Homoseksualismi intrigeeriv eriti just tänapäeva eesti nüüdisühiskonnas. Ja Oskar Roald Kaisa Ta stiil on pehme ja huvitav. Ja mind lummasid eriti ta muinasjutud, selline nukker alatoon, mis neis oli. See teema oli nii huvitav, et ta lummas iseennast ja selle käigus tekkis huvi. Ta ei olnud mitte ainult selline ametlikuks kõrvaldi loomingu analüüs vaid pigem ma tundsin, et mind võlustas stiil ja ta, kui justkui haaras mind endasse, võlus mind oma filosoofiaga oma mõttekäikudega. Paljuski ma tundsin, et, et see on midagi, mida olen tahtnud ka isa väljendada. No meid ennekõike inimestes huvitavad intriigid. Õigemini see kõik, mis intrigeerib neid uurima ja ilmsed Oscar Wilde on ka nii loominguline kui ka isiksus üldse, kes on väga paradoksaalne. Ma sisemuses, kas need paradoksid olidki need kõige huvitavamad ja meelitavamad sinu jaoks ja võib küll nii-öelda sellepärast, et märkasin, et tema oma elu käigus tegelikult väga palju vahetas ennast ja, ja seda on tegelikult väga vähe analüüsitud, kuidas ta pidevalt justkui oleks maske vahetanud. Oli väga mitmekülgne inimene, kui selline. Kord võttis eest ära seltskonna lõbustaja maski, selle alt tuli välja dramaatiline isiksuse peale, selle üksinduse hetkedel ta nuttis ja nii edasi tähendab ta kätkes endast midagi väga mitmekesist. Sajandivahetuse Inglismaa oli tugeval määral see põhjus, miks vald taoline oli. Ühelt poolt oli surve ühiskonnal teiselt poolt sisemine kasvatus, kodu ta suhtumine sellesse seltskonda, kus ta liikus vajadus seda lõbustada, samas šokeerida. Samas ta tundis, et oli üksinda. Niiet usun, et sajandivahetuse Inglismaa oligi üks põhiline olulisi faktoreid, miks vahel selline oli, nagu toll ei algsel avamas ajas. Teatud mõttes on muidugi vaja tunda iseennast. See on teadmise esimene saavutus. Aga äratundmine, et inimhinge pole võimalik tunda, on tarkuse ülim saavutus. Lõplik saladus on inimene ise. Kui inimene on päikesekaaludega ära kaalunud ja kuu faasidega ära mõõtnud jääb järele vaid maise. Kes oskab arvustada omaenda hingeorbiiti. Mina olen see, kes ma olen, muud polegi lisada. Kuidas Vaildise endasse ise suhtus ja, ja kuidas see väljendus tema loomingus? Tema loome algperioodist, ta oli väga uhke iseenda üle, ta tundis tegelikult alguses, kui ta Londonisse läks ja püüdis oma kirjanduslike katsetega kirjastajaid võluda, et see ei mõju. Ja siis ta hakkas käituma intrigeerivalt. Kõndis elegantselt mööda tänavaid, käes pika varaline päevalil ja tegi muid intrigeerivaid katseid ennast inimestele meeldejäävaks muuta ja see tal ka õnnestus, eks ole ju, pea täiesti. Ta võidi sellisena omaks. Jah, võiks öelda küll, sellepärast et rahvale meeldis, kui teda lõbustati ja nad naersid hea meelega paljule pall, sammas sai sellest väga hästi aru, et oli ainult narre tali lõbustaja aga mingil määral ta nautis seda ise ka sellepärast, et ta oli niimoodi tähelepanu keskpunktis. Ja selles mõttes ongi ta ühest küljest naeris välja seda seltskonda, teisest küljest nautis seda, et teda naerdakse, väga kahetine. Mulle meeldis väga siin sinu töös see viide Fausti mõttele, et ei suuda maailma nagunii rahuldada, siis rabagi teda ja seda siis Vailka tegi. Just ta oli justkui võtnud selle oma elu esimese poole motoks. Võiks öelda kõike, mida ta tegi, püüdis teisi rabada. Tegelikult see näitab, kuivõrd hästi ta inimloomus tundis. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid väiklasi hingi, kes püüavad lappida oma lootusetut nurjangut või pillatas oma elu neile, kes on rumalad ja madalad. Elage, elage seda imelist elu, mis teis on? Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi. Uus tonism, see ongi see, mida meie aastasada vajab. Võiksite olla temal nähtav võrdkuju. Tegelikult võiks öelda, et tõesti vaeld ühest küljest lõbustas seltskonda, teisest küljest tal olid probleemid iseendaga ta ju tegelikult sai aru, et ta ei ole tavaline inimene. Et temas keerlevad tungid ei ole midagi vastuvõetavat sajandivahetuse Inglismaa üldistele moraalijoontele. Ja ta häbenes iseennast ja tõin sealt, oli üksi. Ja kohati mõtles ta, et ta läheb hulluks. Ja siis otsustas ta loobuda vastuvoolu ujumisest. Et lasta ennast lihtsalt keerisel viia ja teha seda võimalikult säravalt. Ta oli tegelikult väga haritud mees, ta oli lõpetanud Oxfordi. Jah, ta oli alguses õppinud tablenis, siis ta sai stipendiumi Oxfordi kolledžisse ja ta pidi väga tähtsaks oma elus, isa. See on ajaloo professor, mõjutas teda tugevalt tema hilisemat loomingut. Kas ta seal ka juba kuidagi oma edaspidisele, pessimismi, levi pettumusele, kinnitust sai, ta seda tegelikult sai algkoolis, kui väiksemad lapsed tolle naersid, ta ei sõbrustanud eriti oma kaaslastega. Ja kohaliku ajakirjandusse tekkis kuuldus, et tema isaisa, kes oli arst, on oma patsiendi võlunud ära ja seega abielu rikkunud siis lapsed naersid ta üle. See oli justkui esimene kord, kus vahel tundis, et tegi vahet enda ja ülejäänud maailmale. Ta naeris kaasa ta iseendale. Ja see oli justkui algus. Sealt on vist otsitud ka tema homoseksualismi põhjusi. Hiljem jahtema homoseksualismi põhjusi on tegelikult otsitud ta lapsepõlvest, kus tal oli väga tihe kontakt oma emaga. Ta ise on öelnud, et tema ainus puhas armastus oli ta õde. Kuid ta suri, kui Askrowaelda Liisa. Väga noor. Ja peale sõda õe surma jäänudki talle ühtegi lähedast inimest. Ja siis tekkis tal tihe kontakt emaga mida võib pidada homoseksualismi valgeks. Ebausklikud inimesed on väitnud, et tegelikult ema ootas tütart, kui ta sünnitas Oskarvali. Kõik asjakesed olid valmistatud Edda tütre sünniks, kaasa arvatud riided ja väiksele Oscluvad ja oli proovitud selga igasuguseid kleitaja mänguasju. Tegelikult Oskar vailt nagu püüdles naise armastuse poole, aga samas tundis selles olevat ka midagi pühaduseteotuse taolist. Ta tundis, et ta et teda tõmbab kreeka armastuse Poola juba kolledži aastate lõpul on ta ise väitnud, sellest hoolimata ta abiellus. Ja kas sellest hoolimata või just sellepärast tegelikult, sest ta kartis neid tundeid iseenda sees. Ja seetõttu ongi öeldud, et abiellus heast iiri perekonnast pärit naisega kes oli rikas ja, ja mingil määral kaitses teda Nende keeriste ees, mis ta sees valitsesid. Homoseksuaalsuse tekkes on olulised psühholoogilised ja emotsionaalsed tegurid. Nii teooria kui ka kogemus näevad tekkepõhjusena isakuju nõrkust sellest johtuvalt. Konfliktid võivad alata juba imiku eas esimestest tema lapse kontaktidest