Narride laev. Tere tulemast narride laevale. On niisugune aeg, kus inimesed tahavad kuidagi üldistavad olla. Mingisugustel aegade või ajastute või aastate lõikekohtadel. Mõeldakse, et kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme. Ja täna ma räägin juttu UKuusbergiga. Parajalt noormees, mitte nii nooreta midagi ei mäletaks ja mitte nii vana, et ainult mälestustest räägiks. Ja temaga olekski võib-olla paras rääkida, natukene teatrijuttu. Võib-olla see teema oleks üks mingisugune niisugune, mida võiks lühidalt öelda, visioon, teatri visioonid, sest tundub, et sina oled selline mees, kellel on niisuguseid teatri visioone olemas. Seda ma arvan, sellepärast et, et sa kirjutad peamiselt iseendale tekstid ja iseendale tekstikirjutaja loob iseendale ka väga täpselt visioonid. Ta ei tõlgenda teiste omi, vaid vaid ta kaevab mingisuguse oma ilma sees. Mida ta hästi tunneb. Ja mida ta arvab teistele ka kasulik tunda olevat. Nonii, eks ma siis küsingi, et Uku, ütle mulle. Mis on sinu teatrivisioon. No, ega ma arvan, et sellega nüüd niimoodi niimoodi kindlasti ostate ühe ühe lausega, sa muidugi esimene vastus, mis kohe tuleb, kui ei oska vastata ühe lausega, et sellele ma nüüd küll kindlasti ühe lausega vastata ei oska. Aga ei, ma kuulasin, kuidas sa rääkisid ja mis sa rääkisid. Ja siis, kui sa ütlesid, et kui inimene kirjutab ise teksti, et siis ta on kuidagi suurema põlgusega seal oma ilma seda teab mida jagada, siis ega mina küll ikkagi nüüd, mida aeg edasi, seda enam on niimoodi, et see kirjutamine on kuidagi intuitiivne, väga intuitiivne protsess ja siis lavastamine on ikkagi suuresti sageli ikkagi selline nuputamine, et mis seal kirjutades ikkagi kuidagi toimus. On, on väga tugev küll, et on kuidagi väga nagu lihasse luust sinust endast tulnud, aga ta siis kui sa pead seda, hakkame kollektiivselt looma teiste inimestega, mille siis ainsaks töövahendiks on sõna. Et siis visioon hakkab kuidagi väga sageli hägustuma ja noh, jäideaalisse selles hägus tuleb hoopis selline tervikvisioon, mis enam ei ole ainult sinu visioon, vaid on kuidagi ühisvisioon. Ülesanne natuke võib-olla usungi, kui sa üks selliseid esimesi visioonikese, mille ma siin praegu võiks lauale panna küll, et, et ma usun väga sellisesse suurde visiooni, mis kannab lavastust ja mida jagavad ja mängivad etendust mängides ka kõik näitlejad ja, ja nad on siin ise panustanud ja lõpuks ei ole enam enam Ühe out tori looming, et see on ikkagi selline, kuidagi muutub kollektiivseks lihtsalt selle esimese Loa on pannud kasvama see inimene, kes on kirjutanud alusteksti. Aga kui sa ütled ja sellele, et visioon on olemas, kas oskad seda natukene täpsemalt lahti võtta? Ma olen ju teinud ka ikkagi niimoodi klassikalises mõttes lavastamist interpreteerinud või siis avaldanud armastust autorile toonud puhtalt lavale selle teksti, mille on keegi teine kirjutanud ja ka seal on minu meelest visioon täpselt samasugune märksõna, et ma kuidagi seda visiooni usun, et see on ikkagi üleüldse kuidagi, kui sa hakkad lavastamise ilma selleta ei ole otstarbeks lavastama hakata. Aga ta on mul alati erinev, ikkagi see visioon ja ta võib-olla nagu teiste asjadega seotud, mitte otseselt kunstilise tervikuga, mitte kunstiga, siis ütleme selle sõna heas tähenduses, sellel sõnal on kantpea tähendusega. Sageli kasutatakse seda ka nagu kehvemas tähenduses noh näiteks nüüd viimati, kui ma tegin draamateatris lavastuse, kuni inglid sekkuvad, siis siis selle ikkagi esialgne visioon oli mul puhtalt seotud selle maja nende inimestega ja siis selle sõnastagem, seda fluidum, mis võiks selle maja sees olla, kui ma ise väikse poisina käisin kunagi vaatamas Draamateatris, piparkoogimehikest lastelavastust. Ma arvan, üks esimesi etendusi, mida ma tõesti nägin. Noh, see on muidugi, ega ma seda tegelikult ei mäleta, seal on juba rohkem endale juurde mõeldud selline mullikene, aga selline ilus mull, millesse uskuda, et, et siis see maja ikkagi mõjus mulle millegagi väga-väga muinasjutulise naise Draamateater oma olemuselt ka seal kesklinnas, kus ta paikneb ja et mul on seal majas töötades tunne, et ka see maja on oma pragmaatikasse, kuhu kogu maailm on kuidagi ära punud sellesse pragmaatilisse olemisse, et ka see maja ja sealsed inimesed on nagu sellesse kuidagi kohati ära eksinud, sest sellesse ongi keeruline mitte eksida, sest kogu see maailm ongi üles ehitatud kuidagi väga pragmaatiliselt noh, selline muinasjutulise isegi välja lülitatud. Ja siis mul oli selge tahe, usk, unistus, et proovida luua ekslavastus, millega seda kõike kuidagi ellu äratada, mitte ta surnud oleks sama nagu ei heida kellelegi midagi ette, vaid lihtsalt teha üks selline tööprotsess plussis lõpuks lavastus, mida näitlejad etenduste korras mängivad, no mis oleks sellele majale oluline nendele inimestele oluline, aga see kõik on nii selline, kuidas ma ütlen nagu siseringi jutt, et ma ei oska seda kuidagi niimoodi vormistada, see huvitav oleks, mina isenesest ei arva, et mingi saladus peab pidama ka, et ma ei oska seda rääkinud, nii et see oleks huvitav, aga et see, et see oli see, mis mind kõige rohkem käivitas ja selle pealt maksnud, vaata ma, et ma teadlikult seal kirjutasin kuidagi püüdes. Noh, minu jaoks on ta, ma väga tahaks, et ta oleks ka selline suure saali komöödia oma olemuselt, noh näiteks ma räägin praegu ühest lavastust, aga ma olen ju teinud juba tõesti oma noore ea kohta päris palju lavastusi. Hakkasingi nagu kirjutama draamateatri suurele lavale mängu ja see kuidagi tundus mulle hästi selline huvitav väljakutse ja suurele trupile ja rohketele tegelastele. Teema, mis ma selle näitemänguga ajanud, ei ole mulle kaugeltki rohkem oluline, kui ma arvan teistel inimestel, kes seal näidendit kirjutanud, neil mingisugused teemad, aga mingil põhjusel on nii, kui vaataja teab, seda autoriteta, viibib kusagil siin meie lähedal siinsamas riigist siinsamas linnas, siis inimesed hakkavad kuidagi tegelema väga palju selle autoriga. Väga minu kui autori, noh, selline eesmärk ikka koolitatakse saadik, kui ma olen kirjutanud, ei