Tere olen Peeter Helme ja räägin täna Armin Kõomägi uuest romaanist hea firma. Armin Kõomägi on siis mees, kelle kohta vast kõik teavad, et tegu on selle kummalise ärimehest kirjanikuga. Tema sulest on siis varem ilmunud lühiproosat ja üks romaan k ja nüüd läks tükk aega, enne kui ta uuesti siis nii-öelda välja ilmus. 2006. aastal sai Kõomägi Tuglase novelliauhinna. Ja ta oli 2009. aastal ka Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominent. Nii et igati hinnatud autor eelkõige tuntud vastust lühiproosa autorina. Dema Tuglase novelliauhinna võitnud novell, anonüümsed logistikud oli suisa kirjandussündmus mäletanud, et seda ikkagi lugesid ka paljud inimesed, kes muidu nii väga kirjandust ei loegi ja lugesid ja naersid ja ja mõistsid seda, kui teravmeelne. Ja selline ajatundlik sõjaline see on. Sama võib öelda kõme uue romaani hea firma kohta, iseenesest õhuke raamat 150 lehekülge aga väga selline tabab, oskab väga hästi sõnastada tänapäeva ühiskonna probleeme ja tänapäeva ühiskonna atmosfääri aga mitte ainult tänapäeva ühiskonna. Kohati seda raamatut lugedes on natukene tunda, nagu Kõomägi püüaks. Siis vaata jätkata umbes sealt, kus Kaur Kenderi iseseisvuspäev pooleli jäi. Kohati on tõesti selline tunne nagu loeks mingisugust iseseisvuspäev, kaks punkt nulli. Et paljud probleemid, nähtused, vaatenurgad on väga sarnased. Samas muidugi on tegu ikkagi täitsa sellise sõltumatu romaaniga, mis ikkagi väga teadlikult mängib ka kirjandusega. Selle romaani vahest üks huvitavamaid aspekte ongi asjaolu, et selle teose jutustaja on väga ebatavaline tegelaskuju. Nimelt kui võib öelda, et teose peategelased on kaks ärimeest jälgitakse nende kulgemist siis Eesti 80.-te lõpust lähituleviku kuskil 10 aasta kaugusesse tulevikku siis selleks jälgijaks on Nende kahe mehe ühiselt loodud firma arvuti, kes omandab juhuslikkuse tahtel teadvuse ja jälgib siis neid mehi ja maailma nende ümber. Ja see on selline väga ootamatu ja tore vaatenurk, mis justkui teatavad ulmelisust, lisab selle romaanile, aga annab ka võimaluse väga veenvalt luua kõiketeadva jutustaja kuju. Sellepärast internetti ühendatuna on see arvuti siis võimeline maailmas teadma teatud mõttes uskumatult palju rohkem kui iga inimene eraldi võttes. Ja samal ajal on tegu kui teatava väga naiivse tegelaskujuga kest arvutina on paljud inimese elu üksikasjad talle võõrad ja arusaamatud. Et nimelt see tegelaskuju samuti ei ole ju kunagi ringi reisinud, ei ole tegelikult kunagi inimeste maailmaga kokku puutunud. Ja paljud inimese tundeelu puudutavad nähtused on talle mõistmatud, kirjeldab meid sellise justkui lapseliku naiivsuse ka, aga teisest küljest ka seda põhjalikumalt. Ja see võimaldab meil siis heita pilgu nende kahe mehe, kahe ärimehe, Martini ja Leo elusid ning samuti vaadelda siis nende tegemisi kulgemist läbi aastate ja võib-olla raamatu kõige nauditavamaks. Selle tuleb küll öelda, et tegelaskujud on kohati väga naiivsed ja ega vist Armin Kõomägi ei püüagi oma heas firmas psühholoogiliselt veenvat tüüpe luua vaid ta tahab ikkagi veidi karikeerivalt kirjeldada selliseid kapitalistliku ühiskonna siirdeid inimese teadvuses ja ja eraelus. Kõige nauditavam kohad raamatust ongi just need, kus piilutakse siis lähitulevikku. Ja nii näiteks tegi mulle välja see, et kuidas ja võib-olla see ei olegi nii naljakas. Kuidas teleuudistes ilmateatele järgneb ka julgeolekuuudisteplokk, kus umbes samasuguse kaardiga nagu ilmateates, aga teistsuguste tingmärkidega näidatakse, millistesse maadesse parasjagu turvaline sõita, millistesse mitte, et kus valitseb terrorioht või kus seal riigipööre või revolutsioon käsil. Ja kus siis aitäh. Nii et selliseid huvitavaid pisikesi tähelepanekuid lähituleviku kohta. Aga laiemalt on see raamat muidugi meie enda elust siin ja sellest, kuidas tarbimiskultuur elu, absurdi ja kuidas see kõik juhtub vaadet märkamatuks, ainult ilma, et me ise saaksime ju väga selle peremehed olla ja ilma jäätmega märkaksime nüüd seda täpset kindlat hetke, mis hetkest alates on asjad kuidagi päris jaburad. Sest nagu me siin näeme, kindlaid hetki ei olegi, vaid pigem on alati pisikesed sammud, mis ühiskonda veidramaks muudavad. Ja no milliseks siis täpsemalt, seda soovitan juba igaühel ise lugeda, nagu öeldud, Armin Kõomägi hea firma on õhuke raamat, 150 lehekülge tabav teos ja ma arvan, et sobib üsna hästi alustama. Siis ta võib-olla mõnevõrra kõhedust tekitav, võtavad uut aastat, kus puud on meil kindlus maailma majanduse tuleviku suhtes. Aga kus me ometigi näeme, et mingid muutused on tule. Ja seda, et mingid muutused on tulekul, kirjeldab ka Armin Kõomägi ja katsub siis neid muutuseid kuidagi lähemalt ka defineerida. Head lugemist.