Meil on väga hea meel tervitada tänase kahega, lõunal saate esimest külalist. Tere tulemast raadio kahte. Hanna-Liina võsa, tere. Hanna-Liina, sa oled olnud peaaegu et nädala Eestis, homme lähed juba Ameerikasse tagasi, ütle, mis tunne on niimoodi üle rohkem kui poole aasta jälle kodus olla. Et tore tunne, võtab harjumist, natukene, aga, aga noh, tore on ikkagi, mis sa oled jõudnud? Kuidas päevi sisustanud, ulatasin kodus? Üks hommiku, ma käisin Supeediaatrit vaatamas varane stuudios. Ma käisin kinos nimerma, nimed marmortahvlil vaatamas ja käinud, nüüd sõidan ringi ja kohtun inimestega. Mis mulje jätab, see Eesti lugu on kõik samamoodi. Ära läksid või on midagi sellist ikka saama niimoodi? Kõigi inimeste vahe, nii, nii erinev nagu sealsed inimesed viinseni, intsident, siuksed nagu kokku tõmbunud, jooksevad ringi, tormavad igale poole, ei vaata eriti ümberringi. Aga seal on rohkem sellised tervitavad, lehvitavad sulle sobib või, või kuidas, võrdleksin niimoodi Eesti ühiskonda ja inimesi, Ameerika, kumb keskkond, nagu sulle rohkem räägitakse, et ameeriklased on nii teistmoodi? Mulle sobib, Ma arvan mõlemad, aga noh, kui ma olen siin, siis ma olen võib-olla natukene rohkem avatud kui mõned teised eestlased, võib-olla, kui ma seal olen, siis ma olen jälle sellise tagasihoidlikum, sest ma olen ikkagi. On Ameerikas on muutunud ka tunne, et sa ei saa. Ma ei tea, ehk teised näevad seda. Aga noh, kindlasti andnud juurde nagu sulle sihukestest kogemust ja sa oled pidanud suhteliselt seal nii-öelda üksi kogu maailma vastu olema, et ega seal selle kedagi sellist nagu kõrvale jale olnud jah, ma nagu üksinda. Eks silmaring laieneb ja päevade tohutult ja, ja nagu vastupidavus kogu aeg olema valmis järelikult selles oled see välja näeb nii palju kui siit Eestist ajakirjandusest aru saada, et ega sul seal nalja ei ole, sõidad ikka kogu aeg ringi, igal õhtul on etendus või, või kuidas see rutiin on olnud, seal ongi niimoodi jah, et iga päev, kui meil on mõned kohad, on, kus on ainult üks etendus ühel õhtul nagu siis sõidame hommikul teise linna ja siis paljud 2000, kus me nädal aega kohapeal, siis on rohkem aega ringi vaadata ja endaga tegeleda, muidu oled lihtsalt bussis. Aga eks nalja saab ka ikka natukene sellest seltskonnast, kellega koos sa seal ringi sõidad. Kes need tüübid seal seal trupis on, need ülejäänud osatäitjad ja, ja kõik on sellised. Põhimõtteliselt ülikooli lõpetanud või siis mingisuguse kooli lõpetanud kõige noorem, see selles mõttes ma olen teisena kõige noorem nagu mu toanaaber on kõige noorem, rääkisin. Ja siis siuksed, huvitavad tüübid. Mina nagu saan paremini kahe tüdrukuga läbi, kellega me oleme, lihtsalt käime kogu aeg koos labürindi. Kõik ülejäänud on ameeriklased ja sellised nii-öelda vanad kalad või on veel sellised, kes alles nuusutavad sellest usa muusikalituurielu. Põhimõtteliselt paljud on need, kelle, kelle jaoks on esimene, esimene suur üldse. Aga nad on ameeriklased. Kuidas seda ja selline väljaspool laua elu välja näeb, kas te teete mingisuguseid, võtate midagi koos ette või, või kuidas teil mingi aeg ja kogu aeg on mingisugused ühised üritused ja ja see meie kompanii püüab ikka meile nagu leida midagi lahedat teha. Nad ikka viivad meid näiteks. Lasersoon on siin sellistesse kohtadesse igasugustesse, mingit restorani, mis viivad, teevad välja ja kõik siukseid, tühiseid tegemisi, palju hoolitakse hästi teie veamärgenduspaikadest ka, kuhu sattunud oled, on sul mõni linn või mõni koht ka niimoodi sügavamat muljet jätnud või peatse igalt poolt ainult läbi jooksma ja kohe lavale minema. Suured linnad. Meil on tavaliselt nagu nädal aega. Me oleme ühes kohas, nii et, et on nagu aega käia ja vaadata. Ja muidugi Los Angeles oli meie jaoks täiesti super. See oli nii huvitav kogu aeg ja nii palju. Mare Vindi kui käiguvahetused ja mõtlen, et ah, seda ma enne seda näinud kuskilt telekast ja ja siis muidugi, kui ma las Vegases käisin, siis ma võtsin ise sellise