Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest ajaloolisest romaanist. Kirjastus pegasus on siis Karin Suursalu tõlkes välja andnud inglise kirjaniku Hillary mäntali raamatu Wulf hool. No selle raamatu puhul kõigepealt ma esitasin endale küsimuse, et kas pealkirja ei oleks võinud ka ära tõlkida? Mulhool seal oleks võinud ju tõlkida kui hundikoda või midagi sellist. Ja selles pealkirjas on siis ju tegelikult üks juba selline keeleline või kirjanduslik mäng sees. Nimelt toob siis see raamat lugeja, et 16. sajandi Inglismaa sisepoliitilised segadused, ütlen kohe ära, et see raamat võitis ka 2009. aastal siis mänd Oscari auhinna, mis on ilmselt kõige võimsam, kõige olulisem inglisekeelse maailma kirjandusauhind, seda niisama igaühele ei anta. Hillary mantel on ka enne vulhooli kirjutanud vist seitse või kaheksa raamatut, nii et ta pidi kõvasti kätt proovima, enne kui ta selle maineka auhinna sai. Ja, ja öelda, et ta ei saanud seda mitte ilmaasjata. See raamat on siis selline suur ja suurejooneline ajalooline romaan 559 lehekülge intriige, poliitilisi arutelusid, probleeme loomulikult ka mõrvu. Väga selliseid traagilisi sündmusi, aga kindlasti mitte ei ole see selline raamat, mis eeldab lugejalt nüüd tohutu hulga ajaloo raamatut eelnevalt läbilugemist. Ja siin raamatus keskendutakse olulistele tegelastele ja ei tee halba nende kohta midagi teada. Selle raamatu peategelane, ajalooline kuju, Soomas grammuel, Thomas Cromwell on siis võib öelda dünastia alusepanija usund. Kellelegi ei ole võõras Oliver Cromwelli nimi, kes siis umbes 120 aastat pärast oma suure esivanema. Tegelikult küll Thomas Cromwell oli vist Oliver Cromwelli kas vanavanaonu või midagi sellist, nad ei ole päris otseliinis, sugulased. Aga ehet, Oliver Cromwell oli siis see, kes selle dünastia, kui nii võib öelda hiilgusele viis 120 aastat pärast oma esivanema elu ja tegemisi võitis ta siis Inglismaa kodusõja ja valitses Inglismaalt diktaatorile. Aga samas ka mul oli siis tegelane, kes oli joodikust seppa poeg, nagu siin raamatu alguses kohe lugeja kibedalt teada saab, sest raamat algab stseeniga, kus siis purjus isa oma poja vaeseomaks peksab. Ja samas kombel tõusis väga kõrgele tegi väga suurt karjääri, aga ajalugu on ta jäänud üsna sellise negatiivse kujuna. Kui lugeda selliseid üldkäsitlusi Inglismaa ajaloost, siis mainitakse teda mõne lausega. Öeldakse enamasti ära, et tema oli see mees, kes siis kuningas Henry kaheksandaks käsul likvideeris sisuliselt katoliku kiriku, Inglismaal likvideeris kloostrid kogu katoliikliku ise kirikuorganisatsiooni ja tegi seda üsna julmade vahenditega. Mungad peksti kloostrites välja ja nunnad kloostrit ise äritseti maha. Ilmselt voolas seal üsna palju räpast raha sest et omanikud olid nende kloostrite omandamisest huvitatud ja tõenäoliselt toimus seal üsna massiline korruptsioon. Kas korruptsioon nüüd ka Thomas Cromwelli puudutas, seda ei oska öelda. Igatahes seal Hillary mantel võtnud endale sellise üsna tänamatu ülesande maalida nii samas Krummallist kui mõnest teisest ajaloolisest tegelasest harjumuspärasest väga erinev pilt. Raamatu alguses on siis Thomas Cromwell mõjuvõimsa kardinali ja Inglismaa lordkantsleri, mis siis on põhimõtteliselt peaminister Toomas Volsi selline abiline, tegutseb tema advokaadi ja ja tihti pealegi selliste räpaste asjade korda ajajana ja ka Thomas Wolsey on tegelane, kes ajaloos just taga positiivset rolli ei mängi. Inglise ajalooliselt käsitlevad teda katoliku kiriku sellise allakäigu