Jätkame klassikaraadio aastalõpuheliga ja mis teeb väikese ringi peale sellele, mis on Eesti muusikaelus toimunud ja klassikaraadio stuudios arutlevad nendel teemadel endiselt Tiina Mattiisen, Igor Karsnek, Rutt Alaküla, Madli Parts ja siin saab sõna- Tiia Teder. Aga meie kahe oluliselt juhtiva helilooja Tõnu Kõrvitsa Erkki-Sven tüüri juures peaks ka mainima võib-olla meenutama ka helis nende uute teoste esiettekandeid välismaal. Heliloomingul on suured võimalused olla globaalne ja Nendel heliloojatel oli tänavu aastal siiski häid häid võimalusi. Tüürile on muidugi igal aastal nad välismaa esiettekandeid ja nii oli ta nüüd ka äsja Austraalias Austraalia kammerorkestriga ette valmistamas muuteost. Aga Tõnu kõrvitsalukku, Jewish millani ja Britan sümfoonia repertuaaris oli ka minu meelest ja selline tore, tore saavutus. Aga kui nüüd heliloomingu poole pealt veel rääkida, siis rahvusvaheline heliloojate Rostrum, kus me iga aasta käime uute lindistustega. Meil oli sel aastal seal Tatjana Kozlova teos, disintegreesin Chain. Ja täiesti Norra helilooja Sven sas mütski oopus, soolara, mis mõlemad läksid seal väga hästi ja meeldisid Rostromi auditooriumile ja neid mängitakse raadio eetrites, need järgmisel aastal ja sellel aastal päris kõvasti. Ja üldse mulle väga meeldivad Tatjana Kozlova uued teosed. Ma arvan, ma ootan temast tohutu palju ja ei loe see, et tema kontsert oli väikeses toas. Et tema muusika on nii värviline ja, ja aina uusi värve tuleb juurde aasta. Et see teeb küll rõõmu, et, et olid sellised lood. Ja muidugi, eks võib-olla kõige olulisem esiettekanne tänavu aastal oli Helena Tulve ana staatika, mis toimus ka nüüd, alles hiljuti, nüüd festivali tellimusel. Uus sümfooniline teos ja ta teatavasti on nüüd resi ideeriv helilooja ERSO juures järgmisel hooajal. Et loodetavasti tema sümfooniline portfell saab siis täiendast ja võib-olla kantakse etega mõni vanem lugu. Ma mõtlen siin sula. Aga noh, loota võib. Ning siinkohal tutvustab oma uut teost helilooja Helena Tulve. Siuke tervikteos kannab pealkirja ana staatika ja see on Ühe väikese taime ladinakeelne nimi eesti keeles taime nimetatakse kõrberoosiks või siis ka tal on palju teisi nimesid nagu Eeriku, roos või Maarja käsi või ülestõusmistaim. Ja veel teisigi. Ja see on selline väike taim, mis kannatab suurt kuivust ja tal ei ole isegi juurtan nagu lahti maapinnast lihtsalt ootab seda hetke, millal, siis millal siis saabub oodatud vesi, mis, mis võimaldab tal jälle elustada ja mõni selle tüübi taim, aga nendel on ka õied, see on selline üldnimi, aga tegelikult nüüd see teos koosneb kahest osast ja need mõlemad on inspireeritud sufi luuletaja ruumi luuleridadest. Õigemini üks on ruumi ja teine on Hofyysi luulerida, esimene osa kannab pealkirja. Me kõrb on lõputu. Selle luuletuse esimesed read on ka teoses kasutusel pärsia keelsetena nii-öelda siis selles algversioonis ja teine osa kannab pealkirja, kaevud on ka inspireeritud siis suvi luulest. Vestlusringi jätkab Rutt Alaküla Ilmus taimeliste tema ooperis ei võiks rääkida sellest, kui tagasi vaadata möödunud aastale, kes teab, ehk see oli ka üks eredamaid sündmusi, mis aasta jooksul juhtus. Et tore, et see nii hästi välja tuli lisaks lahedale muusikale koguse atmosfäär seal ümber kogu see lavastus ja ja, ja videod ja kõik, et oli minu meelest üks märkimisväärne asi. Kui ma ooperit kirjutasin, kaks pealsema, igal juhul mõtlesin, seal võiks olla selliseid barokiaegseid barokimoodi aaria või vähemalt selliseid barokiaegseid kaunistusi, mida endile muusikas tihtilugu on. Timo Steiner ooperi esiettekandel ja siin mõni mõte pärast ettekannet Diana Liivilt klassikaraadio saates helikaja Muidugi teema oli selline päris keeruline, et kuule isegi eetilisuse piiril. Et selles mõttes oli muidugi šokeeriv teema, et see reaalsus seal üldse nagu oli küllaltki olulisel kohal, et nagu ka võib-olla vägivaldne kultuuride liitmine võib-olla see esmapilgul okeeriv