ning lapsepõlves kogetu võib hiljem omandada sümboolse tähenduse. Homoseksualismi esimese psühholoogilise teooria pakkus välja Freid. Freudi meelest on inimene loomult piiseksuaalne. Tema kujutelmades on alati mõningaid homoseksuaalseid elemente. Mõnel juhul need surutakse maha, tõrjutakse alateadvusesse, teistel juhtudel need väljenduvad vabalt. Meeste tegeliku homoseksuaalsuse teket seostas Freid kolme spetsiifilise mängutingimusega. Ülemäärane kiindumus emasse, nartsiss, sism ja kastratsioonihirm. Lapse nartsiss, sism sunnitud otsima niisuguseid armastuse objekte, mis oleksid tema enda mina sümbolid. Samas tõi see Sograatiline armastuse esile Vaildi parimad loomeomadused, oled sa väitnud omade ees ja sest enne allasurutud enesekindlus lõi selle paistel õitseva. Ta tundis, et ta ei peagi iseennast häbenema, mistõttu ta muutus ka tugevamaks loomingulisest küljest ja tema enda jaoks Tarkasid kunstilised võimalused on ju tihti nii, et, et eelkõige peab kunstnik iseendasse uskuma, siis ta suudab ka end loominguliselt väljendada. Ja nii saigi vaeld oma pattu nii-öelda vabalt välja elada. Ta kirjutas salamees oma tunded nähtavaks ja muutus kuulsaks. Salome oli minu meelest ideaalne naine. Iha on hirmus ja oma hulluses hävitab ta mehe, kes seda eitab. Olen alati oma kangelanna Sid eelistanud. Ma mõistan neid, sest nad kohutavad mind. Ei või teada, milliste kõrgusteni ma oleksin võinud jõuda, olnuks maanaine. Salomee naine on stiihia, kelle vastu ei saa maine vägi. Ta on olemuselt igavesti täitmatu. Kirjaniku iha, kire, armastuse sümbol. Meie enese eitamine moonutab meie elu. Meie saame oma karistuse keeldumuste eest, iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Ainuke tee kiusatusest vabaneda on sellele järele anda. Pange vastu ja teie hinged haigeks igatsedes asju, mida ta ise on endale keelanud ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu ja seadusevastasteks. On ainult räpased patustajad ning hiilgavat patud. Kas see, kui London tegelikult aktsepteeris Vaili sellisena, nagu ta oli oma ekstravagantsuse ees, kas tegelikult temasse kui kunstnikus tema kui kunstnikuandesse usuti sõja on raske öelda, tegelikult, sest inimesed eelkõige nautisid ta seltskonda Taali selleks ajaks, kui tema raamatut muutusid populaarseks, pole ise niivõrd intrigeeriv isiksusena. Et kõike, mida ta tegi, saatis edu. Ja ta ilmselt tegigi seda teadlikult. Alguses tundis, et tema luuletusi ei võeta kirjastajate poolt vastu, siis riietas, käitus ja tegi igasuguseid asju, mis panid temast huvituma siis kirjutas ja siis kuna ta kirjandus oli ka eriline, võeti vastu. Vailt purjetas kangastel läbi elu nagu purjetas Mehhistoffele sama mantlil. Ta oli nagu pühak, kes kogus iseenda säilmeid. Mis siis, kui mailt uude maailma suundus Ameerikasse, läks Ameerikas, tunnista ennast vabalt sellepärast et see oli minu teada esimene suurem reis ja seal tal oli piisavalt lobitööd ette tehtud. Et ta oli kuulus. Ja ta tal oli võimalus seal särada. Sealt võib-olla ta alustaski, enne kui ta Londonis intrigeeriv oli, oli ta seda Ameerikas, andis loenguid, pidas kõnesid ja lõi igasuguseid teooriaid, mille üle ta ise naeris tegelikult ja mida inimesed uskusid. Aga ometi