Tere, mina olen Mari Võrumaalt ja kõik jõulud, mida ma mäletan. Me olemegi olnud Võrumaal sõltumata sellest, kus me parasjagu oleme elanud. Ja jõuludega minule seostuvad muidugi iga-aastane kuuse toomine metsast. Ja Lõuna-Eestis on veel selline tore komme nagu Grassi tegemine kartuli sisse torgatakse hulgaliselt kõrsi ja siis on alati käidud neid kõrsi jahtimas ja ja siis Grass hiljem kasutatud niimoodi lae alla, kus ta hakkab mõnusalt pöörlema. Eriti kui küünlaleek paneb õhu võnkuma. Nii et see on üks, üks ilus asi jõuludest. Aga loomulikult. Ta oli väga oluline ka jõuluvana külaskäik. Ja. Ma mäletan, et ma olin umbes kolme või nelja aastane ja loomulikult ootasin ikka jõuluvana kingitusi, aga siis ühel hetkel, kui ta jälle tuli, siis ma panin tähele, et jõuluvanal on täpselt samasugused dressipüksid nagu minu isal. Et Kuuba oli küll selline punane, aga dressipüksid olid sinised, kahe valge triibuga. Ja sellest hetkest mul tekkis väike kahtlus, et kuidas on võimalik, et tal on täpselt samasugused püksid ja ilmselt ma küsisin ka ema käest seda ja ta ilmselt vastas mulle ka midagi. Et no miks siis ei või, miks siis ei või olla niimoodi. Aga väike kahtlus jäi hinge kriipima ja, ja vist järgmisel suvel kondasin pööningul kohutavalt meeldis suviti kolada mööda pööninguid ja laudapealseid, sest et seal oli igasugust vana coli ja asju, alati võis midagi põnevat leida. Ja siis ma leidsingi ühe mantli taskust kirja, mille ma olin kirjutanud jõuluvanale. Ja sellest hetkest ma sain aru, et, Olgu siis see, sellisel juhul tuleb hakata ise kingitusi tooma. Ja sellest ajast peale hakkasin koguma kokku jõuluteel vanematelt kingitusi ja kui tuli jõuluaeg, siis mina olin see jõulupäkapikk kes tõi kingitusi ja selle juurde käis veel selline tseremoonia, et mina peitsin need kingitused ära ja soe kylm mängu abil, siis pidi need üles leidma. Ja sedasama kingituste jagamise tseremooniat oleme jätkanud tänapäevani. Ja alaveel kuutva tõbi nihele viise. Talvede.