Minu kõrval istub filmimees ja praegu võib vist öelda, et reisimees Riho Unt, kes on selle suve jooksul jõudnud ka paika, kus on praegu talv jah, Melbourne'i, siis teispoole maakera filmifestivale tere päevast teha. Tere päevast, eks ma siin alati käia, kui mingi uhke festival läbi on. Tõesti, ma tulin Melbourne'i st ja, ja see oli mulle täielik üllatus, et kuskil nii kaugel nii kummalisel maal üldse mu filmid on välja valitud, need sinna võeti kõik, kogu kapsapea triloogia oli festivalile valitud. Ja mina ei oska täpselt öelda, kuidas nad sinna sattusid. Kuuldavasti on keegi näinud neid Berliinis või vähemalt viimast filmi, nii et need olid jälle imelikud teed. Aga jah, ma olen väga õnnelik, et nad seal nagu ära sai näidata. Kas austraallaste juures kogu selle Saamueli temaatikaga, mis eestlastele on ju nii omane ja ilmselt ka eurooplastele suhteliselt hästi arusaadav kas selle mõistmisega ei olnud mingeid probleeme? No see oligi kõige suurem üllatus, et mitte mingisugust probleemi ei olnud, isegi ütleme, kui ma esinesin lõpuks oma kõnega Eesti animatsioonist ja kui ma vastasin küsimustele, ei tulnud ühtegi küsimustest, nii et miks sa seda tegid või mis sa sellega öelda tahad? Rohkem võib-olla olid tehnilist laadi küsimused, sest nagu ma maandusin Melbourne, mulle tuli vastufestivali peakorraldaja, kes oli rahvuselt leedukas, poolakas, autojuht oli venelanna ja, ja kogu see rahvas on tegelikult miksitud kokku, nii et võib öelda, et ma käisin ikkagi Euroopas või Euroopa rahva juures. Kas sa olid isesaalid sellel ajal, kui filme näidata, et kas sa kuulsid ka nagu sellist publiku adekvaatset reaktsiooni, mingeid naeru, rõkatusi või, või ei? Et tavaliselt ma ei ole kunagi saalis, kui mu filmi näidatakse, aga kuna see toimus ikkagi Austraalias ja, ja, ja koosnes nagu ütleme, publik ikkagi kunagi Euroopast ära läinud inimestest, siis ma olin saalis ja ja, ja no päris siiralt tunnistada olid väga hea vastuvõtt. Viimane kord, kui ma näitasin oma viimast filmi Saamuel internetis Norras, siis ma ei kuulnud mitte ühtegi emotsiooni, ei positiivset ega negatiivset. Aga see oli üllata teostast. Ja mingi osa sellest publikust moodustasid kindlasti ka Melbourne'i eestlased või ei väliseestlased ja seal on ikka natuke. Ja ta noh, teadur, kas vist on suurem nagu eestlaste koloonia Sydneys ja pärast, kui filmid ära lõppesid ja ma vastasin küsimustele, siis ei siin umbes 15 inimest ja ma aimasin ette, et nad on eestlased ja eriti vapustava mulje jättis üks vanem daam. No ütleme, 100 aastane daam, kes oli üleni kortsus, näost ja talutad ja minu vanaema. Ei, teine ei, see oli üks teine daam. Ja ütleme nii, et siis röökis, et raisku kihvt raisku kihvt südame alt nii soojaks. Ja samas kunagi New Yorgis Eesti päevadel neid filme näidates ma sain tublisti riielda, et miks ma kasutan sellist, ütleme noh, ebatsensuursed väljendid oma filmis. Nii et linnud ja hoopis teistmoodi vastu. Kas tegemist on sellise suurejoonelise festivaliga Eestis eriti palju Austraalias peetavatest filmifestivalidest ei räägita, et mis festival see kaliibri poolest oli? Ma tean, et eestlased on käinud Brisbane'is, on Priit Pärn käinud, kus on spetsiaalne animatsiooni festival kunagi mu ühte ja ainsat joonisfilmikultuurimaja näidatud Sydneys, noh, sellest on juba 15 aastat möödas. Aga Melbourne'i festival on, nagu nad ise ka väitsite, üks suurimaid või üldse kõige suuremaid selle poolkera festivale A-kategooria festival. Ja, ja seal ei ole mitte ainult animatsioone, lühifilmid on ka pikad, et ta kestab üle kahe nädala. Et jaht oli tegu suurejoonelise festivaliga. Ja mis asi silma jäi, et see festival nagu tehtudki, ütleme tegijate enda jaoks, et hästi palju suhtlemist ja mitte mingi asja peole liialdatud, ei ole seal mingisuguseid lilli või tulevärke