Tere, head klassikaraadio kuulajad algamas on aastalõpuheliga ja mis vaatab tagasi muusika-aastale 2011. Järgneva kolme tunni jooksul arutlevad siin klassikaraadiosse stuudios kiina Mattiisen, Igor Karsnek, Rutt Alaküla, Madli-Liis, Parts, Tiia Teder selle üle, milliseid festivale ja kontserte võiks esile tõsta, millised olid aasta olulisemad uued ootused, õnnestumised ja tulijad. Aga räägime ka muusikaelu kitsaskohtadest. Rutt, milliseid kontserte sa oled külastanud, milliseid festivalid on sulle nagu meelde jäänud? Aastast 2011, kui sa küsid minuga nihukesi festivale, ma olen külastanud ja festivale olen külastanud paljusid, ma usun, et et suure osa festivalide, mitte kõiki kontsert, aga muusikafestival ehk ikkagi natukene nähtud. Aga Ma alustaksin siis sellega, mis oleks ka võib-olla vastus sinu küsimusele, et mis on olnud möödunud aasta siiani kõige eredam muusikaelamus, mis haakubki uue festivaliga. Nimelt minu jaoks oli kõige avastuslikum Järvi festival, mis soistrahhi festivali kõrvale suvel Pärnusse on tekkinud ja kus Paavo Järvi kogus kokku orkestri eesti noortest muusikutest, kelle musitseerimine minu jaoks oli täiesti ilmutuslik nende selle festivali avakontserdil, nii et ma arvan, et tuli korraga kohe ühele küsimusele. Kaks vastust. Ja siin väike heligatke festivalieelsest intervjuust kõnefestivali kunstiline nõustaja Pawerry. Pärnus olemine ja koosolemine, see on selline traditsiooniks esiteks kujunenud ja praegu huvitav asi selle festivali just see, seda organiseerivat, mitte minu perekond sõnaga mitte minu isa, mitte minu vend, mitte mina kõik meie sugulased, kõik need ja, ja need noored muusikud, meie onupojad ja nii edasi ja nii edasi. Kõik, kes, kes, kes on nagu sellisest, otsesest perekonna, sellisest. Tegemistest natuke teemal olnud, nii et see on see, see muutub rohkem sellist eestilikuks ja, ja hõima suuremat osa. Ja siin saab sõna muusikakriitik Igor Karsnek. No kui sa küsisid kontserdikorraldajate kohta, et kas on tõusnud midagi seniste tegijate kõrvale, siis noh, ma ütleksin võib-olla. Ma ei ole selles nagu eriti pettunud, et uusi uusi märgatavaid tellijaid pole. Pole nagu tulnud, et Eesti kontserdi ja ütleme Tallinna filharmoonia käes on nagu, nagu endiselt kontserdikorralduses jäme ots ja, ja otsapidi see puudutab meie segisti festivali maastiku tõtt-öelda ega on ka nagu natukene raske näha, et nende kahe suure tegija kõrvale, et tõuseks veel ütleme, kolmas sama suur, sest Eestimaa on tegelikult ikkagi noh, piisavalt väike ja, ja et seda, seda muusikalist turgu map'e olen sunnitud kasutama sõnaturuks, sellepärast piletimüük, see on ka juba turg, eks ole. Et seda turgu nuga hallata. Ma ei ütleks, et näiteks uue kontserdipaigana nomis uus ta nüüd. Aga igatahes ütleme Nokia kontserdimaja, kes korralda täiesti iseseisvalt rohkem nagu popmuusika suunitlusega üritusi, et see liigutakse seda tasakaalu senist tasakaalu nagu paigast ära ja, ja seoses Nende, kui me räägime märkimisväärset festivalil, siis ütleme näiteks, ütleme FH üllatas mind üle mitme aasta väga tugevalt positiivses mõttes. Ja Eesti muusika päevad täpselt samamoodi Birgitta festivalil Tallinna filharmoonia poolt. Need seal on nagu selle kohta nagu hinnangut, et kas see on hea või halb, aga korraldajate ja, ja festivalipilt on enam-vähem stabiilne. Sõnas abtiine Mattiisen Ma ei julgeks kõnelda kahest peakorraldajast selles mõttes, et Tallinna filharmoonia korraldab ikkagi oluliselt vähem kontserte kui Eesti Kontsert ja umbes või vähemalt sama palju kontserte korraldab ka näiteks ERSO, kes teeb oma suure Osama kontsert teise või ka maania kammerkoor. Nii et neid püsivalt tegutsevaid on ikka rohkem kõigil meil on oma koht. Ja kui see alustada Nendest uutest tulijatest või sellest järvi festivalist, siis sellega haakub väga hästi üldse meie keelpillimängijate esiletõus väga mitmetest kanalitest just sellel aastal, sest lisaks sellele Järvi festivalile ka Haapsalu