Meditsiiniteaduste doktor. Adik Levin, te olete aastakümneid tegelenud lastega olnud typessi, lastearst, mülge, kui te nüüd kõigele sellele tagasi vaatate, siis miks te hakkasite toitumisega tegelema? Miks te selle avastasite või mis see põhjus oli, mis teid seal aniis? Põhjus on väga lihtne. Olen töötanud lastearstina ja olen tegelenud viimased 25 aastat, kui ma töötasin haiglas. Ma olin passide imikute osakonna juhataja ja Aja jooksul sai väga palju mõtisklete ja ma tegin sellise asja ära. Et konstruktor veerisin humaansuse, vassid meditsiini initsiatiivi, millega üheksakümnendatel aastatel ja kahe tuhandetel aastatel ka olen läbi käinud terve maailma. Asi on selles, et vassinud ja meditsiin on väga keeruline ala. Ja ma sain aru, et, et last peab kaitsma kunagi laps peab saama ka rinnapiima. Et enneaegne laps peab olema ka 24 tundi koos emaga. Noh, ma ei hakka pikemalt sellest rääkima, aga ma tahan ütelda, et see humaanne suund meditsiinis see saigi. Ja see ongi minu elutöö kõige tähtsam osa. Ja siis enne pensionile minekut 2000 aastat alguses Triis läks väga kehvaks. Ma proovisin siis läbi selle individuaalse toitumisprogrammi ja suur oli minu üllatus, kui ma hakkasin ennast paremini tundma, mul tuli energia tagasi. Ja see, et kaal langes nüüd nii-öelda teisejärguline asi, aga üldiselt. Mul hakkas väga piinlik iseenda ees, et olles olnud tipparst ma toitumises teadsin väga vähe ja alati pöördusin kõigi poole ja soovitasin kõigile noh, enam-vähem ühte sama süsteemi. Tagasi selle humaansuse juurde ma hakkasin aru saama, et tuleb välja, et võib ju ka toitumisega aidata inimest ja Witter inglitega aga just toitumisega. Ja kui ma oma loenguid loen, siis mul seal on Toomas Edisoni ütlused, tulevane arst hakkabki tihti ravimite asemel õpetama inimeste õigesti toituma. Loomulikult jutt on praegu kroonilistest haigetest, loomulikult jutt on nendest inimestest keda ei saa aidata nii öelda ametlik meditsiin ja kes, kes on tõesti pan pannud ennast farmaatsianõelale. Ja need paljude aastate möödudes juba ma võin ütelda, et see süsteem töötab. Et tõesti individuaalne lähenemine ongi üks võimalus, kuidas iga inimene võiks just abi saada, sest vaadake, kui me vaatame toitilisele tegelevat teadust sellel teadusel teada inimesest kõik paljudel on vett ja paljudele naatriumi kaaliumi. Ja me kõik, mis, millest koosneb iga toit, eks ole, missugused aminohapped ja missugused muud asjad kõik seal koostises on. Aga siiamaani on väga vähe tegeldud sellega, kas see konkreetne toit just seda konkreetset inimest aitab või ei aita. Ja see ongi tegelikult selle 21. sajandi, ma arvan. Tulevikumuusika, kus suunaskijataloogia hakkab liikuma. Aga millest see tuleb, et kui me läheme arsti juurde, siis arst ei räägi meile, mida me sööme, vaid kirjutab meile rohud välja. Kas lihtsalt arstid ei tea või, või miks see nii on, sest on ju juba vana kõnekäänd, et sa oled see, mida sa sööd ja me kaevame endale tihtipeale hammastega kaudu. Ja no toitumise probleem on ju igihaljas probleem. Te vaadake, mis tegelikult toimub ajalehtedes, viimased veerud on kõik täisajakirjades igal pool ja igalühel on omamoodi õigus. Raadio täpselt samuti ja te vaadake, kui palju erinevaid, see tähendab seda, et probleem on olemas, aga kui on palju arvamusi, siis täpselt ei tea mitte keegi. Üks asi, mina võin omalt poolt ütelda oma kogemusest. Selline harju keskmine lähenemine igale inimesele, et soovitada kõigil, sööge nüüd seda või sööge nüüd ainult seda, see ei ole päris õige, see on eilne päev. Te kindlasti kohe küsiti, aga miks, aga sellepärast