Tere päevast, teatrisaade jätkab ka kevadhooajal endise hooga. Saagu siis meile kõigile osaks häid elamusi, mis annavad mõtlemisainet ka kauemaks. Kui palju jaksu ja häid mõtteid meie näitlejatele ja lavastajatele. Olgu publica teile armuline aasta esimeses teatri saates õnnitlema aga kõigepealt Rahvusooperi kauaaegset solisti ja laulupedagoogi Mati Palmi, kes sai reedel 70 aastaseks. Mati Palmi bass on põrisenud peaaegu kõikjal maailmas ka väga suurte ooperimajade lavadel. Ehkki täna tähistatakse juubelit koduses Estonias Travjaata etendusega Verdi kangelaste kõrval peab Mati Palm üheks oma meelisrolliks läbi aegade nimiosa lendavast hollandlasest. Teatrisaadet teeb Meelis Kompus. Teatrisaade on praegu tagasi varjus teatrietendusel lõbusatest toonlased, mille proovime siin vana aasta sees, käisime ka jälgimas ja ma nüüd ei tea. Priit Volmer, kas oli lavastaja mingisugune viimasel hetkel lisandus, et Bennolon kips ümber jala või, või on tegelikult ka midagi juhtunud? Jah, seekord on ikka asi tõsine, et ma ikka suutsin oma hilju ära lõhkuda ja mitte üks kord, vaid suisa kaks korda. Ja kuidas see sündis, et see oli seal tekstis olemiseks, et käis Vanemuises ja kukkus orkestriga. Olge lahked, laua laua olen, mäletan juba või? Malendi? No ma ei tea, see mees ei hoovi üldse. Aga sellel ikkagi tähendama seda, et toimus mingisugune proov, et kips ka nagu mängu võtta ja nüüd arendasime asja edasi tihedalt. Ja eile me tegime proovi ja panime siis kargud ja kipsi, kesised kolleegid, teised on nii loomingulised, et lähevad iga asjaga kaasa ja aitavad kõik välja mängida, just, et et ei ole, ei ole probleemi. Kargud ja kips oli täiesti tänase etenduse osalised, Urmas Põlda ja kuidas siis on niimoodi mängida, tuleb teretada vahepeal karku ja et kuidas ideed tekkisid, kas oli siin väga palju sellist improvisatsiooni täna õhtul või? No eks ta ikka natuke oli küll, jah. Sachilluse teema on meil juba, mul oli just üle aasta tagasi täpselt sama, meil mitte midagi uut ei ole ühes garderoobis ja seal meil nakkuslikke Achilleuse vigastus. Milliseid vigastusi teil on, Peeter Kaljumäe paraku ei ole hetkel ühtegi erilist vigastust ette näidata, aga ma tahtsin selle kohta öelda, et kuidas selle karkudega kipsiga laval käia on, et nagu sa ise saalist nägid? Volmer kõndis suhteliselt kabedalt, see, kes prožektori ümber ajas, oli hoopis Põldma. Mulle tundus üldse, et tänases etenduses oli mitmeid selliseid, no mitte päris kavatsetud kohta üksulised, telefoni kukkumine ja kas pidi selle niimoodi välja mängima, et ma olen, nüüd vaatan, kas telefon veel töötab, või sündis see ka kohapeal kõik või see oli puhas improvisatsioon, sellist asja proovis ei olnud, ei olnud. Ma usun, et nii-öelda need tegelaskujud, keda me mängime, et nende vaimud olid täna ikka kohal ja tegid seal ühesõnaga, panid meid proovile. Tulles selle kipsi juurde, et eks meile ju kaks ütelda ära ei tea, kelle pärast, eks ja noh, siis ongi ainuke võimalus, kas sa jätad ära vedajaid veidike ümber, üks Estonias õnneks nii-öelda terve mees olemas, et kui seal teha kaasa kõik on tegelikult võimalik, aga siis peab veidikene suures teatris on raskem, võib olla niimoodi, mis anud seene muuta ja aga näiteks ükspäev ma istusin kodus mul aega andnud, loen, vaatan metsokanalit ja, ja seal oli näiteks komment, kaadrini see viljahabeme ja kus siis metsosopran rosinat laulis, sopran oli ka jalaluu ära murdnud, vis samal etendusel ja mingi aeg hiljem ta tegi seda rolli ratastooliga ja geniaalselt tehtud, olgugi ta oligi terve etendus oli ratastoolis, aga tal oli siin eeslavale piisavalt ruumi jäetud, kus ta sai sellega niimoodi edasi-tagasi liikuda ja, ja kõik kolleegid, ühesõnaga oleksid ka valmis ära tegema mistahes rolli sedasama kipsiga, kasvõi välja arvatud Julius tseesar, ma arvan, et seal seal on tegu poodiumitega, läheb veidike keeruliseks. On üks selline ütlus, et näitlejad päästab etendusest ainult klik surm, et noh, ma ei ole seda kordagi proovinud omal nahal, selles mõttes mul on raske raske kommenteerida, eks vist on ikka natukene veel mõned asjad, aga ütleme, kui laulja pepu overit laulma niuksed pinnataja kraaksude siis kui häält ei ole kähisete ei ole väga hullu. Aga kes peab seal ooperis, tenor pea osaleb laulma