teema tehti üks operatsioon, mis siis lõpuks ebaõnnestus siiski tegelikult ma arvan, et seal on palju nüansse ja palju erinevaid tagamõtteid ja ja seal oli nagu mõtteainet siiski rohkem kui kui ainult teaduslik eksperiment. Helmigaja. Huvitav, et et surmatants pälvis kahe välishelilooja tähelepanu, aga noh, hilinevad küll, aga, aga noh, Eestis toimunud maailma esiettekanne selles mõttes ta Nurniku elutants siin olid. Meie armastatud või nagu Jürgen Rooste ja Doris Kareva olid oma tekstidega maailma esiettekannet kaunistama, aga kaunistus, vibratsioon kõigepealt natuke liiga palju, et, et noh, et Panoftiku muusika on nii tore, et ta ei veelgi toredama sõna, vari tekkis, tekkis nagu selline efekt, et et miks nii, et kui papa nuhtikuni kutsume kohale sellise laulja nagu Patricia Rosario, kes on teadupärast väga mitmete Arvo Pärdi teoste esiettekannet juures, et mis pärast olla sissi nii, nii vähe nagu laulda on antud ja siis teine Gregory Rouci surmatants Panootikuna elud on siis surmatants, mis oma morbiidse atmosfääriga ning sügisel veel eriti sügisesse tormide ilmas Niguliste kirikus ei oska. Ma ütleksin niimoodi, et küllaltki nagu kurjakuulutavalt, aga üks huvitav kontsert oli tegelikult veel küsimas eesti autorite esiettekandeid ja selleks on väga leidlik kontsert Hortuse ja Andres Mustoneni poolt, see on siis Jüri Arrak 75, kus René Eesperel, Peeter Vähil ja Tõnis Kaumanid kolm teost, mis vaimselt kas rohkem või vähem, aga kuidagi nagu sihukse sihukese koodi mõtlemise keskel mõtlemise isolatsiooniga kuidagi nagu seonduksid. Ja see kontsert oli selles mõttes veel eriti sümpaatne, et sõi Mustoneni poolt väga nutikalt kokku pandud, et vanamuusika, kas asi algas vanamuusikaga, see lõppes ja ja siis me enam mitte nii vanamuusika, mis on tegelikult selle esiettekannete kuidagi hästi harmooniliselt, kõik see asi haakus nagu siukse üheosalises paketina, et nii et et kui tahta tellida eesti liivatelt muusikat, siis laisk on see, kes ettekannet ei leia. Kui jätkata veel seoses Tallinnaga ja sõna ja muusika ühendamisega, siis üks päris tore teos kanti ette Toompeal Teaduste akadeemias. Kallis koralli konsort oli tellinud Märt-Matis lillelt ilmaliku müsteeriumi armastajad elu peale. Ja see oli ka väga meeleolukas õhtu mitmes mõttes. Väga hea teksti oli teinud Jan Kaus. Lausa hiilgavalt esines neurourke kõikides nendes paljudes rollides, mis tal selle piiratud Aja jooksul tuli läbi mängida ja Märt-Matis. Tundlikult niimoodi võib-olla illustreeriv muusika lõi igatahes väga hea meeleolu. Sõna saab helilooja Märt-Matis Lill, vanasti oli ministeerium ikkagi eelkõige vaimulik žanr. Meie oleme selle asja nimeks pandi ilmalik müsteerium, sest tegemist on siis lugudega, mis ei ole kuidagi kiriklikud, vaid nad on nagu tavalistest või tihtipeale ka mitte nii tavalistest inimestest ja nende igasugustest läbielamistest ja tihtipeale on seal ka sellist vaimumaailma või, või sellist nagu väärseid uskumusi ja mida kõike peegeldavaid asja sees. Kogu see lugu põhineb otseselt Tallinna legendidele, aga siis lisaks näitlejale on laval ka 13 pilli. Ei, mul ei ole varem olnud, nagu nii suures plaanis oli, nii suurtes lõpetas kogemust vanamuusikapillidega. Mul on ka päris palju sellist nagu vanamuusikast, tilisatsiooni, kohati on ta ka selline natuke nägu, Bastiš kohati on ta nagu originaallooming, et ühesõnaga selles plaanis on ka nagu päris palju liikumist ühele ja teisele poole. Vestlusringi jätkab Tiina Mattiisen. Nii et selles mõttes väga erinevaid näiteid uudisloomingust ilmselt saab tuua, et võiks ju veel nimetada ka Rein Rannapi, kes on seal ajal olnud üsna aktiivne heliloojana üle tüki aja, alustades kevadhooajal oma etüüdi tsükli sõrmepalavik ettekandega ja siis tulid hingelinnud. Ja lõpuks, mida nüüd väga kiideti, ma küll ise kahjuks ei käinud sellel säraval kontserdil, kus esinesid Vavilov ja keelpillikvartett pretsjoosa. Eriti kiideti Vavilov vett ja seda võib uskuda, sest