dekadentsi sümbolina kõige selle sümbolina, mille vastu Henry, kaheksas Inglismaal reformatsiooni läbi viis. Ja jällegi, Hillary mantel on võtnud endale ülesandeks näidata Thomas Volsid ka hoopis teistsugusena, kui ta ajaloo raamatutelt vastu vaatab või ajalooliselt maalidelt vastu vaatab, kus ta on väga paks, väga ehitud, väga kallilt riides. Mõjub sellise kirikuaristokraatia võrdkujuna. Siin raamatus on samas valsi väga intelligentne, tahab väga vaimukas, mida ta ka kahtlemata pidi olema, sest et inimene väga lihtsatest oludest pärit inimene, kes kiriku liinis niivõrd suurejoonelist karjääri hiliskeskaegsel Inglismaal tegi, pidi olema erakordsete vaimsete võimetega. Sama puudutab samas Cromwelli tema vaimsetes võimetes muidugi ei ole ka ükski ajalooline kahelnud, aga sellise inimlikkuse ja soojusega, millega Hillary mantel teda siin kujutab, ei ole teda varem kujutatud. Ja vastupidiselt jällegi Toomas Moor, keda peetakse ju suureks filosoofiks kompromissituks usu eestvõitlejaks. Teda näidatakse siin raamatus äärmiselt negatiivselt, kibestunud huumorivaene, kohutavalt jäik ja religioosselt fanaatiline tüüp. Nii et mine võta nüüd kinni. Igatahes kogu selle pika ajaloojutu lõpetuseks võib öelda ainult seda, et jah, see raamat ei eelda ajaloolist lugemust. Ainult et halba see ei tee, sest et siin raamatus esitatav pilt on rõhutatult subjektiivne. Autor võtab ette tegelased, kellest ta teab, et neil on raske läheneda, nad on omamoodi koormatud ajalooliselt ja katsub nad siis puhtaks pesta või katsub näidata neid hoopis teistsuguses valguses kui seni toomas movie siin nüüd küll kindlasti puhtaks pesta, pigem vastupidi. Ja muidugi käisid raamatust läbi veel terve hulk igasuguseid kuulsaid tegelasi. Henry kaheksandat ma mainisin kohe raamatu alguses algab juba kogu tema abielulahutuse saaga, kuidas ta soovib vabaneda siis Aragoni Katariina Ast Anboleini kasuks ja nii edasi ja nii edasi. Kõik sellised tuttavad nimed, tuttavad, olukorrad ja väga põnevalt kirjutatud Ma natuke küll viriseks tõlke kallal, kui ma juba pealkirja kohta ütlesin, et võib-olla oleks võinud seda tõlkida siis esineb siin selliseid asju veel. Näiteks raamatus mainitakse ka Hansa Liidu Londoni kontorit, mida siis nimelt tati raud hooviks, aga see on siin ka tõlkimata jäänud, see on vist Airond koort, kui mu mälu mind ei peta, siin raamatus ma ei näe mingit põhjust, miks seda mitte tõlkida, sest et see inglisekeelne nimi oli ka tõlkenimi alamsaksakeelsest nimest, et ja, ja kohati eksisteerib siin raamatus selliseid väga veidraid modi, unar sõnade kasutamist, aga teisest küljest ma arvan, et see ei ole mitte halb, sest et ilmselgelt on tõlkija katsunud edasi anda kirjaniku keelepruuki, kes on siis oma tegelased pannud rääkima veidi arhaiseeritud keelt ja see on harjumatu, aga, aga mitte halb, selle kallal ma kindlasti ei virise. Nii et jah, tegu on ühe sellise põneva suure võimsa ajaloolise romaaniga mis annab väga huvitava pildi poliitilistest, intriigide, poliitika tegemise mehhanismidest tol ajal ma usun, et kes nüüd neid ajaloolisi tegelasi ei tunne, kes seda ajastut ei tunne, see kaota otseselt midagi, aga teisest küljest ei teeks halba siia kõrvale mõnda üldkäsitlust Inglismaalt ajaloost vaadata, olgu see või keskkooliõpik. Et lihtsalt märgata seda, et see autor käib materjaliga üsna vabalt ringi. Siit raamatust ei maksa otsida ajaloolist tõde, vaid see on üks võimalik vaade ajaloole. Ja väga huvitav ja väga nauditavalt lahti kirjutatud vaade, nii et head lugemist.