle asja üks pool, aga teine pool on see, et ma arvan, et väga paljud valitsuspoliitikud koalitsioonipoliitikud, valitsuse liikmed on ülimalt teadlikult sellest, et nad on saavutanud väga kõva tulemuse. Neil on olemas väga kõva mandaat ja selle väga kõva tulemuse, väga kõva mandaadi baasilt. Arvatakse, et absoluutselt kõik, mis nad teevad, on ilmeksimatu õige ja isegi väga ei pea seletama seda, mida nad ei teegi. Sellest tähendab seda, et hoiavad ennast võimule. Ma toon ühe näite kriisiteooriast ja praktikast, et kõige suuremad nii-öelda möödalasud on juhtunud just kriiside lahendamisel siis kui on tulnud võimule mingisugune uus valitsus, kellel on hästi suur usk iseenda võimsusesse ja tugevusse. Tavaliselt on just heade valimistulemuste järel ikkagi võimalik see, et sul hakkab natukene katus sõitma, et sa hakkad mõtlema, et sa oled nagu kõik asjad õigesti teinud ja siis tekib selline asi nagu grupimõtlemine, kus sa lihtsalt ei kuula enam väljastpoolt tulevaid hääli, siis sa mõtled, et sa oled lihtsalt absoluutne tipp ja see on nagu muidugi reaalsusega põrkudes väga suur oht. Ungari võiksid värskelt, mõnes mõttes ma võiksin tuua näiteid nagu sellisest noh, kuidas öelda poliitikute nagu üleoleku tunde süvenemisest või on isegi nimetatud ülbuse suurenemiseks, et kus poliitiliselt hästi kõrgel kohal olev inimene ja ka riigiametis hästi kõrgel kohal olev inimene, näiteks minister hakkab rääkima sellest, et et tema ametnikud ei peaks võtma mingisugustel teemadel sõna või hakkab ründama mingisugust kriitikat läbi selle, et ta ütleb, et selle kriitika ja ise on, on kuidagi imelik või nõme ja jätab seejuures vastamata selle kriitika sisule, et minu meelest see on nagu väga ohtlik asi. Ma toon ühe näite. Hiljuti ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Eesti raudteejuhi poolt väljendatud kriitika suhtes järgmised sõnad. Tüüpiline hoiakus, õhtul välja magamata sulane ei viitsi hommikul tööd teha, et minu jaoks on see võimatu uskuda, et selline asi saab tulla nagu ministri suust. Et ütled, et sinu alluv on sulane, kes sina oled siis isand, et see peab arvestama sellega, et minister riigiteenistuja nii-öelda tan kahe kahetise rolliga, ta on ühest küljest ta on poliitik, aga teisest küljest peab arvestama, et ta esindab riiki. Ja ta teenib avaliku huvi ja avaliku huvi puhul ei saa rääkida, et tema alluv on tema sulane või, või et tema on kuidagi sellest Ta ei pea isegi kriitikale vastama ja samasuguseid näiteid võib veel tuua. Noh, ma tean küll, et iseenesest riigikontrolli poolt teatud aruanne parlamendile, mis sisaldas natukene nagu selliseid vist ning karikatuuri vormis asja, ma saan aru, miks riigikontroll üritas asja nagu lihtsamaks ja lõbusamaks teha, sest et tihtipeale öeldakse, et midagi neid tähtsaid dokumente ei viitsita lugeda, on teinud seda tegelikult mitu aastat, jah, ma saan aru, mis on seal taga ja ma ei suuda seda nagu isegi nagu väga pahaks panna, kuigi ma olen nõus, et kuskil on piir, et hetkel see võib muutuda natuke liiga noh, võib, võib-olla ei ole väärikas või nii, aga selle peale kuidas poliitikud sellesse suhtusid, olid nii, et nad kasutasid kohe selle võimaluse ära, et see oli esitatud ebatraditsioonilises vormis, ründasid ainult seda vormi, milles neile info esitati, jätsid, rääkimata sellest, mis info tegelikult oli ja kõik, et selles mõttes poliitikule on see vastutuseta, peab olema midagi enamat kui erakonna esindaja, erakonna esindaja, kui ta on valitud. Ja kui ta saab ministri koha, ei ole samas ainult erakonna esindaja, samuti ei ole ta mingil juhul ametnike isand. Et sellist asja ei ole olemas. Kas ma ei mäleta, kes, kes seal tähelepaneku tegi Kallasele väga terane tähelepanek, et ta vaatas ühte võib-olla isegi üle-eelmise valitsuse mingit grupifotot ja märkas, et kõikidel ministritel on pintsaku revääri peal mingi väike märk ja siis, kui ta, ma ei tea, kas arvutis suu, mis sinna või, või ma ei tea ajalehes luubiga uuris siis ta sai aru, et see väike märkoniga Erakonna erakonna logo nagu nii-öelda Isamaa Res Publica liidu inimestele oma logo ja reformierakondlastele oma logo ja vist ma ei tea, kes seal iganes valitsus oli siis sellisele oma logo ja ja tähelepanek oli selles mõttes õige, et tegelikult, et siis kui nagu ikkagi valitsusliikmed on valitsusse saanud peale valimiskampaaniat ja valimised on toimunud ja riigikogu on kokku tulnud ja valitsus on paika saanud, et siis võiks äkki võtta sealt selle erakonna erakonna logo ära ja panna sinna asemele näiteks sinimustvalge lipumärgi või, või noh, midagi taolist, mis nagu väljendaks kokkukuuluvust mitte oma erakonnaga