et viimase 50 aasta jooksul on toimunud kardinaalne muutus meie sootsiumis meie elus veel 100 aastat tagasi, Eesti talupoeg sai 10 15 toita 1000 aastat tagasi. Ta sai täpselt samuti, vaadake, mis hakkab toimuma nüüd ütleme eelmise sajandi no viimased kolm-nelikümmend aastat tekivad supermarketid sellised ja ma ütleks veel niimoodi, et toidu hulk on plahvatuslikult suurenenud. Reaalselt on muutunud toidu kvaliteet. Me võime eraldi rääkida kõikides nendes punktides. Ja need kaks asja on mõjutanud meie organism, meie organism 50 aastaga ei suuda kohaneda selliste suurte muutustega. Ei, meie seedetrakti fermendid, immuunsüsteem, mis töötavad koos muu süsteem, et tal on väga pingeline töö seedetraktis ja sellepärast kui me läheneme sellele kõige tõsisemale probleemile, siis põhilised haigused ju hakkavadki peale sellest. Üks põhjus on see, et me toitume valesti ja individuaalne lähenemine, nagu ma juba ütlesin, see on üks võimalus hakata iseennast aitama. Aga kõik need programmid, toituge tervislikult, sööge võimalikult palju puu- ja juurvilju. Ja vaadake, mina isiklikult oma loengutes sõna tervislik toitumine enam ei kasuta selle pärast. Kas ma võin provotseerida pahal, aga öelge mulle, vot mina olen, ütleme patsient ja te olete spetsialist, ma tulen, teerigisin, kuigi ma tahan tervislikult toituda, öelge, kuidas mõõdet õitel. Tõenäoliselt ma vastaksin, et sööge võimalikult palju juur- ja puuvilju ja ja ongi kõik. Aga teate ma seenjuur ja puuvilju aga millegipärast see ei aita midagi, selles see asi ongi, et tervisliku toitumise kontseptsioon, see on väga hea sõnakõlks, aga ta ei tööta. Huvitav on lugeda loengut ja küsida auditooriumilt, mis asi, kõik ütlevad õigeid asju. Ainult et mina elan oma korteris, ma käin poes, ma käitun. Ma tahan toituda, antud konkreetne retsept, kuidas ma tõid? No võib ju nii-ütelda, kui teil külmutuskapis on viis rohelist asja, et siis te toitjate tervislikud ja muidugi seal küll tervisliku toitumise poole, aga ma arvan, et see on väga primitiivne samm. Sellepärast et no iga vähegi mõtlev inimene on, on aru saanud, et ta peab rohelist sööma aga rohelist, millega seda rohelist siin võib-olla see toit mulle ei sobigi, niiet sateru õige on öelda mitte tervislik toitumine, aga õige toit siin lõikaan riidas selle termini kallal, aga ta on täpselt sellepärast, et mina ütleksin, mida mina mõtlen õige toitumise all. Ma mõtlen seda, et kui ma panen midagi, ega suu ei ole konteiner, kuhu kõik võib öelda, visata, see on ikka koht, kuhu, kuhu me paneme selle söö ja kui hapnikku siis siis vedur hakkab meil tööle, organism hakkab tööle ja, ja selles mõttes ma tahakski ütelda, et toit peab lagunema lõpuni. Vot kui ma. Ja kui mul toit laguneb, lõpp produktideni, ehk valgud aminohapete, nii rasvad, rasv, hapeteni, süsivesikud, glükoosi, niisiis nemad imenduvad, need on meie riigi kodanikud. Aga need osakesed, mis ei lagune lõpus need osakesed imenduvad ja nad on võõrkehad meie hulganisi. Siis juba läheb mängu immuunsüsteem, kes hakkab neid kaitsma, immuunsüsteem, tema nagu piirivalve, vot kui lennujaamas tuled ja seal on piirivalve, siis lööb sind kompuutrisse ja vaatab, kas sa oled Eesti riigi kodanik veel? Täpselt samuti, on ka siin. Kui seal minu happerasvhapped ja glükoos tulevad peensooles imenduvad verre, siis immuunsüsteem kontrollib, need on meie riigi kodanikud, need, need on meie organismi osakesed ja uuenemine. Aga kui, kui valgud ei lagune lõpul rasvatee laguneb, tekivad nukleotiidid, kus mitu aminohapet koos need on võõraineid. Ja siis immuunsüsteem, meie piirivalve, panin süsteemi tööle, kompuutrid üle ja hakkab organism tööle, ta hakkab välja töötama antikehasid nende toitainete suhtes nende osakeste suhtes, mis on meie jaoks võõras. Kui palju söömine tekitab inimestes haigusi ja probleeme, kas allergia ja kõik need talumatuse on kaasaegne haigus? Ma arvan niimoodi, et vaat, võib-olla siin natukene natuke laiemalt räägib kaasaegsest meditsiinist. Me peame eristama kaasaegset kõrgtehnoloogilist meditsiini, mis on väga positiivne. See, mida praegu teeb meie intensiivravi erakorraline meditsiin, see, mida teeb kirurgia ütleme, insuldid, infarktid, kuidas ravitakse, see on fantastiline. Selliseid asja või, või seal 20 aastat tagasi mind unistada. Aga sellel medalil on ka teine pool, on kroonilised haigused, vaadake, mis toimub, kui palju diabeeti, järsk, kui 10 aastat tagasi Taanis näiteks. Kirikus sai iga perekond teada, kui palju oli nende suguvõsas diabeeti müüdile mõtet kirikusse minna ja märkida, kuna igas põlvkonnas on diabeet millised liigeste haigused, ülekaalulisus ja nii edasi, nii edasi. Vaadake, kui palju on praegu selle hea elu juures kroonilisi haigusi. Ja andke andeks, meditsiin on siin, meditsiiniuurib, meditsiin ainult uurib, aga ravi suhtes siin on mitu küsimärki. Ja sellepärast see perearst, kes on sunnitud seda inimest aitama, ta ei saagi aidata. Sest vaadake, perearstil on on ju väga keeruline, sellepärast et need analüüsid ja uuringud, mida perearst teeb tihti, on niimoodi, et kõik analüüsid, uuringud on korras. Aga inimene on haige kaasaegses elus meie igapäevases elus arst enam ei ravi inimest, ta ravib analüüse ja uuringuid, kuid analüüsid ja uuringud sellel tasemel, mida esmatasandi meditsiin teeb, ei näita haigus, siis arst ei saagi aidata. Nüüd teie teie küsimuse juurde? Toitumine on üks osa, ma ei taha ütelda, et ainukene, aga väga suur osa, kus inimene võib ennast kroonilist protsessi puhul aidata. Krooniline haigus on väga tihti seotud ka toitumisega. Kui palju seda uuritakse maailmas, et mis siin nagu annaks ära teha või kui inimene nüüd tunnebki, et ta on haige mida ta peaks muutma, kust ta peaks alustama? No ma arvan niimoodi, et jaa Ma olen nüüd pensionieas arst seenior. Minu deviis on praegu selline. Tuleb hakata inimesi aitama, et nad hakkaks mõtlema, et nad iseennast aita loota ainult arstil loota ainult meditsiinile ei ole päris õige. Kui on tõsised haigused, siis on iseasi. Aga kui on inimene suhteliselt terve või kuskil midagi tal nii-öelda ei lähe, nii nagu peab minema siis saab küll toitumisele väga hästi ennast aidata. Tegelikult terve inimene. Tervis on nagu jonnipunn, eks ole, inimene väga palju tööd puhkab välja ja teeb edasi tööd. Ehk kui me jonnipunnivinna paremale käed lahti tähendab ikka paika need, kes soovitavad inimesele süüa vitamiine, kes soovitavad toidulisandit, see on üks väga kurb lugu nende toidulisanditega, selle sellest võiks eraldi rääkida. Ma arvan, terve inimene ei pea neid üldse kasutama, ta saab kõik kätte toiduga, kui ta õigesti toita. Aga kui on juba juhtunud, et see jaanipunni lähe paid, vaat siis on vaja koos arstiga koos meditsiiniga mõelda. Aga väga suur protsent inimesi saab siin ka ise ennast aidata. Mina olen juba 10 aastat ainult niimoodi, et täna tema mõtlen, aga kuidas ma homme see, ma olen diabeetik juba ammu ja ainult tänu sellele, et ma mõtlen, kuidas ma, ma ei saa niimoodi minna üle või kusagile, et ma ei mõtle, kus ma söön ma veel iga kolme tunni tagant sööma ja mida ma sõin, kuidas ma sain? Tähendab, see on üks võimalus, kuidas ma saan ka ise ennast aidata.