Tere, mina olen Peeter Helme. Rääkisin mõni nädal tagasi Paavo matsioni raamatust doktor Schwartz alkeemia 12 võtit ja ütlesin, et see on üks 2011. aasta veidramaid kummalisemaid lugemiselamusi. Julgen praegu kinnitada, et selle raamatu kõrvale võib-olla isegi sellega paralleelselt lugemiseks sobib üks teine teos mis on samuti üks veidra maid, omanäolisemaid ja huvitavamaid lugemiselamusi 2011.-st aastast ja selleks on Margus Tamme raamat unes nõiduja. Margus Tamm on reklaamilooja kunstnik-kujundaja ja nagu selgub nüüd siis ka kirjanik unes nõidu ja on tema debüütteos ja selle raamatu eest võitis ta ka Betti Alveri debüüdiauhinna. Raamatu pealkiri on ilmselt paljudele tuttav, ma kujutan ette, et vähemalt niimoodi minu ja Margus Tamme põlvkonnakaaslastele on sellenimeline raamat väga sügavalt mällu jäänud. Nimelt ilmus ju mõnekümne aasta eest Andres Ehini nüüdseks meie seast kahjuks lahkunud Andres Ehini eestindatud tšuktši muinasjuttude kogu munes nõiduja pisike must raamat ja nagu Margus Tamm oma mees nõidujas kuskil ütleb. Tsitaat ei ole päris täpne, umbes nii ta ütles, et lapsed, kes olid eelmisel õhtul unes nõidujat lugenud ja tulid järgmisel päeval lasteaeda, ei naernud päeva jooksul kordagi. Ju umbes sama traumeerivaid mälestused on mul endalgi sellest raamatust, et tõenäoliselt kui tulevikus mõeldakse, et miks selline 70.-te lõpus kaheksakümnete alguses sündinud eestlaste põlvkond on kuidagi läbi raputatud või kuidagi imelik, siis üks põhjus on kahtlemata tšuktši muinasjutukogus unes nõiduja. Ja seda sügavat traumeerivaid elamust siis kirjutabki Margus Tamm enda unes nõidujas läbi. Noh, see kõlab nüüd võib-olla väga võikalt, aga päris nii see tegelikult ei ole, eks ta võtab seda asja poolenisti naljaga. Ja tema unes nõiduja on üks raamat, mida võib defineerida ühelt poolt kui artikli või esseekogumiku kui võib-olla lühijutukogumiku, aga asjaolu, mis ilmselt lugedes kohe silma ei torkaks, mida peab lihtsalt teadma ja mis võib-olla ei olegi nii oluline, aga mainin selle siiski ära, seisneb selles, et see raamat on kirjutatud siis autori Margus Tamme blogi sissekannete põhjal ehk siis veebipäeviku põhjal. Ta on võtnud aluseks oma veebipäevikkusele kohendanud. Samas nagu öeldud, see ei jää üldse nii tingimata silma. Et see ei ole väga oluline selle raamatu puhul. Kohati on jah, arusaadav, et üks lugu järgneb ajaliselt teineteisele, aga kogu aeg nad ei järgne ja käsitlevad erinevaid teemasid. Ja mis need teemad siis on? Võib öelda, et Margus Tamm võtab ette sellise nii-öelda kultuuri, eestluse, arutleb selle üle, millega kunstnikud rikud. Intellektuaalid üldisemalt tegelevad, on väga irooniline selle suhtes irvitab iseenda ja teiste üle ja teeb seda kõike väga heas keeles, ööbise, üllatavalt heas keeles. Kui võrrelda tema raamatut mõne teise debüütteosega, siis on see väga stiilipuhtalt kirjutatud, väga väljapeetud on näha, et autor ei tea mitte ainult seda, mida öelda, vaid Tal on ka väga selge ettekujutus sellest, kuidas seda öelda. Ja see oli ka põhjus, miks ta Betti Alveri debüüdiauhinna sai, vähemalt nii žüriiliikmed meedias põhjendasid oma otsust. Ja õigusega sai toredaid