Tänase õhtu Tšehhi peategelane on saksofonist, helilooja, ansambli juht, Viljandi kultuuriakadeemia dotsent Saaremaa kultuurielu korraldaja, festivali Juu jääb kunstiline juht ja siia võiks lisada veel mitmeid mitmeid tiitleid. Loomulikult On see Villu Veski ja ilus ümmargune number ootab ees 19. jaanuaril kus on siis Estonia kontserdi Stahlis galakontsert ja sama kontsert 27. jaanuaril veel Kures saares. Ja nüüd ma saan juba ette soovida palju edu ja jõudu kontserdiks ja ilusa tähtpäeva tähistamiseks. Tere, Villu. Rõõm sind jälle siin stuudios näha ja sa oled nii tegus ja asjalik, et kogu aeg ainult sul telefon kinni, kui tahad sulle helistada seest, et tõepoolest seda korralduse tööd on sul meeletult palju nii väiksel Saaremaal kui ka suures laias maailmas kumb on siis raskem, kas korraldada Saaremaa asju või korraldada oma asju maailmas? Saaremaal on ikka raskem seda ilma naljata, et kui nüüd Eesti Eesti-siseselt midagi korraldada, siis asjale Saaremaale viimine, noh sama hästi võiks seda teha Soomes. Aga on sul juba 2012. plaanid kõik lukku löödud või saab sinna veel pretendeerida? Ikka saab pretendeerida, aga noh, kontserdikalendrit ju sätitakse professionaalsemalt varem ja teised jälle hiljem. Ja aasta sees tekib ka mõtteid huvitavaid jooksvalt. Nii et väikene, selline paindlik rooma, nii rahaline kui ajaline peab jääma alati jah. Sa oled Muhumaa mees ja oled nüüd sealkandis tagasi. Sinuga on saanud küll tihedasti rääkida Põhjala saarte häältest just ja sellest, kuidas Havail käisid ja kuidas kuidas plaati teed, aga vat Esna vähe teame sinu lapsepõlvest, et millisest peret sa pärit oled ja kuidas tuli muusika sinu juurde. Ja ma olen täiesti normaalsest perekonnast pärit, ehk siis ema oli kooliõpetaja ja isa oli ehitusmees. Sellisest perekonnast olengi pärit ja ema oli ka väga ütleme hinnatud käsitööline, kes tegi neid mu rahvariideid ja tegi Tanusid ja särke ja seelikuid ja roositud pätt nagu muulased ütlevad. Naljakas oleks siinkohal lisada, et nende tellijateks olid küll kõik väliseestlased Austraaliast kuni kuni Rootsi Ameerikani tollal oskasid justkui ainult nemad sellest lugu pidada siis tänasel päeval laval, see muhu muster on läinud popiksis nii kummisaapa peale kui ka festivali logo peal, et kas seal on ka mõni ema tikitud särkujatest ja ikka on terve terve komplekti Muhu rahvarõivaid. Võib-olla on sul veel selline lausa kirst, kus on nii käsitöövara ja muud vara? Ikka Muhus hõimuvus elada, siis on ikka. Mul on õieti kaks kirstu sellist vanamahu kirstu. Ehk siis kas sul on see Muhu elamine, on sul kaasaegne või on seal natukene sellist vanema aja hõngu ka? Kuidas see lause nüüd kõlaski, et sisult kaasaegne, vormilt rahvuslik ja et kindlasti ma olen püüdnud seda kodutalu niimoodi sättida, et seal saaks elada tänapäeva tingimuste kohaselt, aga kõik muu oleks oleks nagu vanast ajast pärit see, neid kahte asja kokku sobitada sageli ei olegi nii üks-kaks, et iga liigutus, mis sa maja või juures teed on nõuab mitu korda mõtlemist. No ja neid kahte asja või isegi mitut asja veel palju rohkem asja oled sa püüdnud ka oma muusikas kokku panna. Ja sellest muusikahuvist veel veidikene, kas vanemad vanavanemad pilli mängisid või tuli see kuskilt Muhu koolist, kus sa koolis käisid? No mina oma vanavanemaid kahjuks ei ole näinud, aga räägitakse jah, et vanaisa oli, oli selline pillimees. Aga tuli ta ikka sealt Muhu Hellamaakoolist ja ma olen sellest ka varem rääkinud, et kindlasti tänu minu tollasele õpetajale Vello tikker palule, kes omakorda tuli Muhu saarele elama Vigalast. Aga Vigalas