Tere, head klassikaraadio kuulajad algamas on seitsmeteistkümnenda detsembri helikaja. Ja kuigi meie mõtted on juba tud aasta numbri 2011 kokkuvõtetega, mida saate kuulata siis 31. detsembri hommikul meil stuudios on Eesti muusikaspetsialistid, siis siinkohal täna siiski mõned mõtted ka viimase nädala kohta. Nimelt toimus Sophie Kubai tuulina 80.-le sünnipäevale pühendatud kontsert, et kus esinesid viiuldaja Vadim reppin, segakoor Latvija ja Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigendipuldis Andres Mustonen ning kontserdi käis kuulamas muusikakriitik Igor Karsnek. Seejärel kuulama muusikauudiseid laiast maailmast, mida vahendab nelevastentfeld ja kus tuleb jutuga Pärdi Erkki-Sven Tüüri loomingust. Ning siis juba peatume pikemalt kontserdil, mis leidis aset 10. detsembril jõulujazzi raames kumu auditooriumis kavaga faš seltsis astusid üles. Leia Kristjan Randalu, kohal käis ja kommentaare jagab Kaur Karsnek. Ning saate teine pool on pühendatud helilooja Erkki-Sven Tüürile, kes klassikaraadiosse kõneles oma uuest teosest. Flamma, mis tuli esiettekandele novembri alguses Austraalias, esitas Austraalia kammerorkester, dirigeeris Richard tonieti. Samuti kuulavad ja muljeid, et tema enda ja hellem tule muusika esitamisest Poolas toimunud nostalgiafestivalil ning tüüri muusikaelamusi aastast 2011 nii tema enda loomingukeskselt kui ka laiemas plaanis. Sellised on siis helikaja Teemant seitsmeteistkümnendal detsembril Savilile head kuulamist. Helgaja. Pühapäeval, 11. detsembril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, mis kandis pealkirja Sophie Kobay. Tuuline on 80. Ja sellel kontserdil käis muusikakriitik Igor Karsnek. Eelmisel pühapäeval Estonias toimunud Sophia Kubaid ulina 80 aasta juubelikontsert oli piduliku aastalõpu vääriline muusikasündmus. ERSO ja segakoor Latvija valmistasid Andres Mustoneni dirigeerimisel ette kaks kuvaid ulina suurvormi. Viiulikontserdi ohvertoorium ja oratooriumi Hanna säästel. Mõlemad hobused on väga suuremahulised ja ehituslikus mõttes ka ülimalt nõudlikud teosed. Veelgi enam kui taid ulina viiulikontserdi ohvertoorium solistiks oli maailmas praegu üks enim hinnatud tippviiuldajaid Vadim rebin. Juba ainuüksi Xee asjaolu oleks pidanud saali publikust lausa lõhki ajama, kuid üllatus-üllatussaalis tegelikult kümneid vabu kohti, mida näiteks puuduliku reklaami kaelas seekord ja ta isa ilmselt ei kõnetanud. Sophia, tulime nimi, meie kuulajaid piisavalt, sestap alustuseks paar sõna akuvaid ulinast ja tema loomingu eripärast. Ma ei hakka siinkohal üle rääkima seda iluloolist nõukaaegsete pool tissidentliku tausta milles eelmisel nädalal oli mitmel pool meedias. Pigem oleks vaid urina puhul teemaks see, kuidas ta oma loominguga praeguses muusikamaailmas positsioneerub. Kui vaid uni on ise on küll ühes intervjuus öelnud, et oma tatari päritolu tõttu on ta justkui ida ja lääne vahel, kuid tundub, et asi on mõnevõrra keerulisem ja neid mõjuväljasid, mis tema loominguliste sisekosmost ümbritsevad on mõnevõrra rohkem kui ka alustuseks ehk sellest, et kui paid uulina on üks neid väheseid avangard muusikaga alustanud nüüdisheliloojaid kes pole hilisema postmodernistliku mõtlemisega silmnähtavalt kaasa läinud. Samas nagu nüüd eelmisel pühapäeval kuulda sai, põimuvad tema loomingus küllaltki vastandlikkus stiilitasandid. Ühelt poolt näiteks Bachi muusikalised tsitaadid viiulikontserdis ja teiselt vene õigeusu kirikumuusikale omased väljendusvõtted dema oratooriumis. Kuid nii üks kui teine moodustavad mõttelised selle sisemise südamiku, mis kõlaliselt ja kompositsioonilised väljenduvad ikkagi modernismi kontekstis. Aga seda kõike hakkab mõnevõrra lihtsamalt sõnastada. Traditsioonilised ja modernistlikud väljendusvahendid tunduvad Kubaid uline loomingus olevat võrdväärse tähendusväljaga, veelgi enam. Need moodustavadki tema muusikasse ainuomase vaimse sümbioosi. Kõnealuse kontserdi juurde tagasi tulles peab märkima, et Kubaid unine viiulikontserdi ohvertoorium kui oratoorium Johannese tõstan, esindab kumbki tema viimase aja loomingut, kuna mõlemad on kirjutatud aastaid tagasi. Viiulikontserdi eri redaktsioonide kaheksakümnendatel aastatel ning oratoorium aastal 2001. Need huvaid uulina loomingulisest hetkeseisust meie selle õhtu kontekstis rääkida ei saagi, küll aga nimetatud suur teostajad kompositsioonilisest ja esinduslikkust eripärast kuvaid urina veidi alla tunni kestev hiiglaslik viiulikontsert mõjub