kudega sugugi ei suuda, no siis ilmselt ei võimalik, ükskõik kui kabedalt ta ei suuda kõndida või, või kui Paleriinil on ikka jalaluu murdnud, siis ta ei näe, ma mõtlen, et kust see piir jookseb, et seda on küll ilus ja pidulik öelda, päästab ainult isiklik surma ja see piir on natuke kuskil ikka siinpool surma. Aga tegelikult jääb see ikka päris väga tõsine häda olema, jah, midagi spetsiifilist, mis ei, lubasin teha, sest ütleme, tavaline palavik. No kui sa oled niimoodi, et sa enam aru ei saa, ma ei tea, kui kõrge see peab siis olema, aga nii kaua kuni sa veel ise aru saadet sind lavale lükatakse näiteks mingi palavik ja niisugune asi ei vasta muidugi just et lava on selline kummaline koht, kus kõik on asjad nii-öelda lähevad meelest ära, selles mõttes valud ja, ja kas sul hammas valutab või sul on 40 palavik, et seal toimub mingisugune maagiline jutumärkides tervenemisprotsess pärast võib lihtsalt uuesti peale vajuda ka etendus ajas Lailoskem jah. Aga aitäh teile, Priit Volmer ja Peeter Kaljumäe Urmas Põldmaga. Kokku. Käele. Kõrt kodu murran siis kingiks. Me jätkame nüüd juttu siit stuudiost ja meil on külas Eesti teatrikriitikute ühenduse hea teatri auhinna laureaat, 2011, Kuressaare linnateatri juht Piret rauk, tere. Tervist. Otse Saaremaalt siis ka praegu vä? Ja otse Saaremaalt ja varahommikuse bussiga tulekul üsna vaevarikas. Ja aga väga ilus lumi on ja, ja hästi kena oli sõita. Lumi on ju sel aastal praegu jaanuaris midagi erakordset. Nagu minu väike poeg eile õhtul ütles, et väga kaunis. Et väga ilusaid meri õnneks ei torma, praegu ei tarne haiknali. Kas sa teatritegemine Saaremaal selle tõttu, et meri on ees, on kindlasti ju üsna teistmoodi teatri tegemine? Kindlasti elu on ka teistmoodi, et see määrab kõik tähendab ju ju sinu elurütmi. Mismoodi sa kuskile ei jõua, et mismoodi. See määrab igapäevaelus kõike. Ammugi siis teatris, eks ole. Ilmselt see meri, meile öeldakse sedasi päri piirabki mõtlemist. No ma ütlen, et tuleb nagu kõigesse, ta tuleb sinu elamisse olemisse ja ta on iga hetk olemas, et sa tead, et sa oled saarel. Et mis tähendab seda, kui tõuseb tuul või et siis laevade Käina, ta määrab sinu igapäeva, olen siis nii palju, et ilmselt küll jah. Kui palju meri on otsustanud Kuressaare linnateatri tegemisi, no selles mõttes, et mõni näitleja mandrilt näiteks juba kohale Guido Kangur helistab Tallinnast, et vot ei saa tulla praami, käid. Vaata ilmselt meil on väga kenasti läinud, et Nemad sülitan kolm korda koputama, et sellist asja olnud ei ole, et meil need oligi. 28. detsembril oli majas viimane etendus ja, ja siis just olid sellised detsembrikuu tormid ja siis oli ka administraator ütles, et ei tea, kas nüüd eelmisel päeval juba hakkame eelistama, las tulevad parem päev varem kohale, aga jõudsid kõik etenduses kohal, ei olnud hullu midagi. Järjest rohkem ette öelnud seda, et Raithobestiku ja Madli Pesti üle antud tunnustus hea teatri auhind 2011 tuli ikkagi nagu välk selgest taevast. Ja see oli see sama 28. detsembri seisuga see sama etenduse oma saar ja näitlejad kummardasid, tulime lavalt ära ja siis aplaus lõppes nagu lõigatult. Ja kui me tagasi vaatasime, siis ma nägin, et laval oli Raik, tavastikes hakkas kõnet pidama, see oli midagi nii ootamatut ja üldse nagu tulles lavalt maha, et kui seal on täis ja siis siis aplaus mitte ei hääbu, vaid lõigatakse pooleks. Et siis pärast keegi näitlejatest, kas Peeter Tammer vist ütles, et temal oli tunne, et elekter läks ära või midagi sellist juhtus? Et jah, tuli jah üllatusena, nii minu jaoks kui terve trupi jaoks. Aga ikkagi, Avestik ütleb, et hea teatri tunneb ära. Ma ei oska selle kohta midagi öelda, eks selle kohta oskavad kriitikud isenesest paremini. Räägivad pühendumus. Mis ma nüüd oskan selle peale vastata, jah, olen küll väga. Mul ei ole nagu elus olnud teisi. Ei ole elus millegi muuga tegelenud kui teatriga. Kui see on see, mida sa teha tahad, kui see on sinu kutsumus, kui see on? Küsitakse aeg-ajalt, et mis, mis su hobid on, mis on teater? Jah, ma pean ütlema, et mulle teatris väga meeldib ja mulle mulle meeldib teatris olla. Mulle meeldib teatrit teha. Teatrit teha nii näidelda kui ka teatrit teha selles mõttes, et kõik teised saaksid teha. Jah, täiesti kaks eri