ole kunagi olnud see, et vaadake, ma olin nüüd autor sellele asjale, et ma olen Endale vahend, tegelikult ma kirjutan ainult selleks, et näitlejatel oleks midagi mängida, mida ma kujutan ette, et see võiks olla neile huvitav mängida ja see ongi kõik. Ja mu nagu unistus on või noh, nagu selline soov oleks tegelikult inimesed saalis istuvad ja vaatavadki ikkagi seda lugu vaatavad neid tegelasi ja ei vaata seda, et seal on autor, mida ta meile räägib ja siis, kui ta kuidagi räägib kole paljusõnaliselt. Et siis see on kuidagi üleliigne. Tegelikult on igal pool väga palju sõnu, aga siis me, kui me teame, et sa, autor noh, kasvõi taanlane või keegi, keda me niimoodi nägupidi ette kujuta, siis see meid ei häiri, siis me kuidagi suudame seda lugu jälgida. Ja see on üks asi, millega mul on tunne, et ma olen strateegiliselt natuke nagu valesti läinud kooliteatris, ma tegin kohe õigesse. Noh, ma mõtlesin välja endale kirjaniku nime kutselisest teatris olen ma läksin kohe enda nimega tegelikult seal mingis mõttes keegi kunagi samamoodi, siis ma julgelt soovitan. Või ma ei tea, kas tegelikult panen päris segaselt erinevates teemades, aga no ühesõnaga, et kui sa kirjutad enda nime all, siis vaataja saalis või vähemalt osad vaatajad, kuskilt on minul niimoodi kõrvu silma jäänud. Tegelevad väga palju selle nimega, kes on selle näidendi kirjutanud sellega, millega tegelikult me ei tegele kunagi teatris. Minu meelest sellega peakski tegelema minu meelest iga iga autor kirjutabki selleks, et see tema nagu autor lahustuks nendes kõikides inimestes, kes seda reaalselt siis etendavad, aga see on üks teema, mis mulle endale lihtsalt kuidagi praegu niimoodi õrnalt hinge peal ja sellepärast ma sellest räägin tagasi jõudes siis sinna sinu küsimuse juurde. Toon võib ikkagi, mis on kõige ootamatum, näiteks kui sa tõesti oled ise kirjutanud ja sul on visioon ja sa liigud selles suunas ja liigutki ja mingil määral jõuadki pärale siis sa saad aru, et tegelikult, et on mingisugune ainult pisiasi, mis on siis autorluse asi, mis võib kogu televisiooni mingis mõttes nagu laiali lammutada, et keegi ei, ei vaatagi enam selle pilguga seda teatrietendus, aga noh, lõpuks, ega me ei ole visionärit, kui me oleme visionärid, aga me ei ole ju seda selleks, et teised seda nüüd ilusti näeksid ja ma arvaks, et me oleme visionäridesse visioon, visioon, missioon, noh, mina ise sõnasse nendel juba mõni aasta, et iga lavastusega peaks olema mingi missioon, mis ei pea olema kunstiline missioon, mis võib-olla ka puhtalt see, et me elame siin teatri punktis kõik ja siis me natukene võiksime midagi tahta paremaks muuta. Et see visioon, missioon ongi selline kuidagi niuke, isiklik, mingisugune lähtepunkt, aga mulle väga tuttav mõiste küll see on väga huvitav ja, ja minu meelest väga hea lähtepunkt. Et visioon on seotud missiooniga? Jah, miks mitte. Sest kui mina mõtlen sellele, missuguste visioonidega mina tegelen, siis mulle nad tõepoolest väga tihti just nimelt visuaalsed ja sinna juurde alles alles tulevad mingisugused muud asjad, et et kui ma ei leia seda mingisugust puhtvisuaalselt tasakaalupunkti enda jaoks, kuidas see välja paistab, siis ma ei suuda ka mingisuguse muu asjaga tegeleda. Tõepoolest, mul on vaja see visuaalpaika saada. Tihti ma saan selle endale paika ja kui pärast kunstnikuga töötan, siis võib see muutuda, aga ta minu jaoks peab olema paigas ja võib-olla sellepärast ma olen ka palju teinud ise neid kujundusi viimasel ajal, et ma ei saa selle eelneva täpse visioonita hakkama üldse. Aga see, kui sa ütled, et visiooniks võib-olla missioon, et, et see on väga huvitav. Jah, ja sedapidi mõelda on, on väga vägev, ma ise ka juba sukeldusin sinna oma missiooni teemasse, aga loomulikult on mul iga lavastusega ikkagi see kõige nauditavam osa on see tõesti, kui ma üksi kodus üldjoontes teki all pimedas toas hakatis kujutlema ja siis ma otsin oma selliseid nii-öelda siis kunstilisi visioone, noh, ma ei tea, kas see on õige sõnast, aga just et mis selle lavastuse käivitavaks jõuks on ja siis minul on tunne, vähemalt tahaks väga loota, et ma jõuan pildilisuseni õige pea, mul kusagil geenides peaks olemas olema isa kaudu kindlasti, ja tegelikult ma olen ka olnud minu meelest kooli teatrisse, oma kooliajale, ma tegin kõiki niimoodi, oli sama noh, oli kuidagi noh, mingisugune tõesti, noh, kas see on kas mingisugune visanud seen või pilt või noh, mingisugune asi, mis, et, et kui see on olemas, siis see on selline rosin, mille nimel kogu see ümbritsev sinna ehitada, et, et see on see käivitav jõud. Selliseid asju on ikka mul ka olnud ja mul on muidugi üks praegu veel olulisem. Aga et ma arvan, et vaikselt ma juba liigungi teises igav hakkab, juba mingil määral on olnud muusika ütleme siis algusaegadel lihtsalt mingisugune pala anonüümne autor, sageli tegelikult olemasolev autor on, ma ei tea isegi, kes selle pala autor on, mida ma olen kusagilt kuulnud ja muudkui teda klappidest kuulan ja kuulan ja, ja siis ma kujutlen sellele erinevaid lavalisi vasteid, lavalise pilte. Ja siis, kui ma jõuan mingisuguse ühe sellise kindla või konkreetse tavalise vasteni, kus kohas ma saaksin seda muusikapala rakendada, siis, siis Ma tunnen sellist õnnetunnet ja siis käivitab mind, ma arvan, iga proov seda asja lavastamine, näitlejaid viia sellesse samasse pilti sellesama pildi sisse ja heal juhul on ühes lavastuses neid pilte palju selliseid nimetage mis nagu muusikapildid. Ja nüüd viimastel aegadel olen ma läinud nagu sinna siis elava muusika peale, kuna ma ei ole kunagi otseselt osanud teha muusikalist kujundust, nii et tekst ja muusika on paralleelselt. Mulle kõige rohkem meeldib see, kui muusika eraldi ja siis võib-olla näitlejad kuulavad seda muusikat või siis ongi lihtsalt muusika eraldi. See on küll asi, mis on saatnud. Ma olen nüüd teinud 11 avastust ikkagi igat lavastust, noh näiteks ma lavastasin terve Edward Dolby loomaaialoo poolteist tundi noh, minu meelest väga rikkalt väga lustlikud, väga toredalt. Väga mõnus sünergia oli Alo Kõrve, Margus frangeli heade sõprade, kolleegide