tervikuna kui üks monument, reaalne kõla müsteerium. Teose muusikalisi arenguid vaadates oleks vist õigem nimetada seda pigem sümfooniaks viiulile ja orkestrile. Kuigi säravalt Concertlike episoode sai siin mõistagi samuti kuulda. Viiulikontserdi pealkiri, ohvertoorium viitab otseselt teose temaatilist kompositsioonis algmaterjalile milleks on Bachi kuulus teema muusikalisest ohvrist. Selle motiiviga Kubaid Uljana lugude kaevikud algabki. Edasi toimus juba selle Bachi teema dekonstruktsioon juskui läbi hämarate kõlal leede. See võeti sõna otseses mõttes iseloomulikeks käikudeks lahti ja nagu hajutati üldisesse orkestri tekstuuri ära. Ning järgnevalt sai siin kuulda Vadim Repini lausa fantastilise kõlaga kirgastumis hetki viiuli ülikõrges registris kuskil ülemhelide piirimail. Ma ei hakka siinkohal kõneluse viiulikontserti kompositsiooni suisa peensusteni lahkama, see oleks pigem mõne dissertatsiooni teema. Kuid olulistest ja suurematest momentidest siiski tähelepanu äratas siin näiteks orkestrist tuurid, detailsus, mis isegi partituuri nägemata oli suure ja üldise kõlamassiivi sees väga hästi jälgitav. Ja Vadim Repini mitmehäälne soola kadents oli mängutehniliselt ikka täiesti pöörasel virtuoos. Ma ei peagi siin silmas mitte niivõrd tehnikat, kuivõrd tema viiuli kõla ja täiesti ainulaadset intonatsioonilistest sõna. Väga huvitavalt oli Kubaid Uninal lahendatud oratooriumi eepiline lõpuepisood kus ta kasutas võtet, mida inglise keeles nimetatakse kvoot Muttika Application mis piltlikult öeldes tähendab justkui ise transponeeruvate kõla järgnevuste ellipsilaadset süsteemi. Kõnealuse muusika õhtu teises pooles tuli siis koos segakooriga Latvija ja nelja solistika ettekandele oratoorium Johannes vestern, mis mõtteline jätk Kubaid uulina varasemale Johannese passioonile. Tegelikult ettekanne Johannese passiooni viimase osaga algaski. Oratooriumi ise on 12 osaline ja esitus kestis umbes tund ja veerand. Kui Johannese passioon teemaks on mõistagi Jeesuse kannatuslugu, siis Johannes vesterni kirikuslaavi tekst räägib Jeesuse ülestõusmisest. Õigeusu kirikumuusikaga oli siin kui puutepunkte nii kooripartii kui solistidest, näiteks eriti Venemaa passi Vladimir Milleri tasandil. Kui jutt juba solistile läks, siis siinkohal tuleb ära märkida ka meie tenori Mati Turi hiilgavat esinemist. Kogu see oratooriumi esituskoosseis oli nii tohutu, et Latvia koor tuli rõdule paigutada. Estonia lavale poleks lihtsalt ära mahtunud. Ja sama grandioosseks kujunes ka Andres Mustoneni dirigeeritud ülimalt kontsentreeritud esitust. Tahtmata poole sõnagagi millegi kallal selle ettekande puhul norida võiks dirigent edaspidi ehk kaaluda, kuidas lõpuesajate passi pikka retsitatiivi saaks mõnevõrra tempoliselt tihendada või õige pisut kokku suruda. Äkki esitus võidaks sellest veelgi, kuid lõpetuseks tahaks nüüd natuke norida hoopis Eesti kontserdi kallal. Sest kui sellise auto rõdu puhul nagu nüüdne Cube tuuline oma olija saavad kava Pugletid enne algust otsa, siis see on juba kurjast. Sest seal oli kuulajale nende kahe suurteose ja kuvaid enda tõlgendamiseks ikka üliolulist infot. Loodetavasti asjaomased isikud praegu kuulevad mind ja teevad sellest ainuõiged järeldused. Sõnas muusikakriitik Igor Karsnek ja siinkohal tahaks meenutada, et klassikaraadios salvestas ka Sophie tuulina ulatusliku Johannese ministeeriumi ning seda on veel võimalik ka klassikaraadio koduleheküljel järele kuulata. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Rooma paavst Benedictus 16. nimetas helilooja Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks. Lisaks Arvo Pärdi-ile nimetati nõukogu liikmeteks veel Saksa neurofüsioloog, Folf Joachim Singer Hispaania arhitekt ja insener Santiago galatrana. Itaalia astrofüüsik Piero Benime, Nuti Ameerika Ühendriikide loodusteadlane Bruno copyya, USA, Belgia ajakirjanik Margarita Peters. Arvo Pärdi jaoks on tänavune aasta olnud iseäranis tunnustuste rohkelt. Seitsmendal detsembril valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ja ta pälvis esimesena akadeemia ajaloos muusika akadeemiku tiitli. Novembri alguses pälvis Arvo Pärt aga Prantsusmaa kõrgeima riikliku autasu, milleks on auleegioni ordeni rüütlikraad. Erkki-Sven Tüüri uus heliplaat ärkamine pälvis tähelepanu Saksamaa muusikaajakirjast sait, kus kriitik Burghardt Scheffer tutvustas kolme temale kõige rohkem muljet avaldanud heliplaati tänavusest aastast. Scheffer kirjeldab Erkki-Sven Tüüri teost ärkamine kui väga kaasahaaravat muusikat koorile ja orkestrile. Teos on kirjutatud ja esmakordselt ette kantud kultuuripealinn Tallinn 2011 raames ja see on pühendatud Eesti taasiseseisvumise 20.