Lugupeetud kuulajad, käes on 2011. aasta Viimane kunstiministeerium ja läbi selle aasta erinevate saadet meid pidevalt kummitanud üks teema, mis on vahepeal kerkinud rohkem ja vahepeal vähem esile tegemist on loomulikult kultuuripealinnaga, mis meid kõiki tabas siis selle aasta jooksul. Ja nüüd siis detsembri saates ongi väga ilusa sümboolne, et tegeleda siis kokkuvõtetega ja vaadetega, siis sellele, kuidas aasta mõjutas, kas ta mõjutas ja mis sellest kõigest edasi peaks saama ja üldse võiks arvata. Olen kutsunud ministeeriumisse Laur Kaunissaare ja Evelyn Sepa, kes siis tegeleb kultuuripealinna pärandi edasiarendamisega. Ma ei tea, kas see on rida, mis on sinu kuskil ka pärandi edasiarendamine ja see on väga ilus sõna? Jah, võib öelda küll, tere, mina olen Laur Kaunissaare ja minu ametinimetus on interdistsiplinaarsed projektide koordinaator. Põhimõtteliselt eeskätt ma tegelesin etenduskunstide kirjandusega, siis aasta lõpupoole võtsin ma üle mõned projektid kolleegilt Pille-Triin männikul, siis kes tegeles kunstivaldkonnaga, need pisut, ma olen sellega ka kokku puutunud. Aga. Ma kõigepealt küsiksingi, võib-olla eelkõige Lauri käest, et kuidas sa seda enda jaoks määratlesid. Kellele ja milleks seda kõike vaja oli. No ma arvan, et lühike vastus oleks, et meile et, et siin on küsimus, et kes meie on, ma arvan, et kultuuripea arenenud hea nagu eneseteadvustamiseks selles mõttes, et see on nagu niisugune enesekindluse võimendamise vahend ja seda enam see kindlasti võib võimendada siis nii iseendale kui ka teistele, kes siis nagu kuskil väljaspool võiksid nagu sind vaadelda ja noh, riskides banaalne, aga põhimõtteliselt võiksin nagu viidata sellele Nitzer kuulsale alapealkirjale, et kuidas saadakse selleks, kes ollakse hästi, süda, sel juhul võiks kultuuripealine olla see vahend, mille abil saadakse selleks, kes ollakse. Miks ma küsin seda, et mul on tunne, et siinne kultuuri peale Tallinna idee või kontseptsioon kui selline, et kui, kui küsida, kellele seda kõike vaja on? Üldisem vastus on just nimelt kõigile ja mis, mis meil tuleb ka võib-olla kultuurikatlaga natuke sisse, kes on see sihtgrupp mõnes mõttes, et kui öelda, et me teeme seda kõigile kõigile natuke kõigile peaks leiduma midagi kuhu, nagu selline kõige haaramine. Võib jääda mitmete toolide vahele või kukkuda mitme tooli vahe. Mina enda jaoks kuidagi tajusin kultuuripealinna rolli siis, kui ma töötasin alguses ma võib-olla päris täpselt isegi mul oli mingisugune ähmane aimdus, aga siis kuidagi minu jaoks kristalliseerus siis kui ma olin eelmine aasta Lennart Meri konverentsil, ehk siis välispoliitika konverentsil Vabatahtlikud ulatusid mikrofoni, kellele vaja seal märki, tabasin kuidagi ennast mõttelt, et mõnes mõttes on kultuuripealinn nagu üks loogiline samm selles jadas, kuhu kuulub siis nagu Eesti iseseisvuse taastamine 91 siis juba edasi, eksju, Euroopa Liitu ja NATOsse ja kuhu veel, eks ju, et et see on nagu minu meelest see kultuuripealinnas siis on see, et Eesti pealinn on Euroopa kultuuripealinnad loogiline jätk sinna Jarasse. Ma ei mõtle seda kuidagi nagu jube pateetiliselt. See on ongi iseenesele nagu kinnitamine. Olemegi Laar nagu iseendale kinnitamine sellest, mis 91 toimub, see ei olnud ju lihtsalt, et üks hetk saime vabaks, vaid pikema protsessi tulemus 2011 on nagu mõnes mõttes nagu teine ärkamine või, või teise etapi algus ja see on ka jällegi pikema protsessi osa. Et ta ei ole ka üheaastane festival, ta ei ole asi iseenesest. Kui sa küsisid, eks ju, et mis see tähendab kõigile? Mõtlesin, et kuidas seda kõiki nii defineerida, et see puudutaks ja ei tähendaks seda, et see kõik on need, kes on seal nende erinevate toolide vahel. Et kui sedasama kujundit kasutada, siis see on kõigile neile, kes tahavad aktiivselt ise kaasa lüüa protsessides. Ja tõenäoliselt see ei ole nendele inimestele, kes mõtlevad, et ta aastal x võttis ühe tooli istlusele tooli peale ja nüüd hoiab sellest toolist kinni ja, ja mõtleb, et miks teda ei lõbustada Ta või, või miks kogu elu on tema ümbert ära nihkunud. Töö juures vahel tegime nalja, et vähe vaieldavaks jääb, et kas jääb see, et kas kultuuripealinn või nähtuse siis et Eestis ja Tallinnas vaid üldse kas on pigem nagu kommunikatsiooniprojekt, millel on teatud kultuuriline alatoon või see nagu pigem kultuuriline projekt, millel on teatud kommunikatsioonina alatoon. Ja ehkki see on vahel tekitanud minus nagu vastulauseid enda sees skisofreeniline, siis ma ausalt öeldes kipun arvama rohkem, et see on tegelikult kommunikatsiooniprojekt, millel on kultuurialatoon. Tegelikult see mingi teatud populariseerimine on mõnes mõttes selle nagu üsna pärisosa näiteks põhuteatri puhul, mis võib-olla on üks tuntumaid tähelepanu pälvinud numaid projekte kultuuri peale, on jooksul et üks asi on nüüd see konkreetne programm ja need konkreetsed kunstnikud, kes seal olid ja mis olid head ja nii edasi, aga aga põhimõtteliselt see on nagu sellise uute paikade avastamise kaasaegse kunsti kaasaegse, siis antud juhul teatrikunsti populariseerimine. Et see on nagu põhimõtteliselt, et viib selle ideaalis võiks siia töö tulemusena inimesteni kes sellist laadi kunstiga nagu ei ole varem kokku puutunud ja kes selle läbi vaatavad. Mina muidugi näärmeid mitte vastanduvana, vaid nad on mõlemad üks ei ole tähtsam kui teine, üks ei ole nii-öelda vähem tagaplaanil kui, kui teine. Eksisteerivad olenevalt vaatenurgast ja võib-olla ka kas tegija või võidi öelda saaja positsioonist rohkem. Aga kui mõelda, mis selle võib-olla suurim väärtus on siis ma arvan, et see on selles ringkonnas tekkinud mingi hoiaku muutus. Sa mõtled, millist tegijana tegijate hoiaku muutus või vähemasti see julgus mõelda, et see on möödapääsmatu. Näiteks just seesama, mida te mõlemad välja tõite, see Eesti selline peaaegu muster, lapse areng, eks ole, mis päädib nüüd ühe kindlasti kultuuri peale on üks selline tunnustus nii-öelda Euroopa tasandilt. Aga siin tekib minu jaoks ka küsimus, et ühelt poolt see võib kõlada väga palju selline nii-öelda ametlik Euroopa kultuuripoliitika produkt, eks ole, et Euroopa, mis alles otsib oma mingit sellist ühist kultuurilisi