Aga selle nädala lõpus jõuab suurele ekraanile restaureeritud versioon Viimse reliikvia, mida selle filmiga tehti. Oleme helistanud restaureerimise eestvedajale, tere päevast, Tallinnfilmi endine direktor Hillar parkija. Kuidas üldse Viimse reliikvia restaureerimine päevakorda tuli? Kuidas aktuaalseks muutus? Tuli päevakorda seoses sellega, kui 98. aastal me käivitasime sellise videoprojekti, et üritasime tuua niimoodi võimalikult palju häid Tallinn filmi, filme, videolevisse ja üks esimesi muidugi, mis, mis sinna tuli, niimoodi. Oli reliikvia ja ütleme, tema müügitulemused nagu olid suhteliselt väga head, ületasid meie ootused see koopiat või mis meie omasime, too aeg need olid noh, ütleme suhteliselt halva kvaliteediga pingutasime küll, et teha korda. Aga ikkagi ta oli niivõrd kehva, et siis tuligi selline see, et me peaksime selle filmi kui, kui tõelise ütleme, kultusfilmi ja, ja müügihitti ikkagi lõplikult korrastama. Mida see lõplik korrastamine või restaureerimine tegelikult tähendab, mis selle filmiga nüüd tehtud on? No kõigepealt taustaks niipalju, et ütleme, et kõik filmi algmaterjalid tähendab negatiiv asuvad Tallinnfilmi filmide puhul Moskvas nihukeses kohas nagu keeles talveöö. See on siis nagu oli endine selline keskarhiiv Nõukogude liidu oma. Ja, ja meil olid siin ainult koopiat ja nüüd protsess käivitada oli vaja kõigepealt üritada kätte saada negatiivi. See meil ei õnnestunud, aga õnnestus meil saavutada kokkulepe, et meile tehti raha eest, muidugi tehti kontranegatiiv tõmmis, sellest omakorda see siis liikus Soome, kus meie head partnerit Synlab Soome elagu vedajad ja Digital film Finland. Võtsid siis osalesid projektis, andsid oma panuse niimoodi väga hea hinnaga. Väga palju tööd on tehtud selle selle filmi kallal nüüd, et ta, et ta oleks nüüd võimalikult võimalikult hea kvaliteetne toode, et võiks teda demonstreerida uuesti kõigile kinos. Mida see suur hulk tööd endast tegelikult kujutas, kas keemikud pilgutasid sinna lindile laboris mingisuguseid võluaineid või kutsuti näitlejaid uuesti kohale, teksti peale lugema või mida tegelikult see töö endast kujutas? Tegelikult see töö kujutab endast sellist digitaalset töötlust, et noh, kuna see aparatuur puudub, meil puudub ka Moskvas ja Soomes on ta ka suhteliselt uus, on aasta aega vana kogu aparatuur, kogu see kompleks Digital film Finland ja maksistima. Hirmus palju soome märkades. Seal on kaks, üle 20 miljoni. Et etappide kaupa võiks lühidalt öelda nii, et algmaterjal võetakse digitaalsele lindile, siis töödeldakse kõigepealt värvide pool. Üteldakse, ütleme, kontrastsuse pool, siis tehakse vastav programm käib üle kõik mehhaanilised vigastused, mis On sellel lindil veel olemas, noh, täidab siis augu, ütleme, eesti keeles lähedaste värvidega, mis selle augu ümber on või, või kriimud või lapsed või mis iganes, mis sellistel vanadel filmidel tavaliselt isegi negatiivis mingil määral on olemas. Ja neljas programm, mis stabiliseerib pildi, see tähendab, et pilt ei hüppaks ei võbelex ja viies programm on. Mis töötleb siis, ütleme, sellist pildi vilkumist või, või valguse erinema, noh, tugevust vanadelt filmidel on see näha, et valgus nagu, nagu mängib või kord tugevam kord kord nagu pimedam, et vaat see on selline stabiliseerimisprogramm. Kas selle restaureerimise käigus juhtus ka midagi ootamatut või oli see pigem selline rutiinne töö, kõik täpselt teadsid, mis järgmiseks teha tuleb. Ei, täpselt nagu ei teadnud, sest noh, ega ka ütleme Soome sõpradel oli see suhteliselt nagu üks esimesi ütleme sellises mahus esimesi töid, et noh, me tegime küll pilootprojekti siin kutsu Jukuga natukene proovisime ja, ja ega noh, ütleme ka mina ise ei olnud sellist asja nagu enne läbinud ja ka neil noh, ütleme juhtub seal ikka alguses, et teatud teatud lõpliku kokkukirjutamisel või ühe niinimetatud muudu lindile kirjutamisel, et et mingisugune mingisugune apsakas tuli ja me pidime seal osa osasid ikkagi uuesti tegema ja nii et noh, kõike seda juhtub selles mõttes, et tegijal juhtub nii mõndagi. Hetkel jookseb kinodes ka treiler selle kohta, et legendaarne Hollywoodi suurfilmi idee ehk extra tröösti ajal on samuti restaureeritud. Seal on lausa sisse pandud kaadreid või lõike, mida originaalis ei olnud ja, ja seda filmi sisuliselt muudetud. Kas teiega, Viimse reliikvia tegite näiteks uue lõpu ja panite sinna vahepeale uusi stseene? Ei, ei, me, me üritasime käituda sellise pieteeditundega selle selle filmi kohta, et me ei hakanud midagi ümber monteerima, seal me küsisime ikkagi selle ja, ja tubli reliikvia baasil nagu et ütleme, heli restaureerimisel, mis oli ka üks etappidest, mida sooritati ka suures mahus Eestis. Ka seal noh, tekkis küll tahtmist, et lisada sinna juurde kõiksuguefekte ja, ja mütse ja näts, aga, aga ikkagi siiski. Me pidasime nõuga ja ka tolleaegse helirežissööriga ja jäime nagu sellise täpselt sama variandi muidugi väga puhastatud ja, ja korrektse korrektse heli poole ja ka mingisugust ümber montaaži meil ei toimunud. Muidugi. Kas nüüd on see film nii-öelda lõplikult tulevaste põlvede jaoks tallel või tuleb kusagil 30 aasta pärast jälle hakata restaureerima vastavalt selle ajatehnikale? Ei, nüüd on lootus, küll on nüüd lõplikult jah tallel, sest noh, meil on nüüd uus, negatiivne heal nagu ütleme kodak lindil, eks ju. Sest noh, ütleme ka see, see ema niinimetatud negatiivne, mis on Moskvas ka kahjuks on sellise tootmisettevõttena, kus Veema lindil ja nii või teisiti värvid tuhmuvad, värvid muutuvad noh, vene vene produktil kahjuks. Aga nüüdseks, kui ta on kõik üle käidud, et siis ta on meil olemas ja nii ta jääbki. Öelge, palun, lõpetuseks, mis te arvate, kui suurt vaatajamenu on sellel filmil nüüd kinos oodata? Raske prognoosida, me loodame, et, et see on suur, et inimesed tulevad ja vaatavad, kuigi kuigi noh, reliikvia on väga vana lugu ja ja kõigile teatud põlvkonnale ma arvan, et päris hästi pähe pähe jäänud lugu juba aga aga kindlasti noored ja, ja ka ja ka ütleme tublid austajad nagu reliikvia austajad, et me loodame kõige paremat ikka head ikka palju inimesi. Suur aitäh, hellerpark ja me rääkisime Viimse reliikvia restaureerimise eestvedajaga.