-le aastapäevale ja laulva revolutsioonile. Lisaks plaadile salvestatud veel tüüri teosed, rändaja õhtu laulja insulades Herta muusikat esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor ja sümfonietta Riiga, juhatab Daniel Royce. Pariisi ajakirjale novell observatoorium andis hiljuti teada, et legendaarne ajastu muusikaspetsialist Gustav Leonhard andis hiljuti oma viimase avaliku kontserdi. 83 aastane vanameister Leonhard tundis viimasel kontserdil puhveti noorde teatrisse. Tema energia jõud ei ole enam lavaesinemiseks piisavad. Otsustas tühistada ka kõik eelolevad kontserdid. Oma muusikuteel on Leonhard tegutsenud paljude klahvpillide mängijana, dirigendi, muusikateadlase ja redakterina. Leonhard on üks väljapaistvamaid figuure ajalooliselt informeeritud esituse vallas, renessansi baroki ja klassikalise ajastu muusikas. Gustav Hardo on andnud ka suure panuse klavessiinitehnika ja mängustiili arengusse. 20. sajandi teisel poolel ja tema juures on õppinud paljud tänaseks kuulsad klahvpillimängijad nagu Boban, asperen, Phillip herwege, Richadegaria Andreas taier. Kui rääkida siinkohal aga interpretatsiooni kunsti teisest suurkujust pianistide Literaadist Alfred Brendalist, siis tema lõpetas avalikud esinemised näiteks kolme aasta eest, kui ta oli 77 aastane. Ja nüüd ta naudib kirjakunsti ja annab üle maailma avalikke loenguid erinevatel teemadel. Muusika. Cincinnati sümfooniaorkester, mille peadirigendiks oli aastatel 2001 kuni 2011 Paavo Järvi andis teada, et orkester pikendas lepinguid kõigi 86 muusikuga järgnevaks neljaks aastaks. See plaan sai teoks tänu suurele annetusele, mille tegi 100 aastane orkestri patroon proua luistiaterle nipart. Orkester annetuse suurust ei avalikustanud, ent näiteks kaks aastat tagasi proua poolt kaunite kunstide heaks tehtud annetuse suurus oli 85 miljonit dollarit ja see kulus peamiselt Cincinnati sümfooniaorkestri toetuseks. Aastal 2009 oli orkester sunnitud aga kärpima palgafondi 11 protsendi võrra. Praeguseks on palgad ennistatud varasemale kõrgele samale tasemele. Hetkel on ühe muusiku aastase palgafondi suuruseks Cincinnati sümfooniaorkestris 95000 dollarit ja lähima kolme aasta jooksul peaks kasvama 5000 dollari võrra. Vene multimiljonär Vladimir botaanin annetas hiljuti Washington tissis asuvale Kennedy kunstide keskusele viis miljonit dollarit et tähistada keskuse neljakümnendat tegevusaastat ja toetada selle loomingulisi programme. Kennedy keskus ajaloos on tegemist esimese Venemaalt pärit annetusega. Summaga kaasneb ka kohustus renoveerida, pärima ja ootesaal, kujundades selle venepäraselt ja nimetades ümber venessalongiks. Selle eesmärgiks on tutvustada vene kultuuri. Vladimir botaaninud Venemaa suurinvestor ja maailma üks suurimaid tsiklitootjaid ja botaalin usub, et just Kennedy keskus mängib Ameerika ja Venemaa kultuurisuhetes väga olulist rolli. Läbi aegade on selles hoones kast rolle teinud nii Venemaa suure teatri kui Maria teatri, balleti ja ooperiartistid ja muidugi orkestrid. Keskuses töötas ju ka 17 aastat slov Rost tropp ohvitš olles sealse Rahvusliku Sümfooniaorkestri muusikaline juht. Niinimetatud vene salongist saab Kennedy keskuse neljas ruum, mis on pühendatud ühe maa kultuurile. Teised sarnased ruumid on Kennedy keskuses pühendatud Aafrikale, Iisraelile ja Hiinale. Nüüd lühiuudiseid New Yorgi Metropolitan täna andis teada, et dirigent jamslywain, kes on olnud Meti raudvara juba 40 aastat on seljaprobleemide tõttu ära jätnud nüüd ka kõik tuleva hooaja ülesastumised. Maestro on olnud tervisega probleeme juba paar viimast aastat ja suure seljavigastuse sai ta tänavu augustist. Sellest peale on Metropolitan Opera peadirigendi rollis Fabia Louisi. Briti dirigent. Maak Elderit tunnistati ookes trafode Eidžafinlaigmenti artisti tiitliga tegemist orkestriga, millel pole kindlat peadirigenti ja see annab kollektiivile võimalused töötada erinevate dirigentidega maailmas. Kelder on Norkestav. Ei Chaplin lint bändiga koostööd teinud üle 20 aasta ja varem on orkester sama tiitliga pärjatud selliseid tunnustatud dirigente, nagu seas aiman Ratla Vladimiri rovskija Ivan Fischer. Novembris lahkus 91 aastaselt aga kuulus tšehhi viiuldaja Jaroslav fanaček, kes oli tšehhi viiulikoolkonna