koosteid järjest liituvate riikidega ja nii edasi, kuidas integreerida ka selle läbi, et see võib ühelt poolt tunduda väga selline mõnes ülevalt poolt peale antud formaat, aga kui palju on siin seda võimalust seda nii-öelda süsteemi millekski ära kasutada, mida see kohalik kontekst vajab, seda kõrvalt vaadates mulle tundus, et selles mõttes Tallinn kultuuripealinnana oli väga avatud, et seda raamistiku ja seda võimalust plussis, neid vahendeid ja ressursse ja toetust jagati tegelikult väga laialt just nimelt nii institutsioonidele kui üksikisikutele. Kui väikestele organisatsioonidele. Ma arvan, et see tühi vorm on see, et seal mingit ülevalt poolt tulnud nii-öelda nagu mingi selline kontsept jah, kontsept longu konkreetne, eks selline legend, eks kunagise prantsuse ja tolleaegne kreeka kultuuriminister Mercury lang kokku siis Jack lambid, lang kokku selle 25 aastat tagasi siis Ateenas ja siis mõtlesin, et ta, et Euroopa on nii mitmekülgne dolla muidugi vähem ütle, kes on, sest oli veel raudeesriie ja nii edasi. Et võiks olla mitmekülgsus nagu teadvustada ja sellepärast võiks olla nagu sel aastal mingi fookuse ühele ühele linnale ja selle kaudu siis erinevat laadi Euroopa kultuurile. Et jah, see on seal Ateena natuke lämbes lennujaamas välja mõeldud asi ja siis sealt alla Polaks tulemas. Et põhimõtteliselt küll, aga sarnaselt on olnud nagu mitmete asjadega, lõppkokkuvõttes on nagu Euroopa liit või Euroopa Ühendus omal ajal ja nii edasi on eni või asi, mille on, eks ju, kõik need Žuumanid ja mehed, eks ju, vallalised vanad mehed, seitsmekümnesed mehed 40.-te lõpus viiekümnete alguses välja mõelnud ja nad mõtlesidki selle mõnes mõttes sellise ettehooldusena välja, et teil on seda vaja. Et me ütleme teile, rahvas, teil on seda vaja, eks ja selles on naguniikuinii olnud sees mingi teatud ma ei ütleks õõnsus vaid, vaid pigem nagu vajadust seda, milles selge pragmatismi, isegi kui seal on vaja, seda ongi vaja täita samamoodi nagu Euroopat on alati olnud täita see nagu elu sisse ongi loomupärane omadus, ehk siis et see ei ole kuidagi nagu Eesti kontekstis. Et me teeme Rehepapi, eks anti meile siia mingisugune asi ette. Teiega keegi sellest aru ei saada. No hea küll, teeme sellest mingisuguse oma tramburai, eks, et see on põhimõtteliselt seda ei ürita ka, nagu Euroopa komisjon liiga palju ette öelda. Pihta hakkama mina käsitleks seda niisuguse kultuuri marketingiprojektina ka suures osas kas osutub edukaks või vähem edukaks, sest eks on ju igasuguseid kogemusi, on linnu, mis seal lausa läbi kukkunud on, on linnu, kes on tegelikult, et väga võimsalt ennast toonud pildile ja, ja Restruktrueerinud Vistrukteerinud oma niisugust loomevaldkonda ja tõstnud täht esile. Et tegelikult on seda väga olnud vaja ja just nendel, kes on niisuguses selges enesetõestamise faasis, et see annab võimaluse tunda ennast ka väiksemad suurena tegijana ja olla atraktiivne kas või sellisesse teaduslikus kontekstis turismi näol või, või siis uute töökohtade näol või, või siis sellega kaasnevad niisuguse teenindussektori elavnemise näol. Et teda võib ja peabki vaatama väga erinevast vaatenurgast. Ja nii palju, kui Eesti on sellel aastal niisuguses kvaliteetses välismeedias tähelepanu saanud, no me tõenäoliselt, et oleme võib-olla viimase 10 aasta jooksul sama suurt auditooriumi puudutanud kui ainuüksi sellel aastal ja ma usun, et see on väga püsiva väärtusega ja seda ei osta sisse ühegi sellise tühja reklaamikampaaniaga kuskil lemm, diviis või kus iganes lennujaamas just. Aga ma tahtsingi teie mõlema käest küsida, on need nii-öelda õnnestumise kriteeriumid, kuidas te mõtlete, et ei ole sina vist poolteist aastat umbes ligi kaks aastat? Kaks, kaks, vabandust. Tühja rüganud ja Evelin, kuidas sina, kes sa tõid mõnevõrra hiljem liitusid sellega, kuidas sa hindad seda? Ma arvan, et see tühja rügamise, vabandust see on väga huvitav, et sa nii ütlesid, sellepärast tühja rügamise nagu aspekt on seal olemas arvestades eriti seda, et kultuuripealinnaga on seotud väga palju avalikku raha siis linna ja riigi raha ja siis tõenäoliselt tänu sellele on nagu igal paberil, mis kultuuripealinnas nagu vormistatakse, midagi tehtud saada. Enam-vähem kõigil asjadel on umbes seitse allkirja, mis nagu oluliselt takistab või takistas asjade liikumisprotsess, et selles mõttes jah, see tühja töö rügamise hulk nagu isiklikult minul, Laur Kaunissaare ma ütlen, et see ei ole päris vale sõnastus, seda enam, et mul on tunne, et kui seda põhimõtteliselt usaldamatusest tulenevalt finantskontrolli sellise täpsuse astme nii välja üteldud finantskontroll ei oleks vajalik, muidugi on vajalik. Aga kui see oleks sellise täpsuse astmeni välja nagu takistanud, siis võib-olla oleks nii mõnedki protsessid toimunud palju kiiremini ja oleksid jõudnud toimuda rohkem protsess kui praegu, ehk siis põhimõtteliselt natuke nagu see küsimus, et ilmselgelt on selgunud, potentsiaaliga üldjuhul Eestis või Tallinnas ei ole probleem, probleem on nagu selles, et kuidas sellest potentsiaalist nagu, nagu klaasipuhumine käib, et kuidas sellest klaasitükist puhuda see pudel välja, eksju nagu diala tehnike, nagu öeldakse. Aga see on huvitav küsimus, mille järgi öelda, et kas on okei, kas me nagu saavutasime seda, mis me tahtsime? Ma arvan, et Eesti pealinnas on selles mõttes tehtud hästi, et on igasugust keerulises olukorras, mis Tallinnat kui kultuuripealne muidugi tabas, ehkki need olid oluliselt vähem keerulised olukorrad kui nii mõneski muus riigis ja linnas. Et otsustati nii-öelda investeerida nagu inimestesse otsustada, investeerida nagu tingimata betooni ja nii edasi, kusjuures tõenäoliselt betooni investeerimiseks ostetud raha niikuinii liiga vähe olnud. Või et noh, kui selgus, et ütleme, mõned asjad seal betoonis ei saa valmis, siis otsustati investeerida inimestesse. Et selles mõttes seal on raske öelda, kuna inimestest investeerimise tulemus hakkab olema natuke hiljem näha. Ma arvan, et väga huvitava aastaga oleme 2012 kus saab olema näha, et kes kannab kaela, kes, kes kannab kaela jah, et kuivõrd need investeeringud nagu on vilja kandnud Tallinn 2011 kultuuripealinna aasta eelarve vist on ajaloo kõige väiksem laske midagi on analoogseid projekte tehtud. Mis ei tähenda, et oma sisu poolest kõige kasinam on. Pigem on ikkagi edulugu. Minu enda jaoks ka tegelikult see, millest Laur rääkis, on võib-olla selle õnnestumise kriteerium tõesti kõige rohkem see, et ja tühja rügamise mõõdupuu just järgnevad aastad siin nüüd sõltub küll tõesti väga palju hoiakutest ja väga palju sellest sisemisest mootorist mis nendel inimestel tiksub või tiksu, et kas piirdutaksegi rahuldataksegi sellega tegime ära ühe peo, tegime ära ühe aasta kestva festivali või me tegime seda millekski, mis annab meile uue kvaliteedi, uue, nii-öelda arengutaseme, uue uue haarde, uue mastaabi. Mina pigem hindaksin järgmisel, isegi pigem ülejärgmisel aastal seda tühja töölükkamise hulka. Mul on tunne 2000. 