seda vist jääb, kogu Eesti oli väga suured puhkpillimängu traditsioonid. Ja ta tuli Muhus. Ta tegi kooli lasteaia sellise ansambli üldiselt akordionistid ansambli, kus oli ka kaks klarnetit, millest siis ühte pandi kohe mängima. Kuna oli selline läikivate klappidega must huvitav pill, siis hakkasin sellega tegelema ja siis paari aasta pärast juba juba torgatiga mulle saksofon kätte. Mis need suuremad saavutused tollest kooliajast Saaremaal? Anid kooli ajaansambel mida siis nimetatigi Vello tikkerpalu orkester nagu kaunteesi orkester või niimoodi oli väga tegus, toimusid kulaarset, proovid kolm-neli korda nädalas esinemisi oli ka alati kolhoosilõikudest, pidudest, vanadekodudest kuni laulupidude nii välja, nii et me oleme üldlaulupeole sellega esinenud. Ja taolist ma ei tea siis nagu ei olnud mingit mänedžer mentiga, selliseid asju. Toimus regulaarne tegevus. Nüüd hiljem meenutas mulle sellist Eesti raadio orkestri tegevust oma oma selliselt igapäevaselt tavalisest rutiinist. Sul on ka õde ja vend, kas nemad on ka kuidagi muusikaga seotud? Et või, või mitte, ei ole kahjuks ei ole, et mu vend oli vend, enam ei ole. Oli spordiorganisaator, oli maaspordiühing, jõud esimees Saaremaal? Jaa. Jaa, elab Torontos hoopiski paarkümmend aastat juba. Tema on seal üsna tuntud pagar ja delikatessiäri omanik, et kõik eestlased ja soomlased käivad siis tema juurest head-paremat ostmas, kui neil selline koduigatsus tekib. Kui juba perekondlike asjade juures oleme siis lapsed ja muusikud Ka lapsed ei tee muusikat, et lapsed on mul teise eluala peal. Ja Mul on ainult abikaasa, kes Muusikaakadeemia lõpetanud koorijuhina, nii et me vist otsustasime siiski nii, et et rohkem muusikat ei ole vaja perekonda. Ja minu üks laps on ainult tütar on ühe korra maininud, et kahju, et teda ei pandud muusikat õppima, aga meile tundus päris noored inimesed, kui meil lapsed olid. Et võib-olla ei ole vaja, et kõik oleks muusikud. Vähemalt sellel eluperioodil. Selles kohas, kus me elasime, sellel ajastul tundus, et see võiks küllaltki õnnetult lõppeda. Ja ma arvan, et nüüd on paras aeg kuulata muusikat ja sul on üks imetuntud lugu, teekond ja me siin alustame sinu muusikalist teekonda siis läbi maailma selle looga. Võib-olla paar sõna saateks, et kuidas see lugu sündis. See plaat Põhjala saarte hääled ja kogu see projekt on meil Tiit Kallustega koos sündinud ja siiani elus, et reisisime, otsisime igasuguseid uusi ideid ja, ja tegelikult siis pala, mis nüüd kõlas, oli minu autorluses ja teekond on Tiit Kallaste autoluses, aga aga selline klaverikäik, mis selle pala alguses kõlab, et sellise meloodiakäigu me leidsime sealt Ölandi saarelt. Seda ma mäletan. Ja tol korral me mõtlesimegi, kas seda üldse kasutusele võtta, et see ei tundunud midagi nii erilist erilist olema. Aga jääd kummitama. Jätkame siis teekonda, siis kui keskkool läbi sai, mida sa siis hakkasid tegema, kas kohe edasi õppima või läksid tööle? Ma ikka oleksin kohe edasi õppima, et keskkooli lõpuks oli selge, et ma olen pea iga päev siiski muusikaga tegelenud ja, ja ei osanud midagi targemat teha. Kuigi ma mäletan, et ema soovitas mulle midagi mõistlikku ette võtta minna Pedagoogilise instituuti või, või midagi taolist, siis ma ikka käisin ennast näitamas siin Muusikaakadeemia õppejõududele, tollal nimetati seda siis Tallinna riiklik konservatoorium. Võtsin, mõned, on ja, ja solfedžotunnid, et saada aimu, millisel tasemel on sisseastumiseksamid ja siis tõepoolest, siis proovisin kohe sügisel konservatooriumisse astuda ja see mul ka kuidagimoodi läbi läks. No