silmapaistev esindaja. Soome lauljanna metsosopran. Lilli paasikivi aga määrati Soome rahvusooperi uueks kunstiliseks juhiks. Tema ametiaeg algab 2013. aasta augustis. Hetkel Rahvusooperi kunstiline juht, dirigent Mikko Franck. Lilli paasikivi on tunnustatud metsosopran terves maailmas ja viimasel ajal on ta soleerinud muuhulgas ka Berliini ja New Yorgi Filharmoonikute kant. Kunagi auväärsel positsioonil asunud New York City Opera on viimasel ajal pidevalt probleemide kütkes ja nüüd on ooperimajal mure ametiühingulepingutega. Olukorra parandamiseks on tehtud radikaalseid ümberkorraldusi ja loob tuntud ka oma senisest kodust Lincolni keskuses. Hetkel rendib New York City oopera kokkuhoiu mõttes erinevaid saale New Yorgis. Need sammud on kulusid vähendanud, aga sellele vaatamata tekib üha uusi hädasid juurde. Praegu sõltub ooperimaja saatus sellest, kas suudetakse leida kompromiss orkestri ja lauljate ametiühingutega. Mõlemad ametiühingud plaanivad agressiivset kampaaniat päri ja selle tegevjuhi George stiili vastu, et võidelda muusikute inimväärse palga eest. Stiili poolt muusikutele pakutud uued lepingud annavad muusikutele sisuliselt ainult vabakutselise staatuse ja see tähendab dramaatilist palga vähenemist 40-lt 1000-lt dollarilt kõigest 4000 dollarini aastas. Seal võib aset leida ka ooperimaja üldstreik, kuid mõistlikule kokkuleppele ei jõuta. Lisaks, kellel on ametiühingud kokkuleppele mitte jõudmise korral lubanud teha kõik võimaliku, et ooperimaja oleks sunnitud oma tegevuse hoopis lõpetama sest praegusel viisil jätkata ei ole võimalik. Lõpetuseks Norra muusikaelust on huvitav teada, et umbes viiemiljonilise rahva armuga Norras tegutseb kokku kaheksa täis mõõdulisse Ronja orkestrit. Nendest tuntumad on Oslo ja Bergeni Filharmoonikute ja Trondheimis sümfoonikud. Lisaks tegutseb Norras mitmeid vanamuusikaorkestreid ja kammerorkestreid, neist tuntuim kollektiiv on näiteks Trondheimi solistid, kes on salvestanud heliplaate ka koos Anne-Sophie Mutneriga. Lisaks olnud riik muusikakultuuri rahastamisel suhteliselt helde töötamine Norra orkestrites näib olevat ahvatlev aga ka välismaa muusikutele. Nimelt toimus hiljuti konkurss tromboonimängija ametikohale Oslo raadio orkestrisse ja kohale ilmus üle maailma kokku 85 kandidaati. Norra muusikaajakirja klassika peatoimetaja Moona levini sõnul on aga kollektiivide arv ja riigi toetus suured seepärast, et Norra on teiste Euroopa riikidega kultuurielus ajalises mõttes umbes 200 aastat mahajäänu sest Norra Muusikaakadeemia avati alles aastal 1970 Rõõm ja Rahvusooper aastal 1958. Toimetaja Monal levinud sõnab, et Norra ühiskonnal on võtnud kaua aega, et kultuurielu väärtustada, ent nüüdseks on see ometigi õitsele löönud ja Norral on hea meel, et nende muusikaelus on tähtsal kohal ka rahvusvahelised artistid. Leif Ove Ansnes. Nädala ees toimus laupäeva õhtul jõulujazzi raames kumu auditooriumis kontsert kus peaaegu esmakordselt esitati kava sellises koosseisus, mida juhtis Kristjan Randalu ja nui on nii, et selle kavaga ei toimunud vaid päev varem veel üks kontsert Viljandis ja nüüd ongi siin stuudios Kaur Karsnek, tere. Kaur, sa käisid seda kontserti kuulamas? Et kuidas sulle tundus, oled sa Kristjan Randalu sellise ansambli koostamisega koostaja nagu varem kokku puutunud, et kuidas praegune ansambel nagu majas? Ma nüüd ei, ei ole kindel, kas ma esimese hooga oskan nii, nüüd võrrelda seda Kristjan Randalu teiste koosseisudega ka osalt seetõttu, et et see koosseis oli tõesti väga kirju ja, ja selles koosseisus oli ka palju muusikuid, kes ise on väga aktiivsed. Muusikute loojad, üks kontsert oli toimunud enne Viljandis ja päev enne seda oli neil esimene proov siinsamas Tallinnas vist oli muusikaakadeemia mingisugusesse saalis ja ma ise olin väga üllatunud kuuldes seda kokkumängu, et, et selle koosseisuga ongi tõesti toimunud ainult üks proov annab muidugi nad esitasid ka ja juba varem siis hirmutatud lugusid nende erinevatelt albumitelt aga ka selle koosseisu jaoks eraldi oli komponeeritud vist oli üks või kaks lugu ja muidugi esimene asi, mis, nagu sellises kõrvalises plaanis silma torkas, oli nende küla värvide rohkus ilmselt, mis tulenes sellest tohutust instrumentide valikust tegelikult. Samuti võib-olla sellest, et tõesti kõikidele ansambli liikmetele anti nagu võimalus omaenda loomingut presenteerida, seeläbi oli ka see iga lugu oli nagu mingisugusest erinevast vahelisest mõnevõrra. Jah, jah, see kava osas ka et see kavaliga hästi kirju, aga Janet see instrumentaarium oli võib-olla kõige huvitavam puhkpillide osas selle Claudio puntin ja Stephen sharn Saksamaad, kes siis käsitlesid mitmesuguseid erinevaid puhkpillisõitis Contralt, klarnet, bassklarnet, baritonsaksofon, tenorsaksofon, passile, et seal ei olnud ansamblis džässkoosseisule tavapärast siis kontrabassi või basskitarri cat selle bassipartii, siis nende madalas registris mängivat puhkpillidega täideti ära ja selle poolest mul natuke meenutas ühte teist Jazzkaare kontserti, mis mulle jättis sellise sügava mulje. Pärtsi ronin, koosseis hakkab, vesi esinesid justiitspassi, partiimsena vahetasin rütmiline ja ta näeb nagu kontrastne ühendatud on selle pehme puhkpillikõlaga annab mingi hoopis teistsuguse efekti, et kindlasti meelde eristada teistest džässimaailmas liikuvatest koosseisudest, selle poolest seal sellel poodeki onkel tegelased, erinevad kulinud vidinad, need aga ta seal võimlas aga edukalt tablat mängis eraldi, rohkem tähelepanu, võib-olla pöörasin selle nuian lee kitarri rismile ja mina kuulsin seal küll välja sellist rokkkitarristi lähenemist. Just kõla poolest saundi poolest mõtlesin, hea saund oli selline cirockiliku üle võimendusega tihtilugu aga ütleme seal muusikaline sisu siis nendes kitarri, parteides või kitarrisoolod ja see oli siis rohkem nagu džässmuusikast pärit. Et kui seal rokkkitarristid kasutavad väga paljudes Pentatoonilisi helilaade mingid loomulikult noori ja põhiliselt siis panevad rõhku sellise tulevärgile selle helistiku raames lihtsalt, et siis Need olid, oli siiski tõesti väga huvitav kuulata selle poolest, et, et ka see muusika sisu oli väga selline liikuv ja mis mulle tema mängupuul veel meeldis, on see, et, et tal ei olnud, sest liik tehnilist lähenemist selles osas, et, et ta mängis elektrikitarri nagu elektrikitarri, mitte siis nagu mingisugust ütleme, klahvpilliaseainet või mängida täpselt sama täpselt kitarri peal neid soolaseid nagu mängiksin klaveri peal, et, et mina ei näe sellel asjal väga suurt mõtet või noh, see on niisugune teistsugune lähenemisviis, aga ta just elektrik, tarkus, selle helivõimendusega, ta sisaldab teatud siukest määramatuse elementi ja koos kõikide nende efektidega. Et seda ta oskas nagu ära kasutada, et ta nagu ei peljanud seda kaose elementi kasutada kohati. Ja samas, mis puutub tema veel, sest kõlakujundusse, siis ta väga palju erinevaid selliseid efekte isegi kasutavad, et olid seal mingid vidinad, mida ta seal täiesti konkreetsete kohtade peal siis sisse-välja lülitas, aga üldiselt ma kõlali suhteliselt kuiv, et seetõttu kaseansambli kõlapilt üldiselt oli hästi selge minu meelest, et ta oli nagu aru saada, kes mida teeb. Nüüd mis puutub Randous, siis niipalju kui majandada ja kontsertidel kuulnud, siis eriti hämmastab see, et ükskõik mis koosseisust mängida, kuidagi kostab alati välja, mulle tundub, et iga tema noot sisaldab väga palju infot, aga see on vist selline intelligentse muusika tunnus nagu teisi kuulata ja teada, millal, kui palju mängida ja mitte teisi mata, eks ole, et toetada ansambli mängijat. Ja samas olla nagu pianistina kuidagi iseloomuliku kõlaga. Jah, Randalu klaverisoolod olid kahtlemata silma paistnud, aga ütleme, tema toetav roll nagu selle tervikmulje kujundamisel oli ka väga suur minust paljudes kohtades. Mul tekkis ka mõte, et, et just selle Andalu mängurütmijoonised kuidagi hakkasin nii hästi selle polekki hanke rütmipartiide ka, et see nende pikaajaline koostöö sealt tulin ennast väga hästi välja, et kuidas kavandatakse klaveri abil siis neid rütmilisi nihkeid nagu välja ehitate nendes lugudes ja noh, teisel ta näiteks haakus väga hästi Nende Stephens, Horn ja Claudia Putini partidega, et siis kas siis bassegistris toetades neid bassipartiisid puhkpilli või siis meloodia häält, nagu siis toetudes aga, ja mis puudutab seda kava, siis nagu sa juba mainisid ka, et oli ka väga selline värvikirev ja kaks esimest nagu andsid natukene, võib-olla isegi terviku mõttes natuke eksitava suunaliselt mõlema suhteliselt sarnased oli esindada mätsik konstant ja teine oli siis Randalu lugu Hinken pärit sele teste Manhattani pealt ja need mõlemad tundusid mulle, et natuke põhinevad sarnastel printsiipidel, et ühest küljest selline üsnagi selline helge ja karges heakõlaline harmoonia, plaan ja iseenesest küllaltki lihtsalt siuksed meloodiajoonised, aga nüüd siis kombineerituna selliste rütmielementidega ja