Tere kõigile mida arvata surematusest või elueliksiiri, st ilmselt on suhtumised neisse müstilistest nähtustest ajapikku päris kõvasti muutunud hardast uskumisest, kuni ma ei tea, lihtsalt õla kehituseni. Täna me neile igatahes pühendume, ehk siis nii surematus kui ka elueliksiir on Martti Kalda seekordne teemavalik ja Mu nimi on Haldi Normet-Saarna. Eri rahvaste müütides on ikka hirmsasti armastatud. Igasuguseid igavikulised olevusi kujutada, võtame sealt või lähina naabrite surematu, kas ei või Baba Jaga ja kõikvõimalikud nõiad veel ja loomulikult igasuguste usundite arvukad jumalad nii head kui halvad, nagu huvitav Martin on, miks siis ikkagi surematus, kui selline on aegade jooksul nii tohutult ihaldusväärne tundunud? Ilmselt ei ole vastust vaja kaugelt otsida, et kõik just nagu tahaksid elada igavesti. Kuigi muidugi on legendides juttu ka sellest, et need, kes on siis saavutanud igavese elu, neid võib-olla lõpuks leiavad, et, et see ei olegi nii nii ihaldusväärne. Aga kui tegelikult täiesti tänapäevaselt ja teaduslikult rääkida, siis uurijad tegelevad selle võimaluse uurimisega, et kas igavene elu oleks võimalik. Kobriide Grey on üks selline teadlane, kes on täiesti tõsiselt leidnud, et paarikümne aasta jooksul on, on võib-olla võimalik vananemise peatamine näiteks ja inimestele elu ja pikendamine hoopiski mingisuguste rohtude abil. Nii et teoorias on see teadlaste arvates ka päriselt võimalik. Eraldi küsimus on see, et kuidas see praktikas peaks välja nägema. Nii et kõik, mis kunagi sai alguse müütidest, inimeste fantaasiast välja mõeldistest, võib ajapikku võib-olla natukene osutuda ka teaduslikult põhjendatud. Tuks jalg pidi religioonis müüdis on kindlasti säilinud väga palju sellist nii-öelda natuurfilosoofiat, mis arendab mõtteid tänapäeval täiesti teaduslikult, võib-olla osalen juba lahendatud. Lisaks sellele kindlasti aegade jooksul on olnud inimesi, kes on mingisuguste vahendite abil saavutanud ülipikka elu ja nii, et nendel müütidel võib-olla kõikidel algeid ja prototüüpe rääkimata sellest, et paljudes maades leitakse, et looduses ise on märke surematu, sest noh, seesama, kuidas taimed surevad, et talvel on, on kuskil seal mulla all ja siis kevadel jälle taas tärkavad. Aga see on ju ilmselge sümbol, sellest rääkimata sellest, et maailmas on, on vähemalt üks loom või elusolend, kes ongi sisuliselt surematu. Kariibi meres elab üks mollusk, kes siis suudab pärast seda, kui tema elutsükkel on läbi minna tagasi, siis sellesse nii-öelda algasendisse natukene aega seal olla sellises surmaunes ja siis taas oma oma elu alustada, nii et suudab nii öelda tsükli viia tagasi selle nii-öelda imiku või, või lapsefaasi. Nii et tõenäoliselt on selliseid loomi veel, kuivõrd meie ei tea ju kõikidest kõik loomaliigid ei ole üldsegi üldsegi veel leitud. Kas seesuguseid molluskid on palju seal Kariibi meres? Jah, teda teda ikka leidub, seal? Kindlasti tegeletakse ka selle looma uurimisega, et mis on see, mis, mis talle selle surematuse võimaldab. Aga muidugi religioonide jaoks on surm ja surematus olnud oluline teema, niikaua kui religioonid üldse on olemas olnud. Sest noh, inimene, nüüd me oleme siin rääkinud surmast ja surmaga seotud rituaalidest surm, vanainimestele, kujutlused, tõsist probleemi, nad ei teadnud ju, mis selle surnuga teha, kuidas temasse suhtuda. Ja siis enamus teooriaid, mis religioonides on tekkinud, räägib ikkagi sellest, et et keha on ainult see, mis sureb. Et siis vaigistada noh, nii-öelda lähedaste kaotusvalu, et see, see kallis inimene, kes on ära surnud, et ta kuskil mingisuguses teises teises ajas ja