maailma. Absoluutselt, aga ma olen ise selle valinud, et sellises administratiivse töö, see on ka omad rõõmud, ei omad väiksed võidud. Ja kõik need asjad, mis selle teatriga kaasas käivad, et teevad rõõmu ikkagi. On see selline ideaalne teatritegemisest, kui te ütlete, et minu teater olete oma näo järgi Ei, nii ma seda öelda ei saa, teater ei ole niuke, ühe mehe sõuteatri on kollektiivne kunst ja seda tehakse koos ja ja mina võin öelda teataval hetkel, et teeme, aga siis on ju need inimesed, kes minuga kaasa tulevad või kes selle mõtte või selle ideega nõus on. Ma ütlen, minu teater, mitte see teater seal mina, vaid ma tunnen, et mulle, noh, ma töötan seal hetkel ja ma tunnen ennast seal hästi. Ma ise olen mõelnud, et Kuressaare linnateatrisse minek, see oli siis aastal 2005 või selle päris paras ikkagi julgustükk vä? No minu jaoks oli see koju tagasiminek, sest ma olen ju Saaremaalt pärit ja ma tahtsin koju tagasi minna, see oli nagu see asi, mida ma olin juba väga kaua mõelnud. Et see oli nagu mingisugune teine plaan või see variant, mis minuga kogu aeg kaasas käib, et see teadmine oli isenesest, see oli kogu aeg olemas. Aga mingit sellist konkreetset väljundit või noh, selgelt kohta, et mida ma siis teen. Et sellist asja ei olnud olemas see, kui te ütlete, et ta julgust üks, siis see teadmine või arusaamine on tulnud alles palju hiljem. Sel hetkel oli minu jaoks lahendus väga-väga lihtne ja oma oma soovides või mõtetes olin ma muidugi ka takkajärgi hinnatusesti naiivne. Aga see andiski selle võimaluse ja kõigi selle teadmisega, mis on praegusel hetkel kindlasti ma ei, ma ei oska praegu öelda, kas ma oleksin seda sammu teinud, aga aga jah, just nimelt selles mõttes, et ma töötasin teatris näitlejana sellisest administratiivse tööst, asutuse juhtimisest, eelarvest ei olnud mul kõige vähematki aimu. No kuidas on võimalik juhtida siis üleöö hakkab? Jajah, iseenesest meie mees, organisatsioon, Kuressaare Linnateater on väike, meid on kokku üheksa inimest, kes seal majas töötavad. Et kindlasti üks, üks võit või see, mille pärast ma julgesin seda tegema hakata või julgesin selle väljakutse vastu võtta. Oli see, et ma olin osalenud ühes juhtimiskoolituses ja kui sa oled nagu samm-sammult selle kõik läbi teinud situatsioonid, mida see võib kaasa tuua, mida tähendab ühe ettevõtte või asutuse koordineerimine ja nii edasi et siis siis ühel hetkel tundub, et see ei olegi kui olegi, raketid ei olegi jah, ja ei olegi nagu lennuki ehitamine, et, et see kindlasti andis. Julgust repertuaari pool, et kuidas te olete enda puhul jaganud need vastutused ära, et on ju teatrijuhte, kes ongi puhtalt juhid, vaatavad, et raha otsa ei saaks ja et saaks majandusaasta korralikult ära elatuda. Teisalt jälle võiks ju ka mõlemat teha vä? Väikse teatri puhul on ilmselt teisiti, et me ei saa ennast päriselt võrrelda, ehk see raskus võib-olla selles ongi, et sellist teatrit nagu hetkel Kuressaare teater ei ole, meil ei ole kuskil teist näidet või mida ei ole mitte kelleltki teiselt peale selle tuleb see iseenda kogemustest ja just, just nimelt ja, ja see, mis puudutab repertuaari, valikutesse, loomingulistest, valikutesse, siis mul on hea meel, et ma ei ole pidanud neid valikuid üksinda tegema, et ma julgen seda ütelda. Me juhime kahekesi. On olemas Aarne Mägi Kuressaare teatris, kellega saab rääkida ja kellega koos neid valikuid. Jah, selles mõttes ongi keeruline, et Eestis on väga palju projektiteatreid aga neil puudub oma maja või ehk et nende tegijate kontoriks mobiiltelefon. Ajuti tundub, et vähemalt kõrvalt vaadates tundub, et see on nagu palju lihtsam. Et ühte maja hallata on äärmiselt keeruline, vähemalt minul on seda Ja kui palju neid kompromisse on tulnud teha ikkagi seal repertuaarivalikus, kas või et võiksime mõelda hästi stereotüüpselt, et Kuressaare on väike kohta, mängime komöödiaid, ainult Kuressaare Linnateater on selle ümber lükanud, et see ei ole nii, on võimalik mängida maailmaklassikat võimalik mängida eesti algupärandit. Tullakse küll, tullakse vaatama ja, ja mul on selle üle hästi hea meel, et praegu meil ongi repertuaaris mängime eesti algupärandit, Urmas Lennuki kirjutatud oma saart ja siis on meil repertuaaris olemas Artur Miller ja Harald Pinter, eks. Et ei ole läinud