Tere, minu nimi on Angeelika ja mina olen pärit Narvast. Mina räägin oma jõulumälestustest. Lapsepõlves elasin oma majas ja see oma maja, milles ma elasin, osus päikese tänaval ja kõrvaltänav see oli piksetänav kõrvaltänavas, elas minu vanaema piksetänava vanaema maja oli minu meelispaik meeliskoht, kus mina hea meelega tihtipeale käisin ja seda loomulikult ka jõulude ionääride ajal. Kui päikesetänava majja tõi isa kuuse jõulude või siis nääride ajal siis pikse tänava majja tõi kuuse minu vanaisa ja vanaisa oli selline mees, kes võttis kelgu ja läks ise metsa ja tõi ühe suure uhke kuuse. Need ei olnud väikesed kuused, mis ta jõulude ajal üles pani. Need olid ikka sellised kuused, mis olid täitsa laeni välja. Ja enne jõululaupäeva aitasin vanemal koristada ja siis oli ka see aeg käes, kui me vanemaga kaunistasin kuuske. Kuna vanaema on pärit Lüganuse kandist ehk siis täpsemalt eramatka külast Laurimatsid alust, siis vanaemal oli üks karp, milles olid sees siis ka vanad küünlad, võlad, mis pandi kuusele. Need olid sellised metallist nagu väikesed harkjalad, olid sellised hõbedased mummud all või käbid. Me panime need kuuse külge ja panime sinna ka küünlad sisse. Küünlad võisid põleda ainult siis kuuse küljes, meie ise olime toas. Küünlaid ei tohtinud omapead jätta ja mille poolest olid need küünlajalad veel väga erilised, et nad olid 20. sajandi algusest või neid küünlajalgu üleüldse kasutati siis vanaema sünnitalus veel enne vanema sündi. Nendest, jõuluaegadest ja kuuskede ehtimisest on mul veel hästi meeles. Kolm jõulukaunistust, mida me kasutasime, üks oli klaasist, kuldne kelluke mis tegi täiesti imepärast häält. Siis oli hästi kaunis spiraalne jääpurikas, mis keerles, ei saa seda natuke liigutasid või siis puhkusita peale ja siis oli üks väike klaasis selline nagu džinnikann. See oli nii õrnet, seda tohutult hoidsime, seda tuli väga ettevaatlikult võtta, väga ettevaatlik kuuse külge kinnitada. Et kolm sellist kaunist kuuseehet oli seal jõulude ajal kasutusel. Mille pärast mind veel vanaema maja köitis või miks see pikse tänava maja mind meelitas, oli see, et me tegime vanaemaga alati enne jõule, Lähen. Igasuguseid küpsetisi. Need ei olnud küll tavaliselt piparkoogid. Need olid pigem pirukad ja koogid, küll kapsapirukad ja õunapirukad ja õunakoogid. Eriti meeldis mulle aga kaneelirosette teha vanaemaga ja mida vanaema veel eriti rõhutas või millest rääkis, jõulude ajal oli see, et loomadele tuleb jõulude ajal head-paremat toitu viia leiba või saia või et see on ka väga hästi meeles. Just eriti jõulude nääride vahepealsel ajal oli vanemal tihtipeale selline nostalgiline kuju, ta rääkis oma lapsepõlve mälestusi ehk siis eramatkakülast Lauri matsi talust ja sellest, kuidas nemad kogu perega siis sel ajal kirikus käisid. Jõululaupäeval siis. Ja vanaisa roll peale selle, et ka kuuse tuppa tõi sellise uhke suure plaani välja kuuse vanaisal oli veel üks teine tähtis roll. Vanaisa tegi alati jõuludeks õlut päris ehtsate linnastest õlut ja lastele anti seda ainult siis, kui ta veel ei olnud õlux ära läinud. Kui ta oli veel selline, pigem kali või selline õlu, jook ilma kraadideta, siis võisid seda lapsed juua siis hiljem juba paari päeva pärast enam lapsi sinna ligi ei lastud. Et sellised on siis minu jõulumälestused.