ruumis elab edasi tasapisi hakkasid tekkima siis mõtet hinge surema, sest sõnnist ja, ja seda on tegelikult märgata juba väga vanades juba kiviaja matuserituaalides, kus surnud asetati looteasendisse, nad läksid tagasi sellesse algsesse seisundisse, nii et hinge surematuse usk on väga vana. Nüüd paljud arvavad, et see hinge surematuse lugu on täiesti kristluses ka sees, aga ma pean, pean tegelikult inimesi selles mõttes kurvastama, et piibel tegelikult hinge surematusest ei räägi või siis räägitakse surematu, sest ainult väga üksikutes kohtades aga just nimelt hinge surema vahetusest ei kõnelda, räägitakse ülestõusmisest, seda, et kunagi nii-öelda kauges tulevikus siis kui on see viimnepäev ja saabub messias juutide arvates või, või kristlaste arvates uus kristus, vaat siis need kõik need surnud usklikud tõusevad üles. Siis toimub selline viimsepäeva kohus ja seejärel jagatakse ära, et noh, head lähevad igavesse ellu, see on siis juba viide sellele surematusele ja pahad lähevad siis kuhugi sinna igavesse põrgusse. Kusjuures huvitav on ka see, et tegelikult see põrgu paradiisiteema on tõenäoliselt juudiusku vaikses vanasse testamenti, millel ka kristlus oma teooriat rajab, tõenäoliselt pärit hoopiski sealt kaugemast idast Mesopotaamia eest ja ja tõenäoliselt selline viimsepäeva kohtumotiiv on hoopiski võetud Pärsia usundist, ehk siis strismist. Et ka see ei ole päris päris algne olnud, üks väike viide on surematusele ka vanas testamendis siis Taanieli raamatus ma võin selle isegi ette lugeda, siinkohal Taaniel 12, üks kuni kolm. Ja sel ajal tõuseb Miikael see suurvürst, kes seisab su rahva laste eest siis on kitsas aeg, määrdust ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani. Aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, põrkavad Ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus ja need, kes saadavad paljusid õigluse teele otsekui tähed ikka ja igavesti. Siiani selgelt see unistus sisse kirjutatud, kuidas võiks olla? Kuidas võiks olla viimsepäeva ajal, et osa siis saavad, saavad mingisuguse positiivse lahenduse ja teised teised lähevad, siis oli teotus ja igavene põlastus sees. Ja tegelikult kuigi me oleme kuulnud, et Jeesus Kristus on surnud meie pattude pärast pärast seda just nagu see kristluses räägitakse ürgpatustesse ürgpatt on just nagu lunastatud ja inimestel on võimalus pääseda pääseda paradiisi, siis tegelikult see on katoliku kiriku ikkagi sajandite jooksul väga pikka Aja jooksul tekkinud teooria. Et dogmad põrgust ja paradiisist vormistatakse katoliku kirikus ära alles neljanda sajandi lõpul, viiendal sajandil, kirikukogude käigus, nii et ja sellele väga-väga konkreetselt sellist kristlikku alust tuleb öelda, et, et ei olegi. Üks koht on kristluses, kus Paulus oma oma kirjas korintlastele esimeses kirjas oma oma korintlastele, nagu vihjab sellele surematuse võimalusele. Et ma loen siis selle ka, et see on natukene pikem 15.-st peatükist. Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaata, ma ütlen teile saladuse, me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume äkitselt ühe silmapilguga viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume, sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub surematusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõekssõna, mis on kirjutatud surm on neelatud võidusse. Surm. Kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? Vihjatakse sellele samale viimsepäeva kohtule, et ikkagi peale seda tõusevad surnud üles ja toimub selline lõplik kohus. Nii et kui mõni patukott on arvanud, et näiteks Jeesuse surm avas nüüd tema jaoks tee igavesse ellu, siis võta näpust. Viimne kohtupäev on igal juhul ees. Viimne kohtupäev on, hea, väärib ja, ja, ja tuleb öelda, et, et muidugi meie selline kristlik nägemus, et see, see põrgu paradiisi ja ka puhastustuli, eks ole, mis mis lõpuks ju ka katoliku kiriku õpetusse sisse jõuab ja mis Dante suurepärases teoses, mis nüüd ka vähemalt osaliselt eesti keeles olemas, on meieni jõudnud, et see on kõik selline reaalsus, mis saabub nagu kohe pärast surma. Tegelikult tuleb öelda, et see päris nii ei ole, et ma pean nagu inimesi inimesi kurvastama selles mõttes ja tuleb öelda ka, et sellest samast surmast, rismist judaismis ja kristluses on oma teooria tõmmanud ka islam, et seal viimnepäev, kus hakatakse surematust nii-öelda jagama, saab, kes ei saa, kes saab, kes ei saa. Ja samamoodi põrgu ja paradiis, kuigi rõhutatakse moslemit teletihti seda, et kohe pärast surma, see on eriti huvitav just nimelt nende enesetaputerroristide puhul öeldakse, et kui te surete džihaadi käigus siste kohe pääsete paradiisi võib-olla see on tõepoolest siis ainult privileeg neile. Aga tavalised inimesed ikkagi peavad seal hauas sajandeid või isegi tuhandeid aastaid ootama, tama, kuni tuleb alla viimsel päeval äratab kõiki ellu ja siis hakatakse jagama, et nii-öelda terad eraldatakse sõkaldest. Ühesõnaga sa pead tuhandeid aastaid ootama ja siis pole ka veel kindel ja siis ei ole ka kindel, siis vaadatakse, kas sa pääsed või mitte. Tõsi küll, moslemitel on, on huvitav teooria. Lõpuks pääsevad kõik paradiisi ka ja ka patused, ainult et patused peavad enne seda kannatama põrgus. Et just nagu enne tuleb need nii-öelda, ütleme siis, et karistus tuleb ära kanda oma karistusaeg ja siis jõuavad ka ka nemad paradiisi. Samas kui kristlus räägib mõningad isikute puhul ikkagi nagu igavesest hukatusest. Nii et võib-olla väikene selline selline väljapääsutee on olemas nende jaoks. Kuidagi leebe jah, võrreldes kristlusega selles küsimuses Nojah, see on selline huvitav teooria, milleni tegelikult ka ju keskaegset Euroopa kristlikud filosoofid jõudsid, et see paradiis on just nagu selline tolmuimeja, mis paratamatult kõik endasse ime või lihtsalt küsimus on selles, et mõned nii öelda osakesed jõuavad sinna varem ja teised osakesed joovad hiljem, et ega seepärast ju ka see puhastustuli selles katoliku teoorias välja mõeldud on, et oleks vähemalt nagu mingisugune lootus pääseda koos teistega. Räägime surematusega seotud müütidest ja uskumustest. Stuudios on orientalist Martti Kalda. No selline ahvatlev märksõna nagu elueliksiir, kui nüüd edasi minna Ja elueliksiiri ka on inimesed ilmselt tegelasena täpselt sama kaua, kui surematuse teema üldse üleval on olnud. Tegelikult muidu tuleb öelda siin, et surematuse otsingud, kirjalikud märgid sellest, esimesed on teada vanast Lähis-Idast Mesopotaamias, Egiptusest, kuskil seal 5000 aastat enne Kristust, siis on seda kirja pandud ja tegelikult sama kaua on otsitud mitte ainult räägitud sellest hinge surema, sest millest me siin varem rääkisime, vaid on otsitud võimalust ka muuta inimese keha surematuks, et olgu siis kas selle elu jätkamiseks siin või siis muuta see keha ka nii-öelda teispoolsuse jaoks surematuks. Meenutame seda, et vanas Egiptuses koguse vaaraode palsameerimine ja konserveerimine toimus just nimelt eesmärgiga, et usute teispoolsuses, on olemas nii-öelda selle peegelmaailm kus need vaaraod jätkavad samamoodi valitsemist eksisteerimist ja seetõttu neil ja selles teispoolsuses eksisteerimiseks selle sedasama keha. Jah, ja pandi neile kaasa niipalju kui sinna sarkofaagi. Sarkofaagi ja sinna