seda kergema vastupanu teed. Aga noh, eks komöödiaid tuleb ka teha. Ita Ever rääkis meile komöödiapõuast muide siin täpselt kaks nädalat tagasi. Jah, ja just hiljuti, enne ühte etendust ütles hea kolleegi ja Tallinna linnateatri näitleja Andres Raag, kes meil meil mängib lavastuses oma saar, ütles, et kuule, kõik näitlejad tahavad ju mängida komöödiat. Nii et komeedid, häid komöödiaid on alati vähenenud. Kas Saaremaal olemine, see loob nagu võimalusi ka või teater peaks rohkem ringi sõitma, kui palju selleks tegelikult on üldse nagu variante Kuressaare teatril tulla mandrile ennast näidata. No me ikkagi sõidame üsna palju meie teatrimajas, Kuressaare linnateatris algab nüüd remont jaanuaris, nii et ongi jaanuaris ma ise etendusi ei anna, omas majas, nii et me alustamegi nüüd hooaega seitsmeteistkümnendal jaanuaril, meil on etendus Põlvas, mängime Milleri Hinda, nii et me sõidame ikka mandril üsna palju. Eestis on selleks võimalused, on sellised programmid, mille läbi saab siis transpordikulud rahastatud Sanahkama. Kultuuriminister Rein Lang ütles Postimehes ka intervjuus, et teatrit tuleks üldse Eestis üha rohkem nagu riigi küljest lahti siduda ja võiksidki olla rohkem nagu sellise kohaliku alluvusega, et Kuressaare Linnateater ongi selline teenäitaja. Absoluutselt, ja nii ongi selles mõttes, et Skandinaaviamaades ju ju sellised väiketeatri toimivadki selles vormis nagu meie oleme, et me oleme kohaliku omavalitsuse teater ehk et me oleme Kuressaare linnavalitsuse allasutus ja meid toetab ka Eesti riik ja muidugi oluline osa, ehk siis selle selle materiaalse poole pealt on muidugi ka sellel tulud, mida me ise teenime. Teatriaasta on üldse olnud teatritele edukas, võib rääkida pikalt probleemidest, aga publiku rekorditest teatavad siin Estonia Vanemuine. Ja mul on ka hea võimalus selle linnateatri puhul rääkida publikurekordist 2011. Aastal oli meil peaaegu 10000 vaatajat, nii et meie jaoks on see väga suur number. Selliseid murekohti lugu ei ole, muidugi on, muidugi on, et võiks hakata nimetama järjest, et esiteks, teiseks, kolmandaks ja, ja mis, mis on kõige keerulisemaks nii kaua kui mina olen teatris töötanud, ma isegi ütle, kui kaua. Et minu mäletamist mööda ei ole kunagi olnud sellist aega, kus teatrijuht ütleb, et nüüd on kõik hästi, praegu hetkel oleme omadega mäel või praegu on nagu super. Minu meelest on teatritel kogu aeg raha vähe, kogu aeg hästi palju probleem. See on see, mis käib selle valdkonnaga kogu aeg kaasas. Ei ole normaalne, see ei ole hea, aga lihtsalt nii on. Ma ei tea, võib-olla see ongi see, et selline stereotüüp, eks ole, et luuakse siis või hääl, looming sünnib siis, kui oled keldrikorteris, sul ei ole elektriküünal põleb ja oled sellise sellises suures kampsunis ja pikas alliged on külm ka, et siis sünnivad nägu nagu suured asjad, aga päris nii vist ei ole. Kummalisel kombel seda teatrit ei saa lõpuni seletada, et peab olema õige hetk juhus ja hea õnn selle asjaga kaasas. Et ma ütlen, et sellel on hästi suur tähtsus, millegipärast nendel asjadel ütled, et lihtsalt läheb hästi, läheb ühel hetkel halvasti pirutrukkidel endal nagu koormus näitlejale. Kaheksa eks ta selline appike andmisega ka nüüd sügisel, kui Raivo Trass mulle seda seda rolli pakkus, ma mõtlesin, et kas ikka ma olen nüüd õige mängima ja kas ma ikka olen veel professionaalne näitleja, kes minust ei ole nagu põhiliselt ametnik saanud? Aga ei tea, ju siis on see edevus, mis võitu saab alati. Vähemalt praeguseni on nii läinud näitleja pidevalt nagu töös hoidma. Ma pean ausalt ütlema, et noh, need kahtlused, et on kõik olemas aga ma tunnen ennast väga hästi, kui ma mängin vähem siis ma saan ennast koguda ja on see lavale minek on kuidagi tähtsam ja olulisem. Ma tunnen ennast praegu hästi, ma küll väga loodan, et ühel hetkel on kõrvalt keegi, kes ütleb, et või me loodame selle peale, et kui ei ole enam aega, et siis lihtsalt ei pakuta enam osa kahtlusi läbi elama. Et seni, kuni kahtlused sees püsivad, on vist hästi või ma loodan, et ta nii püsitruppi Saaremaale koostada on see natuke utoopiline. Ma ikkagi arvan, et see on teatri eesmärk, et me selle poole püüdlema, et meil oleks kaks või kolm inimest palgal. See ole utoopiline, see on, see on, ma usun, täitsa normaalne, aga üks ta kõik nende materiaalsete asjadega kinni seisab praegu. Ja seal muidugi tähendabki näitlejale ikkagi noh, mõelda ka sellest, et siis tuleb mõneks ajaks Kuressaarde elama minna ja vaikseks muuta. Kindlasti selle linnaga siduda, sest ega teisiti Tallinnast ikkagi Saaremaale tööle ei käi, seal natuke pikk vahemaa ja ja Väikse teatri puhul on, on need asjad natuke teised kui töötada suures teatris näitlejana, et nagu ma isegi praegu, et üheksa ametit on kogu aeg, see tähendab ka seda, et, et kindlasti aidata lava ehitada ja et see on teistmoodi selliseid inimesi leida, kes tahaksid just nimelt seda teatrit teha, et need inimesed peaksid olema kindlasti selle, selle teatri patrioodile, selle Saaremaa teatri patrioodid. No te olete käinud maad kuulamas siin Viljandi kultuuriakadeemias ega mul läheb tuluke põlema mõnede, kuigi ma saan aru, et hetkel on rohkem nagu teatri taga. Hetkel on jumalust jah, just nimelt, et nende võimaluste taga, et ei ole olnud meie konkreetsed Loodame, et aastal 2013. Me oleme siin saates ka ikka laulvaid näitlejaid kuulanud, te olete ise ka laval laulnud korduvalt, Alen, kuidas laulda, on laval? Ebamugav, ma ei oska seda, ma ei ütle nende kohta, et mul on kõva hääl ja ma pean viisi, aga sellest koolitusest jääb puudu, et see, et ma üldse olen laval laulnud, et ma olen suud lahti teinud, et see algas Ugala teatris, kus on selline vapustav inimene, töötab nagu Peeter Konovalov. Kes sundis mind Mario ja sundis mind marjad mängime ja pärast noh, ma ei saa öelda, et mul käsi oleks väänanud, aga ta ütles, et sa teed, sul on ühesõnaga nii palju, kui ma elus olen, laulud on see kindlasti tänu Peetrile sellele, millist vapustavat tööta minuga tegi. Et ta kannatus ei katke. Aitäh, tüdruk, aitäh. Teatrisse. Ehkki soo ja sammal, keedumaa ja mullameel põllunõlva metsaääred, mõisaluu bla need. Kesti teatrite loomingulised juhid võivad olla rõõmsad Tuut testi draamateksti sünnib ikka üha juurde tänu sellele, et on inimesi, kes teatril oskavad ja tahavad kirjutada. Von Krahli teatris on 18. jaanuaril ja see on juba peatselt esietendus. Lavastuse nimi on järgmine voor ja seal on kirjutanud Mihkel raud. Tere Mihkel. Tere. Tere. Eesti otsib superstaari, see on superfinaal. Ma olen nõus. Sinu esinemised olid väga palju positiivset, eriti nagu madalamas registris kõlanud ilusalt päeva huvitavalt. Minu lavaline olek kiirgaks tellis efektsust, sa oled, et väga efektne noormees, Fred. Aga ma ütlen sulle siiski. Me. Solana. Üks hea säilivusaega, aga, aga äkki ma tohin? Kui teile meeldib ehitada selline on elu ja et äkki ma tohin üldse pesta iidolit. Nii väga korrutanud VPP-d on valmis ükskõik mida tõesti üpris ninasarvik või me ei ole veel näe. Palun, palun, palun üks minuni. Nii läheb paremini ka tehtud. Ei ole. See lavastus mihkel, tundub küll, räägib sinu enda elust seik armastada, Enders kirjutada. Ma armastan mitte niivõrd enda elust kirjutada, kui veel, ma armastan kirjutada asjadest, mida ma enda meelest tean. Ja kuigi selle nii-öelda näidendi lähtepositsioon on tõesti midagi sellist, mida elus ise kogenud ja mille sees ma olen üsna mitu aastat väga erinevas kontekstis olnud ei tähenda see muidugi nagu tingimata sedasi mingisugune järjekordne autobiograafiline teos või, või autobiograafiline näidend, seda ei ole, seda kaugeltki mitte. Küll aga jahtuma. Nende lähtepositsioon on situatsioon, olukord millises ma olen ise viibinud ja millist ma ise ise vähemalt arvan ennast tundnud. Ja siis need superstaarisaated, kus sa oled vaadanud neid sadu noori, kes teie ette sinna ilmuvad ja justkui ennast tõestama hakkad. Ja mitte ainult sadu noori, kes meieta ilmuvad, ennast tõestada üritavad, vaid ka oma kolleege laua taga produtsent operaatorid, režissööri kaamera taga. Et ma olen selles mõttes üsna nagu võib-olla unikaalses situatsioonis, et ma olen üks väheseid inimesi, kellele on õnnestunud näha seda asja nagu otsast lõpuni, läbi ja lõhki. See protsess on olnud väga mitmeid nagu mõtteid võimaldav ja väga mitmeid erinevaid tähelepanekuid võimaldav ja nende mõtete tähelepanekut põhjal Tomisest sündinud, see näidend. Aga see kindlasti ei ole nüüd ühe mingisuguse telesaate mingisuguse ühe episoodi nii-öelda rekonstruktsioon vaid see on ikkagi