Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest luuler raamatust. Nimelt on siis Kivisildnik, kes viimasel ajal vast üha tuntum kirjastajana. Mitte et tema tekstid oleksid nõrgemaks muutunud, aga järjest rohkem ta kirjastab andnud enda jumalike ilmutuste kirjastuses välja ühe noore luuletaja debüütteose. Luuletaja nimi on kaur, riismaa. Raamatu nimi on selline ja pidulik. Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd, see on selline üsna suur, siniste kaantega raamat, pea 200 lehekülge paks. Nii et tõesti väga mahukas ühe luuleteose kohta. Ja väga mahukas isegi ühe debüüdi kohta, aga heas mõttes mahukas. Üsna sageli on selline tunne, et kui need debüütluulekogud ilmuvad, siis on kuidagi meeleheitlikult katsutud mingi tekstimaterjal kokku kuhjata. Luuletusi on vahel suhteliselt väike valik ja vahel raske aru saada, mida sa autor endast ikkagi kujutab ja kuhu tema luule suundub. Riismaa puhul see nii ei ole. Raamat on põhjalik, väga korralikult on sellega tööd tehtud, teavet tehti üsna pikalt tööd. Ja sellel raamatul on ka täitsa toimetaja olemas. Ise luuletaja Jürgen Rooste kes on raamatule kirjutanud ka saatesõna kus ta ütleb, et üks korralik luuletus võib sisaldada terve romaani jagu loengut ja lugu ja lisab hiljem, et Kaur r-i iga tekst on romaani väärt või tähendab toimibki nagu romaan või jutustus. Ja siin jääb toimetajaga ainult nõustada. Raamat sisaldab väga erinevaid, väga põhjalikke, selles mõttes põhjalikke, läbimõeldud, läbi komponeeritud ja sisulises mõttes tihedaid tekste. Need tekstid on tõesti vattet, lühinäidendid räägivad paljuski ajaloost, üldisemalt elust ja olemisest, aga väga huvitav on tõesti see, et siin on tekste, mis käsitlevad ajalugu natuke tsiteerida. Esimene, kes eestlasi ülalt nägi taevast peale jumala muidugi oli ka venelane. Utotškin oli nimi, kevadel lendas farman kolmel selli naeruplaan. Küll võib inimene ikka kergeks saada igasugu mehhanismi endale ümber konstrueerida. Nii et sellised põnevad faktid ajaloost käivad siit läbi. Siin on luuletusi, mis käsitlevad baltisakslaste ümberasumist, on luuletusi, mis räägivad ka tänapäevaelust. Näiteks ühe pealkiri on naine viib prügikasti kotti eelmise aasta kalendriga või aprilli Vicky on ere Viru hotelli parklas. Ja on luuletusi, mis räägivad siis niimoodi veidi filosoofilisemalt elust-olemisest. Näiteks leheküljelt 55 loeme ette luuletusest ühes Mississippi kõrtsis, kitarr kaenlas. Ma ütlen kohe alustuseks ära, et ma olen suur koolis käinud poiss ja minu isa käis ka tema isa ei osanud lugedagi, aga kirikus õppis kuulmise järgi psalmid pähe. Ja ma pean seda ka ütlema, et mul tollest õppimise ajast muud minu pähe pole jäänud, kui meil kehvad lood on. Kodus õppisin, et me ikka ja ainult sõda oleme pidanud, mu vanaisa, too, kes lugeda ei mõistnud, too rääkis terve eestlaste ajaloo ära, mis talle oli räägitud, mis tema ema talle laulnud oli ja tolle ema ja tolle ema on ju kõik naised, ma ütlen küll, meil paganama kõvad lauljad on olnud ja nii edasi, nii et ikka jälle löövad ajaloolised teemad sellistesse üldinimlikesse sisse. Ning mis kindlasti märkamata ei jäänud, on see, et see raamat on omamoodi tõesti väga proosaline, nii et Jürgen Rooste võrdlus kaur, riismaa romaane väärt luuletuste ja päris romaanidega ei olnud sugugi kohatu, et Kaur oskab kirjutada, see on kahtlemata selge seda nüüd. Kas äkki oleks olnud ausam kirjutada hoopis proosatekste? Ma nüüd küll ei julge öelda, et eks tänapäeva luule tihti mängibki hoopis selle tunnetusega vähem näeme sele luulevormist ja isegi rütmist. Ja et tegu on luulega, rohkem tuleb see välja sellisest kaemuslikumast osast vahest sellest, kui palju antakse kirjeldust, kui pani antakse tunnet olustikupilte või suulisi asju. Kui võib-olla lugedes tekib isegi mõningane kahtlus nende luuletuste luulelisuses, siis kauri esinemisi kuulates on selge, et tegu on poeediga. Tema esituses muutuvad need tekstid luuleks selle sõna kõige klassikalisemas tähenduses, mis alati viitas ka sellele, et luule on suuline vorm, mida peab ette kandma ja kuulama, mitte vaikselt ise lugema. Nii et selles ei tohiks kahtlust olla. Ja tõesti, väga rõõmustav on see, et noor autor, 25 aastane kaur riismaa on ette võtnud ja teinud sedavõrd mahuka, ka teose, ta on ise öelnud, et tal on ka järgmise luulekogu materjal enam-vähem koos, juba ta võiks öelda, julgeb teksti rünnata, ta ei karda paberile panna, karda fantaseerida ja ta ei karda lugusid jutustada ning tal on selleks ka piisavalt teadmised olemas ja vahest veelgi tähtsam piisav empaatiavõime, sest paljud need luuletused on justkui lühielulood ja kaur, riismaa suudab varaselt kehastuda erinevateks tegelaskujudeks, kelle lugusid ta siis jutustab. Ja see on miski, mida väga paljud noored luuletajad hästi ei suuda. Niiet see on ikka väga võimas, tegelikult, kui autor suudab kirjutada luuletuse Emma p. Minu ajal Tartus õppisid kõik human juuras, ent noor riik vajas hea tehnilise haridusega inimesi. Neid polnud arusaadavalt kusagilt võtta, tulime siis sõbrannaga Tartust ära Tallinnasse. Tehnikaülikooli sõbranna sai sisse minemist. Nii sattusin viimaks isa abiga tantsigisse sealsesse tehnikakooli. Kas teate, kuidas ma ennast tundsin? Tütarlaps kodust kaugel? Võõras keeleruumis oskasin saksa keelt keskpäraselt võrratult kaunis linn oli Euroopa esimesed päevad käisid ringi, pea kuklas, komistasin inimeste ja postide otsa, mõelge ise, Tallinna tehnikum või tehnišhossule terfaiustatantsik ja nii edasi, nii et väga toredad tekstid, mis kohe panevad kaasa tundma nende inimestega ennast samastuma ja ka väga tõesti põhjalik raamat, ikkagi 200 lehekülge luulet, see pole niisama ühe õhtuga seda läbi ei loe. Aga mitmeõhtuga kindlasti. Ja ma arvan, et see on ka ainult voorus. Niisiis kaur, riismaahommikut, päevad, õhtud, ööd, head lugemist.