väikse tuuri jätkusel Grand Canyoni säilib päris hästi. Ja siis muidugi, aga pisike väiksemaid linnasid, mis on hästi huvitavad ja millest tol ajal ehk inimene nagu ei teagi, et nad olemas on. Kuuldavasti kohtunud ka sealsete eestlastega, on mõni nendest kohtumistest oli värvikas või, või tore olnud. D eelmine nädal või kaks nädalat tagasi olid need ehted, kes käisid vaatamas ja pärast tulid muidugi lilledega ja kutsusid nagu enda juurde kohvile ja siis ma läksin moodi pärast kahte etendust täiesti läbi emade, käisid kõiki nüüd instide, vaatasid mind lihtsalt ootama, räägi, ma ei jaksanud nagu midagi rääkida, siis neil oli koer seal kuskil ukse taga, kus osariigis seal norskeia laine. Siis noh, et laske koer lahti, et saaks mängida, Emilie näeks lõbusaid laste koer tuli kallale. Et meil oli nii ja nii, aga, aga jah, end eestlastega on päris huvitav kohtuda. Räägi natukene sellest tükist, aga mis sul tänaseks päevaks juba täiesti une pealt pealuusse kulunud ja juba täiesti nii-öelda autopiloodi peal või, või tunned sellel iga kord lavale minnes sellist tunnet, et oh nüüd võtan ennast kokku ja teen põhimõtteliselt, kuna meil on hästi, kõik on erinevaid teatrit, sa pead ikka valmis olema nagu et, et milline see akustika seal on või et, et kuidas rahvas seda vaatab, sest rahvas on hästi erierinev igal pool. Aga noh, põhimõtteliselt une pealt teha ja juba ligemale 200 on tehtud kuidas publik reageerib, on mingisugused kindlad kohad, kus nad plaksutavad, kas nad naeravad, sa võid juba ette aimata või, või kui hästi sa juba publikult õnneks meil on jah, meil on nagu juba teada, et kus, kus naerukohad ja et kui esimene naerukoht ja kui nad ei naera, siis on teada, et eta jama huulik. Pealegi oma rollis ka, kui palju sul otseselt tuleb laval olla, mitu sellist soololaulu sul on või kuulduvastuselema seal hullusime, kostüümide vahetamine, isegi tantsunumber ja, ja, ja mul on seal Laulmist tegemist küll mul on kaks soolot ja kaks duetti ja siis ma olen veel mõned mõningates klubi numbrites ja lõpus lõpus on niisugune suur antimine. Kas midagi on mõnel õhtul moodi valesti ka või täiesti metsa läinud? Selliseid apsakaid olnud? Põhimõtteliselt on üsna üsna korralik olnud kaardi. Aga noh, nagu ma kuskil varem rääkinud ka see tuletõrje armidega meil on ikka äge naljas veel kasutatakse tossu hästi palju siis mõni teater on hästi-hästi need tundlike. Ja siis, ja siis lähevad need alati minu laulude ajal käima nüüd suurt osa ära olnud nagu. Ja siis minu laulud on alati kaks korda noldavad, Ärar käib, laula. Räägi kuidas muusikalitampimine ja selline tihe esinemine on nagu üldse muutnud sinu sinu arusaamist sellest, mida sa elus teha tahad ja sa tahad olla muusikalilauljad, kas on sinu unistusi ka kuidagipidi muutunud, et saanud nagu sellistel valada? Rääkisin, et tujud muutuvad õudselt õudselt tihti, et mõtlen, et ah, mis ma nüüd teen siinivahelisi, tähendab, teinekord on need, oh super, et kuidas see võimalus on käes, nii et kindlasti hästi muutlik on sul nagu näiteks tulnud mingeid uusi unistusi või, või mis seal sa kujutad ette, mispärast kriis võiks saada sellest? Loodetavasti on mingisugune noh, suhteliselt maapealne töö. Mis ma siis järgmisena võiks käte köitmisel tankeri varajast sõitmisest võiks natuke alla siis? Ei tea, kuidas selle töö leidmine võiks välja näha, on sul siis ilmselt pead võtma aja ja minema uuesti konkurssidele või? Jälle lähen ja otsin üles, kus midagi toimub ja laulan neile ette kätte midagi, kujutaksite ennast tagasi Eestisse kolimas, et kui sa nüüd siin korraks külas oled, et on sul selline tunne, et tahaks homme veel siia jääda või juba ta kipub pigem tagasi töö juurde. Põhimõtteliselt kui ma oleksin midagi teha, siis mul on siin ka tore, aga praegu nagu need, need vaheaed, mis mul on olnud, need on hästi sellised, kõik teevad omi asju ja mina pole nagu midagi teha. Põhimõtteliselt. Ma tahan seal olla, kus mingi tegevus toimub. Praegu läheb. Seal on veel tagasi.