Tere hommikust, tänaseid visandeid lisanduvad Ave alavainu ja Terje Soots. Alustuseks ma tahan meenutada üht Hando Runneli meenutust köiti Alaverist. Hando Runnel on selle meenutuse kirja pannud 89. aastal pärast Betti Alveri matuseid. Nagu ta siin ise ütleb, kui Betti Alver ei olnud enam see Betti Alver, kellena teda seniajani olime tundnud. Kui ta oli juba silmanähtavalt jagunenud kaheks igavesti elavaks ja põrmuks. Ja siis esitas Hando Runnel endale küsimuse, et kui seal Raadi kalmistul keegi peaks kõrvalt seda matusetalitust vaatama ja küsima, kes on see vana naine, keda seal maetakse siis sai ta sellele küsimusele ise ka kohe vastuse. Siin maetakse inimest, kes on käinud hiiglaste ilmas. Ja siis kirjutab Hando Runnel veel niimoodi. Hiiglaste ilmas on kõik teisiti, kui inimeste ilmas. Sajandid muutuvad seal sekunditeks, lõputud kaugused kahanevad sammudeks. Inimeste igapäevased hädad muutuvad prügiks. Aeg-ajalt elab inimeste hulgas hiiglasi, sünnib nende sekka ja jahmatama neid oma hiiglaslikkusega. Betti Alver tundis neist mõnda ja suhtles nendega üle aegade. Vahel ta nimetas neid nõnda tanta Puškin, köite, Kristian, Jaak ja Kreutzwald. Isegi suits ja Tuglas olid poolhiiglased. Kord Kitzbergi libahundist kõneldes hüüatas Betti Alver. Kas see mees ise ka teadis, mida ta on teinud? Ei, ta vist ei teadnudki? Ei, küllap ta ikka mõistis. Nii rääkis ta hiiglastest, kes oli Betti Alver sinu jaoks save. Kõigepealt oli ta minu jaoks hiiglane muidugi luulehiiglane ja ka eluhiiglane. Ta oli ikka üks väga tubli sirge selg, meie aus inimene, kõige noorem sellest. Neljast eesti luule suurest maalast. Naisluuletajast Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver. Ja ta oli teadlik oma väärtusest. Aga kas ta Ennast suisa hiiglaseks ise arvas? Vaevalt usutav. Kas kärbes teab, et ta on kärbes, kas hiiglade teab, et ta on hiiglane? Naga on väärtuste tunnetas küll, sest ta ei teinud ju mingeid mööndusi nõukogude korrale kui ta lõpuks oli 20 aastasest vaikimisest välja tulnud ja kui ta juba sai igasuguseid riiklikke tunnustusi ja soodustusi siis oli mingi aeg koeri kohvikriis, aga sõbrannad ei saanud teda sinna eripoodi, kus tal oli õigus käia, aga sinna sai passi ja siis eritõendiga. Siis võrreldi sinu passipilti ja näopilti. Ja tema sinna oma jalga ei tõsta. Sõbrannad siis toppisid ta peaaegu jõuga taksosse ja viisid ta sinna poe ukseni, aga ta sisse ikka ei läinud. Palusele müüja enda juurde tulla. Tema sinna oma jalga ei tõsta, jäi tõstudki. No see 10 aastat, keldri elu pärast sõda. Ta elas keldrikorteris majas, kus oli palju kortereid, kõrval oli aurune pesuköök. Mingit muud tööd peale kirjutamise ta ei osanud. Aed ei olnud ja tema luuletuste jaoks, Heiti Talvik oli ära viidud Siberisse seal oma lõpu leidnud ka. Ja, ja seega nõuab hiigelmehisust mitte teha koostööd selle võimuga enne Stalini surm. Pärast Stalini surma, siis oli juba lihtsam Hruštšovi sula ajal. Aga ta kirjutama ikka veel ei hakanud. Ja ma olen mõtelnud seda ka, et see on meeletu kangelaslikkus. Luuletaja ju tahab vahel luuletada. Ma ei saa uskuda, et nii suurele