me kõik teame, kui hästi ta mängib klarnetit. Aga, aga arvustaja kiitis väga ka Rein Rannapi kontsert Tiglannetile ja keelpillikvartetile ja soovite selle ümber seada suurele orkestrile, nii et tore, kui on palju häid näiteid tuua. Vaat siis ma juhin tähelepanu sellele, et tegelikult Rein Rannapi ja Toomas Vavilovi Johan on iva pikemat aega mingit päris hea muusikaline klappi, muusikaline keel ja munad, tuhus, viidulek isegi rääkinud, et kuidas need projektid nagu sünnipäevad ja siis Toomas kui ta ütles, et kas sa, Rein on viimasel ajal niivõrd heas tuules, et noh, meil kohe kõik klapib, et muusika ei peagi midagi pikemat teineteisele seal selgitama ja kuidagi on tunda seesamane kontsert. Ja kebi kvartetile on just praegu juttu, oli, see oli tegelikult üle, ma ei tea, kui mitme aasta esimene Rannapi helitöö, milles tegelikult polnud jälgigi popmuusikast või mingit sellist flaythermanniku mingit Kitši momenti õiv nöödeta, et mida aeg edasi, seda tõsisemaks ranna puutun, ma ei tea, kas on hea või halb, aga aga noh, mingid sihuksed tendentsid on praegu jälitavad. Mina tahtsin veel kommenteerida seda sama Märt-Matise juurest Corelli juurde minnes ja sellest tagasi kontserdikorraldajate juurde, et nende suurte kõrval on hästi tore ikkagi, et on need väikesed on olemas ja näiteks seesama Corelli on endale ikkagi väga selge nishi leidnud kõikide oma mõisa, kontserdite ja muude selliste asjadega. Ja ma usun, et tema ühte teist rida pidi jälle täidab seda ülesannet toob muusika juurde inimesi, kes tõenäoliselt ei läheks kuulama Beethoveni sümfooniaid ega kindlasti mitte nüüd festivali, aga käivat mõisades kuulamas anamuusikat, käte kuuskemad. Corelli algatas ju ka ühe uue festivali, ma loodan väga, et see festival jääb ellu. Selle nimi oli Tallinna tornid, kus nad korraldasid mingi aja vältel kõigis tornides, kuhu oli võimalik ligi pääseda väikseid, väga intiimseid, armsaid kontserte, mõnikord oli võib-olla publikule ruumi vaid tõesti 30 koha jagu või 60 koha jagu, aga käisin paaril ja mulle tõesti väga meeldisid hästi südamlik, väga selline hubane ja samuti mõnes mõttes küünarnukitunne. Et et publikust ja sellest, mis lava peal toimus, sündiski üks tervik ja, ja väga tore oli olla nii et tõesti Corelli muusik on ka üks neist tegijatest, kes on väga tublisti kanda kinnitanud ja nad on juba sedavõrd hästi kanda kinnitanud, et nad on valmis ka uuteks sarjadega uuteks projektideks metsa. Nende projekt on selles mõttes oluline, et nad elustavad mõnes mõttes eesti muusika ajalugu, mis on selles piirkonnas nagu läbi sajandite toimunud. Tahtsin heliloomingu ringi juurde Well EKG Arvo Pärdist veel rääkida, sellepärast et Arvo Pärt Eestis elab nüüd tagasi, aga mitu aastat ja ja just tänavu aastal oli tal väga palju tööd, ta käis pidevalt välismaal enda loomingule pühendatud festivalidel, valmistas ette esiettekandeid ja oli nagu ühiskondlikult väga pildi peal ost. Meistri meedia kirjutas hea meelega tihti. Ja ta oli ka meie tavalistele kontsertidele kontserdisaalides. Et, et ma arvan, et, et andis nagu palju sära meie sellisele igapäevasele kontserdi- ja muusikaelule oma isikuga ja oma muusikaga. Ja teine, keda ma tahaksin siit nagu mänguliselt mängu tuua, on noor helilooja Pärt Uusberg. Et kes teeb ka üha tugevamaid samme eesti helilooja Loomingu tähtsal maastikul ja tema teosed on leidnud kuulajaid, aga paljud on väga innustunud muide, pühendunud noor helilooja, et ka temast on nagu palju oodata. Aga ma tahtsin veel valmistada saateks ette, ma tegin natukene talle tabelit, et mis siis nagu on olnud. Aga eks me kindlasti jätame üht-teist rääkimata ja keegi on kurb, et teda ei mainita. Aga üks nagu moment, mis sel aastal võib-olla oli suurem kui varem, olid välismaa heliloojate teoste ettekanded Eestis. Käis siin ju lõpuks Jemsmat miljon hästi tähtis vahva külaline kelle looming paljudele väga korda lained juba mitukümmend aastat aasta alguses, muide, mille me