väga tubli, et kohe laste muusikakoolist konservatooriumisse ja miks mitte ja Olavi kasemaa juures õppisid, et kas tema kutsus sind ka siis oma ansamblisse või kuidas kuidas saksofonikvartett sündis, Tallinna saksofonikvartett? Nojah, kõigepealt minu sisseastumisega üldse Bloody saksofoniklass Olavi kasemaa poolt 80. aastal ja ja teine õpilane või tudeng, kes tema juurde tuli, oli Valdur Neumann temani küll muusikakeskkooli juba lõpetanud. Muusikaga tegelejad õppijate hulgas käisid ringi siis kusagilt Prantsusmaalt saadud saksofonikvarteti plaadid, mis mängis siis sellist klassikalist saksofonimuusikat mitte bigbändimuusikat. Ja meil Soov, et moodustada selline koosseis ja, ja me kutsusime appi meil ei olnud baritonsaksofoni ainult ja me kutsusime seal klappi müüri tuntud baritonsaksofonimängija, siis üsna kohe peale seda hakkas teda asendama Hendrik nõglanesse, oli Eesti Raadio orkestris mängis baritoni klarnetit, nii et niimoodi saksofonikvartett sai alguse juba 82. aastal. Ja eksisteerib siiamaale, jah, ja ma vaatasin, et te olete väga palju lugusid salvestanud, et klassikast ampluaa hästi lai ja kuivõrd teiega Tšassiga kokku olete puutunud. Kindlasti saksofoni veel kõige Tšassiga seostatakse ja, ja selleks, et teha kontserte, mis on natukene populaarsemat, kõlapinda saavutatakse siis me võtsime üsna kohe oma kaua ka selliseid džässi, džässmuusika, töötlusi, arranžeeringuid, et tuleb öelda, et neli saksofoni on ju selline väike orkester, väike orkester, mille siiski puudub trumm, bass, klaver, ehk siis, et need funktsioonid tuleb kõik nende sama nelja ühehäälse pilliga edasi anda, sellepärast saksofonikvarteti le muusika Ranseerimine üsnagi keeruline tegevus. Jah, aga siis selle koosseisuga olete ka päris palju maailmas ringi reisinud ja ilmsesti on põhjus, milleks seda jätkata, et küllap teile kirjutatakse lugusid. Ja eesti heliloojad on meil väga palju lugusid kirjutanud, et ma ei oskagi öelda, kas nii mõnes teiseski riigis on oma oma rahvuslikku muusikat oma heliloojate poolt kirjutatud saksofonikvartetile nii palju, igal juhul me oleme olnud õnnelikud, et eesti heliloojad, suuremalt jaolt on meile kirjutanud muusikat. Ja meil on võimalik siis killukene kuulata Valter Ojakääru muusikat, mis kõlab saksofonikvartetile. Valter Ojakäär kui džässi isa on ise saksofoni mänginud ja orkestrit juhatanud, nii et ta seda spetsiifikat teab väga hästi, kus seda oli ka mugav nii-öelda mängida. Ja kindlasti seda mugav mängida, kuna saksofonist poolt kirjutatud ja ja kõlab taga, nagu selline saksofoni koorus bigbändis. Ja kui sa olid oma džässmuusikutee alguses, siis kahtlemata pidid sa palju muusikat kuulama, et mis need piirid siis nagu nagu olid, et mida, mida sa kuulasid? No kui ma olin oma džässmuusikutee alguses, siis kindlasti see avastamise teekond, vastupidi kui see, mis siis õieti ta peaks olema, et loomulikult peaks kõigepealt hakkama kuulama vanemaid tegijaid täitsa juurteni välja minna, nagu armastab öelda siis siis tegelikult siis tol ajal ma kuulasin sellist popilikumat siin David Sanborn ja videoboot ja kõik see, mis oli moes, misse, lei rütmikas, mis, kus olid kaasaegsed kõlanud sünteetilised kõlad, tulid parasjagu süntesaatorid üleüldse välja, olid analoogpillid. Aga nüüd nüüd ma kuulasin väga suure huviga just Valter Ojakaru enda salvestust aastast 1947 kus mängib kitarri Vallo Järvi, dirigent ja, ja selline kõla, mis sealt, mis sealt kõlab, on just selline, nagu nendest vanadest 40.