näitlejatega, kellega koos me seda tegime, aga et, et ikkagi see tõukejõud, et kui ma ütlesin koolis, et jah, ma teen nüüd selle oldi Loomaaialoolised, ma lihtsalt kuulsin ühte lugu ja mulle tundus, et kui see lugu oleks seal lõpus, kus kohas pihter, minul ta ikka Peeter Peeter noa kogemata kõhtu lööb selle Jerrile. Ja siis, kui tuleks see lugu üks niuke progerokilugu täiesti selline noh, mis nagu esialgu üldse ei peaks sinna sobima, aga et seal ma nägin, et selles on mingisugune asi, mis on kuidagi nii et ma tahan seda ise näha, ma tahan selle nimel kogu selle näidendi lavastada ja nii läkski ja ma olen, mulle tundub, et see oli oligi väga õnnestunud muusikapala seal või noh, kuidagi sümbioos, mis seal sündis. Aga et ühesõnaga, et minul sellised lavastaja visioonid on väga sageli seotud muusikaga ja ilmselt jäävad ikkagi elu lõpuni suti olema seotud muusikaga. Kas sul on ka niisuguseid asju olnud, et sul on mingisugune visioon, see mingisugune tsentraalne visioon, mille ümber või mille ette, mille taha sa kujutad oma tööd. Ja siis sa saad lõpuks aru, et see on see kallis, mis tuleb just kõrvaldada. Et see on see, mis seisab asjal ees. Vaat see samane kõige olulisem stseen on see, mis tuleb tegelikult välja visata, kõik hakkab ilusasti jooksma. On sul ka niisuguseid asju? On küll, küll küll on olnud. Mul on tunne, et ma olen isegi näiteks nüüd jälle viimase lavastusega, mul oli üks stseen lõpus üks minule kõige olulisem stseen vaieldamatult ka oma puudutavuse ja millegi ja see, kuidas seal olid sõnastatud asjad ja kuidas see asi sinna jõudis ja siis siis ma vaatasin oma etendus kolm etendust või kaks etendust publikuga ja siis ma mul oli tunne, et vot nüüd see hetk, kus kohas räägitakse, see killing Darling, et nüüd vot see on see, sa pead selle ära võtma, see siin siin ei ole küsimus, see hoiab seda kõike kinni, hoiab reaalselt kinni su lugu lõppeks täiuslikult noh, kõik need tunded ja ma suutsin endale Gilgastumalt garderoobis rääkida, kuidas nor, et, et kõik on nii selge ja siis ma tegingi, kutsusin neli näitlejad proovi ja viis, viis pillimeest ja ja tegime proovi enne etendust ja võtsin selle stseeni välja, ehitasin kõik ümber ja olin noh, niimoodi õnnelike, kindel ja siis, kui vaatasin etendust, siis ma sain aru, et see oli ikka täitsa vale otsus. Siis sa tegid Järvi kord uuesti proovi ja ehitasin selle stseeni tagasi küll lihtsalt väikeste kärbetega ja püüdsin seda. Ootaks liikumist, et ma sain aru, et seal on tegelikult põhjus hoopis milleski muus, et ta tegelikult see on väga oluline stseen lihtsalt ei liigu, et ma pole, mul ei jäänud väga palju aega lõpuga tegeleda, kuna mul oli prooviprotsess väga paljude Foršmosoorida rohke, aga et ühesõnaga, ja tegelikult, aga kus see tõde on, vot seda ma ei tea siiani kahjuks ei ole kedagi, kes oleks mõlemat varianti näinud ja et, et kas see siis nüüd see, et ma ta tagasi oli see, et ma ei suutnud seda talingut grillida või siis oli ikkagi see, et ma tegelikult kirjutades olin õige intuitsiooniga läinud ja õiges nii-öelda vaos ja, ja siis nüüd ma just lavastajana kuidagi olin. No ühesõnaga, et mul on üks sedalaadi kogemus, aga küll on mul ikkagi on korduvalt neid kogemusi, kus kohas mul on midagi, mis mulle tõeliselt armas ja ma võtan selle välja ja siis, kui ma seal olen välja võtnud, ma ei saa aru, kuidas ma selle peale varem ei ole tulnud, et kui palju ma nägin vaeva kõige sellega ja siis tegelikult kui ta välja võtta, siis aga need asjad Jahjust asuvad kusagil. Kui sellest räägid tsentraalne visioon, siis need tavaliselt asuvad ka kusagil keskel algused ja lõpud on kuidagi siuksed, kus kohas mul on, tunne, peab alati jääma selle kujutluse juurde, mis on esimene kujutlus. Vaat seal on ikka see, et ega tegelikult ei tea noh, sest mina tean seda, et minule heidetakse küll hästi palju ette seda, et Toimeta ennast, mis on noh, niipalju kui näitlejad teavad, on üsna vale, sellepärast et masti palju toimetajana olen pigem hästi kriitiline enda suhtes ja ikka prooviprotsessi hetkel üsna väsinud juba iseenda kirgastunud mõttekäikudes kusagil näitemängus. Et ma tegelikult toimetajana kärbin, jätan alles ikkagi ainult kõik selle, mis ei pruugi nii-öelda siis esietenduseks valmis saada, pärale jõuda. Aga et, et ma jätan nagu näitlejatele selle kasvamise ruumi, et ma ikkagi usun, et see on õige ja näitlejatega kuidagi tunnetuslikult on ka see kokkulepet jah, nad tunnetavad, et seal tegelikult on õige. Et see on niisugune keeruline teema sellel hetkel küll oleks vaja alati kedagi kõrvale, kes ütleb, keda sa tead, keda sa tunned, keda sa usaldad kes tunneb sind, tema ütleks, et vot see on õige otsus ja sest noh, praegu ma võin küll uskuda, et ma olen teinud õigeid otsuseid ja mingeid asju mitte, aga kust ma seda teha? Selle nimi on lavastusdramaturg ja see on jah, aga ega see ei ole ka nii lihtne. Seda luksust on kahjuks üpris vähe, tänapäeval veel, kuigi mul on tunne aeg, toob selle ametmehe üsna pea meile välja, just nimelt selles kvaliteedis. Tahtsin küsida seda, et kui sa ütlesid, et algused ja lõpud on hea, kui nad noh, saavad tehtud selle algse, mingisuguse impulsi järgi. Kuidas sa fikseerid, need algsed visioonid, kirjutad sa üles, jäävad nad sulle meelde, kust on pärit need algsed visioonid, esimesed? Väga huvitav on, siis ma ei ole tõesti niipidi, ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, aga mul on tunne, et ta ikkagi on rohkem kusagil peas. Kirja ma panen ikkagi alati selles mõttes, et kui keegi peaks lugema mu neid tekste, siis neil ongi väga raske sinna sisse pääseda, sest ma kirjutan suhteliselt stsenaarselt siukest sõna ei ole küll olemas, ma arvan, aga et ma kirjutan stsenaarium, et ma ei kirjuta näidendeid, et ma ei vii noh, vaatajat sinna ma ei oska, seda ei oska, ma arvan niimoodi Remargiga pilti ehitada ka, et see on mingisugune tunne ikkagi ja see, mis selle lavaline vaste on see tegelikult või proovides muutuda, aga siis ongi kõikide lavastuste puhul erinev, aga see on ikkagi mingisugune tunne on lihtsalt väga sisuline juht ei osanud sellest väga hästi aru, missugune tunne, aga vot tihti on see, et jah, on õige jääda seal esimese juurde. Ei, ma saan sellest väga hästi aru, aga ma tihti ma ei oska öelda, milline see esimene on, see on ikkagi mingi tunne, mis ütleb, et on jah, mingisugune asi on õige, aga mis asi on see esimene, kuidas sellest kinni võtta, et see just on see esimene sest nii palju on ju neid variante, mis peast läbi soluutselt absoluutselt, aga lihtsalt üks asi, mida mina olen küll kogenud, on see, et ma seda ütlen, on tulnud selle pealt, et ma olen nii meeletuid ringe teinud noh, niipalju eemale lükanud noh näiteks kui me tegime ka siin tegime Jarekiga ooperi, siis see, kuidas me seda kirjutasime ja kuidas me seda siis see, kus me sellega vahepeal ära käisime ja siis, kui ma lõpuks ikkagi jõudsime sinna ja minu meelest see on väga õige, et me jõudsime väga sellise lihtsa, aga tegelikult väga selgelt alltekstidega looni, kuigi lihtsalt jällegi inimesed saalis vaatasid, et needsamad inimesed, keda me ju siin aegruumis siin Eestis teame, et siis inimesed nagu neid Haldeksite võib-olla nii väga ei jaksanud nagu tõsiselt võtta või arvasid, et ongi lugu lihtsalt hästi lihtne. Ühesõnaga, et ma olen käinud läbi ka väga suured ja suure kaarega ringid ja loobunud väga sageli sellest, mis ma olen alguses mõelnud. Sest mõeldes ja luues ja kirjutades ja tehes on tunne, et ei, ei, see, see ei ole, see ei ole ja ma olen kuidagi kogenud seaduspäraselt palju seda, et et see, mis on hästi raske, on see naasta selle juurde selle mingisuguse mälestuse juurde, selleks hetkeks on see juba mälestus see, kui sul tuli see mõte, et seda asja teha ja seal oli mingisugune pilt või mingisugune seisund või mis iganes. Et see naasemine on ka tähtis, et noh, et mul on tunne, et sagedamini räägitakse sellest, et just, et oska loobuda ja oska edasi liikuda, aga et, et minul on tunne, et et ma sageli liigung edasi ja siis tegelikult on hästi tähtis olnud. Mul kogemuse peal öeldes, et on hästi tähtis olnud, et ma olen nüüd naasenud kuhugi tagasi ja kui ei ole kuhugi naasta, siis linase ka muidugi. Et üks asi on just see, et olla enda suhtes julm ja ennast mida ja see ja mul on tunne, et seda, seda ma tegelikult oskan, aga teine oskus, mis tegelikult kaob ära, on just see, et ikkagi nagu mingil hetkel usaldada seda enda mingisugust esialgset asja. Seda ma olen küll kogenud trussarite iga lavastusega loobunud ja siis tegelikult saanud aru, et ma ei oleks tohtinud seda teha ja mõnikord meelega tagasi saanud minna. Noh see on päris intensiivne töö tegelikult, teha korraga teksti ja sinna peale samal ajal ka lavastust, sest nii või teisiti kui sa ise kirjutad ise endale teksti, teed sa sinna peale ka kohemaid lavastust millegipärast ma ei usu, et need on eraldatud, ma arvan, et need toimuvad koos hea teksti luues lood, lavastused, lavastust looma hakates enam ei tea täpselt, mis lavastusse tekste luues lõid ja mõelael. Ja sellepärast ma tahangi küsida, et kui pikk on see ajaperiood, kui sa ühe asjaga tegeled ja kas sa saad paralleelselt selle ühe asjaga, millega sa tõsiselt tegeled tegeleda juba ka teisega, sest sa tead, et sul on vaja mõne aja pärast tööle hakata mingisuguse teise asjaga või isegi kolmandaga? Ei mina ei, aga lihtsalt, mis ma kuna ma olen üsna palju teinud, siis tajun seda, et ma tegelen väga intensiivselt selle aja sees noh, et, et see võib olla lühem aeg, kui aga lihtsalt ma tegelengi ööd ja päevad on siis, kui ma kirjutan, siis ma ei kirjuta tegelikult üldse noh, niimoodi pikalt, et kirjutan nüüd nädal aega, siis kuu aega lasen tal settida ja siis kirjutan ja mida ma tahaks ka kunagi teha. Ja tegelikult noh, ma olen seda iga asjaga natuke teinud, aga noh, aga ikkagi seda, et ikkagi täiuslikult valmis ja siis lasta settida ja siis käia uuesti üle ta mõni aeg hiljem. Vot seda ma ei ole teinud täitsa teadlikult. Aga et üks asi, mida ma olen küll kogenud ja ma olen veendunud, et minu puhul see peab paika, et ma ei ole võimeline, noh näiteks ma lähen Vanemuisesse tegema. Jaan noh, samamoodi mu süda ja, ja mingisugune mängu kelm sees teab, mida ta tahab selle lavastusega ka, et May ikkagi sel hetkel, kui ma tegin oma seda inglite lavastus Draamateatris, siis ma sel hetkel ei tegelenud sellega ikkagi sekunditki. Ja ma pean seda õigeks, et ma ei tegelenud ja mulle tegelikult nüüd on hakanud meeldima see, et mind miski seob, minu meelest on see hästi karm, kui Vanemuise teater kaks aastat ette paneb sulle kohustuse juba kukile ja siis ei olegi kunagi täiuslikult vaba see kogu aeg teada, et siukseid sa pead kuhugi minema, aga nüüd ma saan aru, et täiuslikult vaba, piisab juba, kui sa oled tavavõi ühe nädala saad endale ollusele täiusliku vabaduse lubada. Ja mulle praegu meeldib see, et mul on see üks uus asi, sest muidu ma lihtsalt, mida ma siis teeks, aga ma ei teekski midagi. Ma lihtsalt laisk läks, sest ma olen hästi laisk ja ma selleks töötangi, et ma ei raiskaks ära seda, sest ma olen lihtsalt loomult väga laisk ja siis, kui ma töötan, siis mõlemad, kas sellepärast, et siis mul on visioon, inspiratsioon, missioon, aga, aga et ma töötan selle selle nimel, et mitte pärast kahetseda, et kuidagi noh, oli nooruses oli jõudu ja mõtle, mis sa siis tegid selle ajaga, sest mul on ikka kõik need harjumused kerged külge hakkama igasuguseid, mis tulevad laiskusest, lööks käega ja ma usun, et ma olen üsna suur idealist, sest ma arvan, et idealism on reaalsus, seda lihtsalt vajab tööd. Et ta ei ole mingisugune mingisugune muinasjutt, ikkagi väga reaalne kõik igasugused väärtused ja asjad, et nad on väga reaalsed asjad, mille nimel tulebki tööd teha. Tulebki iga päev nähagi vaeva, et olla telefon otsas, selle inimesega empaatiline sellel hetkel, kui üldse ei viitsiks või noh, nii edasi neid pisikesi asju iga päev. Aga see, miks ma seda kõike Pean elus, miks ma sellesse usun, on see, et ma olen oma loomult hästi egotsentriline ja selline ikkagi nagu vastik inimene. Et ma olen nagu selles kuidagi mitte südames vastikaga selline ikkagi nagu laisk ja muud midagi, et ma olen loomult hästi laisk ja sellepärast ma usun väga töösse muudab kuidagi noh, et siis sa nagu oled vastu oma loomust, aga juhtub selline ime teatri kibe või elu ime et, et see tegelikult on ka mõnus, see on ka mõnus, et see ongi mõnus lähedki kell 10 võid minna, proovi saabuda südaöösel alles ja, või siis kumist, ooperit tegin, ma tegin 40 kahetunnise tööpäeva jutti teeilma söögipausideta, mis on täiesti absurdne, aga et see jõud tuleb, see ei ole kuidagi ka vastuloomust, et mõlemad on nagu kuidagi loomuselised ühest asjast nagu kuidagi kasu ka. Mingis vaimses plaanis materiaalses plaanis ka muidugi. Kirjeldad neid asju kui üpris intuitiivsed. Et seesamamoodi, seda visiooni kui üpris intuitiivset asja ilmselt seda ta ongi. Aga kas sa oled seda tähele pannud või kuidas see sulle tundub, et mõnikord on niimoodi, et miski jah, sunnib tegutsema järgnema sellele visioonile. Ja ühel momendil, kui ta on valmis, siis alles hakkad tähele panema selle tähendusi. Ja. Sellega mul lihtsalt üks hästi ilus kogemus, kui ma tegin kunagi kooliteatris, mina mõtlesin, räägin kooli teatrisse, minu jaoks on kooliteater ikkagi minu peamine teatrikool. Teatrikool ise oli mul hästi keeruline, sellepärast et mul oli juba üks teatrikool all. Aga selle teatrikooli ma täiesti nagu Panther ka aru saanud, et minu kooliteatri seitse aastat, mis sul seal tegutsesin, oli täiesti selline lineaarne teatriinimese minemine päädis ühe lavastusega mis oli ilmselt kõige sügavamalt intuitiivse masin, mida ma üldse elus olen teinud, lavastuse pealkiri, õrn ööbik ja see jõudis inimesteni ka, kuigi mina ei tea, mis seal täpselt inimesteni jõudis, sest ta oli tõesti hästi selline hästi intuitiivne, aga samas väga süsteemne. Ja siis ma kogesin seal sellist asja, et kui isa selle asja üle vaatas, siis tema sõnastas seda kõike, mis ta nägi, ja noh, loomulikult ma seda siis ei mõelnud, aga ma tundsin või noh, selles mõttes, et ma nagu et, et see ei olnud see, et on, mida ma olen küll kogemus mulle üldse ei meeldi, kui läbi et ikkagi looja ei ole üldse seda sinna sisse pistnud ja siis keegi selline mõtleja veel hakkab sinna mingisuguseid seoseid looma see mulle üldiselt alati see tundub mulle kuidagi ebaõiglane või ebaaus või noh, selle nagu tunneb ära kas need mingid kõrgemad või mitmetasandilised, kas need on seal sees kuidagi päriselt olemas või ei ole ja mul on tunne, et vot selles teoses olid need tõesti päriselt olemas ja siis aga et ma ei pidanud seda ise nuputamaid, et mul oli oma isa, kes ma ise ju 50 protsendilisest olen, et siis tema ja tema mul siiamaani ikkagi alati abiks, kui ma kirjutan, siis ta sõnastab seda kuidagi. Ja ta harrastab minu jaoks seda, seda, mida ma olen intuitiivselt loonud, aga lihtsalt minu häda on selles, et mida vanemaks ma saan, seda vähem intuitiivse maks ma muutun, mul on tunne või ma ei tea, ma, see on üks teema, mida ma, mille üle ma olen mõelnud, nüüd ma olen sellest lahti lasknud ja kuidagi vabaks saanud, vahepeal täiesti täitsa selline sisemine kriis, mõtlesin, et kas ma üldse saangi kunagi enam intuitiivse, eks. Et mul on tunne, et mida rohkem seda teatrit teed, seda raskem on seda intuitsiooni kraani avatuna hoida, aga et see võib olla ka lihtsalt erinevad, mis intuitsioon on. Aga seal on mingisugune asi. Ja selleks ma peamiselt kirjutangi, et kirjutades ma olen kuidagi hästi intuitiivne siiamaani, sest ma ei ole mitte ridagi õppinud ega lugenud, kuidas kirjutama peaks. Mängides on minul, ma arvan, põhiline probleem on just see, et, et kuidagi see intuitiivsus, mis oli, kui olid väike poiss, siis on see ju ei mõelnud selle üle, et, et kuidas ma selle kühvli nüüd siit võtan või noh, et sa lihtsalt teadsid, mis tahad ja siis sa tegid, mängisid ja aga, aga et minul näitlejana mingi hetk oli näitlejanna, jooksen kuidagi kinni selles osas siis jooksen lahti ka kohe ja siis saabus mingisugune vabanemine. Kuidas siis hoida neid asju tasakaalus, mitte mõelda hetkedel, kus ei ole vaja mõelda, kus on vaja ainult olla kohas kohal, mitte olla oma pea sees, vaid olla selles kohas kohal, vot siis sünnib ka mängides sünnib siis mitte mõelda, mängida täielik reegel minu meelest, et hea või protsesse olnud võimalik teha mingisuguseid selliseid huvitavaid, iseendast, erinevaid nüansse oma rollile, aga põhimõtteliselt ikkagi sellel hetkel, kui sa laval oled, vaat siis, kui sa nendest nüanssidest hakkad ära takerduma, siis see ei ole tegelikult endale ka mingisugune katarsise mänguakt võiks olla ikka kogu aeg selline kohtumine selle inimesega seal laval esimest korda, sest see on ikkagi selles kontekstis alati ongi esimest korda ja see mittemõtlemine ka see ei ole lihtne, see on ikka raske tegelikult see noh, ja seal on ka kuidagi. No see on see, kus ma ütlen, et ma olen tõesti 27 alles või noh, noor, et ega ma ei oska seda niimoodi oivaliselt sõnastada. Et mis see on, aga et ka kirjutades samamoodi mitte mõelda, lihtsalt tuleb seal mingil põhjusel tuleb sinna dialoogi täiesti absurdne vastus, mine sealt edasi, hakka sealt minema ja siis noh, niimoodi kuidagi liikuda ja siis korraks jah, tõesti käia hommikul üle ja või siis vastupidi, noh, ma väga usun sellesse hommik ja õhtu, et need on kuidagi oma olemuselt väga erinevad, aga et, et siis on see kraan avatud, kui sa ise seda mõtlemisega ei pane kinni. Nojah, siin on üks väga. Hea ja kummaline paradoks, et kui mängid mõtlevate inimestena, mõtle absoluutselt. Ja kui oled mõtlev inimene, ära mõtle, seal on küll mingisugune asi, sest ma, sest kui ma ütlen mõelda intuitiivselt, siis siis see võib jääda kõlama kuidagi, et noh, mis seal siis nüüd üldse siis toimub, aga et lihtsalt teisisõnu see mittemõtlemine on see, et usaldada ennast et usaldada ja uskuda ja loota, et see ongi piisav ja siis küsimus ongi, et kellele piisav, mille jaoks piisav ja siis mina olen ise kuidagi mõelnud. Noh, mina olen ju ainus Uku aines Uku Uusberg. Selles mõttes, ta peab olema piisav ja mul on endal oma need latid, kuskohast ma tahan aja jooksul niimoodi noh, mingisugused sisemised latid, sisemised redelipulgad, kuidagi sellised missioonid ja tahtmised, aga et usaldada lihtsalt, et kui sa ei mõtle, et siis sa tegelikult mõtledki täpselt nii palju kui vaja. Ega see on raske. Ja ma ei ole kindel, kas see on õige. No õnneks selle koha peal ei ole olemas õigust. Ei ole juriidikat, ütleks, et vaat, siin on õigus ja kui sa sedasi ei tee, siis Me karistame sind küll, aga kui nüüd keeraks natukene seda juttu teise suuna peale kui sa vaatad eesti teatrit üldiselt. Kas sa näed, et siin on olemas mingisugune visioon või missioon? Kus me asume, kuhu me liigume? Noh, ma ei tea ju, sest see on küll koht, kus kohas mulle mis õigust on minul öelda, kui ma olen ikkagi reaalselt ju teatrit eesti teatriruumis viibinud lavakunstikoolis ma viibisin ikkagi lavakunstikoolis ja teatriruumis, ma olen viibinud ju nüüd neljandat aastat. Aga nii palju kui noh, niimoodi kui ma ise ise päeva lõpuks iseendale ütlen, siis ma olen ikkagi sageli üsna enesekindel, et ma tean ja tajun ja näen juba, mis on ja mis ei ole. Aga aga, et kohe, kui me oleme niimoodi kuidagi vastutavas oma sõnade eest vastutavad vormis, mida ma tegelikult üldse ei ole praegu, sest ma olen praegu ka üleni intuitiivne, räägin, meil saate, minut tiksub ja ega see noh, see ongi üks asi, mis mulle austraalia intervjuu formaat meeldib, et me lihtsalt räägime ja ka tegelikult me ei mõtle seda ju üldse läbi ja ma olen kindel, et kui me seda ise pärast kuulan, siis ma olen ikkagi üllatunud päris mitut asjadele, mida ma võib-olla ütlesin, sest see on ei mõtle enne, kui ma ütlen, aga ma olen hästi palju enne mõelnud varem siis kui on mõtlemisaeg ma saangi selle hetke dokument, jah, see on praegu kehtib jah siin ja praegu kehtiv ja selline jah, aga et et kuidas on praegu Eesti teatris visiooni missiooniga või et kuhu me liigume või, või, või kus me oleme. Aga sina, sina oskad sellele? Noh, ma ütlen, objektiivselt ikka pole nelja aastatki veel olnud, ei tea, ma ei tea, kus me ju tulnud oleme, mis varem olnud on, mis seis, kuidas üldine seis on, ma saan rääkida sellest, mis on praegu, tunnen. Just ongi huvitav, prahist ongi huvitav, sellepärast küsitaksegi väga sarnaseid küsimusi tihtipeale nii nii laste käest kui väga vanade inimeste käest ja sealt tulevad tihti sarnased, tihti erinevad vastused, aga aga midagi nad üldistavad sarnaselt. Ja, ja noh, mul on päriselt ka, on tunne, et on kuidagi põnev, et on tegelikult hästi. No mul on üldse tunne, et alati on pigem õieti, et otstarbekas mõelda, et pigem on alati asjad hästi, üks hea sõber, temal on hea termin, et kui ta hommikul ärkab, siis kõigil on viis pluss kirjas ja siis on edasi päeva, kuidas päeva jooksul läheb, kas keegi seda hinnet natuke langetab või mitte, aga aga mina usun väga sellesse, et see on otstarbekas, on vaadata pigem seda, mis on hästi või vaatasin presidendi intervjuud, mis ta andis vana-aastalõpuintervjuu. Ja siis ta rääkis seal väga õigetest asjadest, kuigi seal ikkagi on seesama, et kui intervjueerija küsib selle kohta, et kas see euro on siis hea või mitte, et inimestel on ikkagi halb ja hinnad tõusid. Ja siis president hakkab rääkima sellest, et euro on hea läbi selle suure makromudeli nii-öelda läbisele majandusliku Uudeli, mis mina olen ka nõus, et see ongi hea ja intervjueerija austavalt enam rohkem ei küsinud, siis tegelikult oleks siis põhiteema ja selle euroga on ikkagi see, et tõesti hinnad tõusid meeletult ja see ei ole euroga seotud. Minu meelest ei ole see euroga seotud, vaid see on seotud sellega ikkagi ma arvan, päris mitukümmend senti on seotud sellega hinnatõusu, et ikkagi Eesti ettevõtjad nägid, et nüüd on võimalik euro kaudu natukene hinda tõsta. See on küsimus ja see selleks, sellest seal intervjuus otseselt ei räägitud, aga, aga see, millest räägiti, oli seesama, et mis asi siis on nendel Eesti inimestel ja mulle väga meeldis see intervjuu ja mulle väga meeldib see. President on tulnud, noh, et temale füüsiliselt ei mõju see meie ajalugu, sest seal sama seis, mis minul, sest minule füüsiliselt ei mõju meie ajalugu, meie nõukogude aeg. President andis oma aastalõpuintervjuu, rääkis sellest, et inimesed, miks me kõike serveerime ise ja vaatama ka sellest, mis on halvasti, miks me ei vaata seda, mis on hästi, siis ongi selline jutt, mida on lihtne öelda, et see on jumala juttu tegelikult, mis ei ole üldse ümar jutt, see on täiesti adekvaatne jutt, meil on mõistlik ja mõttekas vaadata, see on ainult meie endi otsus, on üks lihtne kuidaspidi seda elu vaadelda ja räägib sellest ja tegelikult see õhustik, mis intervjuu lõi, oli väga selline soe. Urmas Vaino intervjueeris väga soe inimene, kaks sooja inimesteni räägivad rahulikult, mõlemad küll pelgasid seda. Avalikkuse pelg, mis on kõikidele inimestele, kes avalikkuse ees on selleks raadios ongi väga tore, sest see kaob ära, see on selles pisikeses stuudios ja rääkis sellest, et see kõik paiskus õhku ja siis tuli kohe aktuaalne kaamera, mis iseenesest on ju aktuaalne kaamera minu jaoks ka lapsest saadik aktuaalne kaamera. Ja siis tuleb 2011. aasta tõi meile kaasa eurovõlakriisi ja mingisugune selline ja üsna kurjal toonil ka juba ja näidatakse põnevaid majasid. Kõlas kuidagi nii absurdselt kokku sellega või noh, et selles mõttes on ikka jube, palju on meedia kätes, kuidas me seda kõike serveerima, seda muidugi päevaga ei muuda ka ja meedia ongi nagu hea lakmuspaber ühiskonnas ja see selleks. Aga see, miks ma sellest intervjuust rääkisin ja see, et me ikkagi ei tohi ära harjuda sellega, et kõigepealt mustad uudised ja kõigepealt on halvad uudised ja et me peame ise ikkagi sisimas hästi vaatama ja nii vaata minagi hästi teatrile. Aga, aga et, et minu meelest on seal, ühesõnaga minu meelest on hästi rikasse pilt, kui ma mõtlen, kui palju lavastajaid, kelle lavastusi ma tahaks minna vaatama, kui mul kuidagi enda asjad klapiksid, nii, sest ma tegelikult ei käi üldse väga palju vaatamas, aga aga et ma ikkagi käin selle juures, et ma olen kohati nii kurnatud igasugusest vaimsest olemisest, et ma ei tahaks mitte midagi vaadata. Aga et ma ikkagi käin. Sest mul on uudishimu, mul on siiras uudishimu nende lavastajate vastu suhtes mitte vastu kunagi. Ja näitlejad on noh, minu meelest on ilmselt igas riigis ongi väga võrratud ja karismaatilised inimesed, kes on oma karismaaga tööd teinud ja neid ongi alati väga, väga mõnus. Vaata ja nad ongi sageli ka väga sisulised, inimesed on väga põnevad ja see, aga see kõik on selline noh, et see on alati nii olnud. Aga praegu ma arvan, et ikkagi see vabadus täitsa vabaduse mõiste on, on kuidagi teatris küll väga. Mul on küll tunne, et praegu küll ei ole seda noh, minu käest on küsitud, kuulekas, miks sa seal draamas ei tee, kas sul draamas ei lasta siis teha või sul on alati suure hämminguga, et ma küll ei tea ühtegi teadet, kus ei lastaks teha, aga võib-olla on seal kusagil õhus, aga et mul on küll kuidagi tunne, et see, et praegu on ikkagi, kellel vähegi idee On ja jõud selle ideega minna ja teha midagi, siis ta saaks seda ikkagi teha. Noh, et, et ei ole enam mingisuguseid käibivaid norme ja kuidagi noh, mida ei saagi teates olla, nagu sa ütlesid enne, et et siin ei ole juriidiliselt ei saa öelda, mis on õige teater ja mis on vale. Ja mul on tunne, et, et see on ikkagi Eesti teatris küll noh, et nüüd ei juhtuks seda, et raha hakkaks orjastama või publikumenu ja kõik see, mis on minu meelest Erni, sa oled lugenud kindlasti Serne kirjutas sega sellise puhangu ja minu arust väga tegelikult kihvtilt kirjutasin väga, väga õige jutt. Aga kõige suurem jama on ikkagi ma ei oska seda sõnastada ka, mingisugune ikkagi harjumine sellega, et, et noh et see Eesti on ju nagu harjumine niimoodi kuidagi rusutud sellega, et Eesti on ju selline pisike ja mis ma siin ikka noh, ma võin ju seda ka teha tegelikult ja noh, ma võin ju, aga miks mitte Lottet? Et äkki see eesti väiksus võtab mingi perfektsionismi ära, mis tegelikult võiks iga lavastuse või iga rolliga näitlejal olla? Ma ei tea, kas see on Eesti väikses, ma ei usu muidugi, võib-olla midagi muud. See kõik tundub mulle selline jutt, et see kehtib igas riigis ja igal ajal praegu meie kõige suurem oht on see, et me, meie, kes me peaksime olema kõik nii-öelda muinasjutumeistrid, me ei tohi muutuda pragmaatikuteks, me ei tohi muutuda sellisteks. Tohime aga siis ka seda ikkagi kuidagi muinasjutuliselt või nendele õiged sõnad jälle, aga. Etendus, et see on noh, ikka hästi selline noh, võimas, võimas, võimas. Väga võimas asi on ta inimesed saalis, teised inimesed on päriselt laval ja päriselt kohtuvad ja siis on küll asi, mis ei noh otstarbekas kuritarvitada või noh, kuidagi lihtsalt lasta sealt kuidagi. Ja seda on ikka, seda ma olen ikka näinud küll liiga palju seda, kuskohas minu meelest on selgelt see kaks kuud täiesti raisatud aeg, millega on tegeldud, kuigi ma ei näe inimest, siis see võib-olla ei ole, aga lihtsalt ma juba näitlejate pealt näen, kui suure kirgastumusega näitleja mängib või kui palju ta tahab seda mängida. Ja, ja siis ka see kaks või kolm tundi, mis ma seda vaatan ka see ei ole selline. Noh aga see on jälle, mul on tunne, et see on, kas see on äkki alati nii olnud, et on nii ja naa, et nii ongi. Võib-olla seda ei ole alati olnud, et ikkagi praegu ma julgen väita, et päris paljusid inimesi, keda Mei ei julgeks uskudagi, et kas ka neid, aga et ka neid juhib raha. Lavastaja honorar on üsna üsna soliidne, noortel vähem soliidne, aga nii palju, kui ma tean ja nüüd on ta ikkagi, et ei tohi nagu jõuda sinna. Teatritegemine on lihtne, et seesama laiskus, mis, mille käes virelevad, ma arvan, kõik loomingulised inimesed, seesama, millest ka mina siin räägin seal mingi teatud laiskus, mis ma arvan, kõik inimesed, noh, me olekski voodis ja unistaks oma ambitsioonidest, aga mitte ambitsioonist või noh, ühesõnaga. Aga, aga et see laiskus ei tohi teatritöösse küll sisse tulla, näiteks kui see niikuinii neli tundi oma elust annad, ära sinna proovi siis miks seda teha, sellise olen natuke laisk, natuke töökas, vot see on selline. Sellest ma ei saa aru, üldse ei saa aru, et kuidas niimoodi saab, et ei, mul praegu praegu ei tule, et anna mulle, noh, minu meelest näitleja igasse proovi tulla selle kerge lootusega, et äkki saab rolli valmis, see ongi ebarealistlik ja ei oleks ka väga pädev otstarbekas, et see roll saaks valmis, aga et see nagu see päriselt seda kuidagi seda otsida, seda tahta selle nelja tunnises. Et mingisugune perfektsionism selle sõna heas tähenduses. Et mingisugune selline asi, seda ei näe üldse tihti, et ma tahaks seda palju tihemini näha, sest see on minu meelest, see on ainult samamoodi üks lihtne tehe teha. See ei tähenda sellist, et umbes samasuguse tempoga nagu ma siin räägin sama koha peal kuigi hästi tempokas. Täiesti noh, seda võibki olla see, et me istume kasvõi tund aega vaikime ja mõtlema ja ja katsetama, aga see mingisugune sisemine tahtmine, aga noh, võib-olla mina ka, kui ma olen 20 aastat juba teadlased teinud, siis ei ole päris nii, et iga roll on oluline, iga lavastus on oluline. Et võib-olla see on sellega seotud, sest noh, tahes-tahtmata ta kimbutab rohkem nagu natuke vanemaid inimesi kui noori inimesi, see, mida ma siin natukene või ma ei tea, aga noh, mis seal on töö tegemise täpsus, kirg, tahe ja nii edasi ja see, et teeks selle maailma ümber küll, kui nii vara tõusma ei peaks. Aga mulle tundub küll, vaata sinu juttu kuulates olen kuidagi mõelnud selle peale, et mingisugune päris oluline muutus on eesti teatris küll toimunud või toimumas just nimelt nende nooremate põlvkondade peale tulekuga. Sest mulle tundub, et niisugust skepsist on vähemaks jäänud just nimelt nagu sa ütlesid, et ärgates on kõigil viis pluss tundub mulle väga tululik mõttekas mõtlemise viis edasiliikumise viis. Sest kui vaadata, ütleme seal kaheksakümnendatel, kui ütleme, oli pungi kõrgaeg siis ikkagi oli hästi tugev vastaline, niisugune jõud väga palju niisugust purustavat ja katki löövat jõudu, et sellest maailmast korrumpeerunud ja, ja valest läbi kasvanud maailmast midagi järgi ei jääks ka praegu tundub, et ei taheta ta seda niivõrd katki lüüa, sest paistab, et ta läheb äkki isegi ja väga lihtsalt ma ei tea, kuidagi on vaja seda kokku siduda ja on, on hoopis täiesti teistsugune vaatepunkt ja ma väga palju kuulan muusikat ja, ja väga noorte inimeste muusikat. Ja ma vaatan, et ikkagi on väga palju niisugust meloodilist poeetilise sõnumiga väga lihtsalt ja kuidagi niimoodi sind kergitavat muusikat mis ongi tehtud väga noorte inimeste poolt. Ja kuskil seal tundub, mis tõde olevat. Annaks, kes siis iganes meile, eestlastele, see kõrgem vertikaal on, et, et see oleks tõdevest, seda mina olen küll ajanud. Ikkagi sellest ajast saadik, kui ma ellu astusin, ma arvan, kui ma hakkasin elu nägema ja see, et meie vaimne seis tänu sellele mina hamba täitsa üksüheselt väidan tänu sellele, et meil on võimalus saada internetis teada kõike, mida me tahame ja seetõttu meie enam ei kujutle fantaseerin ja meil see tšakra närbunud natukene tänu sellele on inimesed, et niikuinii üsna katki minemas, et kui neid veel nagu panna sellega, mida me sest noh, mis seal ikkagi ka meedia, internet, nad on väga palju seotud intervjuus on ka väga palju head ja ilusat aga et, et seal on ka väga palju sellest, et inimene on üsna katki minema ja maailm on kuidagi ikkagi laialijooksmise laiali lagunemas ja mina olen ikkagi olnud mingitel hetkedel hästi kuri. Sisimas kui ma näen teatrietendus, kus kohas mulle seda veel niimoodi kuidagi näidatakse ja sest siis ma ei näe sellel muud põhjust, kui lihtsalt, et inimesed, kes seda näitavad, demonstreerivad seda kui andekad. Aga minu meelest see ei tohiks olla teatritega eesmärk üldse, kunstniku eesmärk ei tohiks olla olla andekas. See võiks olla mõtlemata tulla, kui, et kas ta on andekas, ei ole, et ikkagi seal peaks olema mingisugune suurem missioon ja minu meelest praeguse missioon võiks olla noh, mina seda küll üsna sihikindlalt ajan, mitte sellega, et ma nagu vahepeal tõlgendatakse kui lavastus, et ta nüüd ütleb seda ja ta ütleb seda midagi ma ei ütle, ma mängin nende teemadega, see on ikkagi mäng, teater, siis ma ütleks, kirjutaks, annaks intervjuusid või nagu ma arvan, juuresolevalt heliribalt kuulda. Ma ei ole väga hea ütleja ka, sest ma takerdunud, mul ongi vaja kuidagi kontsentreeritumalt ja võib-olla mängulisemalt läheneda elule. Aga et seda mina küll ajan ja usun siiras naises lootuses, et et see tegelikult aitab kuidagi, et inimesel on kerge tõstetud tulla. Aga ta ei tule lihtsalt. Ühelt komöödiat, kus kohas võib-olla mingisuguse, ma ei tea, kas meditsiiniteemadel või maksuameti teemadel väkkinudki niukesed, nina ütlused visatud, et seal on mingisugune mingisugune asi, mis on siin täitsa meie kõrval, noh et see tõstetud on kuidagi nagu seotud sellesama ühiskonnaga, mille sees me elame. Et selles mõttes ma ise pean seda teatrit, mina teen üleni ühiskondlikus või sotsiaalseks teatriks. Ja see, miks ma seda teen nüüd jõudes selle tuumani võtaks või talitaks, nii nagu ma talitanud mitte päevagi edasi, kui ma ei usuks, et see on mingisugune üldistusjõudu omav tegutsemine, sest ma tõesti suhtlen, olen suhelnud elu jooksul hästi palju, suhtlen ikkagi üsna aktiivselt inimesena mulle mitte, et mulle meeldib suhelda, mulle õudselt meeldib suhelda, vaid, et mulle meeldib, et see silmseiste purakas, mis inimeste vahel on või noh, see on, selles on midagi nii võimsat ja, ja mul on endal uudishimu inimeste suhtes ja siis ma sageli satun ise rääkima ja nii edasi, aga et ma lihtsalt julgen kuidagi tõesti tunda sellist. Et see, et ma ei räägi enda eest, et me vajame paranemist ja et mul on tunne, et, et seal on mingisugune ja ma ei räägi ka, et ma räägin nende ees, kes siis tulevad kohale ja siis vaatavad ja siis me koos räägime, siis ülejäänud maailm toimib iseviisi ma pigem mul on kogu aeg kujutlused, ma ikkagi räägin midagi, mida teised ei oskagi, võib-olla sõnades sõnastadest, kui nad lõpuks seda kuulevad, siis see on hästi lihtne. Ja tegelikult töö mõttes on selle lihtsus on hästi raske jõuda, aga siis nad saavad kuidagi aru, et jajah jah, et seda ma vajan jah, või noh, mingisugune selline. Ja oma põlvkonnakaaslastega ma ka ikka väga aktiivselt käin läbi, ehk siis mul on ikkagi palju sõpru. Ja meie ikkagi teemad või noh, et rääkinud siis ikkagi see on koht, kus me oleme kõik noh, nii nagu see, mida sa praegu tõlgendad, seda elu siis meile tundub ka, et täpselt nii ongi. Ja et meil ei ole mitte nii, et revolutsioon paaniliselt tuleme armastusega peale, sest siis enam ei oleks mingisugune armastus seda isegi kihku ei ole vaid lihtsalt, et ongi, et me lihtsalt näeme erinevat moodi, et me oleme nagu välismaalased, tõesti, meil on, keel on sama. Me tõesti samamoodi nagu see välismaalasega suhteliselt samamoodi peatse suhtlema vanema põlvkonnaga kergelt austades, natuke kartes eksida alandlikult algul uurides, mis pidi on, ja siis, kui sa saad aru, et ahah, et tema ikka ka on samas kohas, et siis, siis muidugi kaovad need kõik kompleksid ära. Aga et, et seal on noh, et ikkagi väga paljudel on see midagi mingisugune asi siiamaani, mingisugune selline kõige tähtsam elus on mitte kaotada meeleheidet. Kunagi vastas oleks väga lugu eksminister, ma olin ühe konverentsi moderaator ja lugupeetud minister pidin küsima küsimusi, ma vist küsisin, küsimused, mis on üks arusaam, millest te saite aru kaheksateistaastaselt Need, kes olid saalis, nemad olid ka kaheksateistaastased. Te saite selles vanuses sellest aru ja siiamaani usutuseda, kas oli, on, on mõni nagu selline dogma või noh, mingisugune selline. Siis ta vastas mulle tõsimeeli, et jah, et kõige tähtsam on mitte kaotada meeleheidet. Ta ütles seda huumoriga, ta on minu arust väga sümpaatne karismaatiline inimene. Aga see mõte ikkagi on, noh, et kõige tähtsam on mitte kaotada meeleheidet. No see ei ole otstarbekas. No ma arvan samuti, ma arvan, tõepoolest, on tõsi. Kontseptuaalse vägivallaaeg on läbi ja keerake x helgemat sorti. Lehekülg aitäh, hukku minuga rääkimast, aitäh, kõike head. Te kuulsite saadet sarjast narride laev. Stuudios olid Andres Noormets ja Uku Uusberg. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär. Narride laev.