tuli ta sealt tagasi. Jah, ilmselt Euroopa kutsus kodu otsas. Kas tema suhtumine iseendasse oli siis muutunud? Ta nagu siiamaani oli, suhtun endasse kaheti see suhtumine, mida ta demonstreeris ka maailmale ja teine, kuidas ta endale ise otsa vaatas pigem väidaksin, täitsa tugevnes, tunne endasse kaheti. Suhtumine on sellepärast, et kui ta nägi, et ta on kuulus, et inimesed kadestavad teda seda enam uskus ta, et seda joont tasub jätkata, mängida maailma ees klouni, see rahvale meelisse mees. Ja see pani ka teda ennast iseendasse paremini suhtuma. Et tegelikult oli ta nagu sellega rahul, et temast oli kujunenud müüt heada täiesti, andis endale aru, et ta kõnnib kuristiku serval, aga ta tahtis seda säravalt teha. Teda ei häirinud see, et temasse suhtutakse kui mingisse legendi või müüti. Ta mõistis, et tegelikult inglased teda kunagi ei suuda tõsiselt võtta, sest ta nende jaoks jääb alatiseks võõraks. Ta oli ju sündinud Iirimaal. Ja ta ei taotlenudki midagi taolist teha. Ta sai sellest aru, et see on võimatu et inglasi võib ta ainult šokeerida, hirmutada või neile meeldida. Pealegi ei tohi unustada, et ta oli pärit Iirimaalt. Tegelikult ju pärimiskohast, kus müüdi ja tegelikkuse vahel on raske vahet teha. Nii et võib-olla oligi sädalveres mängida pidevalt, nii et minapilt oligi tegelikult juba oma sünnipaigaga teatud mõttes kahetiseks ära määratud. Jah, võib-olla. Igasugune kunst on ühtaegu pealispind ja sümbol. Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel. Need, kes sümboli välja loevad, teevad seda omal vastutusel sest kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elukunstnik, peab looma ilusaid asju. Kuid ei tohi neisse panna omaenda elu elama ajajärgul, kus inimesed käsitlevad kunsti, nagu oleks mingi autobiograafia vorm. Missuguses teoses võttis Wild oma loomingu põhimõtted kokku, võiks olla seda ta tegi Dorian Gray portrees mille sissejuhatuses ta deklareeris oma filosoofiat. Nendes lühikestes aforismides, mis on noorem rai esimestel lehekülgedel kajastubki kõige paremini. See, mida Oscar Wilde elust arvas sel ajal samuti kogu selles raamatus väljendub ta isiksus väga autobiograafiliselt. Sest igas Dorian Gray portreetegelaseks on tegelikult natuke autorite ennast ja võiks öelda, et Oskar vaeld tal polnud ühtegi sõpra, kellega rääkida iseendast või, või sellist sügavat kahekõne pidada, nii tegi ta seda läbi oma raamatut lugejaga. Sellepärast elus ta tegelikult teeskles. Raamat oli see, kus ta ennast tõsiselt avas ning oli võimalik lugeva sellist siirast kahekõne pidada seal tegelikult näitas kesta tõsiselt, on oma kartusi, hirme ja arusaamu elust. Kogu see elu nautimine pidi ju kuhugi välja jõudma. Vaelda andis ka iseendale aru, et mingil hetkel ta libastub kuristiku serval kukkudes. Otseseks languse põhjuseks sai tema sõprus hõinsberry marki noorema pojaga, lord Alfred taglasega. Kellaga tutvudes ta juba tundis, et selles mehes on midagi hukatusliku. Nende sõprus oli homoseksuaalset laadi. Ja see sõber posi, nagu teda hellitavalt kutsus, hüüdnimi ühtaegu tõmbas oma hukatuslikkusega ja samas vaelt loogiliselt mõeldes oleks pidanud tast eemale hoidma, sellepärast et kogu see sõprus tegelikult kustutas ta loomingulised