-te aastate filmidest harjunud kuulama ja ma küsiksin endalt, kas meie tänapäevased bändid suudavad sellist kõla jäljendada, mis nagu praegu maailmast ja siis moes on? Omal ajal tundus küll, et on ja see olevat veel ühe mikrofoniga salvestatud kõik kogu ansambel. Mulle meenub siinkohal film, artist, mis oli tummfilm, aga siis ka rohkem muusikaga. Just etendus PÖFFil. Ja kui ma nüüd mõtlen, millal ma sind esimest korda kontserdisaalis nägin või kuulsin, siis võistlevad Estonia kontserdisaalis, aga samahästi võiks olla ka Pärnu jazzil, mis oli ennem kestat. Et pärast seda Tallinna saksofonikvarteti tulid juba uued koosseisud, mis nimesid kandsid siis esialgu oli sinu nimeline ansambel või mängisid kellegi teise koosseisus. No kahed oli minunimeline ansambel, ilmselt keegi teine mind oma koosseisu ei tahtnud, siis tuli ise teha, et mäletametele sinna Villu Veski kvartett oli. Ja see koht, kus me kõige esimest korda üles astusin, sellise otiga oli Aravete. Džäss, oli üks selline ettevõtmine kunagi. Ja ma mäletan, et seal oli Sven Kullerkupp klaveril Toomas Rull trummidel ja mis mulle erilist heameelt. Toivo Unt mängis kontrabassi ja tema oli siis legendaarne kuju minu jaoks. Mäletan, kui hea meel mul oli, kui ma sain ta nõusse, ta oli nõus tulema mängima, selles mõttes tuleb hunt on olnud kindlasti väga paljude noorte muusikutele tulnud vastu ja mänginud nendega ei andnud neile nagu sellist teed. Innustaja ja aga siis tuli juba üks väga kuulus koos seisavid senna, mis oli siin Eestimaal väga popp ja ja kuulsus ulatus teil kaugemale. Jah ja et kui me kohtusime Sergei Manukjani, siis, Tal on lasta Eestis ja siis meile tundus, et me saame nüüd täpselt sellist muusikat teha poppi ja noorte pärast. Seos on džässi või nagu Youtube'is ükspäev vaatasin Nõukogude Eesti 80.-te soul funky bänd, mis kõlab põnevalt praegusel hetkel ja väga täpselt. Ja siis loomulikult selleks et üldse bänd saaks olla eksisteerida tuli tal aga võtta ju mingisugune nimi ja siis Villu Veski kvartett saigi siis ümber nimetatud ansambliga Avicenna, ehk siis see nimetust oli idama imearsti Abu Ibn, sina. Ja te püüdsite siis oma muusikaga ka ravida meeli nii-öelda? Ei tea, me ikka tahtsime olla popid ja noortepärased. Ja need suuremad saavutused oli siis see, et hulga muusikat salvestasite, ilmselt kirjutasite ka ise värskeid lugusid ja, ja siis mõnukjannelise Moskva konkurss, mis läks stoppincac bar mässu või Stahli Et eks avitsena peab oma oma üha suuremaks mälestuseks ikkagi pori jazzil esinemist viie kontserdiga kus me kõik nägime, sellel aastal oli toritses kõige pikem läbi ajaloo ja nägime kõik maailma tähed seal laval ära ja, ja esinesime ka Lääne-Berliinis Nõukogude nõukogude ajal ja andsime suurtes suurtel platsidel ja isegi staadionitel kontsert nõukogude liidu aladel ja meie viimane viimane saavutus siis oligi suhtestoppenkov pannas selline telekonkurss, mida ma Nokian siis napilt võitis Irina Otjeva ees. Ma mäletan Koostöö siis Sergei Manukjani ka jätkub ja teda võib ka kuulata siis sinu 50. sünnipäeva galakontserdil 19. jaanuaril ja 27. Sist Kuressaares. Ja kuidas Sergei läheb Moskvas? Sergei läheb Moskvas üllatavalt hästi, vastupidiselt sellele, kui Eesti areneb, ei ole väga kursis, võib-olla mis Moskvas toimub, et et vaatasin just Youtube'ist Sergei kohta. Avastasin esimese YouTube'i üles laaditud salvestusena, kuidas ta esines kõigest kuu aega tagasi Kremlis, muide Moskva tuntud saksofonist Igor Butmani 50. sünnipäeval ja Sergeiga koos esines ka Ameerika trompetis trendi breker sellel kontserdil, nii et ma arvan, et džässisõpradele sellest faktist on juba küllalt informatsiooni. Sellest saab järeldada ainult, et Sergei on endiselt nagu parim mees, džässilaulja vähemasti Moskvas. Aga siit David senna juurest võib kohe hüpata saksa bee bändi juurde, see oli ka väga popp koosseis. Kaua-kaua saks Appil eksisteeris. Saksa Bilbanud eksisteeris oma oma seitse aastat päris kaua ja ja pean siin, ütleme alguse ideest sain ma kuulates Stockholmi hoolstaars festivali meissijo, Parkerit. See tundus siis olema rütmikas ja midagi sellist, mis millest meil tõenäoliselt vajaka oli. Ja tegime sellise instrumentaalkoosseisu, kus oli palju kaks saksofoni ja trompeti ja äge funky rütmigrupp. Hiljem see koosseis. Erinevaid solist ja me oleme väga mitmete lauljatega koostööd teinud kaasa arvatud Tõnis Mägi ka ja ja päris viimases lõpus hakkasime ka sellest maailmamuusikat mängima, mis. Praegu plaadilt kõlab, et kasutasime elektroonikat, sämpleid, kõiki selliseid asju, mida, mida siis siis maailmas kasutusele tulid selle seitsme aasta jooksul. No see oli igatpidi siis selline uuenduslik ja teedrajav meie oludest siin vähemalt. Jah, kindlasti püüdsime uuendusi tuua oma muusikasse ja sest me olime ka selles eas ja ja uuendused tulid, mäletan, kui saksa piiliga alustasime, siis ei olnud üldse sellised luup, masinaid ei kasutatud elektroonilisi Piite midagi taolist, et sellel ajal need kõik üldse kasutusele võetud ja ja me olime aldid kõigele sellele, mis ka räpi kasutamine, ütleme džässmuusikas ja kõike sellist. Lisaks püüdsime, me topid poisi tol ajal, me olime selline kassatükk, reede õhtuti Von Krahlis oli maja täis. Aga praegu siis üks mahedam lugu. Sellised klubilikud rütmid olid ka päris uued tol ajal siis läinud sajandi lõpupoole. Naljakas juba öelda, et nii tõesti, aga samal ajal, kui sul oli saksa pill, bänd pöördusid seal siis nii-öelda juurtemuusika poole ja see oli ilmsesti nagu juhus, et tegite väikse tuuri siis Põhjala saartel ja mis sellest edasi sündis, millega on Põhjala saarte, oled ehk Nordic Sound siis hakkama saanud? Põhjala saarte hääled sündis õieti siis mitte sugugi saartel, aga Pariisis, kui me Tiit Kallustega täitsa juhuslikult kultuuripäevadel esinesime oma Eduard Wiiralti maalide alla, pidime sellist kujundus muusikat mängima, nii nagu tummfilmis. Ja meile tundus, et meil ei ole seal õieti midagi mängida, et me peaks ikka päris päris oma originaalmuusikat ja mis sinna kõlbaks sellist tegema, sellist repertuaari otsima ja siis järgmine järgmine esinemine oli meil vääri saartel, mille loodus meid on paelus, nii et me mõtlesime ka sellele muusikale sellise programmilise pealkiri nagu Põhjala saarte alles hiljem sai sellest siis ka selline inglisekeelne versioon Nordic sounds, mida muu ilm aru saaks ja ja me oleme 15 aasta jooksul nii mitmegi mõnes riigis esinenud ja julgeks siinkohal siis lõpetada sellega, et jah, kaks pala, Anaition siis moodsas muusika kaubamajas siis üsna palju kordi müüdud. Et ju see muusika siis kellelegi on midagi tähendanud. No ma võin oma kogemuste põhjal öelda, et see läheb väga-väga eestlastele vähemasti südamesse ja kas sa oled ka üles lugenud, palju arv kontserte on selle Nardyczansiga siis erinevate koosseisudega antud? Kahjuks ei ole, seda, ma pean Tiit kallastelt küsima, tema peab seda arvet üsna täpselt, ei oska öelda, mitu kontserti igal aastal on antud, aga neid on ikka olnud palju. Et see on meie raudvara, mida me tegelikult une pealt rööve mängida ja see on see meie oma kuld, millega me välist naljas maale esinema ja sinna me kodus siis me peaks nagu välisartiste kaasama, et meie publikul oleks jälle midagi uut ja põnevat. Ja nii see on ka ju olnud, et