rahvusvaheline keelpillimängijate festivalil juubelikontserti, mis on olnud, eks ole mari, Bezroodne juubeliga kontsert, kus tema õpilased esinesid ja nüüd äsja hiljuti keretzi juubelikontsert, millest kujunes ju täiesti fantastiline eesti ja soome keelpillimuusikapidu, nii et et, et kui me räägime mingisugustest muutumist testis, võib-olla hakkab see teadmine, et Eestis on kõige kõvem on pianistide koolkond ja teised jäävad justkui alla hakkab praegu nagu oma tasakaalu muutma, et keelpillimängijad, noored viiuldajad kerkivad väga jõuliselt esile. Ja, aga mõned mõned päris toredad peika, lauljad on tekkinud ja esile kerkinud, nii et võib-olla see pilt hakkab ühtlustama, et selles mõttes on päris huvitav. Ja siin kõnelebki Jüri Gerretz. Just täna hommikul ise oma mõtetes olin selles ajas, kui väga palju sai mängitud ja ja tõesti, jõulisem osa elust oli lavalaudadel mängides pedagoogitöö on väga võrreldav minu arvates mesiniku tööga. Et kui sa seda nii-öelda mesilasperet või pesa oled hoidnud kuidagi soojendanud teda, siis hiljem seda mett nautida veel pikkade aastate jooksul. Ja nüüd jagan mõtetki, jätkar minu meelest selle aasta kontserdielule pani suure paksu Võimsa pitseri ikkagi Tallinn 2011. Projekt, mis sel aastal aset leidis meie pealinnas ja ulatas ilmselt kaugemale. Ma ei tea küll, palju oli neid stipendiaate, võib-olla keegi teab paremini. Aga eks seda oli ette valmistatud ja aastaid ja ikka kõik festivalikorraldajate kontserdikorraldajad lootsid sellele lisarahastusele sellele toele, sellele tähelepanule kogu sellele actionile, mis sellega kaasneb. Mulle tundub, et toetust ja raha ja seda actionit kõik siiski said. Et festivalid olid, olid rohked sel aastal ja nad olid märgatav. Nii et mulle miskipärast meenub, Igor kirjutas kunagi sirbis ühe sellise artikli. Seal oli selline lause, et Eesti muusikaelu Eesti kontserdielu on ülekuumenenud, mäletad Igor? Ja korraks mulle tundus küll niimoodi, sest et meil on muusikasündmusega kuidagi väga sesoonsed, et vähemalt kui ma pean silmas Tallinna muusikaelu, et kui tuleb midagist, tuleb riburada nagu küllusesarvest, et sa ei jõua ühel kontserdil veel teisele minna, noh need on need kevadised, Eesti muusika päevade ja jätskaar ja, ja siis ütleme selliseid suve lõpu sündmused, et noh, et kui on Pärdi päevad ja siis sinna juurde veel mingeid juubelit, siis on ka niimoodi, et, et võib-olla peakski nagu sinu Noblessneri valukott üldse elama kolima ja nii edasi. Nargen festival esitleb Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmist Pärdi päevad neljandast 11. septembrini Baltic Voyaas ja Pärt Pärdi neli sümfooniat, Aadama itk ja dirigendid Kristjan Järvi, Tõnu Kaljuste. Jah, kerge kuumes, tunde märkamine. Ühesõnaga, ülekuumenenud oli see siis, kui sa selle artikli kirjutasid, aga minu meelest oli see tänavu aastal samamoodi natukene vähenenud. Ma vaatasin palju meie klassikaraadios, salvestasime kontserte. Muidugi võiksime alati salvestada rohkem ja võib-olla peaksime isegi vähem salvestama, kuna meie töötajad on ülekoormatud. Helirežissöörid on kohutavad, ületunnid tekkinud. Aga me salvestasime tänavu siiski ligi 20 kontserti rohkem kui mullu. See kõlab nagu mingi plaani täitmine, aga see lihtsalt oli paratamatus, lihtsalt olid uued sarjad, olid uued festivalid ja vanad ka ei kadunud kuskile. Et, et me tegime kõvasti tööd, et seda kõike üles tähendada. Et oli nagu väga viljakas aasta. Ja jätkabki Madli-Liis, Parts. Mina olen väga nõus eelkõnelejatega, tõepoolest oli sel aastal väga palju väga põnevaid festivale ja kontserte, mis tõend tavaliselt ei oleks kultuuri Tallinna Tallinn 2000 üheteistkümned ta sellisel kujul teoks saanud ja kindlasti esimesest lastast jazzkaar, kes, kes tegi väga põnevaid projekte, mida nad valmistasid ette kaks, kolm aastat ja kindlasti ka heliloojate liit oma projektidega. Lisaks Eesti muusika päevadele oli ka neil väga tore projekt nimega resideeruv helilooja ja igale