teatud seest ebatavalisemate rütmi, juhatuste vältustega nagu moodustasid täiesti uue kvaliteedi selle Lelle, mille millegipärast tuli meelde Nick Pärts, võib-olla just ka koos nende pass puhkpillidega tekitas sihukese seose, on need lood nii palju, kui ma olen, neid ise kuulavad nendest plaadi versioonidest nad erinesid küll ka päris huvitaval määral, et seal kohati läks täielikuks järgnemiseks nagu sellise euroopaliku džässi, selline ka pilt ka üsnagi huvitaval kombel kombineerimisest, sest maailma muusika mõjutustega ja kõrge kolmandast loost läks pilt. Ta hakkas nagu muutuma minu jaoks, see oli selline pikaldasel nagu Stephen sharnitistens ja siis oli, kõlas novelle, Hennoomis põhines Vietnami rahvameloodiad ja just siis hakkas tekkima selline lõbus. Järgmisesse on sealt paiguti siis hakkas ka ilmnema vist küll mõne üksiku koha peal see, et ei ole tõesti väga palju koos proovi teinud, et sealt mõned kohad nagu mõeliselt kuidagi naljakalt ja seda oli näha publiku reaktsioonist, see oli konkreetselt üks koht, mida ma silmas pean praegu. Nad oskasid vahetada seda lähenemisnurka niimoodi, et see ei mõjunud nagu kohatult, et oleks kahes esimeses loos, mis olid olulised siuksed, nagu eksaktsemad juhtunud mingi selline asi, et, et seal tõenäoliselt väike tugerdamine asi. Et siis oleks, mulle ikka on, aga, aga kuidagi nad oskasid jah, vahetada seda lähenemisnurka, see tundus täitsa loomulikke, pigem tundub, et, et lõpptulemusena tõi selle bändi nagu publikule lähemale. Noh, et kõik ei olnud nagu lõpuni viimistletud, vaid oli ka sellist nagu mängulisust ja kohapeal sündivat just et nagu nad võtsid riske. Mis sa arvad, kas sellel projektil on ka veel mingisuguseid varjatud arengusuundi, mis sulle tundub, et kuhu suunda võiks nad veel edasi minna vä? Sellele on selle ühe kontserdi põhjal natuke raske vastata, seda enam, et, et suur osa kavast oli juba eelnevalt teiste projektide tarbeks. Aga võib-olla see ongi see, et, et võib-olla selline võimalik arengusuund võiks olla see, et nad nüüd tõepoolest nagu mõtlevad selle koosseisu peale, kirjutavad. No võiks nagu olla ja et see oleks kindlasti väga huvitav. Sõnast Kaur karsnäki ja jutt oli kontserdist, mis toimus 10. detsembril jõulujazzi raames kumu auditooriumis ja kandis pealkirja Faessentsis. Klassikaraadio tegi sellest otseülekande, mida on võimalik ka meie koduleheküljel järelkuulata. Ja see kontsert jõudis ka euroraadio, džässi. Siin kõlas katkenud Erkki-Sven Tüüri uuest orkestriteosest, mis kannab pealkirja flamma ja seda teost oli esiettekandele novembri alguses Austraalias ja teost esitas Austraalia kammer orkester Richthannetti juhatusel ning teost toodi Etegandrazis mitmes Austraalia linnas ja seal kohal viibis ka helilooja. Ja nüüd ongi klassikaraadio stuudios Erkki-Sven Tüür, kes meenutab oma teose kuulamisest saadud muljeid. Selle orkestriga on tõesti eriline rõõm koostööd teha, sellepärast et nende musikaalsus ja rõõm mängimisest on midagi päris erakordset. Ja see on sellisel pimedal aasta lõppu. Mulle isiklikult nagu oleks niisuguse mingi eriti tugeva vitamiiniga joogi ära joonud. Et tõesti Rõõm on niisuguste fantastiliste muusikutega esituses oma Elindit kuulata. Plamma oli tellitud ühe niisuguse väljapaistva muusika metseeni Barbara pläkmanni poolt. Joe jaoks ja see on seal. Tundub, et suhteliselt tavaline praktika, et eraisikud tellivad uut muusikat, et eelmine lugu oli ka ühe hambaarsti härrasmehe, kelle nimi mul praegu kohe meelde ei tule poolt tellitud spetsiaalselt, siis jällegi selle šõu jaoks. Ja ega muud pole veel lisada, kui veel üks niisugune huvitav nüanss oli, et esimesest proovisin, ma hakkan kuulama, et oot, et miks on noh, keelpillidel niisugune kõla ja siis ma aset hoiad, et nad mängivad ju soolkeeltega. Ja eks seadis seal küllaltki palju probleeme Neile, sest on väga nagu kapriissed, palju kapriis samad kui tavapärased metallkeeled. Aga jäänud kava mängiti siis nii-öelda perioodi instrumentidega, siis ega keegi pille vahetama ei hakanud selle minu loo pärast. Ja et, et see oli üks niisugune eksootiline kogemus ka. Aga jah, et neil tuli nagu intoneerimise mõttes seal eriti kõrgetes positsioonides päris tublisti vaeva näha, et kõik nagu häälde saada. Aga muidu lõpuks oli see kõla niisugune omapärane ja noh, minu minu jaoks ilmselt suhteliselt erakordne ka, et, et ei ole enne sellist asja olnud ja no ma ei arva ka, et miks peaks ka pärast niisugust asja juhtuma, et