te olete esinenud nii toona kui ka krintetina ja külalisi on olnud siis Lätist ja Soomest ja Rootsist ja Islandilt, Ki kui Aivarit mõelda ehk siis väga varieeruv ja väga südamesse minev muusika, mida me praegu kuuleme. Praegu me kuulame Me kolmandalt heliplaadilt pala, mis kannab pealkirja meel igatseb tolmuta randa. No eks Põhjala saarte häälteplaat võiks igal muusikasõbral täiesti kodus olla, et see on väga-väga eriline ja sellist meeleolu on tihtipeale vaja, et mõtiskleda ja maailma asjadele mõelda. Aga Sa läksid veelgi lihtsama muusika poole, ehk siis lause nimetus primitis Music ehk siis selle kavaga ta vist mööda Eestit andsid Kontsert päris palju ja ja Havai saartel, et kuidas suutsid leida siis endale sellise põneva partneri nagu vööd? No ma sattusin oma esimesel ringreisil Havail, mida me tegime siis sfääri ansambliga ikke Trazil sattusin siis täiesti juhuslikult börsiga kokku ja, ja mind paelus juurte juurde minek nii rütmide alal. Sain seal päris tugevad elamused ja siis ma mõtlesin, et et me võiksime täitsa täitsa tagasi minna, panna koolitatud oskused kõik korraks kõrvale jätta, lihtsalt see, see tunne või, või süda, mis siis üldse rütmi peaks nagu tekitama hakkama. Ja selle ansambli koosseisu mõte oli see, et keegi üldse midagi harjunud, kõik lihtsalt kokku hakkavad mängima midagi. Ja Sõerdil olid sellised laulud, südamlikud laulud. Ja siis isegi salvestasime sellise heliplaadil. Ja vööd käissis mitu korda ka Eestis esinemas. Selle aktiivse kontserttegevuse kõrval oled sa vedanud ka 15 aastat festivali ehk mis esialgu kandis nimetust tulevikumuusika festival ja sealtki on käinud läbi väga-väga palju külalisi ja samas oled sa koos musitseerinud väga paljude välisartistidega. Nii et me vist ei jõua neid kõiki ära nimetada ka, kes on sulle nagu aastate jooksul olulisemad olnud, et kellega sa oled koos musitseerinud. Kindlasti kõige olulisemad välisartistid on olnud Daniel Pipi peatsolla. Argentiinast Ivor stateersis Fääri saartelt, Luka Eskola Soomest ja pöördAmeerikast. Arvan, et nende kõikidega on. Olen ma midagi enamat ette võtnud kui lihtsalt paar kontserti. Nii et võib öelda, et koostöö nendega jätkub veel. Ja noh, eks kindlasti, et osad elavad kaugemal, osad on suuremad artistid, teised väiksemad ja kuidas kõik see reaalne elu meid kokku viib ühel või teisel puhul, et näiteks Daniel Pipi pead, Zola oli praegu Grammy nominent ladinaameerika Grammy nominent, et see tähendab ka midagi võib olla küllaltki pisi. Ja et siis, kui sina ta avastasid, siis ta veel nii kuulus ei olnud, et ikkagi oli võimalik edasi ja Eestisse kutsuda ja Euroopasse esinema kutsuda. Ja koos salvestasitega heliplaadi. Sellest kontserdist on erinevaid variante olnud küll tantsijatega kliima, nii et päris põnev. Et kas see tangoprojekt ka nagu areneb edasi. Tonka projekt ikkagi jätkub ja me oleme teinud päris erinevate tango tantsijatega küll Kreekast ja küll Eestist oma meie, meie, Estonia balletiartistidega, küll erinevate kitarr ristidega ka veel Argentiinast ja Prantsusmaalt, nii et nii et seda projekti kutsuti hiljuti kassa esinema. Näiteks et ja see on see projekt ei ole mitte ainult siis meie enda ansambel, vaid, vaid seda, Meie muusikat on esitanud ka teised. Et see teeb võib-olla eriti head meelt. Ja suur au ja ka Pipiad, Salla on siin juba soolot mängimas kuulama ka. Daniel Pipi peas, Salla lõpetas ja sina alustasid siis siin salata ka me kahjuks ei saa kõiki lugusid lõpuni kuulata, sest et see on nagu väike ülevaate saade, aga aga loodan, et sinu kodulehelt ja kus seda muusikat kõik