Tallinna linnaosale kus siis igas kuus ühel linnaosas tutvustati ühe noore Eesti helilooja loomingut ja helilooja isegi ja ja kohtus oma kuulajatega. Et selles mõttes kultuuripealinnasüst tekitas küll sellise tunde, et et igale poole ei ole füüsiliselt võimalik, kui ta, kuhu tahaks jõuda ja kui me vaatasime kultuuripealinna programmi ise kultuuripealinnategijana, siis meil oli programmis muusikasündmusi ligi 100, mis olidki üksnes ainult ainult muusikakesksed sündmused, mitte interdistsiplinaarsed sündmused. Ja, ja oli palju uudisteoseid, mis oli spetsiaalselt tänavuseks aastaks tellitud ja oli mitu festivali mis sündisid tänu kultuuripealinna aastale ja loodetavasti jäävad ka kestma. Nii et ma loodan, et tänavune aasta oli ka paljudele uutele tegijatele selliseks stardiaastaks, et praegu me veel neist ei teagi, väga palju, aga mõne aasta pärast kindlasti on pilt hoopis teine. Ja siin kõnepüks resideerunud Hei, loetas Tõnu Kõrvits. Ja uus lugu on koorilugu. Kuna minu abikaasa Ingrid Kõrvits on koorijuht, siis ma olen naljaga pooleks öelnud, oli kodus ka siis väikene surve selle uue loo koha pealt, et nõmmel resideeruv helilooja ametipostiga kaasas käiv lugu võiks olla siis kooriu lugu ja ma ei julgenud väga vastu vaielda sellele. Ja mul olid mõned sellised märksõnad, et noh, mis ikka Nõmmega käivad kaasas puud, männid, tuul, vihm ja nii edasi mõned fraasid, mille ma edastasin siis oma kahele heale tuttavale kir ja Maarja Kangro-le kes nendest vormisid väga toredad ja vaimukad. Ja ma ütleksin isegi romantilised nõmme haikud ja neid haigusi on siis üsna mitu Tom haikuvormis, luuletusi tuli selline kena tsükkel Nõmmega, seda laulab siis Ellerheina tütarlastekoor. Jätkame vestlusringiga, siin saab sõna Tiina Mattisen. Kui Mati ütles, et igale poole ei jõudnud, siis mul oli täpselt seesama tunne, et palju palju üritusi, kuhu oleks tahtnud minna, lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud, aga aga selle kõrval selline toonitada, et igale poole, kuhu jõudsid, see seal oli rahvast palju, et mitte öelda täis saali. Et järelikult ikkagi on see laienenud, see ring, inimeste ring, kes käib muusikaüritustel, kontsertidel ja etendustel publikupuudust üldjuhul siiski ei olnud peale mõne erandi, millest pärastpoole võib-olla rääkida, mulle tundub küll. Sel sügisel jäid mingil hetkel kuskil septembris, augusti lõpus, suve lõpus, kuidagi olid saalid ikkagi tühjad ja ma nägin murelikke nägusid aeg-ajalt kontserdikorraldajate seas, et rahvast ei tule, aga see läks kuidagi üle, tegelikult, mida sügise poole rohkem, et seda rohkem inimesed jälle saalidesse on tulnud. Septembris olid ju Pärdi päevad, et ikkagi mängitakse neli sümfooniat, terve valukoda on puupüsti rahvast täis noori inimesi, et see on ikka väga uhke, et selles mõttes sedalaadi elamusi oli päris palju. Nimetatud kontserdi eel, mis muide jõudis ka eurosarja alakaart kõneles Pärdi sümfooniatest dirigent Tõnu Kaljuste järgnevat. Esimese kolme sajofooniaga moodustab omaette ilusa terviku igatsus, mis teise sümfoonia lõpus on niisuguse balansseeritud hea külalisus poole, see saab loomulikult järje kolmandasse faasi osa. Et see, mis toimub esimeses on rohkem niisugune polüfoonilise ja kollaasiliku muusika siis teine läheb sellest veel edasi, avam kardsemad, aga ta ei suuda selle avan kartsusega lõpuni vastu pidada ja muutud ja see muutus pikeneb kolmandasse soojas. Nii et see, mis kõiki neid ühendab, on see, et see on kõik sügavmuusika, missugused vahendid, sellised süsteemid neljal ajal on parajasti käsid. Väline tegur ja noh, loomulikult suurkõlaline tegu, aga kõik seotud sügava tunnete maailmaga, milles püüame osa saada. Arutelu selle üle, milline osa võimalikest kuulajatest saali jõuab, jätkab siinkohal Tiina Mägi. Mingi probleem on võib-olla selles ikkagi, et kõik korraldajad ei oskagi oma ettevõtmisi teada anda. Ütleme, et publiku puuduse all tõesti kannatas interpreetide liidu esmane kordne