selliste keeltega mängitakse kellegi lugu. Teosest endast, et milline see uus teos on, et loodetavasti kunagi kuuleme siin Eestis ka seda võib-olla järgmisel, ülejärgmisel aastal, aga. Kuna tegemist nagu juba eelpool mainitud, et on nagu hästi kõik need orkestri mängijad on, võivad olla suurepärased solistid, et siis üks mu idee oli niisugune, et et ma liigun pidevalt tagurihma saundi ja diviiside hästi ulatuslike diviiside vahel. Gordon, see, see muusika tõesti seal seitsmeteistkümnehäälne ja siis siis läheb, läheb jälle seal, ütleme seal kuue häälseks ja nii edasi ja nii edasi, kusjuures on seal ka hästi-hästi, palju on selliseid väikseid ansambleid, tekib, mitte et neid nüüd väga prevaleeriks, aga, aga aeg-ajalt aeg-ajalt neid on ja siis liituvad jälle suuremad rühmad ja nii et seal see muusikaline ruum pidevalt nagu aheneb ja laieneb ja pidevalt muutub, et see on nagu üks niisugune asi. Ja teine asi on juba pealkirjaga seonduvalt küllap märgatav, et see tekstuuri niisugune pidev järk-järguline areng või muusikalise motiivi järk-järguline areng, et nagu leegid või tule hõõgus on ka sihukses pidevas elus pidevas muutumises, nii on ka see muusikaga ka selles ei ole noh, minu arust mitte midagi uut inimestele, kes mu asju natuke rohkem tunnevad, et, et selles mõttes on võib-olla lihtsalt keskmine niisugune küdemine siin võib-olla kuidagi jälle natukene põletavam võrreldes mõnede vahepeal kirjutatud lugudega igal juhul oli suur suur rõõm oli jah, selle seltskonnaga koos seal seal ringi reisida, meil oli kolm kontserti Sydneys ja kaks Melbourneis ja üks börs siis üks Brisbane'is. Ja on rõõm tõdeda, et kui suured mitmetuhandesed saalid, et need on välja müüdud ja raskusi on oma sõpradel oli pileteid saada. Ja publiku reaktsioonid ka soojas kliimas, eks ole, avatumad inimesed võib-olla et olid suhteliselt tormilised, et selles selles mõttes oli igati väga tore reis, väga tore kogemus. Pingeline muusika kirjutamine nii-öelda tõi ka midagi tagasi. Jah, sellistel puhkudel ongi see hetk, kus sa saad nagu laengut ja mõtteid edasi minna, et on, ühest küljest on nagu aega süveneda sellesse, mis on just värskelt nagu tehtud, aga sealjuures alati tekib mõtteid järgmiste lugude osas. Nüüd on. Kas on nüüd juttu olnud, et kas nüüd siis traali kammerorkester hoiab mõnda aega seda õigus seda teost esitada enda käes või on see mingil hetkel ka vaba, jäi minul aru, sind minu arust? On see niimoodi, et tõepoolest juba selle tuuri keskel võttis ühendust Amsterdam sümfonietta ja küsisid, et kas nad saavad seda mängida, tahavad tutvuda teosega, et nad mängivad ka ilma dirigendid Ta nii nagu nagu Austraalia kammerorkester kritsartonieti eestvedamisel, kes on esimene viiul ja kogu selle orkestri hing, tegelikult muidugi see muusikaga partituuri vaatama, et, et siis see muidugi nõuaks dirigenti. Ilmselt tahan teha sellest ka mingisuguse niisuguse versiooni, kus saab seda mängida suurem keelpillikoosseis. Meil oli siin just ühe sellise saate salvestus, kus me võtsime tervet aastat kokku ja kõigile meenus ka kaheksanda sümfoonia Eesti esiettekanne. Aga siin selles aastanumbris on ju ka sind, detsembri kuuske veel ühte teist toimunud, et millist muusikat õieti esitati siis Poznanis, detsembri alguses. Seal oli kavas minu kaheksas sümfoonia ja ärkamine ja Helena Tulve atravee ja selle kontserdi instrumentaalse poolega võis väga rahule jääda. Tegemist oli ka väidetavalt ühe Poola parima orkestriga aukso Orchestra Marek Mossi juhatusel, kes on ise olnud, et keelpillikvarteti esimene viiul väga pikka aega nüüd 13 aastat ainult dirigeerinud, tähendab ta nagu on kasvanud selle just selle musitseerib inimese seest välja. Tead, mis asi on keelpill, pesu ideel, viljus täpselt ja, ja on äärmiselt nagu niimoodi ilma tingimusteta lihvija teeb väga palju, proovi tahab kõik detailid paika panna ja sellise väga jõulise terviku. Aga no vot see festival, nostalgia, festival, nad püüavad nagu eristuda sellisest filarmoonilisest pealiinist ja sestap nad ka panevad need kontserdid pisut teise konteksti ka ruumilises mõttes. Kogu see asi toimub sellises black box intress, mis absoluutselt tappis igasugust loomulikku akustikat, seetõttu tuli seal tekitada niisugust läbi läbi võimenduse väikest kaja ja see kõik oli natukene sürreaalne minu jaoks. Aga sellest sellest kõigest hoolimata oli selle Kaheksanda esitus väga hea ja atra v esitus samuti väga ilus. Paraku jah, kooriga nagu mindi seal natukene alt, sest see materjal oli selgelt üle jõu ja sellega läks siis nagu läks. Mis sulle endale sellest aastast kõige olulisemad hetked on olnud, mis ma mõtlen oma muusikaga seotult? Tegelikult üks niisugune väga märkimisväärne elamus oli Paavo Järvi lõppkontserdil oma siis peadirigendipositsioon kuni nii-öelda lahkumiskontserdil, Cincinnatis, kus see atmosfäär ja, ja see professionaalne mäng, need nagu kokku andsid midagi täiesti erakordset. Ma mõtlen praegu siin seda Mahleri Viiendat, mida te juhatusse on üks üks parimaid Mahleri viienda esitusi, mis minu jaoks läheb näiteks Ado ja selliste meestega läheb nüüd samale tasandile mul ääretult suur rõõm seda kogeda. Et eks siin oli nagu mitu asja oli koos, et just see, et tema peadirigendina viimane kontsert, hüvastijätt seal oli niisugust magusat valu ja kurbust, kuid samas nihukest ääretut, kõrget professionaalsust ja midagi väga isiklikku. See oli selliseid mingi väga harva sündiv maagia oli õhus ja samas ka siis mina, kes ma olen siis Paavot nagu lähedalt ikkagi jälginud väga pikki aastaid juba. Et see tõdemus, et tegemist on praeguseks hetkeks tõelise meistriga, et siin ei ole midagi rääkida, et mul oli ääretult suur rõõm seda tõdeda, mida ma talle ka ütlesin, seal pärast. Loomulikult kohe. Aga no vot niisugused hetked, need jäävad nagu meelde. Ja veel tähendab siin, noh, vesi, seal oli ju ka sinu enda teha, see oli küll hea klaverikontsert oli, pärast läksin sinna pärast ma läksin ja see oli, see oli ka, see oli kõik oli väga tore ja väga hea, aga aga see maaler oli, see oli, see oli lihtsalt, kuna ta, kuna ta mulle hästi tähtis helilooja, see näitab ka midagi, see näitab dirigendi küpsust, et kuidas seda seal sa võid seal muusika väga ilusti ära juhatada, kõik on tipp topp kui ka väga okei, aga kas, kas sul midagi teisti oma asja sellega öelda ja vot kõik see nagu tuli väga maagiliselt tuli esile. Või hästi hea meel, sellepärast et see on nagu üks niisugune asi. No ilmselt võetakse kui rääkida konkreetselt sinu enda tegemistest, et kindlasti nimetatakse selles aastasel salvestuste väike ning Jah, see salvestus on väga, väga ilusti välja tulnud ja ei, mul on siin mitu asja, on nagu head meelt teinud, et pannakse nagu tähele ka seda kuuenda sümfoonia salvestust, et no kuivõrd ta, eks ole, Ameerika Ühendriikides ilmuski käesoleva aasta alguses, et siis New York Times pani ta oma ta kingipakki soovitusse, see seisab seal püsivalt üleval 25 klassikaplaati ja ja seal on kolm kaasaegset leidu, et on ja mõlemad on mu head üks on lausa sõber, teine tuttav, pool Ruders ja ja siis Maicel, kordan ja on kastrata, seal oli ka mitte sel aastal, kust New Yorgis kõlas õige New Yorgi Filharmoonikute ka oli, oli Aaditusse, on kahtlemata selle teose esitus geograafias oluline personal puhul. Eriti väga nagu tõsiselt tegelikult New Yorgi fermoonikad võib-olla kaasaegsemat muusikat, nii Lembaselt oma kavadesse nii väga ei valijat. Ei ole varem seda teinud, aga Alan Gilbert on, on nüüd seda traditsiooni kõvasti muutnud, et Magnus Linberg on seal, eks ole, kompouzunil residents mängivad päris palju uusi asju praegu ja on igati rõõmustav tendents. Aga mis on sinu töölaua peale, et mis on 2012 jaanuaris välja tulemas? No praegu just just lõpetan ühe klarneti ja klaveripala vabariikliku puhkpillikonkursi tarvis ja seda me kuuleme siis juba märtsikuus ja, ja naljakas on see, et, et järgmine lugu, mis ma teen, on täpselt samamoodi konkursi jaoks ja on rahvusvaheline Mudeli partettide konkurss Münchenis. Et end kast keelpillikvarteti ja jälle huvitav, et noh, ilmselt vähemalt ma ei tea, seitse, kaheksa kvarteti esituses saan seda kuulda. Pärast edasi tulevad jälle ja igasugused muud orkestri partituurid. Kõnes helilooja Erkki-Sven Tüür ja siinkohal veel üks helikatkend tema teose flamma lõpuosast. Seitsmeteistkümnenda detsembri heligajale tegid kaastööd muusika Igor Karsnek, muusikauudiste vahendaja nelevasteistelt muusikakriitik Kaur Karsnek ja tänast saadet aitasid kokku mängida Katri maadike, Helle Paas. Saadet toimetas Mirje Mändla ja siinkohal kutsun teid kuulama 31. detsembril meie aastalõpu heligaja, kus stuudios arutlevad muusika-aasta 2011 sündmustele Igor Karsnek, Tiina Mattiisen, Rutt Alaküla, Tiia Teder ja Madli Parts. Saade on eetris siis 31. detsembril kell üheksa. Null viis, kordub teisel jaanuaril kell 12 15 ja on meie koduleheküljel järelkuulatav. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal.