Öelge palun, mis põhjustega või mis hädadega pöörduvad inimesed teie kliinikusse, mis nendega juhtunud on ja kui nad siia tulevad? Vaadake, kui meie olime. Kui me avasime, siis oli väga palju rahvast, aga see on tavaline ühiskonnas, igas ühiskonnas on teatud grupp inimesi, kes liigub igal pool, nii kui midagi kuuleb, uut läheb. Et paljud said abi, aga oli ka selliseid, kes abi saanud, sellepärast et vaadake, motivatsioon on väga suurel hulgal inimestel. Aga kas neil on nii palju iseloomu muuta oma haridus? See on kõige raskem. Ja ma arvan, et meie alati kirjeldasime palli inimestele, aga selle palliga peab hakkama mängima korvpallikeeles, see inimene ise peab hakkama mängima, väga paljud ei tahtnud mängida ja muidugi siis asi ei tee. Aga nüüd aastate jooksul me näeme, et selliseid, selliseid inimesi on üha vähem. Nüüd tulevad meile tõsiselt haiged inimesed ja väga tihti on need, kes on läbinud kõik arste, kõiki spetsialist, kõiki uuringuid on tehtud ja, ja nad on tulnud neile ja ma julgen väita, et päris tihti nad on ka visanud. Kuidas on lood lasteaialapsed, on ju kõige sellisem ohustatum grupp selles mõttes, et nad on alles välja kujunemas, välja kujunemas ja kui nüüd vanemad neile tahavad ikka head ja paremat anda, siis mida kurjana rõivad sellega korjal korda saata või kuidas on seal laste toitumine? Kõigepealt me peame ütlema niimoodi, et kui me räägime laste insen kolm vanusegruppi, kes söövad õigesti vastsündinud kes saab emapiima ütlema, seda meil tulemused rinnaga toitmise osas. Kuni neli kuud enam-vähem, aga peale seda on, ei ole päris sealse süsteem. Teine grupp, kes teeb õigesti, on kahe kolmeaastased lapsed. Vaadake, kui te vaatate tähelepanelikult, kuidas sööb kahe-kolmeaastane laps, ega tema sööb kas kartulit eraldi või liha ära kunagi kokku need ei pane juba alateadvuses ja see pole nii, et üks laps aga 100-st 95 96 söövad niimoodi. Muidugi Need neli, viis protsenti, andke nüüd andeks, vanaemad vähematki istuvad kõrval, ütled, vot nüüd sa oled niimoodi. No võib-olla siis nad söövadki nii nagu vanaema tahab. Aga et selle toitumise puhul peaks ka vanaemad kuulama lapse sõna. Me peame tihti kuulama nende väikeste laste sõna, see, mida nemad tahavad, aga mitte nii, nagu meie tahame. Vaat need on kaks vanust, kes toituvad õigesti. Ja kui me nüüd võtame nii-öelda muud grupid, sisemine ime, et tõsised probleemid tekivad peale kümnendat eluaastat puberteedi eas ja siis muidugi kõik sõltub sellest, kui ta hakkab sporti tegema, siis on tal vaja rohkem süüa ja õigesti siia. Tegelikult need vanemad, kes soovivad oma last aidata, nemad otsivad ka väljapääsu ja meil on tulnud päris palju selliseid inimesi, kes on otsinud abi. Aga kas ma võin ka siis, kui see asi väga üldistama hakata ise ka oma toitumist korrigeerida sellega, et kui mulle tundub, et miski asi ei maitse mulle, siis ma ei söö seda ja see on mulle hea või miski asi väga isutab. Söö seda ja see, järelikult mul organismil ongi seda vaja. Siin, ma ütleksin niimoodi, minu elab Iisraelis ja kui ma temaga suhtlesin toitumise teemal, staneez Meil on siin väga hästi, meil on väga maitsev toit. Mina ütlesin talle niimoodi ja ütlen kõigile, et kõik maitses, toit ei ole tervislik. Vaat see ongi üks selline. Kahjuks on niimoodi, võtame näiteks forelli või võtame lõhe, see lõhe, mis on kasvatatud nendes suurtes akvaariumites ja see, mis on tüütud meres, ta ei ole nii ilus, aga tema vähendusel hoopis teine. Kui see akvaariumis kasvatatud lõhe, taan, rasvane ta, Kuusdaan punast värvi, ta on saanud ju hormoone ja antibiootikumid ja värv, naine, et ta on ilus ja kui sa sööta maitsev, Akastan, tervislik, vaat sinna hakata vaidlema. Mina isiklikult eelistan just seda lõhet, mis on püütud just avameres ja, ja kus ei ole seda kunstlikust. Aga kas selle järgi ma siiski saan orienteeruda, et kui mind mingi asi isutab, mul on seda ainet vaja või ütleme laste puhulgi, et kui ta ikka tahab väga Aga noh, ja, ja, ja kui ta tahab, siis, siis las ta, see iseküsimus on see siin, kui hakkame nüüd rääkima šokolaadist ja kommist ja niimoodi siin on, siin võib muidugi üle paisutada. Aga põhimõtet tavaliselt, kui kellelgi on mingisugused toidu, noh, nii-öelda väga suur soov seda süüa, no loomulikult tähendab, iga inimene on vaba demokraatlikus riigis ja selles mõttes, kui ta tahab, siis ta võib seda teha ja võib seda süüa, kui küsimus on selles, et kui ta hakkab ainult komme sööma või ainult seda musta šokolaadi sööma ja muud mitte midagi, see siis ei ole ka õige asi. Aga sundida tohib last sööma mõnda asja, mis on väga kasulik ja on öeldud, et tuleks seda süüa ka temal ei maitse jälle seesama kala näiteks paljudel lastel ei maitse kala. Nojah, aga siin sõltub sellest, kuidas see kala on valmistatud, eks ole. Noh, ma mõtlen niimoodi, et kõndida ei ole vaja, aga siin peaks temaga vestlema nende mina kui lastearst ütlen, et et last tuleb võtta võrdväärsena. Ja kui ta aru ei saa, siis tuleb teist korda rääkida, kolmandat korda rääkida ja uskuge mind, laps hakkab aru saama ja ta hakkab ka teid kuulama. Ma aati, esitan lastele sellise küsimuse, noh, kolme-nelja-viie lastele üllatusena. Kas isa kuulatusena, teate, huvitav on vaadata seda reaktsiooni, kuidas laps vastab, mõni laps, vastab, hakkab vaatama sulle otseselt, kuidas nüüd ema peab minu sõna kuulab vaat siinses sellest küsimusest seda kohe aru, missugused suhted on perekonnas laps, kes ütleb ja kuulab, seal on normaalsed suhted ja, ja, ja siis peab küsima seal lapse käest, et kas sa tahad isi ja kas sulle meeldis võib-olla, et vaat, kui tema hakkab osa võtma sellest protsessist, kui ta ei ole passiivne pool, kellele Ansse toit tehakse, aga ta hakkab ka ise mõtlema, siis, siis on, siis on emaga kerge.