raamatuid ilmub palju, aga tõesti vaid harva juhtub, et keegi oma debüüdiga suudab olla nii selline ajastukeskne nii stiilipuhas, nii väljapeetud ja näha, et tal on väga selge sõnum, mida ta tahab Öelda. Ma julgeksin öelda, et Margus Tamm on väga sotsiaalne autor, võib-olla ta ei ole ise selle hinnanguga nõus. Ainult need teemad, millest ta räägib, on laiemas laastus ikkagi kõik kuidagi seotud meie ühiskonna, selle kitsaskohtadega, mingis mõttes võib-olla isegi kultuurikriitiline on ta mõnes loos aga seda mitte niimoodi programmiliselt ja kuidagi tüütult, vaid lihtsalt saadab mööda minnes tema lugusid, tema kirjeldusi elust ja ma arvan, et see lihtsalt on viis, kuidas ta maailma vaatab, ilma et ta peaks seda eraldi rõhutama või välja tooma. Ja, ja see on ainult hea, sellepärast et hästi huvitavalt stiilipuhtalt kirjutada oskavad ja paljud mitte liiga paljud, aga siiski palju. Aga kes suudab selle kõrge kirjandusliku taseme veel sotsiaalse sõnumiga ühendada, on minu silmis vähemalt küll juba tõeline kirjanik, tõeline kirjanduse meister ja Margus Tamm seda kahtlemata on. Tunes nõiduja on üks selline iseenesest mitte väga paks, 190 leheküljeline tekst on seal ka üsna hõredalt, nendel lehekülgedel aga siiski väga tihe kogumik. See on raamat, mis jääb meelde, mis jääb painama mõnes mõttes muuhulgas seda painet rõhutavad veel siis tšuktši muinasjutukogumikust unes nõiduja võetud, et tsitaadid ja lõigud, mis on siia-sinna raamatusse pandud ja mis äratavad ellu ammu uinunud jubedaid mälestusi lapsepõlvest, mil sai neid jubedaid tšuktši muinasjutte loetud. Aga aga see raamat jääb tegelikult meelde ka muus mõttes, seal on lihtsalt niivõrd toredaid seiku, toredaid lugusid, et Eesti elust Eesti kultuurielust mitte ainult Eesti, isegi isenesest raamatu minajutustaja kellas võib ära tunda siis autorit ja tema üks paremaid sõpru nimega Peeter, kelles võib ära tunda siis kirjanik Peeter Sautori Nad rändavad igal pool ringi, et doktor satub vahepeal Inglismaale mingisugusele kunstiseminarile või koolitusele. Vahepeal on autor ja tema sõber Peeter Indias reisil ja kõigil juhtub midagi ja kõikjal teeb autor väga terava pilgu, üldisi tähelepanekuid. Ja need tähelepanekud ütlevad üsna palju selle kohta, milline on see maailm aastal 2011, kus me elame. Nii et see on raamat, mida tasub lugeda, järele mõelda, mis on kohati väga naljakas, kohati väga rõhuv. Aga tervikuna on ta väga tugev kirjandus ja mul on hea meel, et leidub selliseid autoreid, kes suudavad nii hästi kirjutada ja võib öelda, et, et see näitab, et Eesti kirjandus ei olegi nii hukas kui siin võib-olla vahepeal tekib kiusatus arvata. Aga võib-olla ei teki kaasata kiusatus, sest et Margus tamm tugev, kui ta on, nagu ma juba enne alustades ütlesin väärib võrdlust näiteks Paavo Matziniga ja leidub teisigi autoreid, kes on 2011. aastal kirjutanud vähemalt sama tugevaid tekste. Et kui ma praegu soovitan Margus Tamme, siis ühtlasi ma soovitan ka laiemalt kogu ülejäänud eesti kirjandust, et ei ole need asjad siin nii halvad midagi vaid ilmub tõesti huvitavaid, selliseid rutiinivabasid põnevaid raamatuid, nii et ei oskagi muud öelda kui head lugemist.