hästi, niisugune südamlik ja lihtne festival. Kas midagi nendest filmidest, mida sul õnnestus näha kuidagi südamesse või silma jäi, et oh, et see on uus sõna või küll see mulle meeldis või küll see on kihvt inimene. Ei, ma olen näinud hästi palju neid filme festivalidel, midagi sellist üllatavat ei ole. Kahjuks ei õnnestunud mul väga palju näha just Austraalia ja Uus-Meremaa filme, mul lihtsalt saadetakse kassetid hiljem. Aga vapustava mulje jättis üks Argentiina film, see oli mängufilm ja see oli päris kummaline. Nimelt toimus mingi aeg tagasi Falklandi sõda kingu selleks kallale neile õigemini noh, nagu oma saart päästma. Ja film on sellest ta muidugi fiktsioon, telg, väljamõeldis, kuidas üks argentiinlane muretseb endale viisa folkondile läheb sinna ja tema missioon on hakata lapsi tegema, et saar saksa argentiina omaks ja isegi abielunaised landuma see muidugi on, muidugi see ei olnud tema missioon, aga kõik olid sellega nõus. Jah, me peame neid lapsi tegema. Asutuse rallidel õnnestus neid toota. Ta ei olnud filmi lõpus, on kirjalik. Surnult maha langes, ei ellu, jäik ja aga jah, film oli väga naljakas ja, ja üks põhjus, miks ma seal ütleme nii palju suhtlesin või vaatasin-mõõtsin lihtsalt ka oma uuele filmile sellist väga head nippi või väga head teemat, sest see pisike ütleme, rosin seal filmi sees või üldse see situatsioon väga naljakas ja väga kummaline. Kuidas ajakirjanikud, minu kolleegid sinusse suhtusid Austraalias, kuidas nad oma tööd teevad, kas nad esitasid sulle ka piinlikke küsimusi? Ma loodan, et ma siin nüüd ei solva, aga nad olid väga professionaalsed ajakirjanikud, nagu sinagi. Nii. Ja mul oli vahetult enne filmi linastumist oli otsesaade raadios, kohalikus raadios kus nagu reklaamiti üldiselt seda programmi ja neid filme, mis sealt tulevad ja üllatav see, et need kaks ajakirjanikku, see käis, niux hästi kiires vormis kiriklikus tooks. Nad olid need filmid läbi vaadanud ja Nad küsisid just filmidest nüansse, igasuguseid asju. Mitte niimoodi, et räägi palun oma filmist, millest see on, teadsid kõik. Mingi KGB temaatika mõistmine Saamueli puhul ei tekitanud. Ning ei tekitanud, nad oleks nagu meie ajalugu lugenud, see oli kõige suurem üllatus üldse nii ära, Austraalias olid esimest korda seal muidugi esimest korda vaata kui kauges. Õige, mina ei ole siiani sinna saanud, aga, aga noh loomulikult jälle seesama lugu, et me ei jõua ju kõigest rääkida, aga räägi millestki, millest ta mingil hinna nimel ei oleks tahtnud loobuda või ilma jääda. Nimelt Melbourne'is on talv praegu ja temperatuur on kuus, kuskil 16 kuni 12 kraadi. Muidugi plusskraadid, lund seal ei ole. Ja mulle väideti, et see on nagu kõige soodsam kliima üldse loovisiksuse jaoks. Hästi mõõdukad talved ja suhteliselt sellised soojad suved, mitte üleliia. Nii et peaks nagu mõtlema, kuhu kolida, on seal palju ka siis jah, on küll, jah, hästi, palju õnne. Pidigi olema, mis mulle kohalikud rääkisid, et ütleme, võrreldes Sydney ja Melbourne'i kasu teeb omavaheline võitlus, üks on nagu esinduslinn ja ka natuke tööstuslinn muidugi Sidney aga loovisiksuste linn või ütleme kultuurilinn Melbourne. Ma ei tea, kas, nagu Turu ja Helsingi või Tallinna Tartu, ma ei oska niimoodi võrrelda. Anymore vähemalt väideti. No kahtlemata iga linnaisa või iga linnakodanik kiidab oma linna. Aga, ja see, mille pärast noh, üks asi muidugi festival, teine asi on Austraalia loodus muidugi. Ja, ja mul oli võimalus ka linnast välja sõita, sest Melbourne'i Stanton nagu meenutab pisikest New Yorki, et lihtsalt pilvelõhkujad ümberringi on pargid ja madalad majad. Ja ma valisin sellise marsruudi, mis kandis nime pingviinide paraad. Ma polnud kunagi kuulnud, et Austraalias on pingviinid, sest nad on ju vist Arktikas. Ja kuigi mul hiljuti käisid sõber Lõuna-Aafrikas ja tuli