12 on selline ikkagi pohmelus selles mõttes, et tegelikult, kes vähegi millegi vastu siin elus huvi tunnevad, kõik olid rakendatud ja mõnes mõttes 2012, ma arvan, saab olema väga keeruline aasta, sest et, et see ikkagi andis siia teised võimalused ja ka sellise rahasüsti, mida siia muidu sellele kultuurisektorile ilmselt ei oleks osaks saanud, eriti arvestades, et meil on äsja olnud, eks ole, kärped seoses majanduslangusega ja nii edasi. Aga nüüd on just see, et kuidas edasi minna ja ma arvan, et võib-olla 2013 on kuskil või, või sealt edasi on näha, et kes selle murranguaasta siis üle elavad. Nüüd ongi küsimus, et tegelikult selleks, et 2013 joosta tuleb 2012 kiiremini joosta, tuleb nutikamalt joosta, tuleb ära kasutada need kogemused, teadlikkuse kasv, võib-olla see publiku tähelepanu, mis on aastaga 2011 võidetud ja tänu millele paljud uksed avanevad kergemini. Palju asju saab teha tegelikult, et võib-olla odavama rahaga, aga nutikust ja niisugust nagu Virkust peab olema 2012 võib-olla veel rohkem. Mul on niisugune isiklik kriteerium, ütleme puht meedia mõtteski isiklik kriteeriumit. Et minu meelest oli päris lahe see, kui mõni kultuuriuudis 2011. aastal jõudis esikaanele või jõudis välja kultuurilehekülgedel, et seda käsitletakse näiteks põhuteater, objekt number 2011 esikaanel. Konkreetselt tuli näiteks jutuvest, mis sarja üks mingi araabia tüütakse ühtlasi kommenteeris seda, mida ta arvab olukorrast Tuneesias. Kuna ta parajasti Tallinnas olles kirjutas Tuneesia uue valitsuse, siis pärast Araabia kevade varitsuse kultuuripoliitikagrammi toodi ta kergesti, eksju, sinna välispoliitikalehekülgedele. Ehk siis et. Ma tundsin, et just sellised näited, ütleme, mis jõudsid nagu välja sellest rangelt kultuuri sellisest nagu sõimest, kus on sihuke väike taraka ümber, et las hullavad seal, eksju minu meelest neid projekte, mis jõudsid nagu väljapoole oma valdkonda, iseloomustas see, et seal oli hea idee ja hea kommunikatsioon või no ma ei tea, kommunikatsioon võib-olla kõlab sellise nagu, nagu sõimusõnana võib-olla kellelegi suus või kellelegi suus mingi tuima väljendina, lihtsalt kommunikatsioon on põhimõtteliselt see ütleb lihtsalt asja, et kui sa teed väga head asja, aga keegi ei tea, et sa seda teed siis sa võid sellesama hästi kui mitte teha. Kas keegi ei tea seda? Ma toon näiteks näite, oli selline asi nagu linnainstallatsioonide festivali, seal oli selline projekt nagu üks jaapani arhitekt tegi Kadrioru parki puude vahele sellise käiguraja mitme meetri kõrgused ja see pälvis nagu nii suurt tähele pannud oli kasti ilusad ilmad ja nii edasi septembris ja nii jäi mulje, justkui selles laulupidu või midagi sellist, seda enam on järjekord pargis järjekorras, sellepärast et saaks puude latvades ronida, siis tõenäoliselt nagu selle asja eelduseks oli, nagu see noh, ei tee siis tõeliselt ebatüüpiline ideed puude vahele, kusjuures ma arvan, et Eestis on loodusega niikuinii veel eraldi suhe, mis näiteks väljendus ka selles, milline hullus on nagu kakukaamerast suhtes, et inimesed elavad, eks lugu tuimas mingis kontoriruumis, aga tal on, kui kaameral mingi kakukese või mingi metsseaga tal jookseb kuskil taustal, eks võiks, lõhn kassad kaamerast sulle selleks eriti. Ehk siis see on nagu väga hea idee Eesti konteksti, see selline kõnnitee seal puude vahel on just nimelt Eestis. Pluss see kommunikatsioon, et saata see info õigel ajal õigesse kohta õigetele inimestele osatakse teha nii eesti kui venekeelset kommunikatsiooni ja neelas. Ehk siis, et selles mõttes selliste projektide järgi, kus see projekt või selle kajastus sellest projektist jõuab väljaspoole kultuuri külge. See oli minu jaoks õnnestumise märk. Näiteks minu meelest on oluline aspeka sellise kohaliku omavalitsuse poliitikud kogu sellise bürokraatia ja hari minema, et näiteks nii raske on saada tihti mingeid, kas avalikus ruumis toimuvatele sündmustele lubasid ja nii edasi ja nii edasi, aga võib-olla see kultuuripealinna aasta ja see, et seal taga on, et see on Euroopa Liidu projekt, et see signaliseeris ka mingit sellist suurema valmisoleku vajadust, et saada need allkirjad sinna lõpuks võib-olla mõnel tegelikult usalduse ja usaldust ja usaldusavaldust. Ka mõne allkirja väljarääkimise juures olnud, siis ütleme nii, et lubage nagu antud juhul tsiteerida Tammsaaret tuletamine Tammsaare tõe ja õiguse neljandas osas. Indrek ütleb, nagu kaaneline, hüüab talle. Töö, see ongi kogu saladus. Ehk siis nagu see näiteks selgus väga paljude projektide puhul ka, et see ei ole mingi kopp kokkulepe, mingi müstiline, mingisugune mõnusana võlusõna või mingisugune jumalik sõrm, mis äkki tabas kõiki. Ei, Euroopa Liit muidugi ma annan allkirja, andke pabereid, eks, et see on konkreetsete inimeste konkreetne see, kes seda seletavad ja lõppkokkuvõttes mingil hetkel. Ja ma tuletan meelde, etnikud üldjuhul mitte poliitiliselt mingil hetkel tõeline tulebki astuda nagu lihtsalt nagu dialooge inimestega, kes seda allkirja peavad andma, sest neil on mõnes mõttes ka ju mingit konkreetset probleemide, siit jooksevad mingisugused elektrijuhtmed edasi ja kui ei ole seda lahendust, et kuidas seda tagatakse, et seal midagi peale ei kuku. Ühesõnaga, see on nagu vastastikune töö ja mõnes mõttes see mind huvitab väga, kas see muutus jääb püsima selles mõttes, et kui järgmistel aastatel keegi teeb