Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Kuulete päeva pärimussõna meie esivanemate taipamistest. Mina olen Mikk Sarv. Ja ees on pööripäeva nädal, aasta kõige pimedam nädal. Selle nädala pärimussõnaks on jälle mõista dos. Lind lendas üle ilma jakat diskõik ühte värvi sulgedega. Ega seda väga raske pole arvata, mis see on. Räägime aasta kõige pimedamates päevades, siis on. Mis nüüd valitseb kahte kolmandiku ööpäevast? Ja miks rääkida ööst, sest öö on eriline, öö on oluline. See on üheksa saamise aeg, lõunaeesti keeles öeldakse asemel. Ja hüüan veelgi lähedasem sõnale üks. Miks meil on vaja vahetevahel üheks saada niimoodi, et mitte ühtegi ei ole võimalik eristada, kus me ei näe, mis värvi üks või teine sulg on, kõik on ühtemoodi. See on sellepärast, et me ei saa elada ilma tööta ja ilma unet. Ta uni on samal ajal ka unustus. Me peame unustama selleks, et uuesti alustada. Ilus vanasõna on meil. Uni annab uue kuue magamine maani särgi hommikul ärgata, kes oled hoopis teistsugune. Ja hoopis teised mõtted on eelmisel päeval tundunud äng, pahameel solvumust tunduvat tühistena. Ilma ööune ja unustuseta ei ole olemas, uuenemist ei ole olemas, koidikut ei ärka kamist sündimist. Uus päev algab alati õhtuga, kui päike on loodekaares. Nii algab jõulupüha jõuluõhtuga mis on järgmise nädala üks suuremaid päevi. Ja samamoodi algab jaanipäev jaaniõhtuga. Pöördume öö poole. Hea ja kallis. Hoia meid ja aita meil tajuda ühtsust läbi kõiksuse. Oh ja jäi nagu veel. Sebi lits? V? Kuues on mehi, mis meil on juba nii. Äi leo pallehiste tuppa veetud laavalaeva.