vaid vähendaks kokkukuuluvust ja pühendumist nagu Eestile ja, ja Eesti ühiskonnale valijat. Tähendab, ma kujutan ette, kuidas paljud poliitikud praegu nagu masendunud, ohkavad, et sa ei saa ikka millestki aru. Äkki ma ei saagi tegelikult Ma muidugi olen ka täiesti sinu poolel, et kogu see otsuse protsess on selline, et seda ei saa ette kirjutada ministrile, et kuidas ta täpselt balantseerib oma erakonna huvisid igapäevaselt, aga on olemas näiteks riike, kus on keelatud esineda ministril vahetult enne valimisi ministeeriumi nimel pärast, et minister võib kasutada sellises olukorras liialt palju ära seda nii-öelda oma välja paisneks, see ei ole mingisugustes sellistes riikides, millest me ei peaks eeskuju võtma, need on Euroopa riigid. Et samamoodi on näiteks pandud piire Skandinaavias sellele, et kui palju sa üldse võid maksumaksja raha eest näiteks osta piilar teenust või kui palju sa võid võtta tööle mingisuguseid inimesi, kes nii-öelda teevad Tjaari, et selle mõte on ju ka samasugune, et sa ei võtaks maksumaksjalt raha ja ei teeks nendele nende endi raha eest näiteks mingisugust propagandat, mis oleks veel kuidagi otseselt seotud sinu erakonnaga, nüüd Eestis mulle tundub, et on see erakonna nagu piir vaikselt nagu imbumas, järjest rohkemate rollide üleseks nii-öelda, et me näeme, kuidas ministeeriumides nagu see erakonna nagu võimuhaaramine, kus süvenev ja loomulikult ma olen nõus inimestega, kes ütlevad, et erakonnal peabki olema teatud võimalused, aga minu meelest on väga oluline me alati saame seda jälgida ja me saame öelda, kus läheb nagu liiga kaugele, kus hakkab nii-öelda seda riigi ja avaliku huvi poolt kahjustama. Me oleme siin saates mitu korda rääkinud selgituste võib-olla vähesusest või senisest kommunikatsiooni puudulikkus, sest et see on ka nagu täpselt sama nagu asja üks otsa, et kui sa oled nagu üleolev, sa arvad, et sul on nagu valimiste võitmise järel kõik õigused kõikide ja siis ühel hetkel viib kahtlemata ka võimu nii-öelda kuritarvitus. Tamise ohuni no üks asi on selles tugevas mandaadis, mis on valimistel saadud ja mis kindlasti tekitab sellist võib-olla isegi inimlikult mõistetavat kindlustunnet ja üleolekut, aga teine asi on ka see, et kui me vaatame nende valitsusliikmete positsiooni erakonnas, siis väga paljude puhul on ju niimoodi, et ega neid erakonna seest mitte mingi asi nagu ähvarda erakonnad, on sellised talitsetud, kontrollitud reguleeritud seltskonnad tänaseks väga paljudel juhtudel. Võib-olla siin on mõni erand, näiteks viimasel ajal ma vaatan Isamaa ja Res Publica Liit ei kipu olema selline selline seltskond aga valdavalt nad sellistena välja paistavad. Ja seal sees ei ole neid mässajaid või, või väljakutse esitaja, kes siis ministri või erakonna juhi või erakonna juhatuse liikme positsiooni kuigivõrd nagu ähvardaks, et mis, mistõttu siseminister peaks ka sellest tasakaalu positsioonist nagu erinevat positsiooni otsima ja õlitama nagu kuidagi võib-olla näida erakonnaülese või, või teistsuguse või, või ma ei tea ise välja kutsujana, eks ju. Et selles mõttes, nagu see erakondade sisemise korralduse sisedemokraatia ja muu sellise küsimus on minu meelest ka suurem nagu võib-olla pikkade aastate vältel on nagu pikkade aastate vältel on nagu olnud, et kui ikkagi erakondade erakonnad nimesid nimetamata, toimetavad niimoodi, et toimuvad mingisugused piirkondlikud valimised, üldkogud täiesti nagu scripti järgi paberit loetakse kõned maha, aga küsimusi keegi ei esita. Mulle meenutab see küll kangesti ühte teist aega ja mitte mitte sellepärast pole Salbet, et kellelegi Samostile see nõukogude aega meenutava halb, sellepärast et sellistena tegelikult väga suur osa Eesti põhiseaduses kirja pandud demokraatiast lihtsalt ei toimi. Ta paneb tühikäigul või lihtsalt seisab paigal või halvemal juhul. Kivistunud, eks ma arvan, et suur osa taandub siin siiski sellele, et võim toodab raha ja raha toodab omakorda võimu ja see on, see on paraku veel maksumaksja raha, mida seesama võim saab iseendale suuremaks või väiksemaks keerata, et kui tahetakse, tehakse välisministeeriumi reale veel veel mingisugune 900000 eurot kuskilt juurde ja, ja paigutatakse kell kaks nõunikku ministeeriumisse tööle ja, ja suurendatakse niiviisi erakonna rahastamist. Ma ei tea, kas seda varjatult võib nüüd ütelda, sellepärast et riigiametnikud on kõik avalikud inimesed, aga aga põhimõtteliselt see ongi see kinnine tsükkel, et et kohe, kui me riskime sellega, võtame võimu või, või, või jääme opositsiooni või mis veel hullem, jääme riigikogu ukse taha. Et siis on ju siis on meiega kõik, siis ongi siis oleme, olemegi