iseseisev lugu, üsna pöörane lugu, ma loodan, et ka lõbus lugu ja ma väga loodan, et see on lugu, mis nagu annabki võimaluse vaatajal midagi nagu nagu enda jaoks kuidagi kaasa võtta. Ühesõnaga Piilupart, Donaldi sõber, onu Roovert Laulasmaal on selleks seal metsast välja. Poldovoivik duši all, kas hakkab minema kahe kooli lõpuaktusel kättesaadavama kiitus käe Tõmanike. Ma ei tea, mingisugust geomeetria viis põhjendatud, aga laulmine on seal rasvane, punane. Kusjuures näidatakse lisaks inimesed omale veel aknast välja tänavale ja seal vigastaks tänaval täiesti pahaaimamatult kulgevad inimesed. Kus järgmine kord pöördub kellegi poole palvega ta sulle vanuses, näiteks mingis teises vormis vaja vajan autot, parandades autota vabal parand, autota. Aga see kogemus, mille sa oled läbi teinud, ise, Ikkagi sulge haarama näidendit, kirjutama on su enda jaoks nagu õige ja hea või sa kahtled milleski tagantjärele? Ma kahtlen alati endas ja ma kahtlen absoluutselt iga selle saate episoodid tehes ja pärast seda episoodi meenutades. Ma kogu aeg kahtlane. Muidugi on, seal on seal noh, niukseid selgelt nagu küsitavusi, millest noh, iga inimene, kes seda saadet vaatab, saab ju aru, et ühest küljest on selle saate tegemine olnud ikkagi nagu tore. Sest noh, mingisuguses faasis see saade ikkagi muutub ja me näeme, kuidas säravad noored inimesed nagu löövad veel rohkem õide on veel veel säravamad ja andekamad ajada. Aga seal on loomulikult mingid etapid ja mingisugused nagu sisse programmeeritud konfliktid, mis võivad tekitada, vaatas ja muidugi ka nende konfliktide tekitas mitmeid küsimusi. Aga ma ei ole nendele küsimustele läinud ja ma loodan, et kunagi ei leia mingit niisugust ammendavat vastust andnud, see on hea või halb. Et see ongi niisugune asi, mille üle juurelda ja millele mõelda ja, ja vastavalt siis kuidagi üritada käituda ja olla. Nii, et esietendus ikkagi 18 10. jaanuaril. Sa oled valmis nagu diskussioonides ilmselt neid tekib absoluutselt ja selle tüki mõte on need juba natukene peades tekitada. Lisaks sellele, et ehk on lihtsalt lõbusad ja, ja toredatest kaks tundi. Von Krahli teatrist otse bot teatrisse mööda Kaarli puiesteed üles. Just praegu on lõppenud Karini ja Pearu läbimäng, Andrus Kivirähk oli seda läbi mängu siin vaatamas. Travers. Tere. Tere. Ma olen kuulnud, et üldiselt vist olete selline näitekirjanikest tahab nagu selle proovitegemisega kaasas käia ja vaadata, mida materjaliga tehakse. Jah, mitte nüüd sellepärast, et ma oleks mingi revident, kes käibe passib peale, keegi vigu ei tee, vaid ma arvan, et sellest on tegelikult abi, et näitekirjanik ikkagi tunneb oma tekste kõige paremini ja kui ta neil uus elab Eestis et siis on nagu imelik, kui ta neid oma tahtmist mööda kõrvale hoiaks lihtsalt ja ei tunneks huvi, ei tuleks kohal, et minu jaoks on see selline tiimitöö lavastajaga muidugi hästi. No vot just nimelt, eks sa oled alati lavastaja, võib-olla ei taha, autorid saan, eks ole, aga kui lavastaja tahab, siis ma ikka olen käinud. Andrus Kivirähk ikkagi on huvitav, kuidas nüüd see bjoru ja Karini kohtumine alguse sai? Ta kirjutatud ikkagi juba kaks aastat tagasi. Ja ta alguse sai vast sellest kunagi Katariina Räekesemad. Et võiks teha näidendi, kus tegelaseks oleks siis Karin ja mulle tundus väga intrigeeriv see idee viia kokku kaaren peaaruga, kes ju need tegelased iialgi tegelikult Tammsaarel. Nojah, vähemalt mitte raamatu lehekülgedele võib-olla minias. Haiaga käis kohtumas ülal või? Nojah, selles mõttes, ehkki seal ei ole küll mingit infot üldse selle kohta, et Karin kunagi olemas vargamäel kasta, kasta isegi oma aiaga on koht, on, seda ei ole, isegi tõenäoliselt mitte ma arvan, et ta ei kohtunud Andresele. Aga noh, tundus nagu põnev, sest need tegelased on ise mõlemad väga põnevad ja noh, kui ma nüüd lugema hakkasin mõtlema, siis nad on ka mingis mõttes väga sarnased, öeldakse tükk selle peale ongi üles ehitatud, et tal üles leidnud siis nende sarnasus nende hingesugulasest antud neile võimalust teineteist nii-öelda leida. Ja noh, mitte ainult tõe ja õiguse abil, vaid ma olen siin kasutanud ka Tammsaare mingeid teisi tekste, nagu vanaisa surmtähtis päev, eks ole, siis karjapoisi jutustus mis seal ikkagi ühendub. Neid ühendab, ütleme