samamoodi pingviini piltidega tagasi Ongi Lõuna-Aafrika lõunajah. Nojah, ta on ka halbu, jah? Jaa. Meie bussireis kestis kuni kaks tundi ja ta lõpes Melbourne-ist veel lõuna pool Philipi saarel. Ja keegi meile täpselt ette ei rääkinud, mis hakkab toimuma lihtsalt see inimeste poolt pandud pealkiri, pingviinide paraad. Ja Me saabusime kohale õhtu hilja, sest pingviinid ilmuvad välja siis päike loojub, mitte enega veest. Ja selleks oli ehitatud kolossaalne atraktsioon, seal olid igasugused suveniiriputkad, suured majad, inimesed juhatati mere äärde mööda puidust teid ja kõik võtsid oma kohad sisse, seal mingi paar 1000 inimest ja mere äärde oli ehitatud mitte lava, aga tribüünil, kus on inimesed, Sa istud nagu mingisugune tobu pinkide peal ja jälgib tormist verd, mis järjest läheb pimedaks, pimedamaks ja siis hakkad ootama, oodatud 10 minutit, 15. Ja äkitselt keegi publiku hulgast näitab, et vaadake nüüd. Ja merest tulid välja niuksed pisikesed mehikesed, need on 30 sendi kõrgusega ainet. Mina lootsin pingviini. Noh, mis on pool meetrit võinud pikad, aga mingid kääbusolendid, kes tutterdasid varasemad Ena kalde poole, umbes 30 40 pingviine oli parves muidugi täitsa ehtsad pingviini karva must ja valge kõhualune. Kas maksid 400-ga teha, nokid seljas ja, ja kui üks pingviin kambast otsustas, et läheb merre tagasi, see, et on vale aeg, tule välja, nad lähevad kõik tagasi. Ja kui üks taat ütleb, et nüüd lähme, tulevad kõik välja ja, ja see oli midagi müstilist ja tegelikult tegi asja müstilisemaks see, need tobedad inimesed vahtisid neid pisikesi olendeid, kes kõik ronisid. Kuulge, poole, neil oli seal tuhandeid, mis nad seal kaldal tegema hakkavad, pesitsevad ja see oligi nagu pesa ehitamise pesa otsimise aeg, paarilist otsimise aeg, talvel. Ja hommikul, kui päike hakkab tõusma, lähvad kõik merre tagasi. See oli just kummaline ja see terve aasta läbi iga päev vaevaliselt tuhandeid turiste, kes jälgivad seda meil. Ja, ja nad on ju tegelikult nagu purjus inimesed, kui nad saavad hoo sisse, liiguvad ja 45-ga. See on nii totter, nii naljakas vaadata neid mehikesi, kusjuures kahjuks ei tohi neid pildistada, sest nad on looduskaitse all. Ütleme, meres ohustavad neid valgehaid ja, ja siis kalda peal rebaside Dingod, et oligi mingi aedadega piiratud. Nii et inimesed, kui te satute Melbourne'i, minge taeva pärast vaatama pingviinide paraadi, sest Riho on sellist nägu, et see igal juhul väärib seda. Muide üks asi veel, millest me unustasime rääkida sellest, et sinu eel voolas selline kuulsuse rada, mitte nüüd tänu Eesti surematutele filmiteostele ja meie headele filmimees sellega tänu sellele, et Eesti võitis Eurovisiooni kaks minutit, me võime sellest rääkida. Ja vot see oli kõige kummalisem. Ma pidin kohtuma sellise daamiga nagu tema nimi oli Joy ja, ja tema oli CBS televisioonis riiklik televisioon Austraalias ja enne ma unustasin ka mainimata, et ostis ära kõik kolm kapsapead, nii et ma olen hästi õnnelik. Ja, ja järsku ta näitab näpuga. Kuule, sina oled ju Eestis, teie võitsid Eurovisiooni ja koguse aura Eurovisiooni asjas, see käis mul iga päev seal kaasas, laulu ei pidanud pidanud ja no nii, Bentoniks mind ka ei peetud, sest seal ei saanud päevitada, aga, aga see on müstika, kui hästi nad teevad Eurovisiooni ja kahjuks vaat meil neid noh, ütleme neid näetlemisi ja probleeme Eurovisiooni ümber, sest mulle näidata näpuga, et kas te ikka tulete selle organiseerimisega toime. Sest see daam ise organiseeris ülekandejõust Eurovisiooni olla, mitte, on läbi ja lõhki teadlik, mis siin toimub. Uhke uus hooaeg on alanud. Ma loodan, Riho, et me näeme mõnda siin uutest filmidest õige pea ja kahega lõunal saates alati teretulnud, kui sa mõnetama vahvalt reisilt tuleb, eks ma õudselt täna siin sa oled ka väga puhas. Võtsid seda.