Kahega lõunal räägib nüüd mehega, kes avab selle nädala lõpus oma kodutalus teatritalu ja toob lavale tippnäitlejatega tüki. Tere päevast, saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Kuidas see niimoodi läinud on, et teie kodutalust saab nädala lõpuks teatritalu, milline on selle teatritalu sünnilugu? Et kõik ausalt ära rääkida, läheks pikale muidugimõista, aga aga lühidalt on selle asjaga niimoodi, et kui mu isa sügisel siit ilmast ära läks, siis ta küsis mu käest, et et mis ma hakkan peale selle taluga, mis ta mulle jätab, kus seal elanud minu vanaisa ja, ja minu isa ja, ja kus mina olen sündinud ja ja, ja et kas, kas ta tõesti nagu väga paljud eesti talude saatust, mis, mis jääb äärmisel juhul suvekoduks, aga aga, aga võib-olla kasvab üldse rohtu. Ja, ja, ja siis, siis ma pakkusin talle välja sellise asja, et ainus, millega mina sind alustega tegeleda võiks, oleks see, millega ma muidugi nagu, nagu tegelenud oleme ehk ehk mingi teatriasi. Ja isa mõtles natuke ja ütles, et olgu, saagu siis pealegi, nii et tegelikult ma täidan tema viimast soovi ja talle antud sõna. Millist vaeva ja milliseid ümberkorraldusi nõuab ühest tavalisest alust? Teatritalu tegemine? No siin peab küll tunnistama, et ega, ega nüüd teatritalu siin kohapeal veel veel olemas ei ole. Talu laut, kus veel kolhoosi ajal vasikaid talitas, on, on lihtsalt kõigest tühjaks lõhutud ja ja, ja aegade sõnnik sealt välja veetud. Et on üks tühi, sest palkmaja, kuhu on üles pandud valgus- ja helitehnika ja esitatud publiku poodiumid ja, ja kuuri all on, on selline koht, kus, kus inimesed süüa, juua võivad saada ja ja heinamaa peal saab telkida, aga, aga päris sellist. Noh, kui inimesele öeldakse teater, siis ta kujutab ette ikkagi ikkagi mingit konkreetset hoonet tavaliselt ja kus lavad ja, ja tohutu valguse kõik. Et seda sellel suvel siis seal ei ole, aga võib-olla me areneme pauguga. See on meie, meie nii-öelda teatritalu koer, siis tipa tuli vaatama, mis siin seletatakse. Kas te olete mõelnud ka sellistele olmeasjadele, et näiteks arvukalt voorima hakkavad teatrihuvilised, söövad ära kõik teie maasikad või rikuvad autosid, parkides, heinamaad ja nii edasi? No heinamaal ei ole sellest kaotadega, seal pääl sõidetakse suurt häda midagi, sest sest muidu talle suisa kasutamata, sest siinkandis seal tõesti pärapõrgu ja külas on kaks peret veel, kes üleüldse nagu heina niidavad veel, nii et siin seda muret ei ole, territoorium on üsna suur ja, ja kuivõrd siin talus mu ema siiamaani elab, siis siis selline õueaed peaks olema tegelikult piiriks niimoodi tsooni ja ja teatritsooni vahel ja maasikad kasvavad seestpoolsed õue ajada. Palun tutvustage natukene seda näidendit, millega saueaugu teatritalu nii-öelda avalöögi saab ja mille esietendus toimub selle nädala lõpus. Tegemist on vist Rootsi ühe tuntuma kaasaegse kirjaniku tarni Lindgreni romaani kumalase mesi dramatiseeringuga. Täpselt nii see on, jah, jaa, jaa, lünkrena on Eesti inimestele tuttav mitte ainult tõlgete kaudu, mida, mida on vist tükki neli tema romaane eesti keeles olemas, vaid ka Priit Pedajase lavastatud Mao tee kalju peal etenduse Draamateatris, mis siiamaani üsna menukalt juba juba mitmendat aastat repertuaaris püsib. Nii et kes on lugenud või näinud sellele Lindgreni selline põhimeeleolu või, või põhi põhistiil? Põhitundetoon peaks olema tuttav. Ja see lugu kumalasem Mesi räägibki ühest Põhja-Rootsi kolkaküla taas elavast kahest vennast, kelle vahel omal ajal on talu oleks jagatud ja, ja siis on nad läinud omavahel pisut tülli. Ja, ja nüüd on nad vanad mehed, ühel on vähk ja teisel on süda haige. Aga kumbki ei saa nagu enne ära surra, kui teine on läinud, kumbki ei saa nagu esimesena alla anda ja, ja lugu, miks nad on tülis, aga miks nad tegelikult ikkagi lindudena 11 väga armastavad ja hoiavad ja mis nad vennalikkusest arvavad, see kõik saab ilmseks, kui sellesse külla satub naine, kes on seni kirjutanud romaane pühakute. Ja nüüd saab meeste käest teada teada nende et niimoodi kõneldes haigused ja surm ja kõik puha, tundub see teema võib-olla kuidagi rusuv, masendav ja vähemalt ilusasse suveilma võib-olla mittesobiv. Aga olemegi selle näiteseltskonnaga, kuhu kuuluvad Maria Klenskaja, Guido Kangur, Aleksander Eelmaa nagu leidnud, et kui inimestel selle etenduse järel jääb mingi rusuv või painab tunne hinge, et siis me ei ole oma eesmärgiga küll hakkama saanud. Et me oleme leidnud, et see tekst on tegelikult väga helge ja ja, ja õnneliku lõpuga. Õnneliku lõpuga lugu, kus. Kus veel veel, Ühes elus jõutakse nagu andeksandmiseni ja ja mõistmiseni ja, ja ja uuesti uuesti inimlike ja soojade suhete suhete taastamiseni ei minda ära. Vihaga murega valuga. Ja selle etenduse esietendus on siis saueaugu teatritalus juba sel laupäeval. Ma ei tea, mida teile lõpetuseks soovida, aga vist oleks kõige rohkem mõtet soovida seda, et inimesed, kes tulevad laupäeval ja ka hiljem etendusi vaatama, saueaugu talu ikka üles leiaksid. Me oleme teinud nõndaviisi, et kõik, kes ostavad pileti piletipunktist, saavad kaasa etendust lõdvestav kupleti ja selle peale trükitud. Mart, see on nagu põhiline, mille järgi orienteeruda aga terroristidel väljasta viidad ja ja ega siin eriti keeruline tegelikult see sõit ei ole, kuigi esimesel korral on üldse niimoodi tunduda jah. Et külainimesed on hoiatatud, vastavad meeleldi küsimustele, et kus see värk on. Ja viimane küsimus, ega see koer teatrihuvilisi ei hammusta. Ta on umbes 20 sentimeetrit maapinnast selline valge mässakas nii et tegemist ei ole mingi murdjaga. Suur aitäh Margus Kasterpalu, Margus Kasterpalu saueaugu teatritalu peremees. Teatritalus esietendub sel laupäeval torni Lindgreni kumalase mesi.