võimalused, ta ei suutnud enam kirjutada, vaid ainult pidutses. Ja tema sõber sattus konflikti iseenda isaga. Kuinsperimarkiga, kellele sugugi ei meeldinud see sõprus ja selle isa-pojavahelisse konflikti käskele sattuski vahel. See tahe hävitas viis kohtuprotsessini, sest kuinsperi marki kaebas Vallikohtusse. Väitis, et on ebamoraalselt käitunud. Tema sõber oli äärmiselt noor. Jah, seal ei vallist, mitu aastat noorem täpsemalt kuinsperi marki solvas vaeldi avalikult vaielda oli tegelikult ise, kes kohtuprotsessi algatas. Sellepärast ta pidi kuidagi oma au kaitsma. Ta oli sunnitud Guensber remarki kohtusse andma, lõppkokkuvõttes pöördusse kõik tema enda vastu, nii et tegelikult, kui ta lõpuks vanglasse mõisteti, siis oli ta oma eluga sõna otseses mõttes nullpunkti ja võtnud. Jah, senised peostused, kõik oli lõppenud. Ta rada oli otsa lõppenud, ta pidi midagi pidi muutuma. Ta pidi midagi endas muutma. Alguses vangla mõjus talle täiesti rusuvalt. Mees, kes enne oli iga kuu ostnud midagi huvitavat endale selga ja. Ja keda peeti moe üheks etaloniks etaloniks, just pidin nüüd riietuma musta pruuni triibulist vanglakostüüm ja vanglariietusse. Ja olema kongis. Kunstniku jaoks on see iseenesest muserdav. Kaks aastat sai ta vanglakaristust tema jaoks alguses oli väga tugev löök. Kummatigi pidas vaeld Reidingi vanglad nagu Oxfordi ülikooligi oma elu tähtsaimaks pöördepunktiks. Ta ise on öelnud. Liikusin luulest proosasse ning säält näitekirjandusse. Pärast seda läksin vanglasse. Neis kahes lauses on minu erakordse elu saladus. Tehke alati, mida teilt ei oodata. Inimesed andestavad seda harva, kuid ei unusta iialgi. Seega ta isaga väidab, et vanglasse minekule tema jaoks tähtis muutus. Olen hakanud märkama eksinuid ning üksildasi seda, kuidas nad nagu võõrad oma veidral justkui vabandaval moel selles maailmas ringi liiguvad. Ja ma nutan, ma tunnistan seda, ma nutan. Pärast seda, kui ta vanglasse mõisteti, ei ostetud ühtegi tema teost enam ja need lausa põletati. Käsk oli need hävitada Dorian Gray portreed. Seda raamatut kasutati süüdistusmaterjalina kohtuprotsessis autori vastu mis on ka huvitav minu meelest, millal siis sai vanglast see pöördepunkt nagu ekstreemsed situatsioonid ikka. Diska Angla Maildi? Jah. Ta oli seal üksi ja siis ta tundis, et kuidagi peab edasi minema. Ja mis tal seal kongis oli, soli kurbus. Kurbusest sai tema uus loomeimpulss. Sest vanglas andis ta välja kaks oma parimate aastate profondise Ariidingi vanglaballaad. Ja vanglas suutis taga jõuda sügava filosoofilise tasandini. Ta ütles, et ta nüüd saab aru tõeliselt, mis on ilu. Sellepärast et ta on olnud kõrgeldan teda lükatud alla. See pani teda elu üle rohkem mõtlema. Seni oli see tema jaoks olnud vaid üks pidev maskide vaheldumine. Üks karneval. Nüüd tal oli julgust olla tõsine. Ta ei pidanud kogu aeg naeratama, naerma, terava mõttelisi, aforissa pilduma. Tal oli aega võtta aeg maha ja elu üle mõtiskleda. Ja kurbus oli tema kunstilahe eelnevas elus, kui nii-öelda oli, oli kõik sädelev, särav. Nüüd laeld muutus tõsiseks ja tõsiselt haavatavaks muutus ta tegelikult peale vanglast vabanemist sest siis ta märkas, et tal ei ole enam kuhugi minna üksinda. Kunsti ja ilu