ettevõtmine, nende, nende oma festival. Esimene päev, kui oli see maratonkontsert Mustpeade ja seal oli tõesti kurvastavalt vähe kuulajaid, aga lihtsalt nad tulid oma festivaliga välja umbes nädal aega võib-olla enne üritust ja ja see info ilmselt lihtsalt ei jõudnud nende inimesteni, kes oleksid seal vabalt võinud olla nii et et ilmselt festivali korraldajad peavad õppima seda, kuidas endast teada anda, et selles mõttes on. Ma vaatasin praegu just festivalidele tagasi, et näiteks Andres võib-olla sellised kogemused, et tal on alati alati on tal saalid täis, sõltumata tema orelifestival oleks võinud jääda ju ka igasuguste selliste uuemate ja vaheldusrikkamat ürituste varju, aga tal olid Tallinnas täissaalid. Ja samamoodi kirjutati Suure-Jaani muusikapäevadest, et, et kuigi see jäi rahaliselt Eesti kontserditoetuseta ja valla endale anda ameti, läksid seal kontserdid kõik nii hästi, et vallas, kus on natuke üle 1000 inimesi, oli sellel sellel festivalil tänavu 3500 kuulajat, nii et et mingid asjad. Ta on, mida saab õppida ja paremini teha, jätkab Madli-Liis Parts. Üks asi, mis aitas kindlasti ka sellele kaasa publikut Ta oli palju, oli aktiivne Tallinna ja Eesti reklaamimine väljaspool Eestit välismaal, sest palju kontserdipublikut, kellega mina kokku puutusin, olid ka väliskülalised, kes olid tulnud just nimelt mõnele muusikasündmusele või siis olid oma reisiaega planeerinud seoses muusikasündmusega, mis meil parasjagu toimus. Mis on iseenesest ka väga hea märk. Näiteks südasuvel, juulikuus oli üks festival nimega Johnsiti, mis oli erinevaid valdkondi ühendav ja seal esines Norra eksperimentaal Muusik Maia Radke. Ja tema kontserdil oli enamus publikut võõrkeelne, kes tundis hästi heliloojat ja muusikuloomingut. Ja, ja oli väga üllatunud, et meil sellistes põnevates uutes kontserdikohtades, mida ka Tallinn Tallinnas vähemalt tänavu aasta avastati, et meil toimub selliseid sündmusi, et väga palju oli ka välisturiste. Aega välisturistid pole ka meie publikus mingi uus asi, ütleme terved festivalid, kui me võtame Saaremaa ooperipäevad, kus on suur suur osa publikust üle lahe või ka Birgitta festivalil on väga palju väliskülalisi. Kõnelemata Estonia teatrist, kes oma hooaja suuresti vähemasti poole ja ehitab väliskülalistele, nii et et see on ju positiivne, et, et inimesed käivad siin üha enam ka kultuuri pärast. Tahtsin marlile lisada seda, et Tallinn 2011 bla alternatiivne või eriprogramm, mis muusika vallas oli, oli väga palju keskendunud nüüdismuusikale, tegelikult resideeruv helilooja projekte joon tsid ja punktfestival. Et need olid nagu nüüd festivali mingi selline nagu alafestival või kui võtta valdkonniti. Ja väga tore, tegelikult Tallinn 2011 iseseisvalt, nagu elustanud mingisugust tõelist klassikafestivali või sellist suurt mainstream klassikafestivali. Ja aga samas ma ütleks, et nüüd festivalisaalid olnud, aga täis, et võib-olla ka nüüdismuusikaannus ja, ja võib-olla ka värske tulemine Miss Tallinn 2000 11-ga kaasas käis oli, oli ikkagi väga märgatav, nagu selle skulptuuri pildis. Noh, need resideeruv helilooja kontserdid toimusid väiksemates intiimsemates kohtades, mis võib-olla ongi uuele muusikale. Parem, et Estonia kontserdisaali iga uue muusika kontserdiga täita ei olegi nii lihtne. Nojah, aga samas vaatan Tatjana Kozlova kontserti resideeri projekti raames, mis oli aasta alguse poole, see oli jälle teiselt poolt jälle Niina auväärsed väikses ruumis oli nagu klassitubade sinna ültse mahtus tükki 15 õpilast ära ja ja muusikud ka, et, et noh, et et nii kammerlikuks ei maksaks ka nagu asja ajada. Võrdluseks näiteks ütleme tüüri resideeri valju. Kontsert toimus mäletatavasti Rotermanni soolalaos, näete, et siin siin mingis mõttes äärmustest äärmustesse. Muidugi ma ei tea, kuivõrd see on seotud nagu mingite rahaliste nüanssidega. Kindlasti mitte igas linnaosas ei ole võtta korralikul kammersaali meil Eestis. Need kammersaal on üldse ühe käe