linnaruumis midagi, kas Need projektid seal mere ääres olevat installatsioonid või seesama jaapanlase asi kas see on tekitanud piisava nagu veendumuse, et näed, polegi nii hull nagu sa ütlesid, tööde töö 2012 tuleb joosta. Kultuurikatel on olnud üks niisugune mõeldud, tehtud, et meil on terve suvi olnud väga kiire programm ja meie suhtes on oldud äärmiselt nii-öelda usaldavad. Loodame, et me ei ole seda kuritarvitanud kuidagi, aga äärsed operatiivsed ja hästi vastutulelikud hästi abivalmid, et ilma nende ametnike nii-öelda omapoolse lisapanused. Ta oleks pooled asjad tõenäoliselt õigel ajal jäänud juhtumata katlas. Aga siit, enne kui me liigume konkreetselt kultuurikatla juurde, ma tahtsin küsida veel, et kui palju te olete kursis või palju te olete jälginud seda näiteks, et kuidas selline kultuuripealinnas line välja tulemine toimub või, või selline jätkumine, kuidas erinevad linnad on lahendanud ikkagi selle paratamatu dramaatilise küsimused ja mis siis nüüd, kuidas mujal on seda lahendatud, seda jätkusuutlik ja just, ja mis siis nüüd? Näited on väga erinevad ja noh, loomulikult nullpunkt on ju ka olnud linnadel väga erinev. Näiteks eelmise aasta kultuuripealinn Uurzai oma jätkustrateegia, mis on pigem nagu erakordne, et on jätkustrateegia, sai alles siin poolteist paar kuud tagasi peaaegu võiks ka öelda, 2011. aasta lõpus targemad ja nutikamad hinnad on loomulikult nii-öelda kujundanud ennast ümber ja kasutanud seda powerit ära. Aga on ju selliseid no kus tegelikult peale avamistseremooniat, et ei ole isegi suudetud erinevatel põhjustel peaaegu et üldse programmi realiseerida, rääkimata siis selle mitte midagi tegemise jätkamisest. Et iseenesest noh, meie kolleegid teistest kultuuripealinnadest vaatavad ka Tallinna suunas üsna nagu põnevil, et meie oma jätkustrateegia, kuidas me seda üles ehitama, kuidas me seda teeme? Kuidas me just niisugust vaibi hoiame, ma usun, et meil see õnnestub. Ühesõnaga, see mõte on nagu suuresti see minu arusaamise järgi katla puhul, mis siis oleks kultuuripealinna see, mis kujul see nii-öelda jõud, mis on nagu kultuuri pealinnaks olemise aasta jooksul nagu tekkinud või avastatud, eks ju, kuhu see nagu kanaliseerub oleks suuresti katel. Et see toimuks, jahtis nagu katabuldina, ehk siis nagu mingisuguseid ettevõtmisi, ideid, mis on juba sündinud, aga millel on potentsiaali muutuda palju suuremaks rahvusvahelisemaks ja nii edasi ja siis neid nagu edasi arendada, et see on see mõte, see minu meelest nagu põhimõtteliselt strateegiana on täitsa pädev. On olemas selline võrgustik erinevates kultuuripealinnadest, kes on olnud kultuuri, kes tulevad, tõrkus tulevikus, on kultuuripärand ja kes on parajasti mitteametlik võrgustikus nende kultuuripea, nende programmide ja asutuste siis nagu või fondide sihtasutuste juhid saavad kokku ja arutavad üsna nagu otse räägivad. Sa oled väga vabastav, inimesed räägib väga otse seal Jaapia grupp, ma sain aru, et see ei ole te Ratasest mõnes mõttes Need, inimesed, magamine võib-olla need inimesed saavad väga hästi aru, mis olukorras sa oled. Sa oled väga hästi aru ka poliitilistes kontekstides, ehkki need võivad väga erinevates kohtades olla väga erinevad. Et poliitiline, väga sarnased erinevate, siis selles mõttes on sisse kirjutatud, et on linnriike, kui linnas riigis on erinev partei, eriti kui on vahepeal mingi ideoloogiline põhimõtteline et siis siis ongi sisse kirjutatud sinna juba mõnes mõttes Euroopa Komisjoni poolt see või õigemini mingi nurga alt vaadatuna seda võib käsitleda kui vahendit seda poliitiliste vastuolude ületamiseks ja see, kas seda tahetakse või ei taheta sellise vahendina kasutada, see sõltub igast sõnast eraldi. Aga selles võrgustikus mõned korra mul õnnestunud olla, nendes osaleda nendel vestlustel ja nii edasi. Ja ma olen tähele pannud, et üldiselt, et on nagu selline tendents, et väga hästi õnnestunud kultuuri peal nii-öelda on üldjuhul endised või praegused tööstuslinnad, kes tahavad muuta oma kuvandit. Sellest tulenevalt on, selles linnas on see raha olemas nagu suhteliselt igasugustest jõududest tulenev vaata sest ta on tööstuses, eks ma võin tuua näiteks luure on hea näide, aga samamoodi näiteks Lints on eksju, Austriatööstuse keskus, samamoodi stab Anger Norras, eks ju, siis seal Iirimaal seal oli ka üks selline linn, kus on just nimelt tööstuses asja nagu raha, nagu põhimõtteliselt, et selle raha liigutates suhteliselt sõltumatult olemas, eks ju. Ja sellest tulenevalt on lihtsam teha kas strateegiat, aga õnneks noh, ja Eesti võiks sellest tihemini aru saada, kui võib-olla tundub, on see, et õnneks rahast siiski ei sõltu mitte kõik. Mind näiteks väga huvitab see, et nüüd kohe üsna varsti on kultuuri peale niisugune linn nagu näo, mis on Põhja-Rootsis, eks ju. See on linn, kus on eksju, vee elektrijaamad ja, ja ühesõnaga, seal on noh, väga heal tasemel linn ja nii edasi. Aga nad on tuhandeid kilomeetreid põhja pool igasugu muudest linnadest seal nagu ei pea ka ei ole inimesed, problemaatika on keeruline, sellepärast et isegi kui sul on see raha ja sul on isegi mingisugune kultuuri, mingi skeene seal ja nii edasi siis sa lihtsalt füüsilised oled seal. Ja selles mõttes nagu ei pruugi ka see raha sind nagu tohutult aidata. Ei, selles on see mõte peab ikka olemas. Ehk siis selles mõttes on ikkagi nagu kultuuri veel need erinevad üsna nagu võrdses seisus. Et tuleb ikkagi leida lahendus, mis on sellele linnale nagu paslik või mis selle linna võimalusi arendab, ehk siis et unustage ja Tallinnast ei saa kunagi Berliini, seda ei hakka kunagi juhtuma. Mis Tallinnast võib saada tallinlastel saada Tallinn, nii et sõna Tallinn kõlab kuidagi nii, et kõik aa, ma tean küll, et nii nagu praegu sõna Berliin on nagu mingi mõiste, nii on ka Tallinn kunagi mõista, aga ma loodan väga, et sellest ei toimu sellist asja, nagu on toimunud Berliiniga Saksamaal. Ega Berliin ei ole päris Saksamaa, loodan, et Tallinna ikkagi väga. Näiteks ikkagi siin tegelikult, mis see siis on? Meil ei ole ilmselgelt selliseid probleeme, nagu on näos meie asu nii kaardilt väljas. Et mul ongi kohati tunne, et Tallinn ei ole nagu üldse nagunii halb koht, et