nii, et mis neid eristab nendest baasidest siis Andresest ja Inrakust Khanis nad nagu elu lõpuni jäävad selliseks mängudeks, kes otsivad kogu aeg midagi uut ja põnevat ja, ja ei talu sellist igapäeva rutiini, eks ole, et nende jaoks on tähtsad elus oleks midagi imelist. Nende armastus on ka hoopis teistsugune, kui see nii-öelda Andrese Indreku suguvõsa armastas, et seal on ikkagi selline tuline. Pearu, kui elu kannab südames ikkagi Krõõt Karini käivitava, see mootor on aga see, et ta kahtleb, kas Indreku täita endiselt armastad sama tuliselt ja üritada teda armastama panna, nii et nad on sellised noh, ebaeestlast. Likude oma hinge tagurpidi keerata, noh ei ole väga palju Tammsaare tegelasi, kes seda söandaksite üldse teha. Jah, selles mõttes küll jah, et kui seda eestlased mõistes sellise tavalise mütakad, eks ole, kes seal niuke tuim ja töötab hommikust õhtuni, et nad on jah, sellised hoopis hoopis teistsugused, et et nad väärivad teineteist. Kuidas Katariina hundil ja Raivo trassil nagu klapib minu arust meil klapib hästi, noh, eks nad on vanad kolleegid, mõlemad on ju väga head näitlejad ja et see on mulle väga oluline teada, kes mängima hakkab ja olla kindel, et see näitleja on väga hea ja, ja siis sai otsitud partner siis Katariina Ega midagi, vaatame saali, milles siis Karin ja Pearu omavahel rääkida võiksid. Ega ma ei tea, mida nad rääkima hakkavad. Ball, neil on palju rääkida, aga midagi konkreetset praegu, vaat seda, ma ei tea. Katariina Unt väga aldis ei olnud rääkima sellest prooviprotsessist ja ütlete, et see ei ole tegelikult üldse hea, kui ajakirjanikud oma mikrofonidega proovisaali tulevad. Miks see nii tegelikult on, need näitlejad ei taha seda, et seda prooviprotsessi vaadatakse või niimoodi ukse vahelt piilumas käiakse. Ma ei tea, minu arust siin see niigi selge, eks ole, et kirurgid ei taha ka, kui keegi operatsioonitoas vahib kõrvalt et see on nii isiklik ja intiimne protsess, mis toimub prooviperioodi ajal, et sellist välistähelepanu nii-öelda rahuldada on suhteliselt pingutab. Ja teine asi on see, et minu seisukoht on. Publik ei peagi teadma sellest, kuidas üks teatritükk nagu lavaküpseks saab. Publikut salati hirmsasti huvitavat, mis nad seal proovisaalis ikkagi teevad, et et see on selline, noh, nagu nõiarohukeetmine natukene tegelikult. Jah, ma mõistan, see on väga inimlik saada saladuste jälile, aga mina leian, et selle elukutse juurde käibki selline kloor, mille alla ei saa piiluda, et see tuleb lihtsalt omaks võtta. Ja mulle tundub ka, et seda tuleks aktsepteerida. Sammaste puhul satuvad siis seltsimees Raivo ütles, oli riisalusalu ja, ja ma ei tea, et ma helistasin pärast. Ma helistada. Lisatud ma tahaksin proovida, kui ma mõtlesin, et ma räägin sulle mõtet sellele Lavastaja Aare Toikka tundus küll, et märkusi ja mõtteid pärast läbimäng oli täna üpris palju või? Nojah, ikka ikka pikalt läks näitlejatega. Jah. See, mis mul öelda oli, katsusin ikkagi ütelda. Ja mingi nädal enne esietendust käib selline viimistlus. Tammsaare tõlgendusi on ju Eesti teatris siin viimaste aastate jooksul viie-kuue aasta sees olnud päris mitmeid ja, ja, ja eripalgelisi, mis killu nagu nüüdse Karini kohtumine Pearuga ikkagi võiks meie Tammsaare mõistmislisand. Tegelased on ju Tammsaare omad, üks neist siin selles näitemängus on kolm tegelast, aga kõik need kolm tegelast, Karin, Pearu ja Keller, Juku räägivad Anton Hansen Tammsaare sõnadega. Mis on küll Andrus Kivirähki poolt kontekstist julmalt välja rebitud, lõigatud, kleebitud, töödeldud, miksitud ma ei tea, Andrus Kivirähk selle loo puhul on. Igaühel meist on ju oma Tammsaare ja inimesed loevad elu jooksul Tammsaaret mitmeid kordi leiavad enda jaoks jälle üht-teist, noh nagu näiteks minu meelest selle loo käigus jäin pidama Tammsaare publitsistika peale, et ma olen sellega ka ennem kokku puutunud, aga seda oli jälle väga suur nauding lugeda. Kõik on sama. Karin Paas, ma lugesin ära, et te olete Katarina hunt umbes kuues või seitsmes naisnäitleja Eesti laval professionaalsel laval, kes on seda Eesti kirjandusklassika, ühtegi pöörasemad naist saanud mängida? Kas võib öelda nii, nagu ütles Andrus Kivirähk, et ikkagi teid silmas pidades on see näidendi tekst sündinud ja, ja see on teile olnud ikkagi