näppudel üle üles lubada, aga aga see Kozlova paigutamine sellisesse klassiruumi suurusest tuppa see oli küll natukene kurjast. Nimetatud kontserdil tuli esiettekandele Tatjana Kozlova uus teos Lawsong mida esitasid Itaalia kaasaegsele muusikale pühendunud interpreedid Anna-Maria Moriini ja Enso porta kes Eestis viibimise aegu andsid ka ulatuslikum meistriklassi Eesti muusika ja teatriakadeemias ja siin kõnebki natukene vähemalt Tatjana Kozlova jäätisemeistriklassi tee oli tegelikult nende oma, et kuidagi tundus imelik tulla ka ainult kahe loo pärast, et Morini mängib veel ühte minu tuldi elektroonikaloo ja neil tundus seda tegevust võiks olla pisut rohkem ja et nad hea meelega tahaksid midagi veel teha ja siis tekkis meil selline mõte ja Muusikaakadeemia toetas meid kenasti. Vestlusringi jätkab Rutt Alaküla Aga samas üks festival nii nagu mis viis meid hotellitubadesse osutus ja liftidesse hotellis oli täitsa lahe omas reas ja tegelikult sellega seoses ongi selline tunne, et, et nüüd festival on juba etableerunud klassikute festival. Et kõik uued asjad hakkavadki juba kuskilt sellest festivalist kõrval toimuma, kas teile ei tundu tänavat? Aasta oligi väga paljudel korraldajatel oligi see soov katsetada uusi kohti ja nad täiesti teadlikult valisid selliseid kohti, kus nad varem polnud kontserte teinud ja nad läksid ka sellele riskile, et see võibki välja tulla, mitte nii nagu nagu kõige parem oleks, aga, aga see oligi katsetamist aasta päris kindlasti. Olles heliloojate resideerimise projekte väga meeldis, sest tal oli väga suur kuidagi sotsiaalne dimensioon küljes. Käisin Märt-Matis Lille kontserdil kinos Kaja, kus ma ei olnud, ma ei tea, 20 aastat käinud. Ja see kõik oli kuidagi nii imelik, nostalgiline natukene ka nagu jabur ja, ja kõik need inimesed, kes seal olid, tundusid mulle nagu täiesti uued ujunud, selliseid inimesi kontserdil näinud. Ja, ja kogu see õhkkond natuke siukene noh, lihtne, eks ole, ei olnud seal suuri valgustusi süsteeme. Et ta oli hästi-hästi ere siiamaani mäletan seda, et see oli üks nagu vahva väljamõeldis, võib-olla hoolimata mõnest väiksusest, aga noh, huvitav ka, et oli nagunii erinev. Minule tegi selle kõnealuse Tatjana Kozlova kontserdi võttasin patakseedeti, et esimest korda elus kuulajana tajusin muusikute ka nii-öelda küünarnuki tunnet, et ma võisin vaadata iva hetkel, kas instrumentalistina küünealused puhtalt või mitte. Distants oli oi, protsi täiesti olematu. Et nojah, ja see oli minu jaoks ka muidugi selline eriline kogemus, et nina vastu põlvi tunne. No kaasaegse muusika poole pealt meenub mulle ka ja üks kontsert Estonia kontserdisaalis, mis oli küllaltki täis ja see toimus Plektrum festivali raames, spektormi avakontsert. Hulgas kõlas seal Malle Maltis, Toivo Tulevi äärmiselt kammerlik keelpillikvarteti looming. Nii et midagi elitaarsemalt ei oskagi nagu ette kujutada, ometi väga palju noori inimesi kuulas seal üleüldse selline tunne, Tallinn 2011 propagandamasin või viisi ajaleht kanalid või süsteemid, et nad leidsid nagu teisi inimesi, kui meie siin oma Eesti kontserdi ja teiste, tavaliste kontserdikorraldajatega nagu hõlmame. Et selles mõttes täitis oma eesmärgi kõige algusesse pidev tuututamine. Tallinn 2011 esitab selle lihtsalt kohutuse, tundus täiesti nagu mõttetu. Aga nüüd inimene harjub kõigega, aga arvatavasti see sireen jõudis kuskile nendeni, keda me kutsume uueks publikuks. No mis puutub uut publikut, siis samu on astunud nüüd ka Eesti Kontsert. Praeguseks peaks olema juba väljas ka teine number ajakirja aplaus mille lugejaskond tuleb välja, osutus hästi suureks. Et noh, näiteks konkreetse minule, kes ma olen ka natukene otsapidi sellega sinna kirjutamisega seotud minuga on ühendust võtnud eesti vähesed rokkmuusikud pakkunud laat arvustamiseks, see tähendab see on väljund, millel on täiesti teistsugune sihtgrupp, kui siiamaani tähendab asele aplausi. Ühiskond ei ole kindlasti 100 protsenti see