hävinud. Et see pärsib minu meelest ka igasugust sellist tegutsemistahet selles suunas, et midagi kuskile väljapoole, mitte ainult enda erakonna huvides tegutseda. Nende valimiste kohta ka tagasi vaadates ütleme minule tundub, et mis juhtus, oli päris huvitav, sellepärast et ühest küljest ma arvan meedia isegi teatud ärihuvidest või teatud sellisest hirmust, et ei tule debatti, hakkas väga kõvasti kutsuma üles debatile president ilvest ja, ja siis tänuväärsena ilmus välja ka Indrek tarand, kes võimaldas siis selle debati toimumise. Aga kui ma nüüd jälgin Ilvest, president ilvest läbi selle aja, siis mulle tundus, et kogu see debatti näiteks valmistumine ja kõik see tuli talle kasuks, et tekkis nagu selline sirge selja oli see selline nagu läbimõeldud tekstide puhul võis näha, nagu sellist paranemist tekkis nagu selline kokkuvõtmine. Ja see iseenesest minu meelest näitab, et tegelikult on ikkagi tarvis nii, nagu avalikes ametites tehakse, iga kord on hea, kui sa teediga kord avaliku konkursi nii on hea, aga kui ikkagi isegi kui on selge, kes saab nagu järgmiseks presidendiks või suure tõenäosusega selge, et tehtaks ikkagi mingisugune mingisugused tuleristsed, mis annavad nagu selle mandaadi ja selguse nagu järgmise hooaja või tsükli plaanide osas. Noh, see pigem on sul õigus, aga sama sellega ma meenutan seda piinlikku piinlikku perioodi, kus siis tandem Riisalu tarand justkui nagu pürgis vabariigi presidendiks ja, ja, ja, ja debateeris presidendiga, et no ma ei suuda kuidagi nagu öelda, et see oleks olnud nagu selline vaatepilt, mida ma hea meelega oleks vaadanud, et. No ütleme nii, et sellest saatest, millest ma saan aru, mõnedel inimestel jäi ka nagu piinlik mulje, et seda ma lihtsalt ei näinud, aga ma nägin selle ümber, oli palju selliseid tekste, mis olid ikkagi nagu head, et noh, eelkõige siis just presidendi enda nagu poole pealt. Minu meelest selge oli see, et presidendil siiski oli pikka aega selline hoiak, et küll nad valivad mu ära seda enam, et mitu erakonda tegid üsna varakult avaldused, et meie kandidaat on Ilves ja ja tundus, et mingit konkurentsi ei tekigi ja tekkinudki. No ma olen nõus, et ega sisuliselt ei tekkinud, aga aga vähemalt Ilves jättis mulje, et ta kujutas ette, tekkis vähemalt tema sellist käitumise hoiaku. Muutus oli siiski kuskil suvel nakatav, ta tuli välja, võttis ennast kokku esines ja, ja pingutas. Aga mis näitab minu meelest veel, et tegelikult konkurentsi on vaja. Et isegi siis, kui meil on suhteliselt tore ja mõistlik president olemas, on ta ikkagi vaja mingit kannustustet. Ta ei ole igavene ja ainuke ja täpselt samuti ka poliitiliste erakondadega Toompeal oleks vaja mingit väikest ora või hirmu, et tuleb keegi, kes võtab nende koha ära. Ütlemata jääks siis ma tõesti puht nagu fakti pärast ütlen ära, et minu meelest oli see väga hea, et parlament suutis kokku leppida presidendikandidaadiks ja selle ära valida, et siin on terve rida soolapuhujaid, naljamehi, kes käivad ringi, räägivad, oi, see on demokraatia, äripleki riis ja küll on kole. Ma näen, et seal riigikogus ilma rahvate leppisid kokku ja nii edasi ei ole. Olin sellega muidugi nõus, et see on nüüd nagu teine aspekt. Jah, ma ei vaidlegi, ma lihtsalt ütlen, et ma lihtsalt tahan ära ära markeerida siin selle asja, et tegelikult palu, et kaks valitsuserakonda, üks opositsioonipartei suutsid väärtuspõhiselt väärtuspõhiselt, see on väga lihtne väärtuspõhiselt kokku leppida, kes on nende eelistus nagu presidendiks vastavalt põhiseadusele parlamendis ära teha selle minu meelest täiesti normaalne ja arvestades varasemat kogemust ma ütleks pigem ikkagi väga hinnata. Ma olen 100 protsenti nõus, et parlamendis valitud president on väga demokraatlikult valitud president aga see ei tähenda, et seal parlamendis peaks ainult üks kandidaat. Ei sugugi mitte, et, et kõik need põllud ja, ja muud variandid, mis, mis pärast tulevad, et need on. Ma ütleks isegi, et ebademokraatlikumad kogud on väga naljakalt kokku pandud aga aga meie põhiseadus, mille meie rahvas on peaaegu üksmeelselt aastal 1992 heaks kiitnud, näebki täpselt sellise protseduuri ette ja see on täiesti normaalne ja loomulik protseduur. Paljudes demokraatlikes riikides mitte midagi imelikku selles ei ole, kui parlament valib parlamentaarses riigis presidendi Kui noh, presidendi rolli vaadata Eestis, et tegemist on väga suurel määral ikkagi sellise sellise rolliga, kus täitevvõim on nagu väga-väga vähe selle juures. Aga ma tahaks öelda veel ajalukku vaadates erakonnad ilmselt õppisid selle kokkuleppimise, sellest õppetunnist, et kunagi nad ei suutnud kokku leppida, ehk siis oli olemas selline asi nagu kolmikliit, kuhu kuulusid Mõõdukad, dolla isamaa ja reform ja kõik läksid oma kandidaatidega nii-öelda soovisid saavutada oma kandidaadi presidendivalimistel, siis, mis oli ka 2001 2001. Ja loomulikult nende jaoks oli ülimalt valus õppetund see, et seda nii-öelda killustumist selle kindlustamise taustal valiti keegi, kes ei olnud nende kandidaat, ehk siis Arnold Rüütel ja pärast seda nad said aru, et et kui noh, just nimelt see väärtuspõhine tahavad, et keegi, kes enam-vähem oleks vastuvõetav nende maailmavaatele, et siis tuleb ära unustada oma erakonna nii-öelda kitsas huvi ja tuleb leida ühine kandidaat See jutt on küll õige, aga ega 2001 ei oleks parlamendis nende kolme erakonna kokkuleppest ka piisanud, seda sellest oleks piisanud sealsamas põllu peal. Ilmselt nad oleksid saanud oma tahtmise, aga, aga parlamendis siiski praegust kokkulepe, mis võimaldas oluliselt oluliselt see, et parlamendis oli ainult neli erakonda ja, ja et. Et saadi opositsioonist üks erakond valitsusele juurde, et puhtalt valitsusliidu häältega Eesti Parlamendis ei oleks vist kõikide nende 20 aasta jooksul suudetud presidenti valida, seal on vaja kahekolmandikulise häälte enamuste nisu. Enamust ei ole valitsusliidul kunagi olnud. Aga kui me oleme nüüd siit presidendi kaudu nagu teatud mõttes ringiga jõudnud nendesamade väärtuste juurde, siis ma pean märkima, et seesama teatud väärtuste jagamine näeme Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu ja sotsiaaldemokraatide puhul et seesama väärtuste jagamine on ka põhjus, miks pärast praegune valitsus valitsusmudel saab olla nii stabiilne, sest et meil on kaks opositsioonierakonda, kellest üks tegelikult ainult ei jaga teiste erakondadega suures plaanis ühtseid väärtusi ja sellisena ta tegelikult garanteerib selle praeguse valitsuse püsimise. Mõtlesime, et räägime ka skandaalidest mitte seepärast, et see rubriik skandaalid, et mitte sellepärast, et sel aastal oleks kuidagi palju skandaal on minu meelest pigem pigem vastupidi, et neid väga ei olnud ja üldse sõna mulle ka väga ei meeldi, aga paremat meil siin eesti keeles ka ei ole, et et tahtsime rääkida sellest eelkõige sellepärast, et võib-olla üldistada, kuidas need skandaalid avalikkusesse tulevad, kuidas nad kulgevad ja, ja kuidas neid lahendatakse. Kuidas neid värdsena kasutades võiks öelda, menetletakse ajakirjanduse poole pealt ja kuidas neid lahendatakse sealt nagu poliitikute ja avaliku elu tegelaste ettevõtjate poole pealt, et siin on päris palju õpetlikku minu meelest aasta jooksul toimunud. No üks hästi oluline lähtekoht siin peaks olema see, et esiteks ei ole oluline nii palju see, et mis on selles Stahli, mis iganes skandaali nii-öelda olemuse välja öeldav väide, vaid oluline on hästi tähtis, hästi tähtsal kohal on see, kuidas selle väite ja see, kuidas Aiteni jõutakse, peab olema usaldusväärne ja see muudab ka väite usaldusväärseks. Ja kui me nüüd vaatame näiteks hiljutist elamislubade skandaali, mis mahub ilusasti ka nüüd selle avasta saate sisse siis puhul ongi näha nagu mitmeid selliseid kohti, kus paljud ju tahaksid uskuda seda, et asi oli kaalne, seal ei olnud väga suuri selliseid poliitilisi ringkondi seotud elamislubade nii-öelda müümisega Venemaale. Et tahaks uskuda, aga selleks ei piisa lihtsalt sellest, et kui need asjaosalised ise seda ütlevad või, või teevad ise mingisugust uurimistööd ja siis teatavad, et ei, et ei olnud midagi vaid just nimelt see, kuidas seda väita, nii jõutakse, peaks toimima läbi selle, et need inimesed on valmis lubama asja uurima nagu Neid teisi osapooli, kes oleksid võimelised tagama, et see on sõltumatu. Et inimesed, kes kes näiteks praegusele skandaalile Soomes on, on taandunud poliitikast. Ma ei tea, kas pikaajaliselt või ajutiselt. Et kas need olid ainukesed inimesed, kes selles skandaalis olid seotud või sellega seotud ka mõni minister, et need on nagunii tähtsad küsimused, et seda ei saa jätta lihtsalt nende endi kinnituse tasemele. Ja peaaegu alati on skandaalide puhul oluline küsimus just see, et kuidas sellele reageeriti. Näiteks võib tuua väga klassikalised juhtumid, kus Bill Clinton nii-öelda ja abielupettusega hääle, kuid palju hullem, kui see abielupettus oli see, et ta hiljem valetas selle kohta. Sama on siin, et iseenesest elamislubade teemal võib ju rääkida minu meelest küllaltki rahulikult, võib-olla kedagi proovida võib-olla öelda, et me peame seda kõike muutma. Aga kui selle käigus selgub, et keegi näiteks on üritanud seda skandaali vähendades näiteks vale asju öelda, siis see on minu meelest juba palju suurem probleem, nii et me näeme jälle, et see, et kuidas asja lahendatakse, võib vahel muutuda olulisemaks küsimuseks, kui see asi ise. Omal ajal ei pea ju tooma seda näidet tingimata Bill Clintonist, et Mart Laari niinimetatud pildiskandaal oli analoogne, kus täiesti sama, kus pildid, tulistamine. Minu meelest oli lihtsalt üks tühine poisikesetemp, mida ei oleks pidanud võib-olla isegi kuskil üles võtma, aga probleem hakkas pihta sellest, et peaminister eitas sellise asja toimumist. Miks ta seda tegi? Täitsa täitsa mõistatus, aga, aga kui nüüd tulla siia tänapäevase Isamaa ja Res Publica Liidu skandaali juurde, siis võiks ju küsida, et aga kes seda asja peaks uurima, kui me jätame kõrvale uurimisorganid, kes ütlevad, et kriminaalasja ei ole nagu põhjust algatada, et ei saa neile ju peale hüpata ega käsku anda, et nüüd te peate seda tegema, et uurimisorganid on selles mõttes sõltumatud, et ei poliitikud ega ajakirjanik sa neid ette kirjutada, aga meil ei ole ka üsna ühtegi sellist, sellist head. Head uurimisookeanit väljaspool kriminaalmenetlust, et kui ma vaatan USA kongressi, kes sedasama Bill Clintonit määras üle kuulama uurima spetsiaalsed inimesed siis neil on see traditsioon ja, ja ka nende inimeste volitused väga suured ja, ja, ja täpselt olemas. Eesti Parlamendi puhul, kui Eesti parlament, eks komisjoni, siis võiks ju kohe siitsamast stuudiost ette ütelda, millega see kõik lõpeb, see kõik lõpeb. Tavaliselt kas ei millegiga mingisuguse hambutu nämmutusega sest selle komisjoni ette ei pea keegi üldse ilmuma komisjonile õieti mingeid volitusi, mitte midagi teha, kedagi üle kuulata, kuskil kelleltki aru pärida, nõuda midagi. Ja, või, või siis mõlemal juhul lõpeb see komisjoni poolt mingisuguse sellise poliitilise avaldusega, juhul kui seal komisjonis saavutavad mingisugused poliitilised jõud ülekaalu, kes saavad siis seda oma sees maksuvahendina kasutada, kas siis ühe või teise poole huvides. Et mina ei oskaks küll ütelda, kes peale kaitsepolitsei või prokuratuur muidugi võiks selle asjaga tegeleda tõhusalt ja, ja nii et nii et see veenaks mind, et nüüd on tulemus. No ega ega see, kui me meenutame seda Bill Clintoni uurimist, seal oli selline tegeleda, Starr hetkel on, tänaseks on paljud juba unustanud, tuli isegi nimi meelde, külma punnitasime, et see, see isik iseenesest ei olnud kogu Ameerika nii-öelda poliitilise spektri valijate ja ühiskonna poolt ühtmoodi nagu usaldatav, et ta muutus isegi kohati selliseks vihkamise figuuriks, kelle peal kõikvõimalikud Liberaalse või vasakpoolse maailmavaatega inimesed, kes võib-olla Bill Clintonit isegi väga ei toetanud, elasid välja oma frustratsiooni selle kujuteldava parempoolse vandenõu suhtes, eks ju, et eks sellega on alati minu meelest ka väga, väga nadi kõrgelt arenenud rääkides väga suuri küsimusi, et kes peab poliitikute järgi valvama, kui poliitikud iseenda järgi kas siis ei suuda valvata või siis vastupidi, väga tahavad valvata, aga seda ausalt ei teeks. No sellisel juhul on loomulikult esimene asi see, et sa ei anna seda nagu oma asutusele uurida, et miks sa siis üldse annad seda uurida. Oma asutus ei anna, kuni seda legitiimsust, et ma kujutan ette, et teoreetiliselt võiks see olla nii, et kui siseministeerium on teise ministri ajal teise erakonna ministri all, siis saab Justiitsministeerium olla nii-öelda juhtiv ministeerium. Aga siin on kergesti aru saada see, et mõned inimesed mõtlevadki ainult raamised, kas on kriminaaluurimine või ei ole üldse mingit uurimist, ma kujutan ette, et saab kokku panna ametnike töörühma, siis ei olegi mingisugune tohutult suur asi, see ei ole nii suur, see ei ole isegi nii suur küsimus, et selleks peaks nagu ken staari Eestisse tooma. Eestis juhtub tihti niimoodi, et needsamad ametnikud, kellele seda rühma nagu pakutakse, moodustamist pakutakse, ütlevad sellest kohe väga kiirelt ära, et ma tuletaksin meelde, et kui meil siin käis debatt selle üle, et kes peaks parteide rahastamist kontrollima, küll siis pakuti välja kõikvõimalikke erinevaid, mitte selle komisjoniga, organi või mis iganes töörühma või asutuse suhtes absoluutselt, et järjest kõik need, keda välja pakuti väga erinevatele, kohati naeruväärsetel põhjustel, leidsid võimaluse. Kohe aga lahti ja nüüd me jõuamegi selleni, et ega loomulikult see ei pruugi olla tõesti ainult nüüd poliitikute süü, et nad ei saa kokku nii-öelda ühte seda töörühma, mis ei peagi olema mingisugune väga oluline töörühm, vaid, mis peaks olema usutav töörühm. Et võib-olla meie süsteemis ongi vajadus natukene vaadata sellist noh, inglise keeles on väljend account iiliti ja teine on siis, et, et kuidas me ikkagi tasakaalustame. Neid võimusid omavahel, mis riigis on. Et selle tasakaalustamise idee ongi see, et kellelegi võim ei läheks liiga suureks. Ja samal ajal see tähendabki seda, et sedasama kritiseerima võimu võim ei tohiks ka minna liiga suureks. Aga need on kindlasti demokraatlikus riigis väga vajalikud asjad, et et meil on võimalik nii-öelda natuke mõnes mõttes nagu vastandada erinevaid institutsioone üksteisele, et nad suudaksid 11 mõnes mõttes kontrollida. Minu minu meelest meil on natukene puudu sellisest kontroll, organist ma ei arva, et nüüd tuleks kohe uus riigipea olema üks organ, aga nad peaksid võimelised vastastikku, et tuleks nüüd kohe hakata jälle maksumaksja raha kulutama mingisuguse ametkonna asutamise peale, et kui me näeme, vaatame kas või neid erakonna rahastamise. Kas nüüd skandaal peale, aga sellega kaasnevaid probleeme, seal on ka skandaale olnud, mida, mida ei ole nagu kellelegi uurida, kellelgi ei ole nagu õieti volitusi, keegi ei saa nagu õieti ligi. Ja erakonnad on muidugi huvitatud sellest, et selline olukord püsiks, et, et keegi ei saaks nende tagatoas mingisuguseid pabereid lappama hakata. Ja, ja nii edasi, et suure surmaga siis nüüd tehti üks komisjon noh, ta püüab väga innukalt minu meelest töötada. Tulemused on sellised, et ei saa just midagi ette heita. Aga, aga eks see raske ole selle komisjoni. Ausalt öeldes ma suhtusin väga skeptiliselt sellesse komisjon, aga ma praegu vaatan siis tegelikult selle komisjoni hakanud tekkima teatavad usutatav usutavus et siin üks hommikul Postimehe toimetuses ühte teatud Kaitsepolitsei jõuga seotud teemat arutades tekkis meil küsimus, et kes võiks olla usutavana mõjuv kontrollorgani esindaja, kelle kohta võiks küsida kaitsepolitsei tegevuse kohta, et kaitsepolitsei olemuselt väga suletud organisatsioon ja väga avalikkusele noh, vähe läbinähtav, eks, ja siis mälu järgi üritasime tuvastada, kes on siis selle julgeoleku asutuste kontrollikomisjoni juht riigikogus ja keegi ei mäletanud isand rahuma äkki ei, tema on juba riigikogust lahkunud, keegi viimati olid vähem, keegi ei mäletanud seda, et selle komisjoni esimeheks oli Reformierakonna poliitik Peep Aru ja siis, kui me olime internetist järgi vaadanud ja saanud teada, et tõesti see ongi siis Peep Aru, siis oli selline üldine kahetsusohe ja keegi keegi ütles vaikselt Andrus opovitantroopovit, et sellist asja ei saa juhtida inimene, kes noh, instinktiivselt antud kontekstis mõjub ebausuga. Nojah, see on isikute küsimus, aga, aga teine asi on ka selle komisjoni enda volitused ja, ja, ja võimalused, et, et ma arvan, et kuskilt sealt tuleks edasi arendada ka seda, et seal komisjonile antakse siis vastavalt vajadusele mingisugused volitused uurida ka seda küsimust. No kindlasti on selles mõttes sellist Nende uurimisküsimuste puhul ju see lõpuks ka nagu erakondadele kasulik. See on nagu kõlab võib-olla naljakalt, aga tõesti on kasulik see, kui sinu mingisugustes asjades, kus sa näiteks ise usud, et sa oled õigesti talitanud ja selle üle toimub nagu adekvaatne infoedastus ja vot ongi keegi kuuskil, kes suudab selle välja tuua tähendab seda, et sa oled kaitstud väga suvaliste rünnakute eest. Täna näiteks paljud meie struktuurid ei ole nende suvaliste rünnakute eest kaitstud, kuna kahtlustatakse, et küllap seal midagi ikkagi toimub. Selleks, et oleks selline tugev ja usaldusväärne riik on tegelikult tarvis teinekord loobuda kontrollist kõige üle anda see nagu kellelegi teisele eriti siis, kui sa ise usud, et, et seal on nagu õigus, aga ma tean, et noh, põhimõtteliselt nagu praegustes erakondades vaevalt on usaldust üksteise vastugi, et noh, las ta nagu mõni teine erakonna liige mingi asja juurde, et loomulikult palju probleeme. Olukorrast riigis. Ja oleks imelik, kui me selles aasta tagasivaatava saates ei räägiks haridusest, kuna haridusest on väga palju. Haridus on väga palju vaieldud hariduse ümberkorraldamise suhtes on esitatud mitmeid väga laiahaardelise reformikavasid, seadusemuudatusi on debateeritud ja, ja, ja lõppkokkuvõttes ma tea, võiks alustada kasvõi sellest, et Tallinna linnavalitsus pakub, jõuame jälle sinna tagasi, pani elavate inimeste peal toime. Vastiku eksperimendi, et võib-olla sellest, mis nii väga ei räägi, räägime sellest, et et selge on ju see, et praegune hariduskorraldus, praegune koolivõrk, ülikoolide võrk, kui sa võid võrguks nimetada ülikoolide korraldus, eks ju? Hariduse andmine vene keeles kõik see on nagu graafiale ja ühiskonna arengule nagu selgelt nagu jalgu jäänud ja kui me väga ruttu nagu õigeid otsuseid ei tee, ühel hetkel avastame, et meil inimesi mitte lihtsalt ei ole vähe vaid ka need inimesed, kes meil on, need on täiesti kõlbmatud selles teistsuguses ühiskonnas ükskõik milliseid rolle täitma. Minu meelest. Tallinna näide, mida sa mainisid, oli, on hea selles mõttes et see näitas, mis juhtub siis, kui nendes valdkondades, kus riik või kohalik omavalitsus peaks asju korraldama ja asjad kindlaks määrama lasta toimima vaba konkurents. Et sisuliselt see oli ikkagi katse panna koolid omavahel konkureerima, panna lapsevanemad omavahel konkureerima, pane lapsed omavahel konkureerima. Et, et minu meelest üks, mille peaks haridusvaldkonnast vähemalt põhihariduse ja keskhariduse osas. Eemale Ma on see, et katsuda seda mingisuguse ärimudeli järgi Eestis rakendada. Et kes, kes on tugevam, see saab rohkem raha, rohkem lapsi, rohkem õpetajaid, mis iganes. Et see mudel, ma arvan, ei, ei tööta Eestis ja, ja ega võib-olla ka kuskil mujal ta eriti ei tööta. Et tekivad meil ääremaad, tekivad kehvad koolid ja keegi peab nendega käima ja saama kehva haridust, et tegelikult peaks võtma riik võib-olla et siin palju suurema otsa endaga, kui ta praegu on võtnud hariduses ja hakkame seda rohkem korraldama ja, ja, ja, ja käsu ja keelumeetodiga korraldama. No ma arvan, et see on täiesti õige jutt, et nüüd võib-olla just see haridusteema on üks neist teemadest, mis siis selle praeguse valimiste vabavõimaluste akna jooksul tulebki kuidagi ära teha. Iseküsimus on see, et kuidas tõesti haridusministeerium suudab luua sellise sellise meeleolu, et olgugi, et riik teeb otsuseid, on siiski võimalikuks palju võetud arvesse kohalikke kohalikke omavalitsusi ja nende soove, aga samas neile seda selgeks tehes, et neid ei saa lõpuni selgelt arvesse võttes ei ole lihtsalt võimalik. Ja muidugi siin kindlasti hakkab tööle see, mida inglise keeles öeldakse, et not in my back yard ehk mitte minu koduõues sündroom selle jaoks on eraldi lühend olemas, et loomulikult kõik on nõus, et haridussüsteemi peaks korrastama ka siis, kui see hakkab juhtuma minu minu kodu õues, siis selle peale ma muidugi siin võiks teha erandi ja sellel rindejoonel me näeme nagu haridusministeeriumi praegu tegutsemas ja ma arvan, et on oluline, et see tegutsemine oleks tulemusrikas kuigi samal ajal on hästi oluline, et selle käigus samuti toimuksid ka nagu ikkagi head selgitused. No see on seesama, millest sa siin eelmises tunnis rääkisid sellest, et kui meil oleks praegu siin eesti kaart silme ees ja me oletasime, et meil ei ole siin ühtegi kooli, ühtegi koolimaja, ühtegi ühtegi ülikooli, kõrgkooli gümnaasiumi, mitte midagi kutsekooli, et kuidas me selle võrgu nagu uuesti siia paberi peale joonistaksin, kui palju me kuskile ressurssi annaksime. Et selge on see, et ühiskonnas ühelgi ajahetkel sellist asja teha ei saa, et selleks peab olema mingisugune tohutu katastroofist, sellise tühja paberi annaks ja seda me keegi loomulikult ei taha, aga juhin tähelepanu, et ühe haridussüsteemi osaga tegelikult avalikkusele suhteliselt märkamatult on selline asi peaaegu et ära tehtud ja see on kutseharidussüsteem. Et ma ei mäleta, palju kutsekoole siin Eestis 10 aastat tagasi oli ja ma pakun, et neid oli kuskil suurusjärgus 40 rohkem. Praeguseks on need jäänud järgi siis vist kolm korda vähem, eks ju, ja ja need on kõik täiesti uued koolid vastavad tegelikule ühiskonnale vajadusele loodan väga suures plaanis ja inimesed, kes on neid koole vaatamas käinud, need räägivad ka seda, et need õpilased, kes seal juba tegelikult praegu on, need ei vasta enam sellele nõukogude aegsetest Edotüübile, kutsekooliõpilasest, kes on loll ja edasi püüdmatu ja kes on sinna läinud ainult sellepärast, et midagi paremat teha ei saa. Kohutavalt palju raha sisse pandud, aga, aga samal ajal teise poolena võiks ju juurde ütelda, et ajal, kui kutsekoolide arv on nii kõvasti kokku tõmbunud, on üliõpilaste arv kohutavalt palju kasvanud ja ma arvan, et noh, kas ta nüüd päris ühendatud anumad on, aga, aga mingi seos seal on? Ma arvan, et kutsekoolide puhul on tõesti põhjust rääkida nagu edu eduloost lausa sellepärast, et kunagisest kohast, kuhu keegi ei taha minna, on saanud koht, kus sa lähed oma annet arendama ja millega sa võid saavutada karjääri, millega sa võid jõuda maailma tippu, olles näiteks tippspetsialist mingisugusel kroonika või kokanduse või, või mis iganes teemal. Ja see on nagu näide sellest, et me olemegi ühestruktuure Reaalse nagu, nagu mädapaise suutnud nagu noh, nagu vana juurtega probleem, et see on tegelikult tõesti suudetud ära lahendada. Ja ma arvan, et see võiks võib-olla inspireerida seda, et et ka nagu teistes haridussuundades võiks sama asja teha, aga nüüd kõige suurem probleem on see, et see ongi probleem, mille puhul ilmselt näiteks Jaak Aaviksoo haridusministrina ei saa loota, et kohe tuleb nagu väga suur populaarsus seda tegema. Ma arvan, et ta ei loodagi seda. Parim parim variant milledes loota saab, on see, et oma erakonnakaaslased ja tema koalitsioonikaaslased, Reformierakond valitsuses teda vähi vähe vähegi nagu natuke toetavad. Sa pead tal vähemalt toimetada, aga ausalt öeldes praegu mul selles suhtes küll nagu täit kindlust ei ole, aga ma vaatan, et mismoodi näiteks sedasama kõrghariduse ümberkorraldamisega nagu minemas, et mul ei ole päris kindlasti sellest algsest soovist nagu ühe aasta võrra seda reformi edasi lükata lõpuks ei kasva välja, see jääbki nii, nagu on, et meil jääb endiselt selline ebaefektiivne kõrgharidusele rahastamine jäävad kümned tuhanded üliõpilased, kellel pärast ülikooli lõpetamist tegelikult ei olegi mingit mingit elukutsetega ega töödega ega plaani, millal, mida oma eluga peale hakata ja noh, sama sama sama hirmu mul tegelikult ka selle põhikoolide ja gümnaasiumide asjaga, et Kallel oli siin mõte, et või, või, või, või arusaam, et riik peaks enda kätte võtma suure osa haridusest ja lihtsalt rakendama seal sellist vana head jutumärkides plaanimajandust, et et see, see kõlab, kõlab lihtsamini, kui ta tegelikkuses on teostatav. Jah, ma olen sellega päri, et Eesti on üles ehitatud 200-le kohalikule omavalitsusele kellele on seejuures antud liigutav hunnik kohustusi ja natukene vähem raha, kui neid kohustusi on ja, ja ilmselgelt paljudele käivad üle jõu ja teiseks see on nii ära killustatud. Et vaadates seda, kui vähe lapsi on järele jäänud ja mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanute, et kus need lapsed ikka tulevad, kui nad täiskasvanute seest ei tule. Et siis ka kõik muud asjad kaasa arvatud meditsiiniprobleemid ja nende nendesse peaks rohkem sekkuma vaatama, et need on need kohad, kus inimesed saaksid hariduse, kus nad saaksid arstiabi, kus nad saaksid tabletikese, kus nad saaksid oma kirja ja kust nad saaksid oma pangaautomaadi kasutamise võimaluse, et need oleksid olemas sõltumata sellest, et mõni kohalik omavalitsus on hästi vilets. Te mõistaksite, kallid kuulajad, seda väljakutset, mis nagu haridusministri ja poliitikute ees seisab, siis ma toon ühe väga labase näite. Et toome näiteks labase näite, toon lihtsa näite, ütleme siis niimoodi, et toome näiteks sellise asutuse, nagu on nende akadeemia, kus antakse merendusalast kõrgharidust. Et kui seda vaadata puhtalt administraatori või, või, või, või mänedžeri vaatepunktist, siis lihtne lahendus on see, et paneme selle asutuse Tallinnas kinni. Võtame seda raha, mis sellest üle saab, üle jääb ja saadame kõik need üliõpilased, kes seal võiksid lõpetada, saadame maailma parimatesse merendus kõrgkoolidesse ja ma arvan, et meil pärast seda me kõike seda teinud oleme. Aga kujutage ette, et poliitikas välja ütlema, selle paneme paneme kinni mereakadeemia, siis need süüdistused Eesti merekultuuri hävitamisest, traditsiooni lõhkumisest, ühesõnaga ma arvan, et see poliitik lõpetab sellega, et ta saab järgmistel valimistel heal juhul paarsada häält. Äärmiselt äärmiselt keeruline, et selles mõttes ma tahaks nendele poliitikutele tõesti nagu soovida seda, et noh, praegu valimisteni on veel aega, äkki jõuab mõned julged otsused nagu ära teha? Ma ei pea silmas kellelegi sulgemist. Ma pean silmas nagu süsteemi, palun. See kõik Anvar on nii, aga ajakirjanikud ei peaks mõistma seda poliitiku hirmu, et ta saab paarsada häält, et ajakirjanikud peaksid ikkagi survestama seda poliitikat. Survestama siis millises suunas neid asju nagu oige, nii nagu ta on tegema absoluutselt, ma olen nõus sellega lihtsalt püüan nagu selgitada, mis on, mis on need konkreetsed, väga lihtne on rääkida, üldiselt on, meil on kolme vahel võtame kokku, eks ju. Aga, aga siis, kui me näeme seda reaalset, siis ongi täpselt see not in my back yard fenomen, et ärme nüüd seda teeme siin eraldi. Lõpuks need erandid ongi, 200 tükki. Ma suhtun väga halvasti sellesse, et me väga mõistvalt suhtuma sellesse, et poliitik kardab, populaarsust, kaotab see ei ole üldsegi meie küsimus, et ja see ei ole ka poliitiku küsimus, tema asi on täita seda rahva mandaati ja teha elu paremaks. Lõpetame siis selleks aastaks ja tänaseks tuletan veel meelde, et siis kohe stuudios olid pikka saadet tagasivaatena aastal 2011 tegemas Anvar Samost Kalle Muuli ja Daniel Vaarik ja kohtume jälle pisut väiksemas koosseisus juba tavapärases Tuniaalses olukorrast riigis, saates aitäh.