üks selliseid rolle, mida te olete tahtnud aastaid mängida? Mulle isiklikult tundub Karin baas on Eesti teatrilaval natukene üleidealiseeritud. Karin Paasi saladus jah, niisugune on see, et teda ei saa kätte või normaalsuse piirides. Ja üks asi, ma lihtsalt ütlen vahele tõlkija ega tal uus, kes on siis prantsuse keelde pannud neljanda osa, ütles, et tema meelest nagu sellist naist pole üldse olemaski, et ei olegi näitlejal millelegi tugineda. Kui teda püüda, analüüsida või, või noh, seda kujutlust tekitada, et keda ma siis mängin, lõppkokkuvõttes jah, ma mõistan. Ja selle tõttu taga on, kui pähkliks, selle tõttu on teda arvatavasti tahetud ka mängida midagi sellist. Väljakutse sarnast naisnäitlejate, et siin tulebki mängu näitleja enda ettekujutus, visioon või, või lähtuvalt siis lavastuse tervikust, kuidas lavastaja näen. Mind ongi paelunud, et mis sellest karakterist nagu teha annab siis ma kujutan ette, et analüüsi, et mehed ka teistmoodi, hoopis kui naised. Mees võtaks seda, karjun baasi nagu ma ise mõtlen, nagu sellise väljakutse, et ma hea meelega tahaks kohata sellist naist, et kas ta teeb minuga nalja või, või ta tõesti ongi rumal jutuvada või tegelikult on ta märksa sügavam ja intelligentsem, kui me keegi oskame arvata. Et ma kahtlustan jah, et sealt ongi tulnud see konks raamatut lugedes tekib tunne, et see ei ole võimalik, täiesti talumatu, on kohati ja väljakannatamatu on on lugeda. Et siin peab olema mingi konks. Konks käes praegu ikkagi tulles proovi juurde tagasi. Kork liigub. Ma ei saa seda öelda, aga kui ma veidi mõtlen selle peale, mida Tammsaare võis tahta öelda Karini kaudu siis ma arvan, et seda sügavat põhjeni palju tõepoolest ei ole. Aga nüüd see Pearu mis tekitab järjekordse segaduse, Karintseb kobee aruga. Miks seda vaja on? Minu arust on see intrigeeriv, kui kahelt elu eest võitlejat võetakse ära nende vastane Karinilt, siis on nagu indrek ära võetud ja Pearutan veetud siis tema vastane vaenlane Andres ära ja nad kohtuvad omavahel ja sellist vastasseisu ei tekigi. Et see on väga huvitav, et kuidas saab sellist asja mängida. Et ei ole ei näiliselt konflikti ega ka sisuliselt ei ole konflikti, ei ole kellelegi midagi tõestada, kedagi veenda milleski, vaid ongi kõik suhteliselt ikka ühel nõul ollakse, teine inimene mõistab neid keerulisi protsesse sinu sees ja teine ütleb, jah, tal on täpselt samamoodi, lisab sinna veel õli tulle. Ja siis need kaks inimest niimoodi jahmerdavad. Ühest küljest on see vajadused, meid mõistetaks, et me kohtuksime kedagi, kes saab aru sellest, kui on halb ja talle saab seda öelda ja saab talle tunnistada ka väga ebameeldivaid asju enda sees. Teisest küljest, kui neid kahte tegelast vaadata, siis nad ikkagi rühivad omaenda unistuste õnne poole üle teiste inimeste. Ma ei saa jätta küsimata ikkagi, et suvel on lavakunstikoolis järgmine vastuvõtt ja te olete 27. lennu üks eriala õppejõude. Kas see tähendab nagu näitlejatöös ka sellist, ütleme, rahulikumat aega rohkem pühendumist koolile? Noh, loomulikult ma olen teatris sellest teada andnud, et ma lähen õppejõuks aga kuna siin VAT Teatris üldse trupp on nii väike, et siis selles mõttes töökoormus on alati olnud suhteliselt mõistlik ja samamoodi ta jätkub siis järgmisel sügisel. Ma olen küll palunud jah, et, et arvestada sellega, et sügise alguseks võib-olla vaba meiega Pam, kursis juustu tulnud jah. Et eks ma pean ka noortele ja tuttavaks saama noortele otsa, vaatame, kuidas edasi minnakse ja keda me siis õpetama hakkan ja kuidas ma hakkan. Aga ma arvan, et ma ikka jätkan näitlejana ja teen uusi töid ja annan etendusse ikka. Ja ongi tänaseks kõik. Meie kodulehel on täpsemalt kirjas muusika kohta, mis saates kõlab ja muidugi meie suure aastalõpuküsitluse tulemused, kes nendega veel tutvuda pole jõudnud. Teatrisaate pani kokku Meelis Kompus. Kuuleme taas kahe nädala pärast. Mägesid olete oma sõpradeks pidanud? Paistab, nüüd on vaenlased saanud. Tunnete piiblit. Tõstan oma piigo mägede poole, kus ta abi loota. Ja ma tunnen mägesid sama hästi kui seda kloostrit. Sina ka. Olemegi Sveitsi piiril, laps. Nii aitame, nii. Isa, me saame ju hakkama. Sest neile, kes rõõmuga teele lähevad, rahu su südames, laulud suul. Neile avanevad ka kõige kõrgemad mäed. Teatrisse.