andele ei olnud midagi öelda, kui ta seal keldrikorteri seal. Aga ei, ta surus selle maha. Ka selle loomisvajaduse. See on minu minu jaoks meeletu kangelastegu. Tähendab, see ei olnud mingi väline asi, selline tema sisemine. Salaja võib ikka seal nagu salaja suitsetada, kui oled maha jätnud vattalini ausalt kui ei, siis ei. Sest teada küll ei ole, et sel ajal oleks kirjutanud. Ma mõtlen, kirjandusloolased võib-olla praegu juba on teada. Sa pea, tähendab, ma ei ole kirjandusmuuseumiga ühenduses olnud, käsikirjad on ju seal. Sa oled lubanud täna rääkida Betti Alveri intiimset, ütle, kas saab olla veel midagi intiimsemat. Luuletaja luulest. No saab küll, see on ta eraelu ja sellest, ma arvan, me ei räägi. Sest noh, nüüd kõik see aeg nüüd ma tean ju ammu, et 1996, Betti Alver 90 ma tundsin teda, et, et ma võiks üht-teist lisada tema isiksusest. Ja et kui Betti Alver 100 on siis võib-olla mind ei ole enam. Ja samas ma kogu aeg taob mul Betti Alveri fraas, et me suuri surnuid ei kavandaks keegi see, kuidas ta ei lubanud ennast pildistada ega filmida kuidas ta vältis avalikku tähelepanu, kuidas ta, need on nüüd üldteada faktid üle rääkides kuidas ta poolvägisi viidi tema enda juubelile Ülikooli aulasse, 76. aastal 70.-le juubelile. Mis selle taga võis olla hirmuks ei ole õige, seda kindlasti mitte. Ta vältis avalikku tähelepanu, avalikku tunnustust, temast on ju, no tõesti vähe fotosid ja filmimaterjali vist mõned loetud sekundid, ainult. Ta ei tahtnud, ta ütles seda sõnaselgelt, et luuletajast jääb tema luulekirjanikust, tema kirjutatud kirjandus ja rohkem ei ole ju tarvis tegelikult. Ja, ja siis ma olengi mõelnud, et et naljakas on käia ju inimesel külas ja pärast siis seda igal pool rääkida, et mis tema ütles, mis mina ütlesin ja ja mis siis jälle tema ütles ja mis me sõime ja mis me jõime ja kuidas. Aga küll võib rääkida tema loomingu kaudu temast. Igal juhul käis tema juures väga palju palverändureid kui öelda leelo tungla sõnadega neid noori jüngreid, kes kõik tahtsid sellest suurest andest natukenegi kosutust vaimuvirgutus saada. Jah, aga see Juhtus ikkagi pärast Mart Lepiku surma. Mart Lepik suri 1971 ja pärast seda hakkas sinna tõesti käima, rahvastest. Peti kaotas kaitse. Mart Lepik oli see, kes võttis endale julguse öelda, et ei, me ei võta vastu. Peti oli küllaltki sõbralik ja suhtlemisaldis. Ja alguses talle hirmsasti meeldis, et tema vastu nii palju huvi tunti. Ega hiljem see kasvas tal üle pease külalistevool lihtsalt. Ta ise ütles, et see on päris hea, et mul siin vanas eas tal juba üle 80 vist. Mul on tekkinud vahelduv kuulmine. Üsna intiimne, et ma ei ole kurta, aga mul on vahelduv kuulmine. Mõnikord ma kuulen uksekella, mõnikord ei kuule. Mõnikord ma kuulen telefoni ja mõnikord ei kuule. Et tead, see on kohe päris hea, et see niimoodi on, et ma ei pea valetama, ma tõesti mõnda ei kuule. Kui ma kuulen, siis ma teen lahti. Aga see on niisugune, nagu tekkis nagu looduslik kaitse, aga ta ise ei olnud nagu võimeline mitte avama ust ja mitte vastama kõnele. See elu ja see uudishimu. Mälestustest olen ma lugenud, et ta oli esmakohtumisel uustulnuka suhtes ikka üsna umbusklik. Ta nägu kohe omaks. Ei, loomulikult mitte, kõik tuli ju väljastpoolt. Ja keda ta üldse omaks võttis. Meile võib tunduda, et me oleme omaks võetud, aga see Vot siin on väga raske teha tõmmata piiri läheduse ja südamliku ja sooja viisakuse vahe, näiteks. Kas Betti Alveri ellu kuulusid mingid rituaalid? Mingid pühad esemed? Ei tea. Nagu ühes luuletuses Tanja ütelnud, see on siis kirjutatud 1935. aastal. Betti Alveri, olles siis 29 aastat vana. Hirm ikka läbib nõelana mu rinda, kui kukub katki peegelklaas või tass. Minul jookseb mõni hulkuv kass või pahempidi, tõmban käte kinda. Mis kardan, kas pole kõik siin selge? Me saatused on peos kui lõngaviht titaanil, kelle musklist muhklik piht peab ülal mängides maailmatelge kuid tema raudselt vääramatuid plaane ei määra ranget õed vaid märgid, puus, suits, koldes, mõni kulunud poti kuus ja käed, mis kallistavad talis maalne. Nii et selle pealkiri on ebausklik ja ilmselt tal ikka olid omad armsad asjad. Mõned väikesed vidinad. Näiteks tal oli raamaturiiuli ääre peal üks nagu laste joonistamiseks kunstiringi joonistamiseks, kipskäsi. Litsitas nagu plika ja ma ei oska öelda, temas oli grand leedit ja, ja nihukest murdeealist tüdrukut segamini. Noh, see on vaataja silmade kaudu muidugi aga siis ta nimelt itsitas, ütles, et tead, et, aga mina ei olegi seda Puškini tõlkinud, et milles ta, Jevgeni Oneginit, et näed, see seal näitab ta seda kips kätt, seal raamaturiiuli, mina ei saa mitte midagi aru ja siis tema selgitab, et Puškin nilt ei võetud mitte ainult surimaskivaid võetiga, käed, käe jäljendid, nii et siis temal oli üks selle Puškini käe koopia. Nii et noh, ühtpidi naljaga pooleks teistpidi, eks meil kõigil ole omal meelise asjad, mida me elust ellu kaasa tassima ja mida me kunagi mahajunustaja. Aga ilmselt loojal on ikka teatud eraldatust vaja. Loomulikult loomulikult on ja küllap tal aga mitte nii pikalt kui tema vaimne vaikimine oli see ikka üle 20 aasta, ma mõtlen pigem sellist kaitstust selles mõttes seda kodust kaitstud vist jah, ja seda niisugust. No ega siis seal ikka hommikust õhtuni ka käidud. No selles mõttes, et vot selles mõttes küll, et et ta ei noh, ühesõnaga kui Mart Lepik elas siis sinna sinna majja ei saanud ju igaüks sisse ja üldse vähegi ta sinna lasti ja ja Mart Lepik ütles, et ma ei mäletagi, kumb Tigmart Lepik ütles, et meie ei ole sellele riigile midagi võlgu ja neil ei ole ka see asja. Või ütles või ütles peti seda isegi, kui talle au või tänu või preemiat tuldi koju kätte tooma, sest tema ei läinud liialise millelegi jätnud. Ja siis tal oli see nagu kaitse peal, eks ole, see mardi näol. Et, et aga siis hiljem tal ei olnud seda, et noh, et iga hetk võib keegi helistada, et ei olnud kedagi, kes oleks ütelnud, seda ta ei võta vastu. Jah, selles mõttes küll, et oleks vaja sellist. Aga, aga ma tean, et talle kohutavalt meeldis suhelda või jäi minule see mulje ja muide veel üks asi niisugune. Aga see on ka üks tore kuidagi, sattusin sinna, kui tal oli toodud mingisugune must Valgali sõitnud ukse ette ja toonud aukirju tänukirju või tiitleid või midagi preemia. Ma ei tea, ma ei mäleta täpselt, mis olime veel, et aastat. Aga siis näitas seda ja ütles, et tead, et see oli, noh, see oli paar päeva tagasi just olnud ja siis juhtusin sinna siis Vaat, see oli nii naljakas, et et ma seisin siin ja mustad Volgat sõitsid trepiülikonnas üliülikonnas, härrad tulid välja ja mul oli niisugune tunne, nagu ma oleksin väike laps esimest päeva koolis ja kohe lillevaasi katki teinud. Noh, et ühesõnaga ebamugav, ebamugav ja piinlik nagu noh, nagu oleks paha teener. Ja üks asi on veel. Ta väga tundis huvi, mis tema luulest saab. Kes tema luulet loeb. Kui ta kuulis raadiost või? Nojah, mujalt ei kuulnudki. Ma ei mäleta, et ma oleksin televiisorit näinud seal majas. Ja või hiljem oli, maakolisin ära ju Tartust 71 juba siis ma käisin harvem ja harvem ja ma ei mäleta, mis ma kolisin Hiiumaale ja siis meil, ent vahel. Väga, ja kui keegi interpreet eksis mõne sõnaga, siis ta oli täitsa pahane, muide tal oli kõik omalooming peas. Sa oled imestanud, et mul on peas, aga aga see on ilmselt mälu omadus. Ühtepidi ja teistpidi ei ole ju sünnis oma mõtet ära unustada, kui see on mõtlemise viis. Ja ta tõesti, ma olin kunagi juures, kui keegi raadios vääratas vääratas sõnaga, tähendab tekstis oli ütelnud näiteks mängides asemes mängeldes või ja ta kohe selle fikseeris ära. Et ei olnud nii tõstantsikse vale sõna siia panema. Ta oli väga arvel ja tema lemmikuteks olid pilvi koidu vanemuisest. Ja Kulno Süvalepp Kunnase vale, luges väga ilusasti Alveri ballaade. Ja nemad olid ka väga sagedased külalised seal majas. Hiljem. Ja vist mardi eluajal ka Jaik. Kas ta ka väljaspool luulet armastas arutleda, filosofeerida, mul tuleb meelde üks mälestus, ühelt kirjandus tegelaselt, ma päris täpselt nime ei mäletagi enam kus oli ära toodud niisugune väike lugu. Aino Kallas oli ühes kohvikuvestluses ärgitanud niisugust dispuuti mis on luule. Ja kui siis kõik olid kõrge lennuliselt rääkinud, mis on luule, kus nad olid miskit kuulnud või midagi kokku lugenud. Kui järg jõudis Betti Alveri, niisiis peti ütles, et mina küll ei tea mille peale Aino Kallas olevat naerma hakanud ja õhannad ka kergendatult. Mina ka ei tea. Ka mulle ei ole sattunud. Alveril oli muide väga-väga nisugune, rafineeritud huumorimeel või rafineeritud huumor. Tema suhtles täpselt nii, nagu nõudis tema vestluspartner. Ta ei surunud ennast iial peale. Ja siin Aili Paju raamatus on väga tore koht sellest. Siin on Aili Paju on Betti Alveri poolaastal 78 või üheksa, siis tulebki kosmoseolenditest juttu ja ja Petty küsib, et aga miks nad meiega ühendust ei võta? Ja Aili Paju seletab, et asine inimene jälle kosmosekontaktideks eetiliselt valmis. Ja ometi on meil oma trump ja milline küsib petiilmse huviga. Meie võime oma hingejõuga ja mõtlemisega läbida kõike eksisteerida ruumist sõltumatult meie seas on inimesi, kes suudavad oma hingeenergia viia ühte rütmi kosmoseenergiaga, siis kõneldakse. Vaim tuli peale, inspiratsioon tuli külla. Inspiratsiooni kaudu ongi inimene ühenduses maailmateadvusega, nii tuuakse see teiste inimesteni. Kes seda veel ei suuda. Ja nüüd petis ütleb selle peale. Kui me noored olime, kogunesime aeg-ajalt üksteisele külla. Kord läksime doktor Aadu Lüüsi tütrele külla, tema kuulus ka meie hulka. Vana professor tuli ka meie juurde, istus ja kuulas, kuni tõusis püsti, lõi käega, ütles Illozillos maa, isa millestki aru, mis te kõnelete, aga kõik on Niil, las selle väikse mõistujutuga ta. Nagu ütles siis diskreetselt Aili Pajula, mis ta sellest jutust kõik kokkuvõttes aru sai? Ma ei saa aru, mis te räägite, ka kõik on ilus. Aga kas ta siis ikka armastas filosofeerida? Ju siis see sõltus vestluspartnerist. Kas ta sinuga, mina ei ole mingi filosoof ja olnud, millest teie rääkisite pereks meie elust, ümbritsevast elust, inimestest, mida tudengid tegid. Kuidas elatakse Tartu linnas, ma ei tea. Väga te rääkisite elust ükskõik siis kui kõrgele filosoofilisel tasandil, aga te rääkisite siiski elust, rääkisime Millude leiva hinnast. Aga kuivõrd sa praegu ise selle katkendiga siin vaimu välja kutsusid siis omaette lugu, üsna intiimne lugu. On ju Betti Alveri jumalaga. Et noh, selle anne ja võiksime, see on, see polegi jumalaga jätta, see on nüüd. Tähendab 1989 16. juunil olin mina üksi kodus ja ja pidin minema oma pojale järele suuremõisa lossis oli Grigori Lotmani laste kunstilaager, poeg oli kaheksa aastane. See oli reedene päev ja ma mõtlesin, et kas ma lähen reede õhtul või lähen ma laupäeva hommikul, sest nende Tartu lapsed neile pidi tulema pool 11 bussi järele? Ei, mõtlesin, et neil on seal kindlasti lõpuõhtu ja midagi, et rikun veel peo ära ja otsustasin minna hommikul varase bussiga. Varane buss läheb väga haaranud. Ja. Siis ma läksin õhtul vanni ja vannis järsku vaatan. Minul on liigeste kohtade peal nagu muljumisjäljed. Ja on käevartel õla liigestele siin reite juures põlvedel ja tuleb mulle meelde, et kui ma Kärdla haiglas töötasin, siis oli üks vana sanitar seal ja hästi roosade põskedega rõõmsameelne naine. Oi, aga mina võin ilmeksimatult öelda, kes lähema paari nädala jooksul südamehaigusesse sureb. Mina ütlesin seda, kus see siis näha on? Koolnulaigud tulevad peale, mina hakkasin, missugused niukesed, muljumiskohad liigaste kohadele, nagu oleks keegi kahe näpuga, vajutan. Mõtlen siis, ma ei tea ju, millal nad tekkisid, ju see kaks nädalat siis täna öösel täis saab ja. Aga siis on probleem, et kas nüüd jääda kinni kinnise uksega magama või lahtise uksega. Üksi kodus mõtlen eieiei queen, surman surra, öösi määratud, et siis ikka jätan ukse lahti, mõtleme, jama, hakkavad suust veel maha lõhkuma. Üsna ratsionaalne lähenemine surmale ei no aga tuleb ikka noh. Praegu jääda küll, aga siis sundisin ennast ikka magama ja ei jää ja vähkren ja ootan veesurve ei tule ja. Ja siis vist tukastasin, siis tuleb unenägu, niimoodi tunnel. Tunneli lõpus on valgus läbi une jõuan mõelda. No ja see on siis nüüd see tunnel, seda ma olen lugenud elu pärast elu. Ja siis tekib sinna tunneli sinna niisugune pronksbüst nagu niukse kongus, ninaga niisugune ilma näojoontega ilma pillideta, silmad nagu on püstidel mustast nagu marmorist ja tiirleb aeglaselt alusel nagu filmides näidatakse skulptuure. Ja teine silm on kullast ja plingib. See ajas mind nii hirmsasti naerma, märkasin üles. Panin ukse lukku, magasin hommikuni ta muidugi, kui me mõtleme pärast tagantjärele, siis ja nagu lapse kurjustavad kilkeid, kes tahab kilde murda päikse kiirist, nii mõnitaja sõimu, häälia silked ei tumestada silma kuldset iirist. Ja siis tuli järgmine hommik ja siis mina magasin rahulikult oma öö ära ja läksin bussi peale ja kell oli juba ikka enne kaheksat olin ma juba hommikul seal, aga magavad ju. Need ärasõitjad, kes siis nii vara tõuseb, kui 11 ajal alles buss tuleb? Jalutasin päri, ilus suvehommik oli, aga mul on see Aino Kalda kübarjer, niukene valge satsidega kleit. Ema, panin selle selga kunsti lastele näidata Tartu lastele, siis seda kübarat just peamiselt. Jaa. Jaa. Hommik nii ilusat huvid liigutavad ja hakid, Kädistavad ja päike on läbi niukse. Kevad või suvehommikuse niisukese. Kaste pärlendab kõike. Kõndisin lossi juurviljaaed, ma tean, seal lossist paremal on, vaatan, polegi ühtegi porgandit, kapsast, kaalikat peeti, mitte midagi, puha lilleaed. Istusin sinna lossi tagumise trepi peale, need magajad ikka magasid. Hakkasin salmi kirjutama seal varahommikul. Su lilleaias. Mul puhkas hing ja kõik maailmamelu neis sama tühine kui iseenda elu. Seal varahommikul Su lilleaias jalg kastest märg ja silmis 100 imet täis lepitust taas usaldasin imet. Ei, seal mõtlen, et surm läks nüüd möödaga, kisub kuidagi nii halveri moodiatelt lõpuga peab ikka nagu alavainuks pöörama. Ja siis ta tuli, vaatan mina lossipargi tagumisest väravast tuleb üks naisterahvas, valge Saltsidega kleit seljas, laia äärega kübar peas, kõps kõps, kõps, aga kontsad all nagu sinu peegelpilt. Ka minul ei olnud kontsad, minul olid sandaletid. Ja ise mõtlen, noh, laupäeva hommik. Kindlasti mõni tuleb otse pidustatuletule lähemale, Hiiumaal ju kõik kõiki tunnevad. Tule, tule lähemale, vaatame, kes sa oled. Tule, tule tuleb, läheb ühe puu taha ja puu tagant enam välja ei tule. Ja jäigi kadunuks. Sa läksid muidugi puu tahavaate ja loomulikult ma otsisin selle pargi läbised, sealt võis ju kuskil ära keerata. No andke andeks, kuhugi keerata ei ole. Ja siis ma olin selle maima, lõpetasin salmi ära. See ajas mind naerma, ta kadunuks jäi, ma ei tea, millegipärast ajas mind naerma. Ajas mind öösise tunnel naerma, eks ole, ja see kuldse silmaga pist ja siis ajas mind naerma, kangesti see puu taha kadunud teisik ja. Ja siis ma lõpetasin luuletuse ära, jah. Sellel hommikul su lilleaias kõik selgeks sai, mu õlult langes raskus ma veel kord enesele tulin vastu. Noh, nüüd me teame, et see nagu anti mulle seevastu tulemine oli lausa füüsiline, mitte lihtlabane vastutulek, et et ma tulen teile vastu, palun, et mida te soovite? Osutusid mõned ei näi üldse mitte füüsiliselt vastava senini. Kes aru saab, kes mitte, kes nüüd seda saadet kuulab, see teab, mis vastutulemine see oli. Ja siis lõpuks nad siis ärkasid seal lossis ja lõpuks siis ma otsisin veel selle lossi läbi, kell üheksa hakkas eksam, siis hakkas, vaatasin nende tüdrukute riided kõik üle, kes eksamile tulid. Tehnik, seal lossis oli tehnikum, põllumajandustehnikum tehnikumis eksam. Ja kuupäev oli siis juba 17. Nii, ei midagi, siis 18 oli mul Kihnu ekskursioon, see kihnu maa, ansambel, ma tegin neile ekskursiooni ja lõpetasin selle ekskursiooni suuremõisa lossis, rääkisin nendele, mis minuga eile juhtus. See oli siis pühapäeval 18. Ja siis nemad ka naersid muidugi kõike seda Brianglit, mis seal toimus ja ütlesid, et lahkumiseks Me laulame teile ühe Kihnu ballaadi, aga et see on 155 salmi, pika me kõike ei laula. Aga ärge siis väga pahandage, laulsid siis mingisugusest tütarlapsest, kes läks roosiaeda ja noppis suure-suure-suure sületäie roose ja roosipuhma ja kohe endale kaenlasse ja nüüd möödas on kaks nädalita puhkab selle künka all. Igatahes nii see laul kurb laul lõppes. Ja siis tuli esmaspäev ja esmaspäeval 19. Juuni 1989 ilmad olid kogu aeg tapvalt ilusad. Ja 19. juunil hakkas minul Hellamaal lastega laager ja laagri üks külalisi oli, oi õnne, Voldemar pin, psühholoog. Tuli rääkima lastele psühholoogiast ja minul kohe ja põhjus küsinud, mis asi see siis nüüd toimus? Minuga seal suuremõisa lossi aias, mul on hea meel, et nii palju tunnistajaid on ja kõik on elus. Terve ansambel ja ja need kunstilapsed kõik ja Grigori Lotman ja noh, kõik kõigile rääkisin kohe, mis juhtus ja niisuguseid asju ise välja mõelda. Kohe juhtuvad inimestega. Ja siis Minolta Marbin ütleb, et oi, et siin ei ole midagi salapärast, loomingulistele on mingisugune liime keskus, et noh, et sealt tekib, nendel võib tekkida, kui te veel luuletust ka kirjutasite, täiesti, võib tekkida enda peegeldus. Et ega siis ulmeromaanides filmidega need päris välja mõeldud, mis asi on ikka esinenud, Äravustas ma täielikult maha. Aga teise päeva laagri külaline oli meil Heino seljamaa laulu ja kitarriga Edalaste terve päeva. Nagu laagris meiega ja räägin, ei ole ka kõik need asjad ära siis reede-laupäev, pühapäev, mis kõik on toimunud, juhtunud. Telekat ka ei ole, see ei ole, see oli 20., eks ole. Heinar teab, Betti Alver on surnud. Võtab mul käest kinni niimoodi kõvasti, sa lihtsalt tegid selle surma kaasa. Ja nüüd selle. Jutu lõpetuseks ma tahaksin öelda, et Heino Heino ütles, et ma tegin selle surma kaasa, eks ole. Aga kui ma olin vedelverimatusel speti hea sõbranna tuli koort ütles mulle, et, et beti agoonia algas kuueteistkümnete. Ja siin lähevad need otsad kokku. Ma tõesti võisin selle surma kaasa teha. Kusjuures veel nagu. Sõbrannad ütlesid, et ta oli enne surma reisima hakanud tema, kes ta üldse ei reisinud. Kes paar korda Tallinnas käinud. Ta oli mõttematku teinud koos sõbrannadega nikku sõbrannat vaatama, läksid siis ta. Ütlesite eile me olime sinuga Pariisis. Eile me käisime siin Trafalgari väljakul. Ekslesime Londoni udus ja Hispaanias ja ta oli niisugune raamatutega matta raamatutes matkaja, nii et miks asi tal siis Hiiumaal käia ei olnud, kui ta mööda maailma ringi rändas. Ja kust me teame, võib-olla ta käis kellelgi veel külas, neil seda me ei tea, aga nad võiks rääkida, kellel ta veel küll asum käinud, see oleks päris huvitav. Kas ta muidu ette määratusse oskus ei uskunud, sellepärast, et kui inimene ette määratusse usuks, siis ta vast kirjutaks teistmoodi. Ta kirjutas endale nii palju oma saatust kätte. Saatusesse täiuskunud. Nasin luulest tuleb jälle välja, et ta usub. Usume ta luulet, ma arvan. Kõige kindlam, ta elas. Lydia Koidula tänavas Anna Haavamajas ja oli ise Betti Alver siis mingi ettemääratud liin ju sellest tegelikult läbi kumab. Õues olite Aili Paju raamatust tuleb välja, et Marie Underi õunapuu aga muidugi see see Lydia Koidula tänav, Anna Haava maja, see võib-olla on raadiokuulajal huvitav teada, et nõukogude korra viljastavates tingimustes oli see kommunaalkorter, millest kolmetoaline, millest üks tuba oli eraldi orderiga, niiet Mart Lepiku eluoja ja veel viis-kuus aastat elas ta ikkagi ühisköhib. Ja kui ta oli siis üks ja vana, siis ta sai järsku kolmetoalise korteri, kolmanda toa, noh siis ta praktiliselt enam ei läinud vaja. Ütle, kas tema luulemõistmiseks on vaja nii-öelda eelharidust. No mõningate asjade jaoks on kindlasti teegigantibus näiteks. Ta tarvitab ju väga palju nisukesi mõisteid. Maailmakultuurist. Aga see ei ole ju ometi mitte, igas luuletuses on ka väga lihtsaid ja väga armsaid asju. Võtame sellesama kaks saarlast ja, ja ja need noorpõlve luuletused, muidugi, see on ka need päevselge, mida noorem inimene, seda emotsionaalsemat luule. Mida vanemaks inimene jääb, ratsionaalsem on kõik, sest ta on ise juba rohkem kogenud, rohkem lugenud ja selle võrra ettevaatlikum, aga seda täiuslikumaks muutub see vähemalt Alveri puhul. Aveeriks asi tuli mul meelde, et mul käis üks. Professor külas, et pärast seda Betti Alveri surma saasta hiljem juttu tuli, halverist ja ja siis ta ütles jutu sees, et mul jääb eluks ajaks meelde see, kuidas Betti Alver võttis Estonia teatri laval vastu oma seda tuulearmukest. See on tuulearmukese preemiat, kirjanduspreemiat, et tal oli valge sätsidega kleiti kübar peas. Noh, ütle nüüd see veel nagu kuskil poolteist aastat hiljem veel niisugune fraasi, ma ei rääkinud temale mitte midagi, aga jõnks hakkas läbi. Kumb see siis lõpuks oli seal suurema lossi ees, mina või tema, eks ole, kui niisugune fakt ka veel. Kord lugeda siit. Hanneli meenutusest siis ka tema hauda panek oli seotud teatud müstilise või või seletamatu looga. Nii nagu ta siin kirjutab. Pärast leinatalitust Peetri kirikus ootas Betti Alveri surnukeha lahtine haud Kreutzwaldi künka lähedal. Puusärgi hauda laskmisel läbis inimsumma ärev liigahtussest oli märgatud, mingisugust tõrget. Lugu jäi paljudele teadmata, tammine sark ei tahtnud mahtuda hauda. Takistas haua põhjas maa seest välja tuv hiiglaslikku kivirahnu üks nukk jalutsis. Särki tuli tõstaja juhtida piinliku täpsusega tasa ning targu, kuni ta leidis sobiva kuru kivi rahnust veelgi sügavamal. Äkki tundus, et see ei olegi kivirahn vaid otsene viibe hiiglaste ilmast. Väikene kivi, seemnekene sealt, mis pandud jalud sisse, et ta kasvama hakkaks ja kord pimedailegi nähtavaks taevakõrguseks kivisambaks saaks. See oli kui viibe, mis ütles, et Betti Alver kuulub meie rahva mütoloogiliste olevuste hulka.