olidki need, mis talle vanglas olid jäänud ja seal tegelikult ta enda jaoks lahendusele kunsti ilu definitsiooni sügavalt välja. Alles siis väites, et. Tõeline elu on see, mis on nähtav, mis oli ja on siiamaani minu meelest vägagi intrigeeriv. Sest peetakse ju tõeliseks iluks, mis tuleb seestpoolt. Ta pidas tähtsaks seda sisemist ilu, tuleb näidata, et seda ei tohi mitte varjata vaid pigem rõhutada ja seda välja tuua. Et ilu tuleb näidata, sest ilu on nähtav. Ilu peab olema nähtav. Kunst on sümbol. Kui ma ükskord selle saavutan, viin ellu ülimat teostuse kunstnikuna sest kunstniku elu on lihtne edasi arenemine. Ainsad inimesed, kelle seltskonnast ma hooliksin, oleksid kunstnikud ja need, kes on kannatanud. Need, kes teavad, mis on ilu ja need, kes teavad, mis on kurbus. Teised mind ei huvita. Tegelikult ehitasin oma töös ühe üsna kummalise järeldused, just kurbus oli see, mis aitas Oskar Vaildi sellest kõigest üle saada ja edasi elada. Ja see on väga kummaline, sest tegelikult on väga vähe räägitud sellest, kui kuivõrd mõjutas teda tema vanglaperiood. On võime hukka mõistetud kohtuvõime hukka mõistetud et talle vanglakaristus osaks langes, kuid tegelikult ju muud väljapääsu ei olnudki. Vangla oli ainus loogiline samm edasi. Taoline pidu ja pillerkaar poleks kuhugi edasi viinud. See on küsimus tegelikult. Mis oleks juhtunud, kui ta poleks vanglasse sattunud? Ta vabanes sealt 19. mail 1897 mis siis edasi sai tema elus. Oskar teadis, siis mul ei ole enam tema jaoks kohta nädalaks Pariisi. Samas tean, temal ei olnud tagasiteed koju, võttis talt jõu edasi elada sellepärast et Colomaadan vaja. Üks asi on tunda, et olen iseäralik ja kõnnid seetõttu oma pead. Hoopis teine asi, see et sai, sa oled teadlik, et sa oled maailmas üksi ja kedagi pole, kes sind lohutama tuleks. Bio vaeld elas viimased aastad oma elust suhteliselt tagasi tõmbunud. Ta ei hoidnud eriti kontakti senistel sõpradega. Sõbrad hoidsid tast ise eemale sellepärast, et tal oli kaini märk küljes. Kogu Inglismaal oli tema nimi tabu. Ja vahelise muutis vanglast vabanedes oma nime. See oli kummaline sellepärast, et lapsepõlves talle meeldis oma nime kirjutada, ta leidis selles mingit muinastuliku võlu. Aga vanglast vabanedes ta sai aru, et senine elu on läbi. Ja uueks nimeks nuttis ta Sebastian. Meil moffi. Äraneetud kaupmehe nime, tõsi küll, selle nime all enam ei, mingisuguseid teoseid ei ilmunud, kuid ta lasi end nii Pariisis kutsuda. Vaelt lõpetas oma loomingu tippteosega ballaadiga reading vanglast. Ja Sebastian mäel mofjutustes oma säravaimad lood Pariisi kereostele kodututele hulkuritele. Ta ei olnud enam võimeline midagi kirjutama, mida oleks ka raamatutena välja antud. Seda keegi ei tea tegelikult, mis muinasjutt teda veel endas kandis. Ja millised need oleksid võinud olla, kui need oleks ka trükivalgust näinud. Võib-olla Pariisis mõni vana hulkur oskaks neid jutustada. Kui sa selle uurimistöö lõpetasid, siis kas jäi sinusse selline küsimus, et mis oleks saanud siis, kui Vaildi elu ei oleks selliseks kujunenud? Jah, tähendab kuna see vangla tegelikult mängis olulist rolli, siis on huvitav mängida ja mõttega, mis oleks juhtunud, kui seda poleks olnud. Teoreetiliselt pakkusid sabad Askar vahendile varianti põgeneda vahetult enne kohtuotsust aga vahel ei võtnud seda vastu, sest oma sisimas ilmselt teadis, et et oma saatuse eest pole pääsu. Seetõttu kuna ta selle lausa välja ütles, et ta teadlikult läks omakohtuotsusele vastu on ilmselt natuke raskem selle mõttega mängida. Mis oleks olnud, kui ta oleks jätkanud kuskil soojal saarel keset mingisugust ookeanit? Ta läks vanglasse ja muutus teadlikult päris teadlikult. Ja see oli ta enda jaoks väga tähtis. Lõpuks kätkeb saatus siiski kummalist õiglust. Metorgume alguses selle vastu kuid siis sosistab see meile hingesaladusi ning Me langetame vaikides pea. Sest ma olen kirjutanud kõigest, millest pidin. Kirjutasin, kui ei tundnud elu. Nüüd, mil ma tean, milles seisneb elu mõte pole mul enam midagi kirjutada. Elu ei saa kirjutada, elu saab ainult elada. Mina olen elanud. Kõik need mõisted, elegants, stiil, ilu, Need kõik joonistasid tema jaoks lõpuks hoopis teisel kujul välja. Ja Need said justkui uue tähenduse sallast läbi nende müüride läbi läbi selle uue vaate vinglemistallellulale. Enam ta moest stiilist nii palju ei rääkinud. Peale seda, kui ta vanglast vabanes siis olid prevaleerisid taolised tõsisemad filosoofilisemat mitteronilisemad vaid vaid pigem nukramad mõtisklused. Nii et võib öelda siis kaheti iroonia asendus kurbusega väga tugeval määral, sellepärast et iroonia oli siis, kui ta naeris selle seltskonna ülakus ta viibis ja iseenda üle. Aga polnud ju enam neid inimesi ta ümber, kellele esineda. Puudus põhjus ennast välja naerda. Taali muutunud. Oskar vilt suri 1900. aastal, 30. novembril, reedesel päeval 10 minutit enne kahte. Ta suri, sest oli sisemiselt õnnetu ning murdunud. Kurbus kutsus ta kaasa. Hauakirjaks valiti Hiiobi lause piiblist. Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale. See oligi lõpp. Oled sa ise seda meelt, et suletud süsteemis olemine paneb inimese üsna jõhkralt iseendaga silmitsi, sellest silmitsi olekust on inimesele kindlasti kasu? Jah, muidugi sellest, kui jõhker see süsteem on. Aga usun küll, et mingil hetkel varem või hiljem siin elus tuleb igal inimesel väeta mingisugune periood, kus ta mõtiskleb sügavamalt, mediteerib pisut selle üle, mis on olnud ja mis ees ootab. Ja Oscar Wilde'il tuli see eriti eredalt välja. Me oleme need üksjagu minuteid vaadanud, minevik, aga räägime mõne sõnaga ka sinu tulevikust. Sinu tulevane uurimustöö saab olema seotud ka Iirimaaga. Vähemasti sind huvitab Iirimaa, aga mitte ainult Iirimaa, vaid lausa Iirimaa kloostrid, nii et teatud mõttes nagu sama süsteem. Ja tegelikult mingil määral võib tõesti mingisuguseid paralleele tuua maast, kus on legend ja tõelisust on raske eraldada ja ja see klooster, kus tuleb mediteerida ja tõde välja mõelda on tõesti huvitav. Kuidas sa selle küsimuse enda jaoks oled asetanud või selle intriigi püstitanud. Kui sa tahad uurida kloostrielu Iirimaal? Intriigi ma tegelikult veel otsin, pole nii konkreetselt midagi leidnud, kui see on iseenesest nii salapärane ja huvitav, et ma usun, et ma kindlasti leian sealt midagi. Sest kloostri tee Iirimaal kokkupuude vana ja uue kultuuriga ja selle sees munkade kirjutamistraditsioon on midagi, mida tasub uurida.