Ja nagu Eestimaatüdruk, kes elab Pärnu kandis? Mäletan küll oma esimest jõulupildilist unenägu, mis oli tegelikult päris. Ja kui ma tõele au annan, siis ma arvan, et see tegelikult ei olnud jõulud vaid, vaid see võis olla aastavahetus, sest et tõsi on see, et ma olen ka sündinud sel ajal, kui jõuludest nagu väga rääkida tohtinud. Aga meie lähedased ja meie vanemad siiski kandsid seda seda endas ja üritasid meiega ikkagi seda jõulumeeleolu jagada. Oli üks väga lumerohke talv, ma koolis veel ei käinud, ma arvan, et ma olin umbes viis minu ema väga heal sõbrannal elas õde maal Lääne-Virumaal Väike-Maarja kandis kuskil Pandiveres ja siis oli tehtud selline otsustas, et me lähemegi kõik need kolm Nassis uut aastat sina vastu võtma. Miks see mulle nii eredalt meeles on, et oli hästi külm, et see oli tegelikult valmistamine ja teekond oli, oli pikk. Sõitsime rongiga Tartust Väike-Maarjas ja ma arvan, et see ongi minu yks elu sisuliselt ehe ainus kogemus, kus meile tuldi rongijaama tegelikult vastusaanidega. Ja meid pakiti siis sinna saani. Nii et tsooni tekid olid sul peal. Hobustel olid Kuljused, need olid kõik päris natilisesid. Ja see pilt on mul nii eredalt meeles, kuidas ma olin pikali seal saanis ja vaatasin tähistaevast hobused siis vedasid seda saani ise higistades, see oli ainuke soe aur, mida ma nägin ja puude ladvad lõputu lõputu lumega. Ja kui me jõudsime sinna selle tädi Malle juurde, kellel oli tegelikult endal palju lapsi, kolm last oli peres ja kui me siis sellest külmast tsoonist saime sinna sooja koduka lööki. Ka kõik need lõhnad sellest samast koduköögist on mul siiamaani selged. See kapsa lõhn, see piparkoogi lõhn, see lihakeetmise lõhn, kartulikurnamise lõhn, see pohlamoos, see kõrvits, need on kõik tegelikult sellest samast ajast. Jama aegade kasvades oleme katsunud sedasama pilti nagu hiljem tekitada oma lastele. Ja ilmselgelt on ikkagi kõik need, mis on sul nagu lapsepõlves tähtsad, ei, nii olulised saavad osaks hiljem ka sinu elus. Ja see imeline talveaeg seal selles peres oli veel tore, sellepärast et siis ma sain esimest korda elus valada õnne oma õnne valada ja kuna rahvast oli palju majas, siis veel vahvam oli, lapsel on see, et me magasime umbes viiekesi kõik ühes voodis risti ja see ikka tegelikult natuke hiljem, kui ma lugesin Bullerby lapsi. See natuke meenutas neid Bullerby jõule küll. Üks meenutus veel sellest samast hetkest on nagu see millele mul täna nagu natuke kurb meel, et meil kodudes vähe lauldakse. Tollel õhtul me seal kuusepuu all küll laulsime, nad laulsid nii palju laule, mida ma ka ei teadnud, kõik ei olnud kindlasti lastelaulud. Aga see, et kuuse puhal lauldakse, see, et ühel õhtul valatakse koos siinne ja lapsi sunnita magama. Need on jäänud nagu minule ja minu perele samadeks tuuski andeks. Kui nüüd hüpata kaks sammu edasi, siis teist hetkel ma mäletan, kui ma olin teismeline. Ja see oli ilmselgelt jõulude ajal, sest kirikusse minek oli ju keelatud. Mina oma klassi Evega ma kahtlustan, et me isegi tegime mingit sellist tsirkust, panime mingit parukaid pähe ja igal juhul üritasime võimalikult võõralt riietuda, et keegi meid jumala eest ära ei tunne. Ja hiilisime Tartusest kiriku kogukonda sisse. Ja seal ma nägin ka ja ma ei saanud aru, kas ei või need kuuse puhul need jõulutuled põleda ja miks ei võise orel mängida, nii? See polnud üldse tähtis, mida sa nagu räägid ja kasehingus, ruum seal rahustav hetk aastas. Ja, ja ilmselgelt seda saatis ka see õrn nagu kartuse värinat. Mine tea, kes seal ukse peal kontrollib, et me seda salamisi seal siis nagu toimetasime. Ja tol jõuluööl oli ka hästi palju lund, et siis pärast koju tagasi läksime klassi aega, siis me pidasime lumesõda, aga me olime omal moel nagu selged, nii et teistpidi võib öelda, et see oli mul pisut nagu varastatud jõuluhetk salamisi. Täna, ma mõtlen ikka sellele ja on oma peregi suur, et need, kes on ka üle piiri, et olen ikka ütlenud, et kui mitte muidu, siis jõulude ajal niikaua kui mu surnud ei ole, tahan, et te olete mu laua taga. Kindlasti sisaldab see enne jõuluhane söömist tori kalmistul käimist kus me oma esivanematele räägime, kõike, mida see aasta on toonud. Ja see aasta on neid rohkem kui eelmine kord. Ja nemad saavad aru, nemad annavad andeks. Kalmistul käimine on meile nagu kirikuskäik. Täna ma väga kirikusse nagu enam ei tahagi minna, sest seal on nii palju rahvast. Tahaks nagu eestlane ikka sellise metsa rüpes rahu saada endaga rahu sõlmida ja oma lähedastele head soovida. Kindlasti siiski peab kodus olema kuusepuu, mis lõhnab. Sest küünlalõhn ja kuuselõhn on need asjad, mis aitavad jälle raskusi kanda.