võiks nagu kuulata ja vaadata. No eks ikka kodulehelt ja ka Youtube'is on mõned mõned palad siiski üleval. Ja samuti siis heliplaatidelt ikka see vana vana hea variant, et kuulata heliplaate. Ja neid on tõesti mõnus nagu käes hoida ja üks uuemaid plaate on sul siis ila spaadi, et siin sa oled ka nagu tiitši rollis ja ja plaat on selline, et kus sa oled võtnud kaugel asuva solisti ja siis mänginud lood nii-öelda uuesti kokku. Et kes, kes sellel plaadil kõik esinevad ja kuidas see projekt areneb? Sellel plaadil on ka kõiki neid onu tuttavaid kuulda osaliste sellist katketena, mis meil siin kellest täna jutt on olnud, et pöördavailt ja Jane'i varit ja loomulikult on hästi palju Sofia Rubina, Champs värtsi ja Tõnis Baskeevitsit ja loomulikult ka Raimond mad saatsite, et et päris palju ja Fääri saarte trompetimängijat on siin. Nii et ma tegin selle nagu sellistest, kuidas öelda nagu ülejäänud mälestustest. Et palju oli selliseid väikesi katkendeid arvutis ja mõtlesin, et miks mitte teha selline Laund pappi, lihtsakoeline muusika, mis just nimelt selliseks puhuks ongi tehtud, aga pikkida sinna sisse oma sõpradest selliseid lõike ja noh, võiks nimetada, et see on selline unelmate ansambel, et seda päris reaalselt väga kokku saada ei oleks. Aga projekt areneb? Projekt areneb ja selle projektiga mul endalgi veebruaris kolm kontserti Stockholmis, sealt ikka midagi. Millal sul on nii palju kontserte, kogu aeg, et kas sul laega saksofoni harjutada üldse on seda aega võtta, et mõni uus lugu kirjutada? No uue muusika kirjutamine on kindlasti olnud siin täitsa probleem, et et eelmisel aastal pühendasin üsna pikalt uue muusika kirjutamisega sellisele nagu kontsertetendusele nagu mererahvas mis siiski hoopis teistel põhjustel jäi siiski selles Tallinn 2011 kultuuripealinna raames ette kandmata, aga kuna see materjal on kirjutatud vot siis ja ideed on nii-ütelda praktiliselt valmis, siis loodame, et see tuleb siiski ettekandele. Lähemal ajal. Ja muusikat olen ma püüdnud erakordseteks puhkudeks luua, nagu siin Monika kihaariga siin Europa avakontserdi jaoks ja nii et et muusikat kirjutada tuleb ja mäletan, et ka maailmanäitus, mis toimus Shanghais, et seal oli jällegi Eestit tutvustava filmikese alla vaja teha muusikat, nii et muusika tegemast. Mis puutub saksofoni harjutamisse, siis loomulikult nagu vanasõna ütleb, et harjutada olemine teeb meistriks ja, ja ja paneb selja sirgu, et sellest kindlasti seda on kindlasti vähe ja harjutamine on nagu igasugune treening, mis teeb meeleolu heaks. Samas läbi kõigi nende aastate vahel Enda pilli kõla muutub kuidagi selleks kasutatuks või midagi sealt enam põnevat ei leia ja vot siis tuleb otsida inspiratsiooni kust iganes eluvaldkonnast, selleks, et saada oma pilli kõla selliseks, et ta sulle endale ka meeldiks. Ja kahtlemata inspiratsiooni annab ka see, kui sa täiesti uute muusikutega esinenud ja näiteks iga trassil oli selline koosseis, millega sa oled mitmeid kontserte maailmas andnud. Et igalt poolt ma tean, et sa ammutad inspiratsiooni, et suur tänu sulle, villu täna tulemast ja edu sulle edaspidiseks ja kontsertideks nüüd eelkõige ja mis meie saadet jääb lõpetama, siis. Saadet jääb lõpetama minu valikul siis minu üks pala nimega raivel mida päris palju mänginud ja isegi plaadistanud teised muusikud. Üllatavalt näen seda kusagil või kuulen nüüd see versioon on nüüd täitsa kontsertsalvestus Viinist seal, sealsest jazziklubist, tolm, GPS ja, ja on siis seal laulusolistiks lauljatar Heivar paustantiir ja oblik siis Fääri saarte ansambel liigitraažill. Suur tänu.