noh, ütleme nagu teater, muusika, kinorütme, ajakiri, muusika ja kultuurileht, Sirp nimme tehtud, sihuke laiem populariseeriv, natuke ettevaatav, niisugune ajakirjaga klantsväljaandes, mille eest ei pea mitte kopad maksma, ütled selle, võtad kontserdi eel või järel või, või vaheajal võtad selliseid kaenlasse ja, ja pärast loed need, et siis on Eesti Kontsert, mis on nagu klassikaline organisatsioon, on astunud ka mingisuguse sammu uue publiku kompamiseks ja jadas saali meelitamiseks ees on täiesti reaalne. Minu meelest väga vahva sammu, mis iseenesest maailma kontekstis ei ole midagi uut, aga mis mõjus hästi värskendavat. Kevadel oli jazzkaar linnaruumis, kus siis pooleteist nädala jooksul vist üks šoti ansambel ja meie muusikud mängisid erinevates kohtades linnas, ruumis, õues ja ka erinevates väga veidratest paikades sees. Ja see tõmbas päris palju tähelepanu ja see pani rääkima jazzkaarest ja muusikast üleüldse inimesi, kes muidu ei ole mõelnud selle peale, et minna kontserdile, aga ansambel oli niivõrd kaasahaarav, kuidagi mõjus väga värskelt, siis ma usun, et, et ka Jazzkaare linnaruumi aktsioon tõi inimesi juurde või vähemalt pööras tähele vanu. Minul on see mõte, et Nargen festivali korraldatud Arvo Pärdi pidunädalat. Et see on väga oluline, et pärast Pärdi juubelit on see festival nagu jäänud ja toimub edasi mingid aastad tagasi, alles hiljuti võis mööda minna hooaeg, kus parti teosed ei mängitudki. Meie kontserdisaalidest kasvasid üles järjest põlvkonnad, kes ei olnud kolmandat sümfooniat kuulnud ja ei tundnud ka kantust sellises laiv ettekandes. Et seal on väga head pardifestival, on nagu pildi peal tähtsa koha peal. Need kontserdid tõmbavad kokku Eesti publikut, me oleme need ka välismaale saatnud euroraadio vahendusel. Neid alati tellitakse, Pärdi nimi on magnetmuusika, läheb paljudele korda. Et see on üks Nargen festivali selliseid väga olulisi. Ka Nargen festival ongi õige mitu nägu selles mõttes, et ta läheb ju läbi suve, algab kreegi päevadega Haapsalus hoopis millel on kindlasti hoopis teine auditoorium. Tõnu Kaljuste ettevõtmiste puhul on muidugi tema ise ka ju üks põhiline magnet ja temal on tema juures on oluline see, et tal nagu ideed otsa ei lõpe, et ta ka nagu mõned teisedki festivalid, alati üritab ju uusi otseseid tellida ja tuua või siis avastada nii, nagu ta sel suvel tõi välja Marguste lühiooperid. Et võib ju arutada, et kas see on kõige tugevam osa margustel loomingust ja, ja nii edasi, aga igal juhul oli see huvitav, tähelepanuväärne ta sellise asja ette võttis. Lõpuks on Nargen festivali teenega Timo Steineri ooperit kirjutama vanemine, nii et selles mõttes on hea, et need festivalid siiski annavad väga mitmekülgset tööd heliloojatele näiteks, ega siis ka Nargen festival pole ainuke, kes teoseid tellib, et kõik nad tulevad ju võimalusel välja ka mingite uudisteostega, olgu siis Tartu Eesti heliloojate festival Klaaspärlimäng. Kus oli Tõnu Kõrvits seal näiteks esiettekanne üleüldse? Mingis mõttes ma ütleks, et, et aasta heliloomingu poolelt on olnud ka Tõnu Kõrvitsa aasta, sest tal on ikka väga mitmel festivalil nii Eestis kui kaugemal olnud uhkeid esiettekandeid, nii et Paavo, kes suvel ka tema lugu mängis, ütles, et Tõnu saab olema tema järgmine suur lemmik, kellega ta kavatseb maalima vallutama minna. Noh jah, seda oli, saatis nii ka kuulda. Aga esialgu juhatas Londonis Neeme Järvi Tõnu kõrvitsateost tuulde, laulsid, Ja tähelepanu all, kui me räägime, et kõrvits aastast, siis mingis mõttes oli ka Erkki-Sven Tüüri aasta sellepärast et aasta alguses palun väga kaheksanda sümfoonia Eesti ise ettekanne siis suuru kooriteos, veikeniga jätkamine, Eesti filharmoonia kammerkooriga, reisi juhatuse, siis veel Rotermanni Hortus Musicus, Andres Mustoneni eestvedamisel tehtud resideeruv heliprojekt, pluss veel nii värske lugu nagu ärkamine, aga juba on basse plaadi peal ja mitte ainult plaadi peal, vaid ka plaadina plaadiriiulis, nii et et see on hea, kui sellistele märgilise tähendusega Helivad pööratakse tähelepanu, aga juubelit on ühed väga head asjad, sellepärast et muidu võib-olla mõningaid hell Nad ei pandagi tähele. Antivargustest oligi jututeemad, olid nagu kaks juubelikontserti, üks oli siis Noblessneri valukojas kaljustega seotud, teine aga Estonia kontserdisaalis nagu erineva suunitlusega. Muusika teine koorimuusikaga kokansid margustas nendel kaks kontserti väga-väga ilusa ja väga samas ka südamliku pildi jäägos juttudega publikule muheda huumoriga. Jälle inimene, keda võib-olla tükimat aega pole nagu Eestis nagu üldse esitatud või kui, siis mingi lokaalse festivalil kuskil väljaspool tallinud suure jaanipäeva samad nõuded, et räägiti hea, kes millegipärast on endal ja nagu ma ütlesin, juubelit on head asjad, siis minu jaoks isiklikult panga paljude teiste oli näiteks varru kõlari hiljutine 50 aasta juubelikontsert Mustpeade majas, kus sai läbilõike tema mitmekümne aasta loomingust. See, nii ei ole tegelikult Tõnu Oja kaljust ette võtma. Läheb meelest ära, et, et meil on ka sellised heliloojad nagu Margo Kõlar, ma ei tea, miks teil on nii vähe mängitakse, aga nagu nüüd oli näha täiesti teenimatult vähe. Ja Margo kõlari puhul on veel üks üks tore tornikellade laul, mis on kirjutatud vanalinna kirikukelladele. Klassikaraadio on sel aastal kahtlemata kõige rohkem salvestanud vast Erkki-Sven Tüüri loomingut eesti heliloojatest ja alustasime sellega juba neljandal märtsil, mil toimus tema kaheksanda sümfoonia. Eesti esiettekanne toimus kontserdi raames, mis jõudis kultuuripealinn Tallinn toetusel euroraadiosarja muusikaline Tallinn ning aasta lõpul tuli Erkki-Sven Tüür kõnelema oma uuest teosest, mille ta kirjutas Austraalia kammerorkestrile. Mis siin taustal? Kõlab selle orkestriga on tõesti eriline rõõm koostööd teha, sellepärast et nende musikaalsus ja rõõm mängimisest on midagi päris erakordset ja see on sellisel pimedal aasta lõppu. Mulle isiklikult, nagu oleks niisuguse mingi eriti tugeva vitamiini joogi ära joonud. Aasta alguses jõudis Tüüri looming ka New Yorgi Filharmoonikute noodi voltida. New Yorgi Filharmoonikute kodusaalis Lincolni keskuse ähvrifišerholis avas Erkki-Sven Tüüri Aaditus muusikaõhtu, kus kõlasid veel Brittany viiulikontsert ja Beethoveni viies sümfoonia. Dirigent Paavo Järvi sõnul sai ta taaskasutada võimalust tutvustada välispublikule eesti muusikat. See on tõepoolest minu missioon, isa niimoodi õpetanud, et alati tuleb teha kabumissioonitundega, kui on võimalus eesti muusikat mängib, siis peab mängima ja Erkki-Sven Tüüri puhul see on minu jaoks ainult rõõmu. See ei ole kustus. New Yorker omanik ei ole kunagi tema lugusid veel mänginud, nii et see oli hea võimalus esimest korda tutvustada orkestrile Erkki-Sven Tüüri muusikat ja orkestrit muuseas väga-väga meeldis ja seal on Monika võib-olla kõige fantastilise jõuga orkester, mida siin natuke raske saavutada on seda graatsiat just seda pianisti maad ja nii edasi, aga saime kätte ja nad on väga vastutulelikud ja püüavad väga. Meil on neli kontserti need olnud esimesest peale on pianist tõesti väga ilusad olnud. Ka Erkki-Sven Tüür ise tundis heameelt, et New Yorgi orkester ta teose nii hästi vastu võttis. Seda oli mul rõõm tõdeda, et nad nagu panustasid täiesti sajaprotsendiliselt sellesse, mida nad tegid ja, ja selle tunneb ju iga muusikaga vähegi kursis olev inimene ära, et kas asja mängitakse kuidagi formaalselt või nagu sellise täie innustusega. Ses mõttes see on raske orkester raske selles mõttes, et nad ei varja eriti läbi läbi ajaloo seda varjanud, kui neil on dirigent vastumeelne või muusika ei ole eriti meeltmööda ja seetõttu mul on nagu topeltrõõm, et siin läks asi igati nagu vaja, et tõesti mängiti mõistmisega ja suurepärase niisugused tunnetusega, et mida see lugu vaja. Ja noh, selge on see, et ikka kuulda orkestrimuusikat selliste tipporkestrite esituses, mille ta hulka ka New York Solomoni kahtlemata kuulub, see on ikka heliloojale väga südantkosutav ja vaimule on ta väsinud. New York Times kirjutas, et orkester mängis teie teost ühelt poolt tugeva muskliga, aga teiselt poolt graatsiliselt. No see on väga täpne, sellepärast et selles loos on just sellised kihid, mis, mis nõuavad sellist musklit ja siis samas on seal teatud niisugused figuratiivsed filigraanselt liinid, mis nõuavad nagu äärmist paindlikkust ja, ja tõepoolest need mängiti mõlemad suurepäraselt välja. Harituse esmaettekanne New Yorgis oli osa Erkki-Sven Tüüri Ameerika ringsõidust. Ta muusika kõlas ja pälvis positiivseid hinnanguid Washingtonis. Seal on niisugune väga uhke galerii nagu Phillips Collection, mis korraldab ka kontserte ja neil on sari liiding, pin kompouzers ja, ja selle raames nad kutsusid mind sinna. Mina ei ole omakorda soovitasin neil kutsuda uus Tallinna Trio väga hea kammeransambel Eestist. Ja siis nad tegid praegu, et tervenisti minu muusikast kava ja veel ka üks teos Helena Tulve, et oli seal kavas. Kontsert oli väga hästi mängitud, hästi vastu võetud ja samal ajal ta kukkus veel Eesti vabariigi aastapäeva peale, nii et oli, oli igati põhjust rõõmus olla. Washington Post andis väga positiivse hinnangu sellele kontserdile. Üks lause jäi mulle meelde. Märt on ehk kõige tuntum eesti helilooja rahvusvaheliselt, aga tundub, et väike Eesti on nagu muusikute ja muusika loojate taimelava. Jah, tegelikult nii ta muidugi on ja, ja eks eks see on kena, kui sellistel kõlavatel tribüünidel seda kõva häälega öeldakse, sest vahel on niisugune tunne, et mine tea, et kodus kipub see asjaomastel nagu ära minema. Aga tõsi ta on, et jah, kuidagi fookusesse see asi seal sattus. Mis sulle endale sellest aastast kõige olulisemad hetked on olnud, mis ma mõtlen oma muusikaga seotult, sest. Tegelikult üks niisugune väga märkimisväärne elamus oli Paavo Järvi lõppkontserdil oma siis peadirigendi, positsiooni nii-öelda lahkumiskontserdil Cincinnatis, kus see atmosfäär ja, ja see professionaalne mäng, need nagu kokku andsid midagi täiesti erakordset. Ma mõtlen praegu siin seda Mahleri Viiendat, mida te juhatusse on üks üks parimaid Mahleri viienda esitusi, mis minu jaoks läheb näiteks Abado ja selliste meestega läheb nüüd samale tasandile mul ääretult suur rõõm seda kogeda. Et eks siin oli nagu mitu asja oli koos. Et just see, et tema peadirigendina viimane kontsert, hüvastijätt seal oli niisugust magusat valu ja kurbust, kuid samas nihukest ääretut, kõrget professionaalsust ja midagi väga isiklikku. See oli selliseid mingi väga harva sündiv maagia oli õhus ja samas ka siis mina, kes ma olen siis Baod nagu lähedalt ikkagi jälginud väga pikki aastaid juba. Et see tõdemus, et tegemist on praeguseks hetkeks tõelise meistriga, et siin ei ole midagi rääkida. Et see, mul oli ääretult suur rõõm seda tõdeda, mida ma talle ka ütlesin, seal pärast. Loomulikult kohe. Aga aga no vot, niisugused hetked, need jäävad nagu meelde veel tähendab siin isi, selles plaanis on ju ka ka ka sinu enda teha, see oli küll hea klaverikontsert oli sinna külje pärast, ma läksin ja see oli, see oli ka, see oli kõik oli väga tore ja väga hea, aga aga see maaler oli, see oli, see oli lihtsalt, kuna ta, kuna ta mulle hästi tähtis, tähtis helilooja, see näitab ka midagi, see näitab dirigendi küpsust, et kuidas seda seal sa võid seal muusika väga ilusti ära juhatada, kõik on tipp topp kui ka väga okei, aga kas, kas sul on midagi täiesti oma asja sellega öelda ja vot vot kõik see nagu tuli tuli kuidagi täiesti väga maagiliselt tuli esile nagu hästi hea meel, sellepärast et see on nagu üks niisugune asi. Esimese saatetunni lõppu jääbki kõlama väike katkend kaheksanda sümfoonia algusest. Teost esitas Eestis Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigeeris Olari Elts. Vestlusring jätkub juba pärast uudiseid, siis on stuudios taas Tiina Mattisen, Igor Karsnek, Rutt Alaküla, Madli Parts ja Tiia Teder.