Tere olen Peeter Helme ja räägin ühest mälestuste raamatust mälestustes raamatuid ilmub iseenesest palju. Nad on väga erineva kvaliteeditasemega ja väga võimalik, et inimestel ongi järjest raskem selles mälestusteraamatubuumis orienteeruda. Ilmus möödunud aastalgi neid terve hunnik ja ühest aasta lõpul ilmunud tahangi rääkida. Nimelt Mihkel Muti, Ta avaldas oma mälestuste kuuenda osa, mille nimi on elukott ja mis on, nagu ta ise siin ütleb tema mälestuste esimese sarja viimane raamat. Et kuus köidet, mis ilmusid, on kõik üsna erinevad. Esimeses kahes kirjeldab kirjanik Mutt siis oma esivanemate põlvnemise lugu. Kolmandas jõuab enda lapsepõlveni neljanda seal juttu ülikoolist ning viies ja kuues kirjeldavad siis aega pärast ülikooli. Viies siis põhimõtteliselt seitsmekümnendaid aastaid. Kuues kaheksakümnendaid. Tegu on 200 leheküljelise raamatuga, lõpus on pildiplokk, kus siis tegelased, kellest siin juttu tuleb, saavad ka no lisaks tekstis esinevale nimele juurde, kuigi ma usun, et paljud need nimed on niigi tuntud, olgu nendeks siis kas Juhan Viiding või Mati Unt Lennart Meri või paljud teised 80.-te eesti kultuurielus figureerinud tegelased nagu ilmselt lugeja varasemateski muti mälestustesarja köidetas märganud on muidu väga terava keelega kirjanik mälestustes kuidagi hämmastavalt leebunud. Ei kohta me siin eriti teravaid märkusi selliste kallite kaasteeliste suhtes ega suurt irooniat või kui, siis käib see ikkagi käsikäes ka eneseirooniaga. Ja raamat on mingis mõttes üks väga selline soe pilguheit möödunud ajale ja inimestele, kes seda aega sisustasid ja seda aega formisid. Ja muidugi ei pääse, mõtlesin mööda eisist tulla aegse sellise kultuurielu kirjeldamisest moodustabki keskse osa sellest raamatust ja on elementaarne, et see kõik siin kirjas on. Aga seal raamatus muidugi mängib olulist rolli ka kogu ajastu absurdi kirjeldamine. Tegu on väga sellise kerge ses vaadete heas mõttes lobisema stiilis kirja pandud teosega ja kui sinna raamatu alguses, siis autor kirjeldab, millest siin juttu tuleb siis ütleb ta, et väga palju sõltub sellest, millises jutumärkides mullis sa elasid. Kui tugevad olid seal inimestevahelised suhted, mõtte kaasus ja üldine solidaarsus. See kõik aitas elada, minu mullis olid vaimukad kaaslased, boheemlaslik pohheimitarid ning vastav elustiil. See pohiimitsemini süvenes ning jõudis 80.-te lõpus seda perioodi siis Mihkel Mutt kirjeldabki võttes siis läbi kaheksakümnendat aastat kirjeldada seda, mida ta sel ajal tegi, kus töötas kus reisis, sest ka seda tuli ette ja kellega lävis. Siin on peatükid nagu kirjanike elust Eestis, tsensuur, kirjanikke, ajakirjanik, kirjanikud, NLKP kirjalikud kodumaad avastamas, aga ka siis kokkupuuted erinevate tegelastega, olgu nendeks siis Dremmel, Jaan Kruusvall, Uno Laht või peatüki Juhan Viidinguga Soomes. Samuti ülevaade esimestest välisreisidest, mis viisid siis Mihkel Muti 80.-te lõpul kaugemalegi Soomest kõige kaugemad kohad, mida ta külastada sai, olid siis Mongoolia Aga pääses läände, nimelt Uus-Meremaale sugulastele külla ja kõike seda, millise pilguga siis tolleaegne homosovjetlikus Lääne elu vaatas, kirjeldab Mutsin sellise mõnusa, muheda huumoriga. Ja loomulikult ei pääse mutt, kes oli ju omal ajal tuntud suure õllesõbrana k kõigi nende puhiimitsemiste kirjeldamisest, mida ta juba raamatut sisse juhatades mainib. Raamatu lõpul on lausa eraldi peatükk uued lokaalid kus ta kohe alguses ütleb. Et minu sõpruse õllega aina süvenes, ei saanud selleta enam päevagi elada ja võtab siis läbi kõikvõimalikud tolleaegsed tuntumad kõrtsid nagu kuku klubi ja esimene selline läänelik paar eeslitall ja nii edasi. Aga ta teeb seda kõike sellised mõnusalt intellektuaal ses mõttes, et ikka kirjeldab ka vestlusi ja kellega, kus räägitud saia, mida lobiseti ja mida arvati ühest ja teisest ja et see on selline. Võib öelda kultuuri Clazz, mida see raamat suuresti sisaldab. Aga kui vahel mõelda selle peale, et mis inimesi ajaloo juures kõige rohkem huvitab siis ühest küljest muidugi meile kõigile meeldib lugeda justkui seda suurt ajalugu ja võimsaid protsesse. Aga veel põnevam vaadata, kuidas üks tavaline väike inimene selle võimsa protsessi sees oli, kuidas ta elas, mida sõi, mida jõi mida seljas kandis, milline oli olme kõik need pisikesed asjad, mis kipuvad väga kergesti juba väheste aastatega meelest minema. Need on ometi äärmiselt hindama tublid ja toredad ja räägivad võib-olla ajast ja ajaloost rohkemgi kui teadmine sellest, kes näiteks kõnesoleval perioodil nõukogude liitu juhtis ja millised olid välispoliitilised suundumused näiteks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikidevahelistes suhetes. Need on kaks sellist asja, mis jooksevad eri liine pidi. Aga vahel on tõesti selline tunne, et tahaks just seda väikest liini vaat et rohkemgi lugeda. Ja Mihkel Mutt valdab seda kunsti oskuslikult ning jääb ja loota, et see ei ole tema mälestuste testi viimane raamat, sest nagu ta ise ütleb, et sellega lõpeb mälestuste esimene sari. Ja see sari nagu Mihkel Mutt hea novellisti ja hea puu ängi meistrina teab, lõpeb muidugi kõige huvitavam koha peal. Raamatu lõpus on siis järgmine stseen mu ees, ümarlaual oli must kobakas telefon, eestiaegne Telefonkel korraga see helises. Teises otsas oli Lennart. Ta ütles ilma sissejuhatuseta. Tule välisministeeriumi tööle. Mida ma mõtlesin tõtt-öelda mitte midagi. Jah, vastasin. Raamat lõpeb. Iseenesest on seda välisministeeriumi perioodi mutt väga grotesksed vaimukas võtmes kirjeldanud oma romaanis rahvusvaheline mees. Aga väga loodan, et ta jõuab ka oma mälestustes selle kirjelduseni, aga esialgu tuleb muidugi lugeda tema mälestusi ja kellel ka varasemad osad lugemata ja siis ongi aeg enne kuuenda osani jõudmist need ette võta. Head lugemist.