matusekambrisse täpselt samamoodi usuti, et kõik need kaasa pandud teenrid ja, ja loomad jätkavad tema teenimist siis nii-öelda selles selles peegelmaailmas või sellesse teispoolsus. Samamoodi julasid Vanas-Egiptuses ka rikkad inimesed ennast palsameerida, sest see oli, see oli tohutult kallis tegevus. Sest nad lootsid, et, et nende nii-öelda rikkus võimaldab neile selle teha säilitamise kasutamisega teispoolsuses. Nii et mitte ainult hingest ei olnud, hing säilis nigunii. Sest hing on oma olemuselt surematu, vaid üritati ka keha säilitada. Nüüd päris huvitav on, on kahtlemata see, et kõikides maailma mütoloogiates, olgu läänes või idas üritati ka seda elavat keha kas siis võimalikult pikalt elus hoida või siis leiutada mingisugune viis, et saavutada surematus selle kehaga koos juba vanad kreeklased rääkisid ju veini tervistavast elavdavast mõjust, et see on Dionüümsuse müütides kõik olemas, tegelikult teonüümsus ongi see, kes annab, annab igavese elu ja ka tema on ju tegelikult veinijumal või sisuliselt kehastabki veini. Nii et noh, siin oli võib-olla juttu sellest nii-öelda surematuse tundest kui kristlus tuli ja keskaegses maailmas hakati ju noh, nii-öelda sellise omamoodi teaduslikul moel otsima seda, seda surematust, et alkeemia nii idas kui läänes tegelikult tegeles ühe ja sama asjaga otsiti ainet, mis muudaks ükskõik millise teise asja kullaks ja ühtlasi annaks igavese elu, et see on seesama tarkade kivi, millest räägitakse, et see ei ole füüsiliselt Kivivaid nimetus lihtsalt selle müstiline, mis annaks kõigele sellise nii-öelda kuldse puudutuse inimese elule kui kõigele muule. Ja no nimetame seda, kuidas me tahame, nimetame seda Ambroosijaks või igavese elu läteteks või, või nooruse läteteks, need müüdid on väga vanad tegelikult nooruse lätetest ja Ambroosiast räägiti juba vanas kreekas nooruse lättest, need näiteks kirjutab Heroodotos täiesti tõsimeelselt viiendal sajandil enne Kristust, et see kuskil seal idas on olemas. Huvitav on see, et paljud isikud, näiteks Aleksander Suur lasi seda tõsiselt otsida mitmest egiptuse oaasist ja samamoodi oma retkel läbi pärsia päriselt, vallutades indeni välja pidevalt, kui ta kuulis säärasest, siis ta lasi jällegi omale tuua kas seda, seda vett või mingisugust puuvilja, millel ta uskus olevat selline nii-öelda tervistav või vähemalt igavese elu mõju. Nooruse lätted ja tervistavad allikad erutavad inimesi ka täna. Absoluutselt ja väidetavalt on Eestimaalgi salajasi kohti, kust neid leida võib. Info ei levi. Ja need ei ole muuseas ainult vedelikuga seotud, et on, on tihti, tihti on mitmed-mitmed, ained, mida usutakse tervistavad olevat, et meil on ju ka mitmete selliste nii-öelda loodusravimitega kaasas käivad legendid. Vaat just see, et me kõik teame kindlasti mitmeid selliseid. Jaapanis usutakse näiteks vulkaanilise vees keedetud munad annavad, Nende söömine annab siis pikendab eluiga ja ja nõnda edasi. Keskajal üks huvitav legend oli preester Johannest kuskil kaugel idamaal elavast juba igavesti elavast isikust, kelle surematust, surematust, kelle valduses tegelikult see elu läte on ja nii huvitav, kui see ka ei ole, nii, nii Portugali kui Hispaania meresõitja, kui nad nii-öelda kolonialismi alguses Läksid lootsid kiude välja selle preester Johannes oli, see oli, see oli nii-öelda taustal kogu aeg olemas sealt ristisõdadest alates, et mitte ainult kristlik maailm nii-öelda ühendada, vaid jõuda ka selle preester Johannese nii, rääkimata sellest, et need sõidud sinna itta vürtside järele, et usuti, et need vürtsidki kas pikendavad elu või, või ravivad Portugali sõit vürtsisaartele muskaatpähkli järele, muskaatpähklit usuti ravivat sisuliselt kõike, kõike eelkõige katku. Muide, ja seetõttu meremehed, kes tõid oma püksitaskus kaasa peotäie muskaatpähkleid, võisid Portugalis osta väikese linnamaja või suurema lossi kuskil maal sõltuvalt sellest, kui palju muskaatpähkleid nad tõid, räägitakse, et ka väga uskuda siis vahel miski ka ja absoluutselt see enese sisendamise jõud on äärmiselt oluline. Ja üks huvitav teema on on veel kristlusega koos Euroopasse jõudnud siis usk sellest, et, et kuidagi veri muudab surematuks vere joomine, Kristuse veri, Kristuse veri absoluutselt, ja, ja muidugi sellega on seotud see seesama kuulus Püha Graali lugu otsitakse siis seda anumat millesse legendi järgi Kristuse veri kogunes pärast seda, kui ta seal ristil nii-öelda tilkus. Teine legend ei olnud mitte see, et sel püha õhtusöömaajal kristus jäi sellest pühast Karalist vei. See olevat olnud väidetavasti sama anum, kuhu siis pärast kuhu siis pärast selline mees nagu Joosep harimat heast olevat kogunud selle vere, mis tilkus Jeesus Kristuse küljest välja seal risti peal ja usutakse, et selle läbi see, see karikas on muutunud selliseks, et noh, sealt juua ükskõik mida ja see see juba muudab surematuks, nii et otsitakse sellist noh, reliikviad, mis, mis annaks selle. Kahtlemata on see seotud kristlikes kirikutes läbiviidava rituaaliga, mida nimetatakse armulauaks. Eks ole, armulaual teatavasti samamoodi süüakse leiba ja juuakse, juuakse veini, kõigepealt tehakse seda muidugi mälestamaks seda viimset õhtusöömaaega. Aga lisaks sellele selle rituaali käigus preester ju ütleb, et Jeesus Kristuse ihu, Jeesus Kristuse veri ja usutakse ju, et müstilisel kombel see see ka siis nii-öelda muutub selle inimesele uskliku jaoks muutub, selleks et tegelikult tegeldakse mõnes mõttes kannibalismi ka või süüakse oma jumalat või süüakse oma jumala poega, süüakse tema ihu, saadakse temast osa ja see ju usutakse muutvat omamoodi nagu surematuks või andvaks eelduse jõuda pärast surma sellesama kristluse juurde. Eriti usinad võivad ennast Kristuse verest ka purju juua, et mida rohkem, seda uhkem. Absoluutselt. Aga see Püha Graali müsteerium annab ilmselt võimalusega mitte kõige puhtamat kavatsustega ja ärivaistuga tegelastel muudkui aga pakkuda neid, et vot see on nüüd see tõeline ja nii edasi ja Ta inimesi ja müüa kalli raha eest selliseid asju teab ka ajalugu. Kahtlemata. Tegelikult tuleb öelda, et see püha Graali legend ei ole väga, väga vana, et kirjanduses tekstides kerkib see esile kuskil seal 12. sajandil Euroopas alles siis hakatakse väga palju rääkima, põhiliselt räägitakse kahes võtmes. Üks on siis otsitakse, võib, räägitakse lugu ideaalsest rüütlist alguse siis kala, haad või partsi val või, või kes iganes, kes otsib seda kraali ja kes on nii õilis, nii puhas, et ta lõpuks leiab selle Krahli. Ja teine lugu on siis sellest samast Joosepist, kes siis kogub, siis leiabki, siis saab teada selle nii-öelda Graali saladuse just nimelt 12 13 sajand on see tohutu puhang, kus siis nendest legendidest too on muide nagu te õigesti mainisite, selliseid anumaid on, on täiesti olemas. Kõige kuulsam neist on Valencias Püha Maarja katedraalis millele on uurijad kandnud tõese hinnangu, et see tõepoolest pärineb esimesest sajandist, kuskilt sealt, Süüriast mis tähendab seda, et ajaliselt Ta on ta samast ajast, kus siis Jeesus Kristus on? Siin on küll keskajal tehtud siis jalg juurde, sel karikale, noh, nii et miks ka mitte eraldi küsimus on selles, et, et kas see seotus kristlusega tõepoolest annab sellele karikale surematuse. Rääkimata sellest, et on ju arendatud teemat, kas Püha Graal on reaalselt karikas või on see mingisugune muu asi, et vana prantsuse keelne Sangrajaal ütleb ju tegelikult seda, et tegu on kuningliku verega hoopis saali näol ja vaat see siit on tulnud siis see, mida, mida arendatakse ju ka kuulsas filmis Da Vinci kood edasi, et, et see ei ole mitte mingisugune ese, vaid see võib olla konkreetne isik. Nii-öelda kellelt, kelles vereliini pidi see Jeesuse sugulus või Jeesuse veri nii öelda edasi elab. Võib-olla see mõte, et see on ikkagi karikas, et on see võib-olla nagu levinum kui teised, et siin raamatutes, mis meiegi teiega enne ehitasime, seal ta oli ka ilusti. Ka kujul jah, loomulikult, sellepärast et eks ikka noh, inimesed on soovinud midagi käegakatsutavat kätte saada, aga tegelikult tooksin siia püha Graali ja selle, selle vere joomise juurde veel ühe huvitavama, et kuivõrd judaismis ja, ja paljudes Aasia religioonides islamis ütleme niimoodi, et verega kokkupuutumine ja üldse veretarbimine on olnud selline äärmiselt negatiivne teatud selline tabuteema siis ühelt poolt selles armulauaministeeriumis kindlasti on osa sellest, et astume üle mingisuguses tabust. Aga meenutame, et Euroopas on ja tänapäeval äärmiselt populaarne endiselt veel üks legend seotud vere joomisega. Et see on see tohutu vampiirikultusimed, kellelegi verd ja seeläbi oled saavutanud surematuse. Nii et eks sellel püha verejoomisel on oma selliseid nii-öelda rahvalikke edasiarendusi, samamoodi. No selle vampiirikultusega kaasneb nagu rohkem õõvastavat või tema ümber on mingi väike õud pidevalt ja kõik need loendamatud lood, mis vampiiridest on inspireeritud. Et erinevalt kristlusest käib seal mingi õõvastav asi, sellel on piirindusega kaasas, ei kindlasti. Eriti ütleme siis nende vampiirilugudega vihjatakse meile seda, et, et sellisel ebaloomulikul moel surematuse saavutamine nii-öelda mitteametlikul või mitte mitte nii-öelda kiriku poolt kontrollitud moel surematuse saavutamine paigutame need inimesed automaatselt kuhugi sinna. Täna maailma ja, ja teatavasti vampiirid ju noh, nii-öelda neil hinge ei ole ja, ja neil on nii-öelda jumalaga halvad suhted risti nad kardavad ja muud säärast. Nii et aga see on kahtlemata folkloorielement, mis on sündinud seoses kristluse tõenäoliselt mingisugust Euroopa Lõuna-Euroopa varasemate uskumustega koos, et teatavasti pärineb lihtsalt tänapäeva Rumeeniast. See algne legend Kui me nüüd vaatame Euroopast nagu kaugemale itta tahaks siia tahaks siia juurde lisada, siis vaataks seda, mis, mis näiteks hinduismi, budismi uskusid. Siis siit võiks nagu uusi huvitavaid aspekte juurde lisada, mis on kasvanud juba sajandite jooksul ka osaks nii-öelda lääne kultuurist. Enamus meist teab, et hinduism noh, põhimõtteliselt usub, öeldakse hingede rändamise võime hingede ümbersündi, no tegelikult see muidugi nii lihtne ei ole. Pigem on siis ütleme siis hingeosakesed, need, mis, mis on igavesed ja rändlevad. Ja hinduism tõepoolest üritab siis lõpetada selle pideva hinge ümbersündimise tsükli, mida kassansaaraks nimetatakse ja saavutada selle, et see hind, mis on algselt usutakse olevat osake ütleme siis jumalast või absoluudist läheb nagu tagasi selle, selle absoluudi juurde, sulandub selle sisse ja seetõttu mõnes mõttes nagu see hing on igavene. Et ta tõepoolest sünnib kehast kehasse, teiselt poolt loodetakse, et ühel hetkel saabub sellele kõigele lõpp. Moodi on olemas olemine põrgus olemine paradiisis, sõltuvalt sellest, milline on sinu karma, aga need ei ole ka igavesed, eks ole, sa oled seal jällegi seal põrgus alati siis ära ja siis sa sünnid millegi muuna ümber ja jätkad eksistentsi, lihtsalt on erinevad maailmad, inimeste maailm ja põrgumaailm ja taevas ja nõnda edasi. Ja budism muidugi on veel selles mõttes äärmiselt huvitav, et, et budism mitte ainult ei soovi, et tsükkel lõppeks sansaara lõpetaks eksistentsi vaid tegelikult nirvanas, mida otsitakse, otsitakse seda nii-öelda lõplikku surma. Et ei oleks mingisugust nii-öelda õndsust ei soovita, vaid soovitakse lihtsalt, et see kannatuse tsükkel lõpuks lõpp Läks peetakse nagu niivõrd kohutavaks seda kannatamist ja siis ei ole mingit surematust, siis on lihtsalt lõpp, siis on lihtsalt lõpp. Kahtlemata muidugi nirvaanasse Te ei saa noh, ainult niimoodi primitiivselt surmaks kutsuda, see on, see on pigem selline positiivne, mitte eksisteerimine. Ütleksime, aga noh, muidugi, kuivõrd meist keegi nirvaanasse olnud, siis me ei saa sellest tõsiselt rääkida, võime vaid aimata, võime vaid aimata, tõsi küll, Indias samamoodi tiha surematuse temaatikaga on pikalt tegeletud mütoloogias teatavasti olemas väga-väga tõsiselt sees, selline huvitav asi nagu am riita või siis sõna-sõnalt ongi surematus. Niimoodi nimetatakse siis nii surematuse jooki kui, kui surematust ennast. See kõige kuulsam legend on loomulikult selline, kus jumalad tahavad saavutada surematust. Kunagi aegade alguses meelitasid deemonid endaga koos seda tegema, sest neil oli abi vaja. Višnu lõikas ära tohutult suure mäe tippu, selle mäetipu ümber seoti suur madu. Ja siis jumalad ja deemonid asetasid selle mäe tippu suure ookeani sisse, hakkasid tõmbama seda omamoodi köievedu. Aga see mäetipp siis kogu aeg käis ringi ja segas seda seda ookeani sinna ookeani sisse, siis segati kokku erinevaid aineid piima ja mett ja igasuguseid muid saladuslik aineid, et saada seda surematuse jooki, et saada seda am riita. Ja muidugi jumalad jätsid deemonitele selle nii-öelda halvema rolli deemonitele oli käes mao pea osalust kogu aeg mürki neile pähe tilkus. Ja muidugi, kui nad alguses lubasid deemonitele ka surematuse jooki anda, siis, siis tegelikult muidugi lõpuks ei andnud. Aga see on selline motiiv, mis nii India mütoloogias kui kui ka näiteks aasiakunstis laiemalt, et ka näiteks Kagu-Aasias kuulsas ankurvatis leidnud pidevat kujud, tamist, see mao vedamine, see mao vedamine ei ole lihtsalt niisama, see mao vedamine vihjab väga selgelt surematuse otsingud. Ehk siis kui templi juures on see madu olemas, siis vihjatakse sellega kindlasti selle templiga on mingi valitseja üritanud saavutada nii-öelda luua igavest monument. Või võib-olla koguni nii nagu Angkor Wat ise on tegelikult matusetempel mõeldud valitseja matmiseks viitabki sellele, et ta on loonud omale noh, samamoodi nagu püramiidid on mõeldud igavese igavese mälestuse säilitamiseks, on mõeldud see tempel ka igavese mälestuse hoidmiseks. Rääkimata sellest, et tamm ritta on hinduismi st jõudnud noh, enamus India religioonidest andam budismis olemas Danzigismis džainismis olemas eraldi tähendusega loomulikult seitsismis näiteks nimetatakse ambritaks seda vett, millega ristitakse koguduse liikmekssaajaid, loomulikult seal on ka vihjesel surematusele, sa saad selle surematute kogukonna liikmeks. Budismis ambritaks nimetatakse eriti tiibeti budismis kergelt väga lahjat alkohoolset jooki, mida eriliste rituaalide käigus kasutatakse ekstaatilise seisundi saavutamiseks. Kas see on ilmunud ka juba nii-öelda laiatarbe kaubana, see on ju tohutu turistimagnet. Õnneks õnneks ei ole laiatarbekaubaks Avrita saanud, aga, aga mine tea, võib-olla võib-olla varsti keegi leiutab, tähendab, islamikaupmehed on nutikad absoluutselt, ja India ja Pärsia kultuuriruumis on tegelikult rituaalseid jooke veel, et see kuulus Sooma või, või pärsiapäraselt siis Hauma oli samasugune jook, mida, mida siis vanal ajal preestrit tarvis ütlesid ainult preestritel oli seal lubatud ka sellise usulise kogemuse saavutamiseks selleks et teatud sellist tunnet sisse saada. Ja ega me päris täpselt ei tea, milline jookse Sooma jahuma oli, sellepärast et aarialased tulid Indiasse, seal enam seda taime ei leidunud. Pärslased samamoodi rändasid tänapäeva Iraani ja, ja see algne taim läks kaotsi, et küll on kõvasti analüüsitud, et kas see oli mingisugune seen või oli see mingi, mis taim see konkreetselt oli või oli tegu marihuaana, aga või oli mingi oopiumi leotise või kanepiga tegu, aga, aga ega täpselt ei olegi teada. Aga et selline nii-öelda surematus selle selle joogi joomise läbi usuti olevat. Ja muide, Indias on on siiamaani üks väga eriline usukogukond akvoori kogukond, mitte suur või mitte eriti suur ja märgmiselt sektantlikke kuskil 14 10. sajandil tekkinud. Aga see on põhiliselt seotud Šiva kultusega. Aga nemad usuvad, et teadlikult hindu istlike tabude rikkumine seal räägitakse liha söömisest ja, ja veini joomisest ja narkootikumide tarbimisest viib nad surematusele lähemale. Huvitav on see, et ta koorid tihti nende nende rituaalide hulgas on ka kannipalistlike rituaale on teada sajandite jooksul ja, ja usutavasti ka tänapäeval, mõned nendest söövad surnuid, uskudes, et see tegevus siis viib nad sellele surematusele kuidagi lähemale. Võib arvata, et nad on päris suure põlguse teiste india usundite hulgas ära teeninud absoluutselt, aga aga meenutame tegelikult surnud inimeste kehaosade tarvitamine võlujookide osana on tegelikult üle kogu maailma levinud praktika. Kuigi jah, muidugi enamusest kohtades äärmiselt põlatud ja ja salajane on noh, nii-öelda subkultuurina ometigi täiesti olemas. Ja põhiline moment muidugi seal on, on see tabu rikkumine see on midagi, midagi keelatut. Et jällegi samamoodi nagu me sellest vampiiritemaatikast kõnelesime, et, et me teeme midagi, mis on selle religiooni põhimõtete vastu, aga saavutame seeläbi selle rikkumise läbi mingisuguse parema tulemuse või, või isegi surematuse. See on nagu väljakutse jumalatele, et nad ei karda ka oma hulljulguses, et jumalad vihastavad ja karistavad neid seesuguse häbematuse eest. Kui seda häbematuseks nimeta. Aitäh jah, ja, või siis nad arvavad, et nad on noh, nii-öelda tavainimestest erinevalt leidnud mingisuguse huvitava välja pääsumid, mida nad pääsu sinna surematusesse, mida, mida hoitakse nii-öelda saladuses ja kantakse edasi põlvest põlve. Huvitav on muidugi see, et kui kaugeid aegu tagasi oli inimeste hardaks sooviks saada surematuks ja mida kõike selleks välja ei mõeldud, milliseid traditsioone ja riitusi ka ei viidud läbi, siis tänapäeval on asi pisut teine ja noh, kui mingid väga tõsised usundikummardajad välja arvata, siis laias laastus inimesed nii väga seda surematust enam ei ihka. Elu on muutunud keeruliseks, närviliseks tulnud on ilmselt palju haigusi, millest kunagi halli aimugi ei olnud ja nii edasi, et tänase päeva inimene jah, surematust vist enam ei ihka ja kurvastaval kombel vahetevahel suisa vastupidi, et pääseks juba neist maistest kannatustest kiiremini. Või siis mõeldakse, et see tulevane eksistents on parem kui see, kus sees ollakse praegu. Selline oli tänane saade surematusest ja elueliksiiri test ja kõigest muust, mis sinna juurde käis. Stuudios olid orientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Saate helirežissöör Maristomba. Nädala pärast kohtume Marju Kõivupuuga kuulmiseni.