need probleemid siin oleksid niivõrd nähtavad, millega tegeleda, et see ei ole selline trööstitu tööstuslinn, pigem me oleme kohutavalt nunnu vanalinnaga Unesco pärandi ka turismimagnet, et mis on ikkagi need probleemid siis või et mis on see väljakutse, mida siis kultuuripealinn mõnes mõttes tahes või tahtmata või ikkagi nagu puudutas just et kuhu siit edasi minna, et minu meelest see kultuuripealinna aasta oligi selline hästi palju kogemus või selline? Mul on tunne, et selle sellesse ideesse on sisse kirjutatud ka mõningane selline pidev nagu jalgratta leiutamine, mis samal ajal teeb sellega kohati absurdseks. Kui sa pead sellise suure mahuga projekti tegema kellelegi ei ole varem seda sellises mahus projekti tegemise kogemust, ma arvan, et see ei olegi nagu võimalik, selles mõttes. Aga et sul on see ettevalmistusaeg on, mis ta siis oli poolteist aastat nii-öelda, millal sind tööle võeti, Laura? Mind võeti tööle siis sealpoolteist aastat enne algust, aga 2007, kaheksa alguseks tegelikult seda enam, et mingeid suuri asju peate eetrist vigadeta. Aga jah, et mis sellest nagu järel läheb, et mõnes mõttes on, mul on tunne, et need inimesed, kes töötasid väga konkreetselt, siis selles kabinetis või selles sellel korrusel, seal seal oli väga palju sellist jooksvat asjaajamist kohati sa nagu matult puhtalt selle asja keskel olles mingite mingite asjaajamiste alla, et võib-olla just nüüd see, et kuhu see edasi läheb, tegelikult joonistab ka tagantjärgi välja selle, mis siis oliva. Ja siin tekibki istet, see jätkustrateegia, et mis see siis on, et tegelikult see peaks, nii ma siis vastuse sellele Laurasin kaunilt välja tõi, et Tallinn peab olema Tallinnaga, aga vot nüüd peakski selguma, mis Tallinn siis on. Ühelt poolt ma arvan, et see, see küsimus peaks jätma võimaluse väga paljudeks vastasteks ja, ja tegelikult on see niisugune identiteediloome küsimus, et noh, kes soovib, võiks öelda, mina, seal on punased katused, mina, see olen see või teine noh, mingisugune varaline asi. Aga Enda jaoks isiklikult pigem identiteet seonduv võimalusega olla, teha olla koos inimestega, olla koos olukordades, kus juhtub midagi, kus, kus toimub midagi, kus on nii-öelda oma sisemine dünaamika See on ka natuke küsimus. Ma korra küsin vahele, et mille sa saad või milline on see elamuse. Elamuse kogemuse elamuse, noh minu meelest ei tee rikkaks inimesi võimalus osta asju, vaid, kui vaja siis võimalus osta elamusi. Mina näeksin hea meelega, aga võib-olla noh, katla puhul oskab või mis, mis siis tuleviku nii-öelda koordineeriv seda nii-öelda impulsse koordineeriv tulevikus üksus hakkab olema, eks ju. Sõbra Evelin oskate pärast täpsemalt rääkida, aga, aga mulle tundub, et Tallinna või Eestis siinse nagu kultuurikeskkonnatunne võiks olla see, et see on nagu väga. D ja kvaliteedipõhine koht hästi, sest sellepärast et sellist mingit meeletut raha mahtu, mis võimaldaks meil nagu mingisuguste suurte keskustega, mille üks olulisi nende keskuste üks iseloomustav element on keset lihtsalt inimesi on rohkem ja seda raha on ka suuresti sellepärast rohkem, et lihtsalt inimesi on rohkem. Sellega meil ei ole tõenäoliselt mõtet otseselt konkureerida, mis on nagu point, on see, et nagu toetada ja arendada neid ettevõtmisi ja ma ei tea festivale, mille idee on nii hea, et ma toon väga banaalse näite minu arust väga nagu koloriitne oli, seal ma nägin ükskord saunas aurusaunas keskkooli poisid, sellised jorsid arutasid omavahel, et peaks äriidee tegema ja üks ütles teisele. Vaata äri jaoks on vaja siuksed ideed, sa pead välja mõtlema midagi, mida kellelgi on räigelt, kõigil on räigelt vaja, saad aru, see on umbes nii nagu žileti, vaata, kõigil meestel on vaja, mõtled välja, tipp-topp, tuleb kõik. Et selles mõttes võiks ka nagu see ülekantud nagu kultuurimaastikku, nagu need ideed võiksid olla kvaliteedi poolest nagunii erakordsed. Et nendest annab puhuda mingit suurt pudelit, nii et sa saad kohe aru, et sul on vaja seda. No okei, see kohe, see on ka alati küsimus, et millal see kohe on, kas kohe on nii, et täna tuleb idee, eks sa juba reedel juba noh, müüb nagu loom, eks ju. Et see päris nii ka ei saa olla, mingisugune selline nagu puhveraeg peab inimesel olema. Aga sedasama ütles nagu Kadri Liik oma järelhüüdes nagu rahaldasmusele, kes nagu oli NATO laienemise arhitekt, et et mis on Eesti fenomen, Eesti fenomen on see, et meil on kõige paremad inimesed ja see kõlas võib-olla ta sai isegi aru selles artiklis Postimehes, kus ta kirjutas ja ta ütles, et see võib olla, kõlas ülbelt, eks ju. Et mis asja me oleme kõige paremad inimesed. Aga kui sa võtad nagu rahvaarvu kohta Eesti esindatust erinevalt mõttes nagu organisatsioonides esindatus sellisel tasemel, et see seal on nagu loeb ka siis see on nagu sellise rahvaarvu kohta väga-väga kõva sõna siis nagu sedasama loogikat, minu meelest võiks arendada kultuurisektoris, sest meil ei õnnestu kunagi mängida seda, et me oleme nagu Pariis, no see põhimõtteliselt raiskamine. Aga nii nagu mõni aeg tagasi New York oli moes, siis oli Berliin moes, siis London on moes pidevalt, tegelikult võiks olla selles mõttes tõesti Tallinn võiks minna moodi ja võiks niimoodi, sellepärast ja juba on ja väga palju ka just selle aastaga tekkinud vaibi tõttu ja noh, lihtsalt seda nagu joont hoida. Et siin ei tehta mitte asja sellepärast, et paistaks nagu tehtaks midagi või nagu oleks midagi vaideid. Et ka kultuurisektoris risti ideed oleks teravad, oleks ilusad ja arenevad. Ma arvan, et Eestil ja Tallinnal võiks olla nagu potentsiaal identiteedi poolest vähemalt, mis väljapoole paistab, identiteet võiks olla selline parim osa nii-öelda Ida-Euroopast, ehk siis selline praegu veel on Ida-Euroopas teatud nagu nälg selline, et tahaks teha nagu selline teatud tere ühestamisel käed on vaja jõuda kuhugi, mis võib arutada, kui mõistliku mitte mõistlik emotsioon see on või kui põhjendatud. Aga ilmselgelt selles on mingi energia, eks ju. Aga samas on Eestis ka sellist noh, nagu nagu sellist sihukest põhjamaist, turvalisust, eks ju, et see ei ole päris vuntsidega tüübid ja ei ole päris. Aga kolmas osa on veel see natukene juba nagu