nüüd kindlasti ära oleme ammu unustanud, oli John Daveneri paikkonna flait etega Eestis. Jon talaneri teoseid ka palju ei kuule, nii et väga tore, et need olid muidugi siis Roxanne Tanuhmiku ja Gregory Rouci teosed, aga ka maikuus kandis Anu tali orkester ette Esapekka saloneni teose bingo. Ja mingit pidi kasemaja Radke külaskäik minu jaoks läheb nagu samasse rubriiki maja Radke on väga trendi loov helilooja just nimelt Põhja-Euroopa muusika valdkonnas praegu et tema viibimine siin oli ka kindlasti väga oluline. See on ju sageli kinni ka isiklikes kontaktides, et kindlasti tuleb siis selles eas nimetada ka Andres Mustoneni tegevust, kes siin on järjepidevalt esindanud mitme väga tuntud helilooja loomingut, olgu siis Kanšeeli või Silvestrov ja selles kontekstis tuleb kindlasti nimetada äsjast Sophia kukaidulina 80.-le sünnipäevale pühendatud kontserti, kus eakas, aga väga heas vormis autor ka ise kohal oli ja mis meie publiku hea traditsiooni kohaselt jälle püsti tõstis kontserdi lõpus, nii et osutus menukaks. No see vahva pilt, kus maailma tippklassi viiuldaja esitatava kontsert, ohvretoorium viiulikontserti kui siis. Ma Estra kutsuti siis välja, kui su maailmakuulus viiuldaja Vladimir eepin, et kube tunne kätt suudelda, laskus ühele põlvele. Seda eeskuju järgis kontserni leiba. Nii et see oli ka muidugi meeliülendav vaatepilt, aga need muljed on päris eredad. Ma kujutan ette, et kui nüüdismuusika kõlab sellises esituses nagu Vadim reepyn siis peaksid saalid olema täiesti lõhki, kuigi üllatus-üllatus. Seekord oli saalis isegi vabu kohti. Ühte täiesti ennekuulmatu, rebin tuleb siia ja saalis on vabu mis toimub. Seda kontserti vist väga kõvasti reklaamitud. Seda kontserti reklaamiti minu meelest väga kõvasti, aga, aga põhiliselt muidugi bay tuuline, aga auto, et võib-olla Repinile juhiti tõesti vähem. Tähelepanu, kui me enne rääkisime kontaktidest ja tegelikult isiklikud kontaktid on need, mis väga palju uut võivad luua, siis minu meelest oli 2011. aastaga kontaktide loomisel vasta intensiivsemalt kui kunagi varem, sest vähemalt improvisatsiooniline muusika valdkonnas toimis niivõrd palju selliseid ühisprojekte, mis olidki ellu kutsutud spetsiaalselt tänavuseks aastaks ja kus siis Eesti muusikud ja välismuusikud said kokku ja lõiki midagi uut, näiteks jazzkaare ja džässliidu ühine president, uurida programm, kus oli, ma ei eksi, kuus erinevat projektivist ja viima enne oli nüüd jõulujazzi aegu oli Bret Quentin üks vokalist, kes konsulteeris eesti uut vokaalansamblit. Meil on lossis ja, ja varem mainitud punkt, festival oli üks nendest, sest punktil lõikama osa eesti muusikutest Weekend Kitaatvio ja samas nende kõrval nooruse koor ja ansambel U. Et tegelikult selline suhetel loomise aasta oli, oli minu meelest väga sellise tugeva märgilise tähendusega ja, ja ma olen üsna kindel, et need suhted viivad ka edasi. Näiteks üks näide, sama punkti näide juba avaldus ka teises kontekstis. Tänavu Londonis toimus Eesti muusikat tutvustav festival Eesti fest. Ja seal uikenditaatrio ja siis punkti festivali üks kunstilistest juhtidest tegid koostööd omavahel, et, et mul on väga hea meel, et sellised ühised tegemised sünnivad ja et et need on püsivad. 19-l. Detsembril avaldas hoolohhess toimetaja John Kelm on nimekirja parimatest kontsertidest, mida ta on külastanud selle aasta jooksul öelda sinna juurde, et 2011 oli tema jaoks väga tihe festivali aasta. Ta käis siis kontsertidel nii Norras kui ka Euroopas Kanadas, Montrealis ning suureks üllatuseks avanes pilt, et kõige olulisemaks kontserdielamuseks peab ta punkt festivali sellisel kujul, nagu see oli Tallinnas, kuigi punkt festivali kontseptsiooni on juba kuus aastat v tud. Christian sandis. Kuid see, millisel kujul see kõlas siin Tallinnas ja millisel tasemel olid remiksi Tallinnas. See üllatas ka John kelma, niisugust palju näinud ja palju kuulnud džässi kriitikud ja siinkohal põhjendab ta ise oma valikut. Niisiis, Jon kelm on täiesti teadlik selliste nimekirjade laiemast mõjust hoovis esile tuua punkt festivali kontseptsiooni aga ka selle esitlust just nimelt Tallinnas. Kultuuripealinn Tallinn raames ei siinkohal esile ka korraldajaid jazzkaart ja modelli Spartsi, aga muusikute poole pealt, mis on ju mõnes mõttes palju olulisem tõde välja Weekend kitav Vardrio esinemist ja ka Veljo Tormise loomingut ja ka segakoor nooruse interpretatsiooni, milles siis tegelikult arenesid välja hilisemad remiksid. Ja vestlusringi jätkab Rutt Alaküla Ja sama ka tegelikult selle suure Pariisi kultuurifestivali juures, mille korraldas põhimõtteliselt oligi selline, et et kõik meie esinejad integreeruksid juba olemasolevatesse festivalidest ja mis iseenesest töötas vist väga hästi, sellepärast et kui siis orkestrite Parii mängib tuginat siin ju väga uhke. Üks asi, mis minu meelest on toimunud juba nagu aastaid, on see, et festivalid püüavad olla seinast seina, et oleks ikka midagi nagu džässi ja poppi ka juures, et ma ei tea, kas nagu majanduslik kaalutlus või millega see on seotud, et tuleks või igasugusele maitsele festivale. Mõtlen just täid suvefestivale, mis toimuvad väljaspool Tallinna. Et oleks nagu hästi kirju koer, Järvi festival, ma usun, et esindab seda, sellist võib-olla sellist väga klassikalist suunda, et ma just meenutasin mina ühtegi jäts, kontserdi seal küll ei tuldud. Aga samas näiteks seitsme linna festival, mis iganes seal Ida-Virumaal on, et seal vist leiab küll ühte või teist, aga võib-olla see ei ole sellise festivali puhul sugugi mingisugune suur miinus minu meelest. Festival on algusest peale olnud selline nagu laiemale või vähem muusikaks ette valmistatud kuulajaskonnale, et seal on nad ei ole kunagi süvamuusikale väga rõhunud. Et sellises kontekstis on see tegelikult ju täitsa tore. Mina täiendaks, et nii nagu on süvamuusika ja levimuusika nakkub image, jaotati veel 20 aastat tagasi, et selle 20 aasta jooksul on see pilt on niivõrd palju muutunud, et nüüd selle siis levimuusika sees on tekkinud oma süvasuund ja, ja ongi võib-olla raske tõmmata mingisugused sellised konteksti eristavaid jooni, et mis on justkui etalleeritud festival nagu Suure-Jaanis toimivad need juhata kappide muusikapäevad muusika seal rokkbändis esinenud ja näiteks mõned aastad tagasi mängis seal sihuke bänd Zeppelini muusikat, sellepärast et Led Zeppelin rokkmuusikas on täielik klassika ja et noh, et, et klassika sugugi mitte väikest öömuusikat, vaid klassik võib tähendada ka väikest kummitusmuusikat, nagu näiteks kuidas on ja ära joo, teevad siukses muusikalises kuumuskit, et noh, et, et kui tähtis olla tõsine, et vot see on nüüd kuningad, Oskar Vaildi parafraseerida, et kas on tähtis olla surmtõsine või mitte, et kus need õnneks Joonase enam nii kindlalt üks-üheselt ei jookse isegi sellistel üritustel nagu sureani, erinevate kappide muusikapäevad Järvi festivali juurde ma tahaks veel väga loota, et sa edasi areneb ja läheb üha suuremaks, võimsamaks, seal on nii palju eeldusi, seal on Järvide perekond väga tähelepanu väärset muusikud ja ka väga armastatud publikuga poolt. Ja see, et Paavo Järvi tõi siia noori eesti muusikuid tagasi koju, see oli tegelikult talendid koju täielik programm, eks ole. Et ma väga usun, et kui sa edasi areneb ja korraldajad on tasemel, et ta leiab maantee leiab ka sponsoreid, rääkimata siis auditooriumist ja rahvusvahelisest tähelepanust, et ma usun, et Pärnu vajab sellist festivali praegu väga kõvasti. See oli väga hästi ajastatud suvi on just see aeg, kus on siis kunstiline, isiklik huvi võimalik ühildada inimesed vabad, nad saavad tulla koju ja nad on valmis selleks muusikat tegema, et selles mõttes asi, mis saab just suvel samuti, mis tõenäoliselt talvel sellisel kujul toimuda ei saa ja mis on tõesti üllatav, et neid, kes, mis on ka kurb. Et neid suurepäraseid muusikuid, kes on ära läinud nii palju ja kes ilmselgelt on juba oma koha leidnud kas või kuuskmann. Et kui tore, et kui nad siia tulla, laevad ja siin musitseerivad natuke see lootus, et nad siia statsionaarselt jääksid, on muidugi vist võrdlemisi väike, aga minu meelest küll see orkester kõlas nii hästi, ma usun, et võib-olla ta oli kõige paremini kõlav eesti orkester praegu. Tead, kui me praegu niimoodi räägime, siis näita festivale oli nii kohutavalt palju, et ma usun, et festivalide liitujat, mingeid kokkuvõtteid, kas need olid need rohkem või vähem kui mahukad need olid, kui palju need inimesed külastasid. Aga tundub küll, et muusikaelu mitmekesisuse üle ei saanud nüüd küll tänavu mitte. Vaata üks asi, mida võib-olla keegi mainis, nad veel oli Tallinn Music Week. Mis on nüüd, ma ei tea, kas kaks aastat, kolm aastat pühendanud ennast natukene ka tõsisemale muusikale, klassikalisele muusikale, interpreetide heliloojatele. Ja tänavu aastal see heliloojate programm Mustpeade taas oli küll minu meelest hästi rikastavad, sa said nagu tõesti ühe õhtuga põhjalikku vahva pilti, kõik panid Rõngu üht-teist oli nagu elevust ja oli nagu sellist sära oli publikut. Et ma usun, et see on ka üks niuke hea algatus, mis Eesti muusikaelus praegu ennast praegu veel suuremaks kasvatab. Selline mammutkontsertide tagasitulek on sel hooajal toimunud ükskõik, kas seda nimetada nüüd Kaala kontserdiks või et sama tegevuse interpreetide liidu festival, et ühest saalist teise esinejad vaheldusid ja siis on ka pianistidega ala olnud ja loomulikult muusikakeskkooli juubelipuks korraldatud gurmee, et, et ma ei tea ka, miks vahepeal siin pianistid juba küsisid, et kas päris tavalisi kontsert enam ei olegi, kui neil tuli esineda seal. Alo Põldmäe korraldatud klaverifestivalil. Viru keskuses, mis muide väga hästi töötas, äratas väga suurt huvi jälle see on jälle see keskkonnaga mängimine. Et aga seal oli ka pianistidega skaala, et küllalt palju on just selliseid läbilõikekontserte üritatud sel aastal teha. Mulle tuleb siinkohal meelde korrali festivali aegu toimunut läbi öö kestev orelimaraton, kus mängiti hommikul umbes kella viieni, jah, ja rahvast oli uskumatu, seal olid veel loenguid ju vahepeal, et minna näiteks öösel kell kolm Niguliste kirikusse, kuulame Niguliste kiriku ajaloost ka rahvas läks. Oligi põnev, et üks liin jätkata seda juubelit tähistamist, mida mujal on ka olnud minu meelest või sel aastal rohkem vahepeal üldiselt ei olnud enam kombeks juubeleid meelde tuletada, see hooaeg on üsna täis pikitud just tähtpäeva kontsertidest ja siin võib välja tuua ka näiteks listi juubeli, mis meie muusikaaastat on oluliselt rikastanud. Olgu see siis Ralf Stahli klaveriõhtu omaette vägitükk. Minu kontserte on tõesti lihtsalt minu soovina valikul nüüd pühendatud säiliselisti 200.-le sünniaastapäevale. Et mis on minu jaoks nagu suur au ja suur rõõm mängida niivõrd, ja helilooja muusikat terve kontserdi jagu. Et kuna me eelmisel aastal oli ka suur rõõm mängida sultani muusikat terve kontserdist, need siis need on, kuna nende siniaastad on siis järjest siis võimalus ka listi aastat tähistada. Kõneles Ralf Taal ja jätkab Tiina Mattiisen. Või siis ka tõesti nagu võib-olla piisavalt tähelepanuta jäänud see kolme rahvusvahelise lifti konkursi võitjat väga vägevat pianistide listi kontsert siin hilja praegu, kes ühel kontserdil nii-öelda nagu ütleb arvustaja Marty räide näitlesid geeniuse kolme valed, sest tõesti sattus niimoodi õnnelikult, pianistid ise olid piisavalt erinevad. Lõppude lõpuks iga kontsert peaks andma mingi elamuse ja kui me näiteks meenutame selle hooaja algust, siis täiesti kogemata välja kujunenud, milline uhke Järvide paraad see oli, eks ole, kui esimesel septembril oli siin Paavo Järvi oma orkestriga Pariisist, mis oli tõesti vist iga igasuguste kriteeriumide järgi hiilgav kontsert, eriti sellist partoki, orkestri kontsert, ma ei tea, kas me üldse siin kunagi oleme kuulnud, nagu see sel õhtul seal seal järgmisel õhtul asju Neeme Järvi, ERSO-ga oma hooaja, eks me selleni ja varem või hiljem peame jõudma, et võitlus on lõppenud. Neeme Järvi on nüüd ERSO kunstiline juht ja, ja siis neljandal septembril oli vist siis Kristjan Järvi siin küll juba Pärdi päevade raames balti noorte filharmoonia, aga, aga see oli ka täiesti ennekuulmatu kontsert selles mõttes, et. Ta oli koostatud sellistest populaarsetest lühipaladest ümber Läänemerel ringi tekki la oli täis paarivirtuoos ja selle sõna otseses mõttes jalad täiesti häbematult nautisid lihtsalt hästi kiiresti virtual tavaliselt mängimist ja ja alguses isegi tundus, et see hakkab väsitama, aga kuna see kestis üle kahe tunni ilma vaheajata, siis lõpuks küttis publikuga nii üles, et muidugi võib seal arutada, et kas Šostakovitši pidulikku, seda mängu peaks mängima nii kiiresti, veni kõvasti, aga, aga lihtsalt kirg oli seal sellistes pallides juba ette, et et ütlemata efektne kontsert tuli välja. Kas siis ei tunduvaid personali selles kolmikus suhteliselt raske mõjule pääseda, nimetagem seda niimoodi? Nojah, ilmselt oligi, aga, aga samas ei pea ju nendest kontsertidest kolmikus moodustama, et ma lihtsalt tegin seda võib-olla selliste dirigentidega, perekondliku kuuluvuse pärast, et ega nad tsüklina ei olnud mõeldudki, aga, aga nad olid lihtsalt reas ühes saalis. Kolmel õhtul. Rutt, sinu jutust võib lugeda sees peidetud vihjet siis võib-olla, et et Neeme Järvi on juba raske teiste Järvide kõrval nagu mõjule pääseda, et Kristjani kõrvale atraktiivsuse mõttes? Ei no okei, see oli muidugi nali. Aga mis puutub terviseks, siis ma arvan, et et tegelikult ERSO under toimus, see protsess ei ole tegelikult mitte nagu lõppenud, vaid vastupidi ta on jõudnud niisugusesse faasi, et vaatame, mis nüüd edasi saab, et ikkagi just nagu see moment, kuivõrd paljud peadirigent orkestrile reaalselt pühendab aega saanud. Noh, sõltub väga palju Neeme Järvi võimalustest ajalises võime osta, ma pean silmas, aga, aga me teame võib-olla teiste orkestrite tähendab mis tähendab, kui orkester on, on pikemat aega kassi peadirigendi käe all, kes käib suhteliselt harva või sootuks ilma peadirigent ja ma pean silmas momendid Tallinna kammerorkestrit, kes on, kes on ilmateadet dirigentide olnud olnud juba aastaid ja tahtnud mingil moel seada kahtluse alla orkestri, kus siis kvaliteeti kui sellist. Pean ikkagi märkima, et, et erinevad kontserdid on siiski erineva kunstilise väljenduse ja, ja sellise võimaliku resonantsiga sellele mõttele tulima rokiorkestri suhteliselt hiljutisel kontserdil, mida organiseeris tegelikult hoopis esikontserditel kuldne klassikat, kus kõlas klassikaline muusikapeetavad ja, ja Mozart, Klas Eri Klasi dirigeerimisel. Ja see orkester mängis niivõrd hästi, et parima tahtmise juures, kui ma oleks tahtnud norida, vot ütleme vot see sisseastumine polnud päris koosvise fraasi lõpp oleks võinud olla teistmoodi. Kohe lihtsalt ei saanud, tähendab see orkester millegipärast millegipärast teada, mispärast siis Eri Klasi käe all mängib niimoodi, et tahaks seda kontserdi teist korda veel kuulata või vähemalt oskab kuulata. Ja teiselt poolt siis jah, selliseid muusikaõhtuid, mis võib olla selliseid, sellist emotsionaalset laengut ei põhjusta ja nüüd aasi tulevase ERSO juurde, et ma usun, et nüüd ERSO ja Neeme Järvi koostaja kunstilisi vilju me alles hakkame nägema, juhul kui kui kõik läheb nii nagu läheb, siis. Ma usun, et, et võib-olla aasta pärast on pilt selge, kas toimub mingisugune hüpe või mitest. Kui veel, ütleme, eelmisel hooajal oli seoses nende suurte segadustega, mis ERSO ümber teatud teadupärast oli, oli vees Caseyse skeptilised hääli, et, et noh, et tuleb maestro järvi ja proovi ära või isegi kaks ja siis on nagu orkestri tase kohe hüppeliselt tõstetud. Loomulikult need asjad ei käi nii kiiresti, aga ma arvan, et jah, et tulles nüüd Neeme Järvi ja ERSO koostöö juurde, et neid, kus siis me ei saagi kohe näha, et me näeme seda, kui näeme siis Matthias ma pakun välja, et järgmisest hooajast Aga mulle lihtsalt tundus tõepoolest, et isegi kui möödunud hooajal ERSO-s oli sellist suurt sisemist pinget, võib-olla kogu see võitluse väline jama ümber tekitas nendes kontsentratsiooni ja teravat olemist, siis mulle tundub, et see hooaeg on alanud neil kuidagi sellises keskmiselt melanhoolseks meeleolus. Sellist teravust ei ole nagu olnud, et imelik küll, tundub, et tegelikult vastupidi asjade mingisugune paika loksumine peaks kuidagi tõstma, aga nagu minu meelest seda tõusu pole veel tekkinud. No ma kinnitada ka tõusu pole veel tekkinud, aga samas minu väike optimistlik noot, et natukene vara veel, sest et ükski hea veini valmi kahe nädalaga ja, ja kindlasti ja nii edasi, et kaua tehtud kaunikene peasid, et tuleks maestro järvil aega selle orkestriga reaalsete pikalt teha. See aja küsimus on tänapäeval hoopis teistsugune, ma küsisin ühe teise kollektiivi uuelt peadirigendile ka, et noh, et paljudel on aega siin olla, aga ta ütles, et see on lepingus määratletud, et, et sul on oma kuus või kaheksa nädalat, mis sa pead kohal olema ja et kas sul on aega või ei ole, sa ei ole nagu rohkem sellega seotud need, et et ma ei teagi, kuidas üks püsivalt tegutsev kollektiiv selle probleemi lahendab, selles mõttes, et on vaja tõesti kedagi, kes kogu aeg tööd teeb. Siin üks helinäide 16.-st detsembrist, mil ERSO esitus Neeme Järvi dirigeerimisel, sest okovitšis seitsmendat sümfooniat Ja vestlusringi jätkab Tiina Mattiisen. Et mul on hoopis teised näited ka sellest dirigendi tähtsusest kollektiivi juures aasta algul käis siin Kremerata Baltica no teada teada hiilgav kollektiiv, eks ole, aga seekord nad olid siin ilma. Gidon Kremer Ita ja nad mängisid muidugi hästi, aga ikkagi see viima on sära või see, mis kontserdile selle tervikuna toob, see jäi puudu või teine külaliskollektiiv. Meil käis Läti rahvuslik sümfooniaorkester sel hooajal samuti mis on hea kollektiiv, hea orkester üldiselt, aga neil oli seekord külalisdirigendina kaasas, oli see jaapani dirigent või ma ei mäletagi, selline noor ja, ja korralik, aga, aga üsna selline kuidagi nagu muusikaliselt võib-olla muusikaliselt nagu võõras ja Kontsert lihtsalt ei hakanud tööle, kuigi kõik oli hästi tehtud, nii et et vahel võidakse öelda, et mis see dirigent seal ikkagi siis teeb, siis tegelikult on ikkagi paratamatult ju niimoodi, et peaaegu kõik sõltub dirigendist. Ma arvan, et talle dirigendi on veel igasuguseid asju, mida, millest ERSO puudus. Ma käisin sügisel muusiki talle avamisel ja sain seal vaadata, kuidas siis soome raadio sümfooniaorkester, lava taga töötab, et millised on nende ruumid, kus nad harjutavad, kus nad proove teevad. Proovisaal on üks-ühele lavaga nagu korrelatsioonis, seal peab olema sama akustika sama sett igatpidi. Just nimelt, et harjutusruumid, mida meie orkestrile ei ole kuskilt ka ei paista. Et selle orkestrile Need on palju raskem töötada, kui on Soome esindusorkestrilt, igal juhul. Aga seda dirigendi innustavat jõudu on kahtlemata väga vaja kõige selle kompenseerimiseks, aga tänavu aastal said mitmed eesti muusikakollektiivid ka uued juhid ja on nendega on seotud uued lootused ja nii ma arvan, et Kadri Tali on lisaks sellele, et ta on väga hea organisaator, ta on nagu väga hea muusika eestkõnelejad, talle sobib jutustada lugusid muusika juurde, kogusele, missioon juurde, mida orkester teeb. Nii et ma arvan, et ta läheb, et palju jõudu soovimata seda vankrit veaks koos Neeme Järviga praegu hästi uhkesti edasi. Eks see on ka head. Orkestrile on töörahu ja meie naabrid kuskil Eestimaa külas ei küsi mind nähes, et mida te Neeme Järviga tegite vaid nad teavad, et sellega on need korras. Et tegelikult on saasta Eestis möödunud nagu meeldivalt rahulikult pärast aastat 2010. Kõneles Tiia Teder ja siinkohal kuuleme ühte heli näidet 30.-st juunist, mil ERSO-ga liitus taas kord dirigent Neeme Järvi singel, katkenud Pjotr Tšaikovskit pidulikust avamängus 1812.