täissöönud, et aga et noh, mis siis, aga ma olen juba Eesti parim ja ma juba olen juba jõle tähtis tegija. Ja siis nagu kaob ära see rahvusvaheline mastaap, et sa võid siin kolmest tegijast olla küll kõige vingem, aga vabandust väga, ma ei ole ka isegi 300. kui sind panna nagu ilusasse võrdlusesse, et noh, näiteks siin on kõik niuksed. Ja siis nagu struktuurselt, võib-olla ma räägin, liiga üldised struktuurselt, on nagu Eesti väga pikalt olnud mõnes mõttes selline nagu startup riik. No selline, et ega põhimõtteliselt nagu Carrobelt Pusta, eks ju, kes oli jurist, Peterburi, seda oleks võinud ka sama hästi mitte teha Eesti vabariik ja tahes võinud rahulikult elada. Peterburis jaurab oma keissidega tip-top elu nagu lill ja kõik väga hästi, eks ju. Et inimene ise tahtis teha seda või, või mis iganes, võib ka teisi näiteid tuua. Et mõnes mõttes väikeriigi puhul paratamatuse nagu pidev küte. Minu meelest võikski jääda, et ma arvan, Eestil naguniipea ei õnnestu saada nagu päris rahulikuks maaks, kus kõik nagu lihtsalt tasakesi vooluga, et mõnes mõttes see teatud ärevus, mille üle võib-olla eraisikuliselt inimesed kurdavad, et oh, miks ma pean jaurama kogu aeg pean võimlema kõige pärast ja nii edasi, mõnes mõttes, selles on ka tohutu paugu. Aga me tegelikult ju tõesti ei taha ju, et mis seal nagu nagu mingit vaikset Aadud lihtsalt nagu tiksume, et noh, see ei ole nagu see, millega ma arvan päevi täita. Võib-olla ka, et kui mõelda sihtasutuse nii-öelda jätkutegevuste või kultuuripealinna aasta kui sellise jätkutegevuste peale, et siis neid kahte eelnimetatud, et võiks miinimum, kultuurialane startup, indus võib-olla tõesti ühendada, kus tehakse nii-öelda mingisuguseid riskiinvesteeringuid veel inimestesse, institutsioonidesse projektidesse ja, ja kasvatatakse neid nagu pärmi. Et see võiks olla küll väga põnev väljakutse. Kas ta on plaanis konkreetselt kuidagi väljutada see jätkustrateegia ega ka see, mis sealt tegelikult katlast olema ja tulema selles mõttes, et varem praegu on kõigi meie peas oma katel, kuna see kõik on oodanud aastaid selle sellist sündimist ja nüüd tundub, et see on lähemal kui kunagi varem. Aga et, et millal saab nagu selgeks, et tahaks ikkagi nagu näppu peale panna. Vot see ongi vist lähenemise erinevused, et siin ongi ju püütud küll seda arendada nii-öelda võtmed kätte, eks ju. Mis minu isiklikust vaatenurgast võttes oleks tohutult igav ja absoluutselt kaotaks minu jaoks igasuguse atraktiivsuse. See mõnes mõttes on väga tihedalt seotud ja selle kontseptsiooniga, et äärmisel, et oluline, et need asjad kasvaksid koos, on mõnes mõttes hästi oluline, et me isegi ei mõtleks sellest niimoodi, et noh, millal on see lindilõikamine, millal nüüd hakkab see stagnatsioon, eks ju. Et me ise suudaksime hoida nii maja füüsilises mõttes veel rohkem tegelikult niisugust laiemat kultuuriskeenet või niisugust platvormi pidevas liikumises, mis on avatud, keegi realiseerib ennast ühel või teisel viisil, keegi teine tuleb juurde, keegi kolmas astub ära. Keegi neljas leiab uue sünergia uue võimaluse sellest. Et, et kui seda hästi lühidalt kokku võttes, et see pidev avatuse, see pidev liikumine, kus kõigil on võimalik ühineda, anda, võtta, luua, lahkuda ja seda võib-olla ei tohikski niimoodi näpp peale pannes defineerida, et mis asi see on. Aga selle väga praktilise poole pealt ikkagi, et selline pidev liikumine, pidev liitumine, lahkumine, areng, dünaamilisus, et esiteks, siin tekivad ilmselt mingil hetkel puhtressursi piirid selles mõttes, et et kui laiaks seda asja nii-öelda ajada, et lõppude lõpuks on ikkagi ju see, mis nagu jääb järele nii-öelda, et see on ikkagi nagu mingi pirukas selles mõttes, et, et seda kuidagi peab ikkagi. Ma küsin, ma küsin nii, et kui laulupidu ära lõpeb, kas laulupeost jääb järgi pirukas või jääb see see osaluse tunne kogemus ja see uus kihistus nende kultuurielus, mõnes mõttes kasutaksin seda sünonüümina tegelikult laulud, mis kõik saavad midagi, kõik midagi annavad, kõik midagi saavad ja see on pidevas liikumises. Et iseenesest me loodame ikkagi suuresti 2012 lõpus heas mõttes üht-teist avada, võimalik, et ka 2013. Aga ehitus on kogu selle protsessi juures küll võib-olla raha mahukaim, aga siiski mitte esimese tähtsusega küsimus, küsimus on selles, kas me suudame luua, hoida ja edendada niisugust koostööplatvormi, mis eestlastel küll sõnades on juba ära õpitud, rääkida sellest, kui oluline see on, aga praktilise tegevuse käigus mitte väga omane. Ja niisugune avatus teistele ei ole ka nii omane, kui, kui vaja oleks. Läks selles mõttes huvitav kommunikatsioonistrateegia, et kui me vaatame praegu erinevaid selliseid kultuuriinstitutsioone, siis põhiline tähelepanu ja mis on ka meedias põhiliselt tähelepanu all, on kinnisvaralised ja arengubetoonis, mistõttu kui katel suudab seda vältida ja kommunikeerida just nimelt nagu teisi aspekte selle juures, siis ta suudaks tuua sisse ka mingi muutuse just nimelt sellesse jällegi laiemalt, et kuidas neid asju üldse nähakse, kuidas millestki räägitakse, millele tähelepanu pöörata? Näiteks niisugune nutt ja hala, kuidas raha ei ole, kuidas ehitada ei saa, kuidas naaber vastu, kuidas Euroopa komisjonist ei sõidagi rahalaevad ja sinine toru ei ole kogu aeg, eks ju, nii-öelda pangast betooni see kõik on oluline, ma seda üldse ei alaväärista ega naeruväärista. Laur, mis sa nüüd teed siis? Mis mina nüüd teinud? Ma olen natuke veel avatud erinevatele pakkumistele, mõned pakkumised on juba laekunud, vaatame natuke on nagu see tunne isiklikult, et olles natuke nagu sihuke vorstil tehase värk, et kui sa oled ikka näinud seda vorst, tehakse seda mõnda aega nagu ei taha süüa ka. Mis ei tähenda seda, et põhimõtteliselt retseptid on, näeb väga ilus välja. Aga põhimõtteliselt siis, kui unustada ära, see läheb jälle üles, ei mäleta enam, kuidas sa seal täpselt orisel bossi tehasest siis nagu siis tundub päris tore, et noh, mingisugust tiit Haxi nagu, nagu moodsas keeles öeldakse, ehk siis nagu mingitest mürkidest vabanemist muidugi nagu tuleb teha ja ma arvan, et ma ei ole sellest ka nagu ainuke. Sest pinged selle kõige juures on nagu väga teravad olnud ja ja usaldamatus nagu erinev poliit. Selline asi ja mõned üksikud korrad isegi on olnud põhimõtteliselt midagi, mida võib käsitleda poliitilise sekkumisena. On olnud seda, et töö käigus, et kuidas, nagu põhimõtteliselt poliitilistest olukordadest tuleneb otsustamatus pidurdab kõiki teisi protsess. Kohal palume, sai seda ajaliselt ikka piiritaksid ka muidu hakkama minu andma. Intervjuusid sellest elust vorsti teha asja niimoodi et ütleme nii, et põhimõtteliselt lõplik kokkulepe, olgem ausad, lõplik lõpp kokkuleppe teemal, et jah, see raha on olemas selle eelarve jaoks ja nii edasi toimus ikkagi nagu põhimõtteliselt august september 2010, see oli see, kus on nii ja nüüd nii ongi, eks ja mis oli selles mõttes tore, oli see, et pärast seda üldjuhul väga huvitatud ka enam. No selles mõttes, et igasugu jõud enam pärast sõda oli selge, et ahah, see nüüd nii ja siis enam väga enam ei jauratud. Vaata, kas sa võib-olla oled minuga nõus, aga minul mõnes mõttes küll reaalselt kõrvalseisjana, aga, aga sisuliselt noh, väga pikki aastaid juba selle projektiga nagu üsna hästi kursis oleva inimesena. Tegelikult on nii-öelda linna ja riigi koostöö sellel aastal raames osutunud palju paremaks, kui, kui võib-olla oli karta aastal 2007 2008 2009, ent isenesest 2010 on ikka olnud nagu väga konstruktiivne ja väga. Sain nagu aru, et ei ole, kõik võidavad, lihtne loogika, iga inimene tead seda ise ka, et iga euro eest, millest sa tead kolm aastat ette, et see euro on sul raudselt olemas, saad sa nagu põhimõtteliselt rohkem ja nii lihtne see ongi, et selles mõttes noh, oli konkreetsed, keesid, et nii mõnigi leping jäi sõlmimata, sellepärast et need, kellega lepinguid ei sõlmita, küsisid, nagu et kuulge eriti, mis puutus mõnda rahvusvahelisse organisatsiooni või, või partnerisse nüüd ütles, et noh, et me saame aru, et teil on keeruline kõike, noh, okei, aga ma tahaksin lepingut ja kui seda esmaspäevaks ei tule, siis me ei tee seda ja kõik, et noh, selles mõttes nagu ma valetaks, kui ma ütleks, et see kõik mind ei mõjuta. Sest noh, ma siiski ei ole jõudnud veel sellele tasandile, nagu on üks anekdoot minust Mati Sirkeli. Mõni poliitika on nii paksu nahaga seisab selg rootegi püsti. Et nagu mul päris nii paksu nahka ei ole muidugi mind isiklikult mõjutab kõik 100-ks aga samas teiselt poolt on jälle see, et ma suhtun mõnes mõttes sellesse nagu hästi realistlikult. Et me elame sellises ühiskonnas nagu, Me elame, meil on need probleemid, mis meil on, meil on need usaldamatus, et mis meil on, nendest tuleb üle saada ja see ongi samamoodi nagu nende mingisuguste lubade väljarääkimise asjaga ongi konkreetne töö, konkreetsed inimesed peavad tegema konkreetset tööd selleks, et seda usaldamatust ületada. Ja, ja lõppkokkuvõttes selles mõttes on ikkagi positiivne jah, et nagu kogu seda Vilniuse käis kogu sellist asja, mis oli no suhteliselt nagu karm lugu seal, kuidas see kõik Cupi läks Crewinaalseks ja nii edasi, et, et seda ei juhtunud siis ikkagi mingil hetkel lugu hakkab ikka Eestisse, inimestele hakkab nagu punane tuli põlevad kuulge nüüd peab ikka tõesti purjetama ja siis ikka lepitusse ka kuidagi. Aga kui me tõmbame neid kokku, siis 22. Detsember õnnelik lõpp, millega tegemist on. Minu meelest olles ise ennast nagu pigem taandanud selle konkreetse õnneliku lõpu ettevalmistus, sest mina valmistasin suuresti, et Vabaduse laulu siis õnnelik lõpp, minu meelest on nagu väga hea pealkiri sellele nii-öelda lõpupeole, ehk siis sellele need inimesed, kes siin linnas elanud, kes seal on seda ka ettevalmistus ja nii edasi nagu pidu meile kõigile ja et see, et selle kõige nimi on õnnelik lõpp, mis on ühelt poolt nii irooniline, et noh, lõpuks on ikka kõik korras, eks. Et hundid söönud, lambad terved või peaaegu, eks ju, ja teiselt poolt selline nagu täis optimistlik, need on minu meelest väga hästi valitud pealkiri ja väga hästi nagu põhiliselt iseloomustab nõu tekkinud olukorda ja kogu seda minu jaoks emotsiooni, mis mul selle kultuuri peal nagu nüüd selle aasta lõppemisega on. No see on niisugune väike eneseiroonia ja ma arvan, et niukene mõnus piigega nendele skeptikutele, kes tegid korraliku eestlast. Sa oled hea aasta või poolteist enne seda. Ja no see on ka ilusti öelda, et õnnelik lõpped, eks see on, iga lõpp, on mingi uue asja algus ja ma usun, et seal on väga hea puuni, et nutikalt edasi toimetada. Ma tahtsin veel öelda ühte asja, ühte asja, mis ma panin tähele, et kahtlemata on õigustatud nagu suured ootused kultuuripealinna suhtes, sest lõppkokkuvõttes see on noh, ongi nagu väga lai identity peeti muutev või muuta püüdev projekte ootusele mõnes mõttes õigustatud. Aga teiselt poolt on nagu vahel mul vähemalt kultuuripealinna noh, nagu siis selle asutuse töötajana või korraldajana tunne olnud justkui kultuuri peale, no umbes selline nagu Kalevi koju ootamine, et lõpuks tuleb Kalev koju ja siis pirud kahele otsale neelaseks. Ja mulle tundub vahel, et sellel on lisaks muule ja õigustatud nagu põhjustele on ka mingid juured selle lootusele sellel nagu kalevi koju ootused on nagu mingid juured ka selles, et tänapäeva maailmas, kus on uskumatult odavlennuliiklus infot saada sekunditega ja kui sa vähegi nagu oled nutikas inimene, sa tead, kust seda infot sa milliste infot saatsid ja nii edasi sa võid selle saada sekundite-minutitega, sa võid arendada iseennast meeletus kiiruses. Ja see ei ole mitte ainult Eestis kaugeltki mitte ainult Eestis. Mingi paradoks, et rohkem see kontrast on veel suurem kui varem, et alati olnud see, et üksikisik saab areneda kiiremini kui ühiskond. Aga tänapäeval on see nagu kosmiliselt kiire, et ühiskond areneb nagu paratamatult aeglasemalt ja paratamatult kompromissideks. Aga aitäh teile ja tõmbame siit kunstiministeeriumis siis 2011. aasta lõpud õnnelikult kokku. Lõppu. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Ka tänane saade ei jätka kogu peagi möödunuks kuulutatavat aastat läbinud lugemise teemat. Kuigi Urmas Viigi välja antud Augustame päevaraamat oleks suurepärane materjal. Selle asemel jätkab saade oma ajakirjandusliku ebakompetentsuse ning moraalituse avaliku ja häbitut esitlemist. Ehk olenemata sellest, et tegemist on aasta viimase saatega, ei sisalda tänane saade mingeid kokkuvõtteid. Neid tehakse piisavalt igal pool mujal, uskuge mind, kuulun ise paari väljaande toimetusse ja kuulen ka kõrvalt mujal toimuvast. Kõik teevad aasta kokkuvõtteid. Ka ei kavatse tänane saade käsitleda aktuaalseid teemasid, nagu näiteks Tartu kunstimuuseumisse uskumatuid publikunumbreid toonud protestinäitust klassikutelt armastusega. Selle kõige asemel kosutan teid, lugupeetud kuulajad, ühe väikese strukt uralistliku analüüsiga sest mis võiks olla parem leevendussessiaegsest raamatukogu üle rahvastatuse järgnevate pühade puhul suletud uste poolt häiritud umbintellektuaalide hingedele. Analüüsi objektiks valisin Mare Tralla näituse hull armastus mida võis näha kuni 18. detsembrini Tartu Kunstimaja suures saalis. Kes nüüd kurjalt muigab, et nad muidugi ma räägin ikka vaid näitustest, mis toimuvad minu poolt hallatavas galeriis, teeb õigesti. Kaalusin objektina ka Alan proosa fotonäitust horisondid Y galeriis. Aga siis jälle tundsin end nii meelitatuna kima kommentaarist vikerraadio kultuurikaja saate päeviku rubriigis, kus Kiva ütles, et on märkimisväärne, et kolm nii tugevat tegijat nagu Visible, Solutions, Urmas Viik ja Mare Tralla on korraga Tartus. Et tekkis lootus, ehk ei ole asi ikkagi ainult selles, et mina olen kallutatud vaid ehk ongi tegemist tähelepanuväärsete näitustega? Mare Tralla isikunäitus Tartu kunstimajas oli ühelt poolt miniatuurne retrospektiiv, teisalt autori isiklik pilguheit oma elule. Näituse läbivaks jooneks, mis ühendab nii varasemaid kui uuemaid töid oli armastus, millega seotud küsimusi esitati vahetult autori enesepositsioonilt. Nii joonistus näiteks tööde kronoloogias välja heteroseksuaalse armastuse asendumine. Homoseksuaalsusega. Ainus kõrvalekalle teemast olib üksikute merest koosnev installatsioon vene pruudid mis viitab talla loomingu otseselt femistlikule küljele. Mõjus aga kõnealuses näituse komplektis sisuliselt võõrana. Kuigi kujundlikult sobivana kõike määravat ehk mingis mõttes kunstniku maailma hõivanud armastust mõõdab Tralla uurides enese positsiooni teda ümbritseva suhtes. Indikaatorina funktsioneerivad siinjuures erinevad narratiivsed, olukorrad, mida kunstnik oma taustas, loob ja kirjeldada. Niisiis ei ole tralla räägitud lugude adressaadiks. Näitusekülastaja Tralla ei räägi meile vaid iseendale tegemist auto reflektsiooniga. Nii tuleks kunstniku kapist välja tulemise hirme käsitlevat sarja päevik lugeda mitte kui avalikku pöördumist või seletuskirja vaid kui teksti, mis ei ole mõeldud lugemiseks kellelegi teisele peale. Autori. Selles kontekstis on sarjale näiteks liigse intiimsuse etteheitmine põhjendamatu. Ärge lugege võõraid päevikuid. Ennekõike annab taolisele tõlgendamisele alust kunstniku enese positsioon tema poolt jutustavate lugude suhtes. Tralla on alati iseloo peategelane, aga samas on ta ka nagu võõras või näitleja, kes on võtnud mingi rolli. Installatsioon second hand laas tooris toob meieni terve rea armastuslugusid, mida seovad kaks detaili. Iga loo käivitab konkreetne second hand poest ostetud öösärk ja kõigi nende lugude keskseks tegelaseks on autor ise. Lugu on esitatud käsikirjana ja seda saadab fotokunstnikust konkreetset särki kandmas. Kas ja mil määral lood autobiograafilised on, ei ole oluline sest sisulises plaanis on siiski tegemist lihtsalt lugudega, kuhu kunstnik end provotseerida. Seejuures joonistub välja erinevate Meediumite funktsioon kirjutatud tekst ja riided, mis second hand laas toolide puhul ka füüsiliselt saalis olemas on luukandjad. Need lihtsalt esindavad teatavat narratiivsed. Situatsiooni fotod ja video aga sisaldavad ka kunstnikku ennast. Kusjuures kunstnik ise võrdub kunstniku alasti keha. Nagu visuaalkunstnikule kohane, ei samastav Tralla end mitte teksti, vaid kujutisega. Tekstralla töödes on analüüs ja kommentaar, mis olgu veel kord rõhutatud, ei ole tegelikult suunatud vaatajale. Vaidlen kunstniku meetod eneseanalüüsiks vajaliku distantsi saavutamiseks. Nagu selgub fotode sarjast. Ruumi kirjutatud ei ole tekstile lisatasand tingimata vajalik. Sarja pealkiri. Ruumi kirjutatud viitab, et fotode poseerimise näol on olnud tegemist kirjutamisele sarnaneva analüütilise protsessiga. Ruum erinevalt riietest ei ole narratiivne ruum on staatus Ko, mille suhtes Tralla end positsioneerib kujutades näiteks voodi all jänesepuuris looteasendisse tõmbunud korvtoolis ja nii edasi. Sarja keskseks tööks on kunstniku kapist väljaastumine sarja ainus aktiivne töö. Tegemist on olukorra muutust tähistava situatsiooniga ning on tähelepanuväärne, et siin lisandub fotosse kohega narratiivne element. Lips. Kunstnik tuli kapist välja tekitas muutuse, tehes seda võttes enesele teadliku narratiivse positsiooni ja rolli. Tuues paralleele Tralla varasemate töödega tasub meenutada võitleva feminismi perioodi kui tema alter ego oli suisa otseses mõttes funktsionaalne tegelane. Ilge naisterahvas, kelle lahutamatuks osaks olid tema silmatorkavad riided ja soeng. Fiktsionaalne kest ümbritses alasti kunstnikku. Ruumi kirjutatusega sarnaseks enese sobituseks või enesepeegelduse käsitluseks. On ka video com ril int inglise keelsed lühendid, mis ilmselt peavad tähistama kommentaar, suhe ja tõlgendus. Kahelt monitorilt vaatavad tõtt Mare Tralla ja tema toonase armukese Jaan Toomiku portreed mis hääbuvad ja taas ilmuvad ka siin puuduvad aktiivsed atribuudid. Tegemist ei ole jutustuse, vaid passiivse ootusega varem jutuks olnud installatsiooni second hand laatoris. Oluline osa on hulk feminismi klassikute portreid, mis on riietatud ö särkidesse. Kunstnik justkui prooviks oma rolle nüüd teiste tugevate eeskujuks sobivate naiste peal. Selle mõõduvõtmise tulemuseks on mõnevõrra kurb kokkuvõte näituse nimi, TÖÖ video, hull armastus, kus alasti kunstnik istub pisikesel toolil vaadates suurelt teleriekraanilt ajaloolisi naisstaare närbub sealjuures ise üha enam. Näib, et Roland väsinud kunagisest skandalistist on saanud klassik mis on tugev positsioon armastusega, ent on endiselt keerulised lood. Te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni.